Kui alateadvus lajatab sajaga näkku

     Ärkasin ühel hommikul ülesse kaetud üleni külma higiga. Ärkasin paanikas ja ahastuses, sest olin näinud kohutavat unenägu. Ma usun, et igaüks on kord sellisest unenäost ärganud. Sellisest unenäost, kus sa tahaksid teada lahendust, kuid seda ei tule. 

     Ma nägin unest, et eksisin ära. Ja mitte niisama. Vaid olin läinud võõrasse riiki reisima ning see kõik oli fantastiline. Uus ja põnev kultuur, kauge maa teisel pool maakera, põnevad uued kohad. See unenägu hakkas nii hästi. 

     Mind ümbritsesid lähedased inimesed ja tunne oli suurepärane. Mäletan sellist õnne ja rahulolu tunnet. Oli mahe suvepäev ja istusime mere ääres. Päike ei kõrvetanud enam ja puhus kerge tuul. Me istusime ja pidasime piknikku. See ei olnud tavaline meri, vaid ookean. Võimas ja ilus. Seltskonnas olid ka lapsed. Üks juba suurem ja teine alles väike. Läksime kolmekesi jalutama. Suurem laps mängis kividega ja jooksis väikseid mäekesi pidi üles alla. Väiksem oli mul süles, sest tema ei suutnud mööda neid kaljusid ronida. See oli nii tore tunne. Ma mäletan, kuidas suurem laps rõõmsalt hüppas ja jooksis, ise samal ajal lauldes ja meiega rääkides ning väiksemat lõbustades. Mäletan kuidas pisem mu süles kogu aeg naeru laksutas ja rõõmsalt kaasa elas suurema lapse lauludele ja naljadele. Tuul sasis kergelt mu juukseid ja päike hakkas loojuma. See kõik oli nii ilus. Ma ei olnudki tähele pannud, kuhu olime välja jõudnud. Kuid kui tahtsin tagasi minna, siis ... me ei saanud. Kaljud olid suuremad, kivid veeresid mööda ääri alla ja me olime justkui hoopiski teises kohas, sest tagasiteed ei olnud. Lõksus. Otsustasin ikkagi tagasisuunas liikuda. 

     Suurem laps oli väsinud ja ei laulnud enam. Väike oli samuti väsinud. Kui suurem küsis, et millal me tagasi jõuame, siis ma ei osanud talle midagi muud öelda, kui ainult seda, et peame veel edasi minema, sest me ei ole veel kohale jõudnud. Ta oli tark laps ja sai kohe aru, et midagi on valesti. Ja küsis mu käest, kas me oleme eksinud. Ma vastasin, et jah, me oleme kuidagi vales suunas vist läinud ja nüüd peame leidma õige tee tagasi. Ta vaatas mind tõsiselt ja ei lausunud midagi. Väiksem ei saanud midagi aru. Lihtsalt hoidis vaikselt mu ümbert kinni ja vaatas, mis toimus. Päike oli juba peaaegu täiesti loojunud, mere kohal tuul tõusnud ning ookeani lained lõid tugevamalt vastu mere ääres seisvat kivist kaljuseina. Läksime äärt pidi muudkui aga edasi. Õnneks oli mul peal kerge pluusike ja panin selle pisemale ümber. Suuremale ütlesin, et ta peab püüdma olla ettevaatlik, kuid ärgu paigal püsigu, sest muidu hakkab liiga külm. Kumbki laps terve selle liikumise ajal ei jonninud ega nurisenud. Isegi siis, kui ühel korral pidin äärepealt väiksega peaaegu ookeani kukkuma, sest jalge all hakkasid kivid allapoole veerema ning ookeani lained justkui meid oodates vastu kivisid loksusid, olid mõlemad kui vaprad sõdurid. Ise püüdsin olla hästi rahulik ja kindel, kuigi tegelikult olin täiesti ahastuses. Vastutasin ju ka laste eest ja kui mõtlesin veel sellele, mida teised seltskonnaliikmed tundma pidid ja lapse vanemad.... ma olin kohutava pinge all.

