Monday, November 25, 2013

Lennukiga uude ajastusse

     Juba aastaid ja aastaid kuulen ma seda, kuidas mu tuttavad või lähedased käivad reisimas ja sõitmas igal pool ning see on muutunud sama tavaliseks kui sõita Tallinnast Tartusse. Mina kui mittereisiv inimene kuulasin alati selliseid reisijutte suure põnevuse ja ka kerge kadedusega, kui nüüd päris aus olla. Minu jaoks tundus välismaailm kuidagi väga kättesaamatu ja kauge, rääkimata sellest kui kallis see reisimine on.

     Sel suvel võtsin oma elus vastu otsuse, et nüüd ma tõesti muudan oma elu ja pööran suuremat tähelepanu iseendale. Lubasin endale, et ma mitte ainult ei räägi ja ei mõtle seda, vaid ka astun reaalseid samme selleks, et oma lubadust täita.

     No selle lubaduse täitmine osutus keerulisemaks kui ma arvasin. Esimene suur samm minu elus oli see, et püüdsin hakata töölt koju minema õigel ajal ja mitte tegema enam ületunde, v.a juhul kui vahel tõesti kuidagi muudmoodi ei saa. Minu tööpäev lõppeb tegelikult kell viis, kuid pea kümme aastat olen ma töölt koju läinud kella kuue-seitsme-kaheksa-üheksa ajal ja vahel töötanud ka nädalavahetustel. Eks see on tugevat mõju avaldanud ka mu tervisele ja eraelule, kuid siiski suutsin hommikuti püsti tõusta ja ennast jälle tööle venitada.

     Kui ma otsustasin alustada töö juures oma käitumise ja tegevuse muutmist, siis kõigepealt rääkisin tõsiselt oma ülemusega. Kunagi aastaid tagasi olin vabatahtlikult võtnud enda kanda paariks kuuks suure töölõigu, kuna üks inimene lahkus töölt. Ma jäin olude sunnil täitma aastateks kohustust ja mis ei lasknud mul ei magada ega puhata. Ja kuna pidin seda tegema oma tegelike töökohustuste kõrvalt, siis ei jõudnud ma teha hästi ei enda tööd ega seda kohustust, mis mulle määrati (ajutisest püsivaks tasustamata tööks). Elasin ise pidevates süümekates ja tihti ka suures vihas ebaõigluse pärast. Teised töökaaslased olid aga pahased, et töö ei ole tehtud nii hästi kui peaks. Kusjuures naljakas on see, et kõik inimesed eeldasid juba suhteliselt lühikese aja möödudes, kui olin ajutise kohustuse täitmiseks võtnud, et see ajutine teise inimese kohustuse ülevõtmine, oligi tegelikult minu kohustus. Kui ma korduvalt rääkisin kolleegidele, et see ei ole minu ülesanne ja selle probleemi peab lahendama ülemus, siis kõik pööritasid silmi ja seljataga toimus suur kirumine  - mind peeti lihtsalt üheks suureks vingujaks. Eks olid ka ülemuse kõrvad tummad minu appikarjetele ja palvetele olukorraga tegeleda ning mingi lahendus leida.

     Olen aastaid püüdnud endaga tööd teha ja enesekindlust suurendada. Samuti oskust öelda EI kui ma seda tegelikult öelda tahan. Kuid ei ütlemiseks  või enda kehtestamiseks mul senini julgust ei olnud. Siiski on minu eneseotsingud andnud tulemust. Ma pöördusin oma ülemuse poole suve algul hoopis teisiti, kui olin seda varem teinud. Ma lihtsalt ütlesin, et peale puhkuselt naasmist ei kavatse ma teha enam seda tööd, mille ta oli mulle ajutiselt määranud. Ütlesin, et ta peab selle olukorraga nüüd tegelema ja lahenduse leidma. Mina seda enam teha ei jõua, taha ega ka pea ja kuidagi ta mind selleks ka sundida ei saa, sest see ei ole minu tööülesanne. Kuna nägin, et ta oli ahastuses, sest see oli väga suur töölõik, siis pakkusin välja lahenduse, mis tundus mulle mõistlik. Nimelt ära jagada see üks ülesanne nelja inimese vahel, kes seda tegelikult tegema peaks, sest see kuulub lepingute järgi nende tööülesannete alla (selle olin eelnevalt endale selgeks teinud, mis kellegi täpsed lepingujärgsed kohustused muidugi on). Seda ei ole nad aga pidanud senini tegema, sest aastaid-aastaid tagasi kui firmal oli raha rohkem, palgati seda kohustust täitma eraldi töötaja. Mu ülemus on tegelikult väga tore ja mõistev inimene, kellel on suur ja hea süda ning kes on alati olnud mind toetav ja julgustav. Seega ütlesin lisaks, et eks see saab raske olema, kuid küll inimesed harjuvad ja lõpuks lepivad sellega. Ülemus oli nõus ja enne puhkusele minekut pidasime ülemusega koos tõsise ja raske koosoleku töökaaslastega, kelle vahel antud töölõik ära jagati. Eks see nii läkski, et vastuseisu oli alguses omajagu mõne kolleegi poolt, kuid praeguseks on olukord normaliseerunud. 

