Väike mudimine

     Üks mu tuttav tundis juba ammu, et see töö, mida ta teeb, ei ole päris see, mida ta teha sooviks ja otsustas oma elus midagi muuta. Ta leidis enda jaoks massaaži ja läks seda õppima. Juba üle aasta tegutseb ta sel alal oma põhitöö kõrvalt ja on mind korduvalt enda juurde kutsunud.

     Mul on sageli peavalud ja kael/turi pinges. Alati on varasemalt olnud nii, et kui mul on pea valutanud ja keegi on end lahkelt pakkunud appi kaela mudima, et mu peavalusid leevendada, et veri paremini käima hakkaks, siis niipea, kui mu kaela on hakatud masseerima, on mul süda pahaks läinud.

     Kunagi üks mulle väga lähedane inimene ütles, et ah, ei ole see nii hullu midagi, et kannata ära ja las inimene mudib kauem - alles siis on tulemust tunda. Kuid mul on alati nii paha hakanud, et ma ei ole lubanud end mudida. Kunagi kui vaevlesin jällegi peavaludes, siis olin koos kahe lähedase inimesega, üks neist oli see, kes ütles, et vast peaks ikka proovima masseerimist. Otsustasime proovida mudimist minu valude leevendamiseks. Kui teine lähedane inimene mu kaela mudima hakkas, ütlesin, et mul on sellest nii paha. Inimene, kes varem arvas, et peaks ikkagi laskma kauem mudida, nägi masseerimise ajal mu nägu ja käskis ise selle mudimise koheselt lõpetada. Ta ütles, et ma olin selle protseduuri ajal näost läinud täiesti valgeks ja olin välja näinud justkui hakkaksin otsi andma. Peale seda ei ole ta enam kordagi seda soovitanud  ega peale surunud.

     Kuna selline asi - südame pahaks minemine - on olnud korduv, siis keeldusin ka selle tuttava varasematest lahketest pakkumistest. Kuid eelmisel nädalal otsustasin, et tõesti prooviks siiski selle asja ära. See tuttav kinnitas mulle, et on täiesti kaks ise asja, kas masseerib inimene, kes on seda õppinud või masseerib sind inimene, kes teeb seda omapäi.

     Täna oli siis see päev, kuid läksin massaaži. Kuna ma polnud kunagi käinud sellistes kohtades ega teadnud, mis mind ees ootas, siis olin  kohutavalt närvis. Pinget lisas ka asjaolu, et massaaži pidi tegema inimene, kes on mu tuttav ja kellega on mul olnud teistsugused suhted ja kokkupuuted. See oli väga närvesööv protsess.

     Esiteks oli minu jaoks kummaline, kuidas ma võtan end pea alasti inimese ees, keda ma tunnen ja lasen end mudida. See tekitas minust tõelist ebamugavustunnet. Otsustasin, et soovin lasta mudida vaid oma selga ja kaela - endal lihtsam ja tegijal samuti. Teiseks lisasid pinget tuttava varasemad kommentaarid mõne oma kliendi kohta (talle oli vahel kummaline, et inimestele, kes tulevad massaaži, on mõned asjad arusaamatud, mis tema jaoks on juba iseenesest mõistetavad).

     Huvitav oli see, et kui esimesest kohmetusest ja naerupursetest üle sain (see oli tõseliselt imelik tunne, kui tuttav inimene hakkab järsku sind silitama ja masseerima - täiesti teistsugune roll, totaalne rollivahetus - tegi ühel ajal nii nalja kui kõhedust), oli see protseduur väga meeldiv. Mahe muusika, hämar valgustus, küünlavalgus ja väga rahulik keskkond. Ma rahunesin ruttu ja läksin vooluga kaasa. Muidugi oli kõik see minu jaoks väga huvitav ja esitasin talle pidevalt küsimusi selle kohta, mida ta teeb ja miks ning mida see peaks parandama.