     Jõudsime kuidagi linna. Linna, kus pea keegi ei oska inglise keelt. Oli tükk tegemist, et leida inimene, kes üldse inglise keelt mõistaks. Pöördusin lõpuks ainult nooremate inimeste poole, kellelt abi paluda. Ma leidsin õnneks ühe tüdruku, kes vastumeelselt meid aitas. Selles riigis  millegipärast arvasid kõik, et kui võõras inimene nende poole pöördub, siis on tegu kas kerjuse või vargaga. Seega oli ka see tüdruk vastumeelselt nõus aitama. Ma nägin tema sisemist võitlust iseendaga - ta justkui ei tahtnud seda enda südametunnistusele võtta, et äkki tõesti see kahe lapsega naine ei ole kerjus, vaid päriselt keegi, kes abi vajab. Ta juhatas meid mingi söögikohani ja ütles, et me läheks ühte kaubikusse, et need mehed seal kaubikus viivad meid sinna, kuhu vaja ja aitavad meid (ta nimelt seletas neile elavalt midagi omas keeles ja näitas meie poole). Ma mäletan, kui tänulik ma sellele tüdrukule olin. Kallistasin teda. Ta vaatas ming väga kurvalt ja kuidagi ikkagi umbusklikult ja justkui kergendatult, et see kõik ei jää tema kaela. Istusin autosse, kus oli soe. Lapsed olid mu ümber ja võtsid vastu meeste pakutud friikartulid, sest nende kõhud olid kohutavalt tühjad. Ma olin nii õnnelik, sest arvasin, et võime nüüd kergemalt hingata. Kaubikus põles väike lambike. Õues oli ju juba pilkane pimedus, sest vahepeal oli öö kätte jõudnud. Kuid kui hakkasin autos ringi vaatama, siis pidi mul süda seisma jääma. Auto roolis istus üks tume mees. Kaubiku taga meie vastas istusid veel neli tumedat meest, kes vaatasid meid.... no nii, et pidin õudusest püskid täis laskma. Ja just siis ärkasin üles. Külmas higis, süda puperdamas ja ise täielikus paanikas. 

     Käisin toas ringi ja püüdsin rahuneda. Sisendasin, et see oli lihtsalt uni ja kõik on ju korras. Olen oma kodus ja kõik on hästi. Kuid see uni ei andnud mulle rahu. Ma tavaliselt ei tee seda üldse, kuid läksin kohe netti surfama, mida sellised kujundid unenäos tähendama peaks. See oli nii selgete märkidega uni. Ja mida ma siis lugesin pani mind veelgi rohkem jahmatama. 

     Paljudes unenägude seletajates oli juttu, et see võib tähedada seda, et olen kaotanud sihi oma elus ja et ma olen kaotanud ka oma eesmärgid. Et ma olen mures ja ebakindlad on ka rajad, mida pidi käin. Ja kui unes püüdsin kelleltki abi leida, siis see tähendab, et otsin elus kelleltki tuge, otsin kedagi, kellele saaksin toetuda. See unenägu pidavat tähendama, et mu elus on segadus ja rahutus, emotsionaalne virr-varr. Märgid viitasid sellele, et ma olen liialt keskendunud detailidele või mingile kitsale osale oma elust ja see ei lase mul näha kõike suures perspektiivis. Et ma ei märka tegelikku elu, vaid ainult väga väikseid juppe sellest. Ühes kohas isegi oli kirjas, et selleks, et näha kõike seda, mis mind tegelikult ümbritseb, peaksin pöörama tähelepanu oma tegelikele probleemidele. 

     Ma lugesin kõikide sümbolite tähendusi, mida unenäost mäletan ja olin jahmatusest suu ammuli. Kuidas on see võimalik, et see, mida unes näen, nii ka on. Jah, ma olin täielikult nõus sellega, mida lugesin. Mu elus on juhtunud asju, millega peaksin tegelema, kuid mille olen kuhugi enda sisse surunud. Ja püüan teha näo, et neid asju pole olnud. No ma tean, et on, kuid olen võtnud seisukoha, et liiga palju mingile negatiivsele minevikusündmusele pidama jäädes, hakkan neid ehk võimendama ja need võivad hakata mu praegust elu häirima. Liiga palju minevikule mõelda ei ole minu meelest ka hea. Nii olen minevikus olnule pühendanud teatud aja, õppinud sellest, mida vähegi õppida olen suutnud ja pannud selle oma minevikus olnud asjade riiulisse ning selle sinna lihtsalt jätnud. Kui vahel mõte selle riiuli poole läheb, siis püüan võimalikult kiiresti millegi muuga oma mõtted hõivata. Kuid see unenägu lajatas mulle täiega vastu vahtimist.