     Tänu sellele, et ütlesin lahti ülesandest, mis ei olnud minu ülesanne, jäi mul rohkem aega tegeleda oma tööga. Ja tänu sellele sammule olen suutnud ka lahkuda enam-vähem siis, kui mu tööpäev tegelikult lõppeb, mu töölaud ei ole tööde all lookas, saan lubada endale korralikku lõunapausi, mil saan pool tunnikest lihtsalt süüa ja lõõgastuda ning tunnen, et mu töö ei olegi kõige hullem. Eks ma näen ja vahel satun juhuslikult ikka peale sellele, kui mind seljataga kirutakse ja etteheiteid tehakse (sest loobusin tegemast tööd, mis ei olnudki tegelikult minu töö või leitakse teisi põhjuseid, miks mulle etteheiteid teha), kuid püüan suhtuda sellesse rahulikult. Eks vahel ole ikka süümekaid, kuid ma püüan neist üle olla. 

     Hiljuti kolis mu üks kallis inimene teise riiki elama ning seoses sellega hakkasin uurima võimalust talle külla sõita. Ja minu üllatuseks leidsin, et tegelikult on maailm avatud ka neile, kel ei ole luksusjahte või riigi üle keskmist sissetulekut. Ma olin tõesti jahmunud ja üllatunud. Ostsin lennupiletid ja otsustasin sõita maailma avastama. Esimene reisi jäi küll lühikeseks, kuid mulle oli see tohutu hüpe edasi.

     Ma olen sõitnud lennukiga kunagi ammu-ammu, siis kui olin alles väike laps, kuid ma ei mäleta seda ja seega minu jaoks oli see kui esimene lennureis üldse. 

     Lennujaama minnes olin pabinas ja ärevil, sest ma ei teadnud, mida oodata. Ahmisin kõike endasse nii palju kui võimalik. Jälgisin inimesi ja püüdsin teha nii nagu nemad. See oli ühe korraga nii huvitav, hirmutav kui ka põnev. Lennukile minnes olin üllatunud, kui väike lennku on, kui organiseeritud kõik on ja kui lihtne on liikuda tegelikult ühest kohast teise. Kui lennuk hakkas liikuma, tundsin kuidas mul süda tahtis sees lõhkeda, kuid püüdsin jätta väga rahulikku muljet. Kõik teised tundusid olevat nii lõõgastunud ja lennukiga sõit näis neile sama tavaline kui auto või bussiga sõitmine. Hingasin sügavalt ja kui lennuk lisas kiirust, et õhku tõusta, tundsin ühel hetkel hirmu ja teisel hetkel kohutavat vabastavat tunnet. 

     Lennuki õhku tõustes sain aru, et minu selja taha jäävad päevad, mis on minevikus ja mul on aeg hakata vaatama tulevikku. Esimene samm tööl sai tehtud. Teine samm reisimisega sai samuti tehtud. Ja see kõik oli minu jaoks kui uus algus. Kehas kõhe tunne, veidi hirmus, õõvastav, samas põnev ja ärevust tekitav. Õhus lennates ja alla oma tavapärastele käiguradadele vaadates sain aru, et see kõik on mu lend uude ajastusse. Vaja oli vaid muuta oma vaatenurka.

Friday, November 1, 2013

Daam lillas

     Pidin mõned päevad tagasi sõitma trammiga bussijaama. Ühissõidukites sõitmine on minu jaoks sageli hädavajalik, sest jala igale poole ei saa ja juhilube mul kahjuks ei ole. Seetõttu pean kasutama punktist A punkti B jõudmiseks tramme, trolle või busse. Üldiselt ei ole mul selliste sõitude vastu midagi ja see on isegi tore. Kuid vahel on mulle see lihtsalt nii vastik, et ainuüksi seal sõites on mul tunne, et minu küljes on miljoneid erinevaid baktereid. See vastikuse tunne tabab mind alati siis, kui minuga samas sõidukis sõidab mõni asotsiaal või on sõidukis mustusse lõhn või on see lihtsalt väga räpane.
 
     Kui mustus, hais ja veidi ebameeldivad kaasreisijad kõrvale lükata, siis see tegevus on minu jaoks väga meeldiv. Sõidad kiiresti sinna kuhu vaja, vihmase ilmaga  saad kuiva, tuulise ilmaga saad pageda peitu, külmaga saad sooja. Tore on sõites vaadata aknast välja, kuid ei ole midagi põnevamat, kui jälgida seda, kes sinuga sama sõidukiga sõidavad.
 
