Uskumatu kokkusattumus või must maagia

     Juba pikemat aega on mul probleeme ühe inimesega. Probleemid ei ole päris otsesed, kuid kuidagi on läinud nii, et pinged meie vahel on aastate jooksul kasvanud. Temaga suhtlemine on minu jaoks tõeline katsumus.

     Mina olen terve elu uskunud, et heaga on alati võimalik palju rohkemat saavutada kui kurjaga ja isegi siis, kui inimene käitub halvasti, tuleks proovida teda mõista ja leida üles temas midagi head ning proovida suhelda inimestega posiitivses võtmes. Samuti olen ma oma loomult päris tolerantne inimene, kes suudab endast isegi väga eri arvamusel oleva inimesega leida ühine keel ja mõistev või vähemalt normaalne suhtlusviis. See inimene aga on negatiivse ellusuhtumisega ja väga oma arvamuses kinniolev inimene, kelle arvates vaid siis on kõik hästi, kui kõike tehakse nii, nagu tema seda õigeks peab. Mingites olukordades tuleb aga arvestada nii kaaslaste kui ka olukorra spetsiifikaga, mis ei luba ega võimalda alati ajada kõike oma rida pidi. Ning sellest ka meie väikesed lahkhelid on kunagi alanud. Mitte et meil oleks varasemalt olnud tülisid, kuid me väga viisakalt avaldasime oma arvamust ning oli näha ja tajuda, et talle sageli minu arvamused ei sobinud. Kuid varasemalt ta jäi alati viisakaks ning meeldivaks kaaslaseks ning kõik asjad said alati hästi, kiiresti ja efektiivselt tehtud. Ilmselt aga on ta end hoidnud pikalt lihtsalt tagasi ja hirm millegi ees ei ole lubanud tal end väljendada sel viisil nagu ta seda teha oleks tahtnud. See, et oleme eri arvamusel osades küsimustes on vaid üks osa praegusest halvast situatsioonist, mis on tekkinud. Olen tema poolt juba pikemat aega tajunud midagi väga negatiivset. Mitte lihtsalt halvakspanu, vaid tema tõsist soovi, et mul läheks halvasti või et minu ettevõtmised ebaõnnestuks või et juhtuks midagi, mis seaks minu väga halba valgusesse ja tema heasse. Igatahes on see väga tugev negatiivne tunne, mis mind valdab ja mida ma tegelikult hästi kirjeldada ei oskagi.

     Esialgu kui ma midagi sellist ülinegatiivset tundsin - ja see oli kuskil poolteist või kaks aastat tagasi - siis püüdsin seda tunnet ignoreerida, sest see tundus nii jabur. Teate, sellist tunnet, et sa räägid inimesega täiesti rahulikult, sõbralikult ja tavaliselt, ilma igasuguse konfliktita, kuid kuklas on selline imelik tunne. See tunne tekib iseenesest ja justkui tühjast kohast - lihtsalt tuleb mingil hetkel. See võib tekkida isegi siis, kui jutt, mida räägite, on naljakas, lõbus ja tegelikult väga positiivne või kui räägitakse lihtsatest igapäevastest asjdest (a'la ilmast või mis uudistest kuulsite vms). Tunne, mis iseenesest kuskilt tuleb ning sa tajud, et sinu vestluskaaslane justkui irvitaks su üle või mõtleks midagi halba või sooviks midagi halba või tahaks kuidagi sind alla suruda ja lömastada. Ja selle tunde võib vallandada lihtsalt mingi silmavaade või midagi, mida isegi ei pane tähele. Ma ei tea, kas ainult minul on selline tunne tekkinud, või on neid inimesi rohkem, kes midagi sellist jaburat on kogenud. Ilma igasuguse põhjusteta tunned, et inimese suhtumine sinusse on muutunud ja ta soovib sulle halba. Igatahes minul selline tunne ühe vestluse ajal selle inimesega tekkis, justkui ta vaataks mulle ülevalt alla ja loodaks, et ma teen midagi valesti, et ta saaks ennast paremas valguses näidata. Või siis pigem tunne, justkui ta sooviks minust lahti saada. No selline sisetunne, mida sa ei oskagi tegelikult seletada, vaid mis lihtsalt tekib heast peast ja ilma igasuguse mõistliku ja loogilise seletusega. Ei sa tea täpselt, mis tunne see on, kuid tead, et midagi halba - justkui mingi suur must ja tume silm jälgib sind ja soovib halba.