     Ma ju tean tegelikult seda, et nii kergelt ei ole võimalik väga suurtest ja negatiivsetest olukordadest välja tulla. Et kõigele tuleks mõelda, läbi seedida, lasta valla kõik tunded, mida iganes need mineviku sündmused ka esile ei kutsu ning sõlmida peale kõigi emotsioonide läbielamist minevikuga rahu. Kuid ma ei ole seda tegelikult teinud. Ma tean seda. Ma tean, et ma valetan iseendale. Ma ei ole loll. Kuid mida teha siis kõige selle taagaga, mis minus on? Mis siis, kui mul on äkki liiga raske sellega tegeleda? Ja mis siis, kui ma ei ole nõus andestama? Elule või saatusele või jumalale või kellele iganes. Mis siis, kui ma ei suudagi seda teha? Kõik, mis on olnud minu minevikus on ju osake minust endast. Ja ma ka ei ole valmis selleks, et teised mind väga nõrgana näeks. Kas ma olen juba piisavalt tugev selleks, et hakkama saada teiste kaastundega? Kas ma olen valmis kõigiks küsimusteks? Ma korra olin väga avali. Tulemuseks oli, et puhkesin üks kord kohvikus vesteldes ulguma ja ei osanudki kõigele vastata. Isegi mitte nii lihtsalt küsimusele, kui see, et mis mind kõige rohkem kurvastab selles olukorras, milles olen? See oli nii raske küsimus, et ma ainult nutsin. Kas see on normaalne? Kas ma ikka pean tegelema oma minevikuga, kui ma selleks valmis ei ole?

     Ma usun, et ma pean tegelema sellega, mis mind häirib ja mida püüan tagasi suruda. Ma usun, et see on vajalik selleks, et saaksin edasi liikuda. See on tõesti nii - ma püüan olla tugev, rõõmus, õnnelik, nautida seda, mis mind ümbritseb. Kuid kui jään iseendaga üksi, siis on raske üksi olles iseendale maski ette panna. Asi ei ole selles, et ma ei tunneks rõõmu sellest, mis mu ümber on või nendest inimestest, kes mind ümbritsevad. Või et nemad ei ole valmis mind toetama. Asi on selles, et ma ise ei ole valmis seisma silmitsi iseendaga ja minu sees oleva valuga. See ongi nii nagu seal unenäos - kõik on ilus ja tore ja suurepärane ja siis ühel hetkel on totaalne kaos, hirm ja paanika. 

     Ma ei tea, miks ma sellist unenägu nägin. Ehk sellepärast, et ma hakkan jõudma lähemale sellele valmisolekule või sellele, et mul ei ole mõtet oma tunnete eest põgeneda. Või sellele, et ma olen valmis leppima oma minevikuga. Mu alateavus ehk tuletas mulle läbi selle unenäo meelde, et ma saaks olla õnnelikum ja paremini elus toime tulla, kui ma tegeleks kõige sellega, mis mu hinge tegelikult närib. Et on aeg lõpetada poolikult elamine.

     Ma ei tea. Ma tõesti ei tea. Kuid selge on see, et ma sain tõesti hoobi näkku. Seda, va kurivaim alateadvust, on raske ignoreerida. 

Miks stiilipidu on siiski tore pidu

     Mind kutsuti umbes kuu aega tagasi ühele soolaleivapeole, mis ei olnud tavaline soolaleivapidu. Nimelt pidi see olema stiilipidu 30ndate stiilis.

     Mind on alati stiilipeod veidi hirmutanud, kuid ootusärevus selliste pidude puhul on kordades suurem kui tavaliste koosviibimiste puhul. Mida selga panna? Kust need riided leida? Kuidas teised välja näevad? Kas ma üldse leian midagi? Kuid kunagi ei ole mu peas küsimust selle kohta, kas minna stiilipeole tavalistes rõivastes. Kutsujad võtavad kindlasti kõik  külalised väga hea meelega alati vastu, kuid ikkagi ootatakse stiilile vastavalt rõivastatud külalisi.