     Ta tegi, mida tegema pidi, ja ütles, et mul on turja piirkond ikka väga pinges. Kuna ta teadis seda, et mul on süda pahaks läinud, siis tegi ta kõike väga õrnalt ja aeglasemalt kui tavaliselt. Aeg lendas kiiresti ja lõõgastusin tõesti väga hästi. Huvitaval kombel süda pahaks ei läinudki.

     Enne äraminemist ütlesin  talle veel, et see oli tõesti väga mõnus ja üllatav, et mul ei tekkinud tavapärast reaktsiooni. Kuid poolel teel koju, tundsin, kuidas veri hakkas mul keema, nägu hakkas tulitama, pea hakkas keerlema ning pidevalt oli tunne, et kohe hakkan oksendama. Nüüdseks on sellest möödas juba 5 tundi ja peavalu, mida tunnen, ei möödu. Kuna ta mudis vaid mu selga, turja ja kukalt, siis poole kodutee peal hakkas mul paha seetõttu, et mul oli tunne nagu oleks kõik minu kaelas olev pinge surutud mu kuklani välja (masseerimist alustas ta seljalt liikudes altpoolt ülesse). Mul oli tunne, et kõik valu on pandud liikuma ja see peaks justkui kuskilt väljuma, kuid ta jäigi mulle kuhugi kuklasse pidama ning välja minust ei saa.

     Tuttav ütles, et selleks, et ma oma pingest kaelast lahti saaks (mul pidid mingid lihased kaelal kivikõvad olema), peaksin käima kuskil 4 korda massaažis (kolmandal korral on juba täpemalt näha, kas oleks vaja 4 või 5 korda käimist) ja see leevendaks kindlasti mu peavalusid ja pinges kaela.

     Mudimiskogemus oli tõeliselt huvitav ja põnev. Saan aru, miks inimesed käivad nii sageli massaažis. Homme uurin, kas see tunne, mis mul oli, on normaalne ja kas ma üldse tohin seal käia, kui pärast end nii halvasti tunnen. Kuid jah, ma mõistsin täna, et sellest, et olla reibas ja triksis-traksis :), tuleb enda eest hoolitseda ja aega ka iseendasse investeerida (ja raha). Vaid nii on võimalik leida tasakaal ja rahu. Teha midagi ka oma hingele ja tervisele.

     Kui kõik sobib ja asjale leidub lahendus, siis olen varsti ta juures tagasi ja ootan põnevusega, kas massaažiga on võimalik leevendada mu peavalu.

Üleloomulikud võimed

     Üks minu väga lähedane ja kallis inimene käis paar päeva tagasi inimese juures, kelle kohta öeldakse, et nad on sensitiivid või selgeltnägijad. See kogemus, mis temal oli... oli tõeliselt üleloomulik.

     Juba pikemat aega oli tal kõik viltu kiskunud ja kõik, mida ta ette võttis, ebaõnnestus mingil kummalisel moel, millele me ei leidnud seletust, nagu annaks talle keegi mõista, et kõik hea ei ole justkui talle mõeldud või muutused, mida ta tahaks oma elu parandamiseks teha, ei ole ette nähtud. Kui ta saatis sellise sensitiivi juurde inimene, kes selliste asjadega kokku puutub, oli see uudis meile päris šokeeriv. Tekkisid kohe igasugused mõtted: Kas see on mingi nali? Äkki on tõesti midagi toimunud, mis teda tema tegevuses takistab? Kas selline asi on võimalik? Meil ei tekkinud mõtet pettusest enne, kui kuulsime, millist summat küsib sensitiiv siis, kui tõesti selgub, et midagi on, nt needus peale pandud/teda on ära sõnutud (isegi siis, kui seda on tehtud mitte teadlikult, vaid lihtsalt mingi situatsiooni ajel - inimesed ütlevad ja mõtlevad vihahoos vahel tõesti täiesti mõtlematuid ja inetuid asju). Tekkis kohe tunne, et inimene, kes selliseid kolossaalseid summasid küsib, võib igal inimesel, kes tema juurde satub, leida midagi, millega tuleks edasi tegeleda.