     Igatahes peale selle tunde tekkimist, hakkasin järjest enam märkama, selle inimese halvakspanu minu suhtes ja soovi mind hävitada. Ma ei tea, kas hävitama on õige sõna... Ma tundsin, et on hakanud toimuma mingi kummaline võimuvõitlus, ilma et mina seda kunagi tahtnud oleks. Nagu mingi vaikne sõda. Ja ma ei tea, kuidas ma sellesse sattusin, miks või mis on selle ajendiks. Küll aga ma tajusin peale seda esimest intsidenti, mil mul selline tunne tekkis temaga rääkides, et kui alguses tekkisid tema poolt sellised negatiivsed mõtted aeg-ajalt, siis mida aeg edasi läks, seda järjekindlamaks ta oma negatiivsete mõtetega minu suunas muutus ja tema negatiivseid mõtteid hakkas lõpuks väljendama ka tema käitumine, millega ta püüdis/püüab mõista anda kõigile, et kohutavamat inimest kui mina pole olemas. 

     Igatahes hakkas tema poolt järjest rohkem tulema mürgiseid kommentaare ja esialgu ei saanud ka nagu aru temaga suheldes, kas ta teeb nalja või mõtleb seda tõsiselt. Kuid kuna mina püüan inimeses leida alati midagi head ja püüan säilitada häid suhteid, siis ma tegelen selliste asjadega siis, kui tundub, et tegu ei ole naljaga ja muudel juhtudel lihtsalt ei pööra sellele tähelepanu. Ühel hetkel aga hakkasin märkama selliseid kummalisi asju, mida enam ei olnud võimalik ignoreerida ega arvata, et inimene teeb nalja või et tema tagamõtted oleksid täiesti puhtad. Selle tõenduseks näiteks pean ma seda, kui olen paaril korral peale sattunud tema vestlustele mõne teise inimesega, kus ta mind mustab ja minu kohta lausa valetab. Ja kui temalt selle kohta aru pärinud olen otse ja öelnud, et ta selgitaks, miks ta minu kohta selliseid asju välja mõtleb ja midagi sellist üldse räägib, siis ütleb ta mulle, et ma sain valesti aru või kuulsin valesti... Igatahes olen ma oma sisetundele saanud otseseid kinnitusi selle kohta, et midagi ta sepitseb minu vastu, kuid ma ei ole siiani aru saanud miks. Olen sel teemal temaga rääkinud, kuid ta eitab kõike ja ütleb, et ma saan kõigest valesti aru.

     Peale viimast üliemotsionaalset kokkupõrget selle inimesega tundsin, et see negatiivne tunne on hakanud mind jälitama isegi ilma tema juuresolekuta. Justkui ma käiks ringi mingi musta pilve sees. Võimalik, et mõtlesin selle ise välja ja kujutasin seda endale ette, kuid see tunne oli nii kõikehõlmav, et ma ei saanud enam isegi magada ja see hakkas mõjuma mu tervisele. Teadsin, et see suruv negatiivne tunne, mis mind rusus, on tema poolt tekitatud. Selline imelik ülitugev sisetunne oli lihtsalt.

     Ühel päeval aga kui pidin temaga jällegi suhtlema ja tundsin eriti tugevat negatiivsust enda ümber, siis ma ei tea miks, kuid mõtlesin, et kui ma koju jõuan, siis pean ilmtingimata ja esimesel võimalusel uurima, kuidas ma selle eest end kaitsta saan. Uurisin netis ringi ja toksisin sisse otsinguid selle kohta, kuidas kaitsta end negatiivse energia eest. Seal pakuti igasuguseid variante välja, kuid paljudes oli sellist, mis võiks kuidagi teha teisele liiga ja seda ma ei soovinud. Tahtsin leida midagi sellist, mis ei laseks lihtsalt negatiivsel energial minuni jõuda ja mis mind kaitseks kõige halva eest. Ja ma leidsin sellise lahenduse, mis mulle sobis.

     Leidsin koha, kus kirjutati sellest, et kui on teada, kes midagi negatiivset teile soovib, siis tuleks tema energia enda suhtes külmutada. Istusin siis ühel laupäeva hilisõhtul oma kööki ja tegin nii nagu õpetuses kirjas. Panin silmad kinni ja mõtlesin sellele inimesele ja sellele, et ta ei saa mulle enam kunagi liiga teha ja ma olen nüüd kaitstud tema halbade soovide eest. See oli ainult mõned sekundid kui talle mõtlesin, edasi tegin nii nagu oli õpetatud. Kui kogu protseduur läbi sai, siis mu käed olid täiesti mõistliku põhjuseta tulikuumad ja ma olin kuidagi väga väsinud. Pühapäeval ärgates tundsin end palju kergemini. Ise veel mõtesin, et näed, inimesel ei ole vaja tegelikult teha midagi muud, kui ise oma mõtted vabastada sellistest kujutluspiltidest ja juba hakkabki kergem. Mõtlesin, et ei usu, et sel kõigel mingi tõepõhi all on, kuid tõesti oli enesetunne kergem ja parem. Arvasin veel, et tegu oli tõenäoliselt lihtsalt minu enda mõtetega ja kuna konfliktid kogu aeg suurenesid, siis sisendasin endale midagi, mida olemas ei olnud ja hakkasin seda uskuma.