     Minu riiete otsingud algasid juba varakult. Eriti arvestades seda, et pidin lisaks endale, leidma sobilikud riided veel kahele inimesele. Kuna olin vahepeal haige, siis jäid minu otsingud samale nädalale, kui pidu pidi toimuma. Hakkasin nädala alguses endale selgeks tegema, mida üldse kolmekümnendatel kanti, et teada, mida ma otsima pean. Ähmaselt ma seda küll aimasin, kuid selge ettekujutus siiski puudus.

     Oma üllatuseks avastasin, et mulle väga meeldivad selle ajastu rõivad.  Mehed olid nii šikid ja naised nii naiselikud ning lapsed lausa nupsikud. No eks seda ajastust mõjutas palju ka majanduslik olukord, kuid sellise stiilipeo jaoks võib siiski valida välja just kõige lahedamad palad, mis endale meelejärgi on.

     Kui taustauuring tehtud, suundusin otsejoones kaltsukatesse, kus tuhlasin ja tuhlasin, kuni lõpuks leidsin kahe inimese jaoks sobilikud kostüümid, kuid ise endale midagi valida ei osanud. Kuna tundus, et võin isegi juhuslikult sobilikud riided leida tavalistes poodides, läksin erinevatesse keskustesse surfama. Aga endiselt ei midagi. Kuna kõik see võtab nii palju aega, siis pöördusin lõpuks tagasi esimesse kaltsukasse, kus olin käinud, ja ostin ära selle, mis mulle kohe oli silma jäänud. Seega ostlemise kohta loo moraal - kui stiilipeo jaoks midagi silma jääb, tuleb kohe ära osta, sest tõenäoliselt muidu jäädki otsima ning tekitad sellega endale vaid peavalu ja mõttetut ajakulu.

     No ja kui siis peopäev kätte jõudunud, jõudis mulle kohale, et ikka on veel midagi puudu ja pidin veel kiiruga sama päeva hommikul ostma mõned aksessuaarid. Kuna pidu pidi algama juba kell kolm, siis tormasin poest tagasi koju, et hakata end sättima. Sest tuli ju teha veel ka soeng, ilma milleta, oleks riiete selgepanek olnud vaid pool kogu lõbust. Tegin ära teistele soengud ja kui siis aeg iseendani jõudis, avastasin, et olin lokke tehes kiirustades vale plögina pähe pannud (soengukinnitus vahendi asemel olin pähe pannud vaha). Kui rullid peast keerasin, olid juuksed nagu rasvarullid, lokkidest polnud juttugi ja nutt tahtis lihtsalt peale tulla. Ega ei olnudki midagi muud teha, kui juba riietes ja meigiga minna ja pesta nii palju seda vaha peast välja kui võimalik ning lihtsalt püüda päästa nii palju kui päästa annab.

     Päästetööd lõppesid ja peole jõudsime tund hiljem kui kutsutud. Väga piinlik, kuid see-eest saabusime stiilselt. See oli esimene kord mu elus, kui olen kuhugi nii kaua hilinenud. Tunne oli seetõttu väga räbal. Kuid kohale jõudes olid kõik väga sõbralikud ja nägid lihtsalt fantastilised välja. See oli suurepärane vaatepilt. Just seetõttu mulle need stiilipeod nii meeldivadki. Ust avades astud sa sisse justkui teise maailma. Muusika, inimesed, meeleolu, toit, jook - kõik on teistsugune. Ja ka inimesed, kellega kogu aeg suhtled, räägivad ja käituvad hoopis teisiti kui tavaliselt. Selle peo juues oli aga lihtsalt imeline see, et toit oli tehtud tõesti selle aja retseptide järgi. Peoperenaine ütles küll, et ta luges neid retepte ja oleks ise teinud nii mõndagi teistmoodi, kuid autentsuse huvides jättis omapoolsed täiendused tegemata ja jälgis täpselt tolle aja retsepte. See tekitas veelgi erilisem tunde. Ja tõesti maitses toit hoopis teisti kui tänapäeval.