     Mu * käis ära selle inimese juures ja tagasi tulles oli ta kui läbipekstud. Ta hakkas rääkima, mis oli juhtunud ja mida talle räägiti. Ja mida edasi ta rääkis, seda hirmsamaks kõik läks. Mitte niivõrd see, mida ta ütles, vaid see, kui palju asju see sensitiiv täppi pani. Ja kust sai ta selliseid asju teada? Tervise kohta, pisidetailide kohta minu kalli inimese elust, tema pere kohta... kuidas on see võimalik? Ma küsisin, et äkki ta ise rääkis midagi, millest võis teha järeldusi, kuid ei - see, mida see sensitiiv nägi ja ütles, ei ole midagi sellist, mida saaks järeldada. Ja asjad, mis klappisid - neid oli lihtsalt liiga palju.

     Peale seda käiku ja kõige selle kuulmist, ei tundunudki enam see summa, mida küsiti, kui midagi peaks olema, nii kolossaalne, vaid mina ise oleks nõus isegi rohkem talle maksma. Ma ei pane siia kirja seda, mida räägiti või mida öeldi mu kalli inimese kohta (see on lihtsalt liiga isiklik), kuid see oli midagi ennekuulmatut. See oli nii jahmatav, et ma ei ole siiani sellest kõigest toibunud. Kuidas on see võimalik?

     Küll aga oli huvitav see, et sensitiiv sai rääkida vaid selle inimese perest ja sugulastest, kes tema juurde oli tulnud. Kuid minu tuttav ültes, et talle teeb muret üks tema tuttav - mina. See, kuidas sensitiiv minu kohta midagi uuris, seda ma ka siia kirja ei pane (ma arvan, et ma ei tohiks seda teha), kuid ta pani minu kohta kõik täppi. Kuidas on see võimalik? Ta küll rääkis väga lühidalt ja ütles, et tal ei ole lubatud rohkem midagi öelda ega kaugemale midagi uurida, kuid see, mis ta paari lausega minu kohta oli öelnud, läks samuti täppi. Mind ei teadnud ei see sensitiiv ega see inimene, kes mu tuttava tema juurde saatis. Milline pauk!

     Kui varem ma uskusin, et on olemas selliseid inimesi, kellel on üleloomulikud võimed, siis nüüd on mu usk veelgi süvenenud. Kui ma kõike seda juttu kuulasin, siis ma tundsin, kui raskeks kõik läks, mul hakkas sellest kõigest pea valutama ja süda läks isegi pahaks ja ma ei saanud enam hästi hingata. Seda kõike oli liiga palju ja ometi ei puudutanud see mind (välja arvatud üks väike osa), ma ei kujuta ette, mida mu kallis inimene pidi veel tundma. Kümneid kordi hullemini. Peale kõike seda sain ma aru, miks ta nägi välja kui oleks teda läbi pekstud.

     See aga mis minu kohta öeldi, pani mind tõsiselt mõtlema. Ja esimest korda elus ma isegi tunnen, et ma läheks ka mõne sellise sensitiivi juurde konsultatsioonile. Mul ei ole vähimatki kahtlust, et tal on üleloomulikud võimed ja oskused, mida on vaid vähestel.

     Kõige rohkem loodan ma aga seda, et mu kallis inimene saaks kõik korda ja teda saadaks tulevikus vaid õnn ja rahulolu. Ma usun üleloomulikesse võimetesse ja imetlen neid inimesi, kes millegi sellisega teisi inimesi aitavad. On kindlasti palju ka neid, kes oma võimeid kuritavitavad ja halba teevad, kuid neile, kes teisi aitavad, soovin ma ainult jaksu ja jõudu ning loodan, et nad oma tegevusega paljudelt hingevalu ja muud hädad võtavad ning ka ise terveks jäävad (st et nad halba energiat endasse ei jätaks).

     Imetlusväärne lihtsalt. Ja nii jahmatav ja õudne ja kõhedusttekitav ja uskumatu lugu.

MINU TEGELIK VANUS

     Kuna ma tegelen iseendaga ja enesearenguga, siis mõtlesin, et peaks otsima testi, mille saaks lihtsalt ja tasuta netis täita, et teada saada, kui vana ma tegelikult olen arvestades kõike seda, kuidas elan ja olen.