     Ülejärgmisel päeval tundsin end nii hästi kui juba väga pika ajal vältel tundnud ei olnud. Mõtlesin, et inimese mõttejõud on ikka nii võimas. Kui tunnen end ise rahulikumana, ju siis on ka lihtsam kõike seda üle elada ja näha asju selgemalt, samuti lahendada probleeme ilma liigsete emotsioonideta. Pidin sel päeval selle inimesega kohtuma ja see ei häirinud mind enam üldse. Siis aga andis ta mulle teada, et teda oli tabanud pühapäeval tõsine haigus. Ta arvas, et on saanud endale mingi viiruse. Ütles, et tal on kõik lihased ja liigesed kohutavalt valusad, kogu aeg on iiveldustunne, et ta saab vaid pikali olla, sest isegi istuda on raske. Ütles ka seda, et ta ajutegevus ei tööta hästi.

     Ma seedisin seda uut infot ja ei suutnud uskuda seda, mida kuulsin. Kuidas on see võimalik? Kuidas on see võimalik, et mina tegin laupäeval enda kaitseks mingeid voodoo trikke ja tema jääb pühapäeval haigeks? Ja veel nii hullusti? Inimene, kes pole peaaegu kunagi haige, võib-olla vahel väike köha või nohu. Ma olin täielikus paanikas - mida arvata? Mida teha? Mõtlesin, et pean kohe minema ja oma musta maagiaga saadud kaitse tagasi võtma, kuid kui päev läks edasi, siis seda enam hakkasin mõtlema, et ma ehk ei tohiks ma seda teha. Võib-olla mul peabki olema kaitse peal, võib-olla oli mu sisetunne õige ja tema negatiivsel energial  oligi nii tugev võim minu üle. Isegi kui neil asjadel ei ole mingit mõju ega omavahelist seost, siis minu mõttemaailmale mõjub see, mida tegin, hästi ja laseb mul hingata. Ning ehk sellest piisab.

     Asjade selline kokkusattumus oli minu jaoks väga ehmatav ja pani tõesti mõtlema sellele, et maailmas võib olla nii palju asju, mida ei olegi tegelikult võimalik seletada. Sellest kõigest on möödunud juba mõnda aega ja kaitse olen jätnud endiselt endale peale. Kui see oli tõesti nii, et see inimene mulle tõsimeeli halba soovis ja tema mõttejõul oli nii tugev mõju, et kui musta maagia abil pandud energia kaitse mind hoiab ja tõemeeli kaitseb, siis on imekspandav see, kui palju halba pidi see inimene mulle soovima, et ta niimoodi tõsiselt haigestus. Ma nägin teda umbes nädala peale tema haigestumist uuesti ja see oli justkui teine inimene - näost hall, silmaalused kottis ja mustad, temast oli justkui energia välja pigistatud. Ma olen teda tundnud umbes seitse aastat ja mitte kunagi ei ole ma teda sellisena näinud. Teda vaadata oli lausa valus ja kahju hakkas temast. Kuna olin mures, et äkki siiski oli võimalik, et ma sedasi ennast kaitstes talle kuidagi liiga sain teha, siis rääkisin loo ära ka ühele oma tuttavale ja ütlesin, et olen täieliku dilemma ees. Kas jätta asjad nii nagu on - sest mul on tõesti kergem olla ja ma tunnen end paremini kui varem - või võtta see kaitse maha, sest kui sellel kõigel on tõesti mingi selline mõju, siis ega ma inimesele ju halba ei soovi, vaid lihtsalt seda, et tema mulle enam midagi halba ei saaks teha ega oma mõtetega mind tasapisi hävitada. Mu tuttav kuulas mind ära, kes samuti seda inimest teab, ja ütles, et ma jätaks kõik nii nagu on. Sest kui ma ise tunnen end kergemini ja tervemana, siis järelikult oli see midagi sellist, mis oli minu jaoks vajalik teha. 

     Igatahes on kogu see lugu minu jaoks mõtlemapanev ja kokkusattumus on lihtsalt nii suur, et paneb tõesti uskuma igasuguse musta maagia võimusesse ka nende inimeste kätes, kellel tegelikult selleks võimeid ei ole.