     Kuigi sellised stiilipeo kutsed on alati seotud suure ja pika ettevalmistusajaga, on stiilipidu väärt neid kõiki tunde ja minuteid, mis on kulutatud riiete otsimisele ja enda sättimisele. See peavalu ja mure on kui õhku pühitud hetkest, mil avatakse uks, et sind tervitada ja sisse kutsuda. 

     Panen siia ka mõned pildid selle kohta, milline selle ajastu tüüpilisem riietumisstiil oli, et oleks hiljem hea meenutada, millised sellel stiilipeol külalised välja nägid. 

  

Taiji esimesed sammud

     Minu samm teha midagi uut ja seniavastamatut, jõudis järgmisse etappi. Juba pikka aega olen mõelnud, et tahaksin hakata käima kuskil trennis. Kuid kuna minu viimane kogemus jääb üle kümne aasta tagusesse aega, siis ei soovinud ma minna kuhugi suurde spordikeskusesse. Ma tõesti tundsin hirmu ja pelgasin seal valitsevat hindavat suhtumist treeningukaaslastesse, nende riietesse, kehasse ja sellesse, millised nad on ja kuidas liiguvad. Seega otsisin kohta, kus võiksid käia väga tavalised inimesed, pigem igas vanuses inimesed, kellel ei oleks oluline see, kuidas keegi välja näeb või kuidas liigub.

     Avastasin oma üllatuseks, et minu töökoha juures, täpselt maja taga, asub klubi, kus tehakse erinevaid trenne. Mitte selliseid tavapäraseid aeroobseid trenne, vaid väikeses saalis tegeletakse jooga, taiji, mõne tantsulisema trenniga ... kõigisse trenniliikidesse ma ka ei süvenenud päris täpselt. Kuid seal tegeletakse pigem selliste teistsuguste trennidega. Kuna see jääb mu töökohale nii lähedale (lihtsalt ümber maja nurga minna), siis ei olnud nagu ka vabandust tuua selle kohta, et trenni minek võtab palju aega. Seega otsisin välja trenni, mis tundus mulle jõukohane olevat ja otsustasin, et teen sellega proovi.

     Ma valisin taiji trenni, kuna mulle pakkus huvi see, kuidas on võimalik läbi voolava ja rütmilise liikumise ning läbi meditatiivsete harjutuste jõuda hingelise tasakaaluni. Ma tundsin, et minu hing on rahutu ja ma ei oska lõõgastuda ega puhata ja ehk selles trennis õpin ma iseennast niipalju tundma, et suudan leida tasakaalu ja rahu.

     Enne esimesse trenni minekut, lugesin kodulehelt, et harjutusi tehes peaks seljas olema pigem tumedapoolsed riided ja pikkade käistega pluus, mida mul muidugi tol päeval kaasas ei olnud. Läksin lõunapausi ajal poodi ja ostsin endale ühe musta pikkade käistega pluusi. Kuna kodulehelt lugesin ka, et kaasa võiks võta oma mati, mida mul muidugi ei olnud ja ma seda ostma ei tahtnud hakata, siis kirjutasin meili, et plaaniksin tulla õhtul trenni, kuid mul puudub oma matt. Üsna pea sain vastuse, et matid on olemas ja tulgu ma aga proovima, kuidas mulle see trenn sobib.

     No kui ma juba nii kaugele jõudsin, siis tuli ikka ka õhtul kohale minna. Eriti piinlik oleks, kui oled juba meili kirjutanud ja siis ikkagi kohale ei ilmu. Kuna sel päeval oli väga kiire õhtupoolik töö juures, siis viimasel hetkel tegin veel tööd, peale seda vahetasin töö WC-s välgukiirusel riided, tõmbasin mantli selga, saapad jalga ja jooksin trenni.