     Mõned päevad tagasi istusin siis jällegi trammi ning hakkasin liikuma on sihtkoha poole. Tegu oli nädalavahetuse hommikuga, kus reisijaid veel liiga palju ei olnud ning inimeste vahel oli "õhku". Nii on eriti hea vaadata oma kaasreisijaid. Kes sõidavad, mida nad teevad, mis tujus nad on, mida räägivad ... no ma ei tohiks seda teha, sest see ei ole viisakas teisi jõllitada, kuid no mida sa inimlaps siis tegema pead. Inimesed on oma loomult juba uudishimulikud. Ja mulle meeldib teisi jälgida, kui mul selleks võimalus avaneb ja tuju on. Ma muidugi jään alati viisakuse piiresse ja püüan siiski inimesti mitte ainiti põrnitseda.
 
     Ja nii olin ka mina sel hommikupoolikul trammis isumas. Sõit kulges vaikselt ja tavapäraselt. Istusin trammi päris ees ning nägin seda, mis toimus esimese ukse juures. Inimesed tulid peale ja läksid maha, astusid peale tulles tahapoole või otsisid istekohta. Minu ees istus üks punases jopes naine ja luges Naistelehte ning tema kõrval seisis pisut viisakamalt riides meesterahvas viigipükstega. Mõlemad vast nii kuuekümnesed. Nad olid ilmselgelt abielus, sest mõlemal olid sõrmused sõrmes ning nad suhtlesid omavahel vähe, kuid nii nagu pikalt koos elanud paarid omavahel räägivad. Vähesega on kõik öeldud ning asi selge.
 
     Järsku aga toimus suur muutus. Trammile ruttas üks vanem proua, ka nii kuuekümnene, ning tiris enda järel suurt erklillat kohvrit. Tegu oli daamiga või siis naisega, kes püüab olla daam, sest kogu outfit oli väga läbimõeldud: tumelilla kübara moodi müts, tumelilla pikk mantel, lillad kindad, tumelilla kott ning erklilla suur kohver. Kohver oli väga raske, sest ta ei jõudnud seda kõrgetest trammiastmetes üles tõsta. Ja nii see daam lillas oma erklillat kohvrit trammi tahtis tõsta - ise õues punnides ja kohvrit upitades.
 
     Viigipükstega mees hüppas daamile rüütellikult appi. Tõstis kohvri trammi ja ulatas naisele käe, et ka teda trammi aidata. Kui naine ja kohver trammis, läks kohe mehe pilk kiirelt oma abikaasa poole. Abikaasa oli langetanud Naistelehe põlvedele ning jälgis olukorda. Tramm hakkas sõitma, kuid mees oli ilmselgelt pinges - vaatas närviliselt aknast välja ise samal ajal püüdes hästi rahulik olla ning visates samal ajal oma abikaasale iga mõnekümne sekundi tagant pilke. Arusaadavalt püüdis ta aru saada, kas naine on tema abistamise üle uhke või pahane. Kui naine võttis rahulikult Naistelehe uuesti kätte ja ütles, et paari peatuse pärast tuleb siis nende peatus, oli näha, et mehel langes kui koorem südamelt. Sellega sai ta oma naiselt heakskiidu ja sõit võis edasi minna.
 
     Üks peatus enne enda peatust hakkas viigipükstes mees aga daamiga lillas vestlema. Esimesel hetkel visates veel korra abikaasale üks pilk, kuid nähes, et abikaasa loeb Naistelehte edasi, jätkas daamiga vestlus. Vestluse teema oli väga lihtne: kas ta saab daamil aidata ka kohver maha trammist tõsta, kas see kohver on ikka vastupidav ja mugav jne. Viigipükstega mees sattus nii hoogu, et unustas abikaasale edasisi pilke viskamast. Ja nii ta ei näinudki, et abikaasa hoidis küll ajalehte käes, kuid jälgis kulli pilguga igat oma mehe sammu ning enda peatuse lähenedes väga aeglaselt selle ajalehe kotti pani.  
 
     Daam lillas oli tähelepanust muidugi väga vaimustuses: selg läks sirgemaks, hoiak uhkemaks, hääl oli flirtiv jne. Mees oli ajanud karva turri ja rinna ette ning püüdis vestlust üleval hoida. Ise väga rahulolev olles. Naiselt heakskiit saadud ning rind julgust täis.
 
     Kas pole huvitav trammiga sõita? Milline elu on me ümber ilma, et seda tavaliselt märkakski. Abivalmis mees, kes ilmselgelt kuuletub oma abikaasale ning alles temalt nõusoleku või heakskiidu oma käitumisele saades julgeb olla tema ise. Mehe abikaasa, kes nägi välimuselt mehest palju räsitum ja hoolitsetum välja, omab suurt mõjuvõimu mehe üle ning kontrollib tõenäoliselt kõike peres toimuvat. Ning muidugi võrratud daam lillas, kes oli ehtne naine, kes vajab mehe abi (või käitub nii nagu vajaks). Ta oli kena, sarmikas, sõbralik ja koketeeriv, kuid mitte labasusse langev.  See kõik pani mind mõtlema sellele, kuidas inimesed käituvad ja kui oluline meile siiski on saada meile lähedalseisvatelt inimestelt heakskiitu oma tegudele ja niiviisi saada tunnustust ka iseendale.
 
     Nii et tänan daami lillas, kes muutis trammisõidu jällegi põnevaks ja huvitavaks!