     Otsisin natuke ja leidsingi ühe sellise toreda lehe, kus saab seda teha (http://www.realage.com/). Testi täitmine võttis ikka omajagu aega ja oli pikk, kuid pani mõtlema sellele, millele ehk nii konkreetselt ei olegi mõelnud. Näiteks sellele, et ma tegelikult ikka nii väga täpselt ei tea kõike oma tervisega seonduvat ja ega ole ka teisele aspektide üle oma elus nii väga täpselt juurelnud.

     Kuid täites seda testi, tekkis siiski soov teada saada - no mis mu vanus siis ikkagi minu tervise, eluviisi ja suhete järgi võiks olla. Ja ma sain selle kohutava tõe teada.

     Ma olen oma tegelikust vanusest 3,4 aastat vanem!!! See vanus, mis mulle testi lõpus ette lõi, oli tegelikult see, kui vanana end tegelikult ka tunnen. Ega neid teste ei saa muidugi tõepähe võtta, kuid mingi pildi annavad need siiski.

     Näiteks mõistsin ma kohe päris hästi seda, et selleks et ennast leida,  tuleb mul ka silmitsi seista oma tervisega. Ei tea, miks kiputakse seda tahaplaanile lükkama ning tervisele mõtlema alles siis, kui midagi lahti on. Ja isegi kui on tunne, et tervisega ei ole kõik korras ja tekib mõte, et peaks igaks juhuks laskma arstil end kontrollida, kiputakse ka seda visiiti edasi lükkama seni, kuni on saabunud kriitiline hetk - kus ei saa enam arsti juurde minemist edasi lükata.

    Kummaline kui ükskõiksed inimesed vahel oma tervise suhtes on arvestades ometi kõiki tänapäevaseid võimalusi oma keha eest hoolitsemisel. Ega minagi suur erand ole.

     Näiteks ei olnud ma üle 10 aasta käinud hambaarsti juures (kuna mul lihtsalt ei ole auke hammastes olnud, v.a. ühes loksuvas hambas kooliajal, mille ma palusin kooli hambaarstil välja tõmmata, kuid mida tema siiski sutsuke puurida tahtsi ja mis järgmise päeva hommikul mul laginal suust välja kukkus). Ma polnud kunagi tundnud ka hambavalu. Kuid - seistes silmitsi iseendaga - otsustasin sel aastal oma tervisega tegelema hakata ning julgust kokkuvõttes ka hambaarsti juurde läksin. Ja üllatus, üllatus - mul oli neli auku, millest üks nii suur, et pidin seda parandamas käima kolmel korral. Ja siis ühe visiidi ajal tundsin ka seda, mida tähendab hambavalu. KO-HU-TAV!!!!

    Käisin ka peale seda veel ühe arsti juures, et end kontrollida lasta ning täna käisin perearsti juures vereproovi tegemas, et teada saada, kas mul on ehk vaja, millegagi tegeleda ravimise mõttes. 

     Kuigi praegu, kui ma ei ole veel pensionil ega selle eel, ei tundud see 3,4 aastat enda päris vanusest vanem olla kuigi traagiline, siis ütleme nii, et kui oleksin nii 70, siis oleks see 3,4 aastat juba oluliselt suurema kaaluga kui hetkel nii noorena olles. Kuna ma aga nii ükskõikselt enda osas mõelda ei soovi ja ei tohiks, siis peaksin püüdlema ka tervise osas, olema tähelepanelikum.     

     Siit ka minu uus siht iseenda tegemistes - saada oma tegelik vanus võrdseks sellega, mida minu sünniaastajärgne vanus näitab. Hull punnitamine saada maha 3,4 aastat oma turjalt, kuid juba selle tunnistamine, et ma pean midagi ette võtma, on minu jaoks uus ja oluline samm.

     Panen ka siia ühe laheda kõne, mille Youtube'ist leidsin ja mis mind sel teemal tõsisemalt mõtlema pani.