     Ähkides ja puhkides jõudsin kohale (seda, et ma pole juba paar kuud jooksnud, annab kohe võhmale tõsise tagasilöögi), tegin ukse lahti ja vaatan, et saali põrandal istub üks mees. Kodulehel oleva pildi järgi tundsin ära, et see on treener. Ta avas silmad, ma teretasin teda rõõmsalt ja kohe ütles ta, et ma olen vist see, kes talle päeval meili kirjutas. Ütlesin, et jah, see olen tõesti mina ning tormasin teda kättpidi tervitama. Ta vaatas üle ukse minu väljasirutatud kätt ning mainis, et üle ukse kätt ei anta. Astus koridori, ulatas mulle alles siis käe ja mina hakkasin vatrama. Et mõtlesin tulla proovima ja vaadata, kuidas mulle see trenn sobib. Küsisin, et kuhu ma riideid saan panna jne. Märkasin, et kui olin mantli hõlmad lahti teinud, siis ta vaatas mind pealaest jalatallani väga hindavalt ja ma ei saanud lihtsalt oma suud kinni hoida ja küsisin, et kas mu riietus ei sobi või. Mille peale ta vist ehmus (no, et ma nii otse küsisin kohe ma pakun) ja ütles, et ei sobib küll. Palus tulla saali, kui valmis olen. Minu jaoks oli väga kummaline kõige selle juures see, et mina rääksin pigem reipalt ja selge kõlava häälega, kuid tema rääkis algusest peale väga vaikse, tõsise ja madala häälega, mis oli minu jaoks väga harjumatu,

     Läksin riietusruumi ning panin oma asjad ära. Peale seda astusin saali ja oma jahmatuseks nägin ma mõlemal pool ust seina ääres rätsepistes istuvaid inimesi, kellest mõnedel olid silmad suletud ja nad jätsid mediteeriva inimese mulje. Ma olin veidi pabinas, sest sealt ma siis tulin ju hõisates ja vadistades, kuidas ma sinna sattusin, kui tegelikult saalis inimesed püüdsid end täielikus vaikuses häälestada trenni lainele. Mul oli väga piinlik, aga no sisse tulles ei näinud ma, et saali seina ääres istus vähemalt kaheksa inimest ja ka seda ma ei teadnud, et seal peab vaikselt olema. Püüdsin sellest üle saada ja võtta asja siiski rahulikult.

     Trenn algas soojendavate harjutustega. Venitused, oma pea masseerimised, painutused ja ka hingamine. Trennis muusikat ei olnud. Jällegi minu jaoks täiesti üllatav kogemus teha trenni grupis ilma muusikata. Olin endale kuidagi ette kujutanud, et seal lastakse kerget meditatiivset muusikat või linnulaulu, merekohinat või midagi muud sarnasti, kuid ei - täielik vaikus. Iga kõhukorin ja hingeldus on kõigile saalisviibijatele hästi kuulda.

     Unustasin vist mainida, et üks trenn kestab kolm tundi. Niisiis olime oma harjutustega jõudunud kuhugi poole peale, kuid treener hakkas tegema hingamis harjutusi. Neid harjutusi pidi tegema püsti seistes ja kinnisilmi. Ühe harjutuse juures rääkis ta, et meie peopesa keskel täpselt on üks energiapunkt ja püüame teise käega seda puudutada nii, et me käsi kokku ei pane. Üht kätt hoidsime naba juures peopesa ülessepoole ja teisega püüdsime tõmmata ja puudutada seda energiapunkti tehes selliseid tõmbamise liigutisi. Ta ütles, et me kujutaks, ette et meie üks käsi on kui meduus, mis püüab kogu aeg edasi liikuda. Ja samal ajal ütles ta, millal hingata sisse ja millal välja. Ja varsti hakkasin ma tundma, et ma ei saa enam oma käsi kokku panna. Minu käte vahele oli tekkinud mingi tugev takistus, nagu mingi asi. Ma hingasin ja tegin ühe käega seda meduusi ujumise liigutust, kuid järsku tundsin, et mul hakkab väga paha. Ma avasin silmas ja märkasin, et olin hakanud higistama, selline minestuseelne seisund hakkas tekkima. Lahkusin vaikselt saalist ja läksin vetsu, kus veega nägu pühkides püüdsin end turgutada. Istusin korraks ka maha ja tõmbasin hinge. Ma olin täiesti šokis - kuidas mul lihtsalt hingates nii paha hakkas ja mis kuramuse asi mul sinna käte vahele tekkis? Kas mul on tõesti nii elav kujutlusvõime? Või viib see treener oma õpilasi kuidagi hüpnootilisse seisu?  Või no mis üldse juhtus?

     Peale väikest enda kogumist, võtsin julguse kokku ja läksin saali tagasi. Hingamisharjutused jätkusid. Seisin oma kohale tagasi ja jätkasin harjutuste tegemist. Nüüd oli vaja käsi hoida enda kehast veidi eemal, peopesad suunaga põranda poole ja hästi vaikselt tõsta ja langetada hingamise rütmis oma käsi. Treener rääkis, et me püüaks ette kujutada, et me lükkame oma kehast kõik muremõtted ja probleemid välja (lüli lüli haaval) ja kui oleme need oma kätega kehast välja surunud, püüame ette kujutada, et me ammutame maa põuest endasse uut ja puhast energiat. See tuleb meie kehasse meie käte kaudu. Ise pidime samal ajal käsi üles ja alla liigutama justkui merelained. Ja jälle tundsin ma justkui minu käte ja põranda vahel on mingi seos. Midagi on seal vahel, nagu mingi asi või vai või midagi sellist, igatahes oli mul selline tunne, et minu käed ja põrand on millegagi ühendatud ja mu tundsin seda. Ma avasin silmad ja mõtlesin, et püüan rahuneda ning aru saada, mis tegelikult toimub. Vaatasin teisi ja nägin, et kõik tegid harjutusi väga süvenenult. Õnneks varsti see harjutuste seeria lõppes.

     Järgmine harjutus oli üksteise selja masseerimine. Sattusin ühe naisega paari. Treener ütles ja rääkis täpselt, kuidas peab tegema ja mida ning kui tugevalt masseerida. Kuna ma niigi masseerimisi ei kannata, siis tundsin, kuidas mu pea hakkas ringi käima. Järsku hakkasid mu silme ette tulema mustad täpid nagu enne minestamist ning suutsin vaid pöörata mind masseeriva naise poole ning öelda, et vabandust, kuid mul hakkas nii paha ning istusin põmaki aknalauale maha. Naine, kes mind masseeris vaatas mind jahmunult ning treener ütles, et ma istuks, et see on tavapärane, et võib paha hakata. Istusin ja püüdsin toibuda ning jälgisin trennikaaslasi. Nad kõik tundusid olevat väga rahul ja tasakaalus iseendaga. Ma istusin ja mõtlesin, et ma olen kõige imelikum inimene maamunal, et kuidas see saab olla, et mul hakkas lihtsalt hingamisest ja lõõgastumisest nii paha. Tundsin end väga räbalalt. Kuid mis kõige põhilisem - ma nii karstin, ma olin täielikus šokis ja väga endast väljas. Ma püüdsin olla rahulik, kuid pisarad tahtsid iseenesest silma tulla.

     Kui tuli iseseisva harjutamise koht, siis tuli treener minuga rääkima. Ma ütlesin talle, et see oli nii hirmus, et ma ei saanud aru, mis toimub. Et mul hakkas nii paha. Mille peale tema ütles, et no sa hingasid ja lõdvestusid, et mis seal ikka nii hirmsat on. Et vahel mõnega juhtub. Ma küsisin, et kas see on tavapärane või tähendab see seda, et see trenn siiski pigem ei ole minu jaoks. Mille peale ta nagu ei osanud midagi öelda ja jäi sõnu valima ja ma küsisin siis, et pigem nagu mitte ja ta ütles, et nojah, et pigem... Mul tulid pisarad silma. Ma tundsin, et ma olen kõige imelikum ja teistsugusem inimene. Ma tundsin, et ma oleks justkui mingi väärakas, sest mul hakkas paha. Ja ütlesin talle läbi pisarate, et see oli väga jube, et ma arvasin, et see on pigem selline venituste trenn, kuid see et mul nii paha hakkas, on väga hirmus. See trenn tundus mulle jube. Ta vaatas mind, naeratas ja läks teiste trennikaaslaste juurde.

     Trenni lõpuni ei suutnud ma rahuneda. Kõige lõpus aga juhtus veel üks naljakas asi. Nimelt pidime olema pikali ja lihtsalt hingama ja lõõgastuma. Ta rääkis hästi monotoonselt ja rahulikult, mida ette peame kujutama ja kuidas mõtted peaksid lõpetama tegevuse, et saaksime puhata. Ja ühel hetkel, ma ei pannud tähele millal, ta lõpetas rääkimise ja oli lihtsalt vaikus. Järsku ärkasin ehmatusega.... oma norsatuse peale ülesse. Ma jäin magama. Kui piinlik. Ja veel ärgata oma norsatuse peale. Vaju häbi pärast maa alla. Avasin koheselt silmad ja lihtsalt lesisin. Ma ei saanud aru, kuidas ma sain nii kiiresti lihtsalt magama jääda. Põmm ja valmis. Ma ei julgenud enam silmi kinni panna ja vaatasin vaid lakke. Hakkasin kuulama teiste hingamist ja kuulsin järsku oma suureks rõõmuks, et üks mees oli ka magama jäänud, sest ta hästi vaikselt hingas norsates. Mõtlesin, et no jumal tänatud - ma ei ole ainus!

     Trenni lõpus istuti ringis ja treener rääkis niisama nendest harjutustes, mida trennist tehti ja miks. Ning vastas inimeste küsimustele. Treener küsis ka, et kas keegi tundis hingamisharjutusi tehes, et midagi oleks kui käte vahel. Mille peale mina ütlesin, et mina tundsin väga tugevalt. Ta vaatas mind altkulmu, sirutas käe mu poole ja ütles, et sa oled keskmisest tundlikum inimene. Mul oli suu kinni ja ma ei teadnud, kas võtta seda kui solvangut või komplimenti. Kui trenn lõppes, siis tänasin treenerit ja lahkusin kohe ja kiiresti saalist. Minu juurde tuli aga üks vanem naine ja ütles, et ta nägi, et ma olin suures hirmus, kui mul paha hakkas ja ta tahtsis mulle öelda, et ka temal on kahel korral hakanud nii paha, et ta on peaaegu ära minestnud. Ta rääkis, et ta on seda uurinud, küsinud ja saanud teada, et see pidi olema normaalne, et vahel võib midagi sellist juhtuda. Et ta tahtis mulle seda kohe tulla ütlema trenni ajal juba, kuid ei leidnud kuidagi sobivat hetkel. Ma tundsin, justkui mul oleks koorem õlgadelt langenud. Ma tänasin teda ja ütlesin, et ma arvasin, et mul on midagi viga, et ma olen imelik. Et see oli tõesti väga hirmus. Tundsin, et alles siis hakkasin pingest vabanema. Jäime sel teemal veidi juttu ajama ja siis ütles selle naise mees, et tema on jällegi tahtnud kogu selle trenni ajal midagi sellist tunda, aga ta ei ole saanud seda tunda. Et ta on isegi veidi kade, et ma midagi sellist juba esimeses trennis tundsin. Ma ütlesin, et see ei ole just kõige meeldivam tunne, mida tahta läbi elada.

     Vot selline esimene taiji trenn oli mul. Nädal läks sellest mööda ja mõtlesin tõsiselt, kas ma ikka tahan sinna trenni uuesti minna. Mõtlesin, et peaksin siiski proovima. Esimene negatiivne kogemus, treeneri pigem tõrjuv hoiak minu suhtes ja hirm ei lasknud mul tegelikult aru saada sellest, kas mulle see trenn meeldib ja sobib. Järgmisel nädalal ma siiski uuesti sinna ei läinud. Kuid nädal peale seda juba küll.

     Teise trenni minnes ma juba teadsin, et tuleb olla vaikselt, sest inimesed istuvad saalis. Kuid üleriideid ära võttes nägin sama naist, kes mulle ütles, et ka temal oli paha hakanud, ja ütlesin talle vaikselt, et mõtlesin siiski uuesti proovida. Mille peale ta armsalt ütles, et see on väga õige tegu. Läksin vaikselt saali, treener istus jällegi saali keskel ja istusin täpselt tema vastu seina äärde. Ma ei rääkinud midagi. Kui ta silmad avas, siis lihtsalt naeratasin talle ja tervituseks noogutasin. Ta naeratas mulle vastu ja noogutas. Tundus, et sel korral oli tervitus talle sobilikum.

     Teine trenn oli täiesti teiste harjutustega. Tegime osasid harjutusi ka maas olles ja mitte kogu aeg püsti seistes. Ma püüdsin teha vähem süvenenult trenni ja võtta veidi kergemalt kõike seda. Niipea kui tundsin, et midagi hakkab mulle üle jõu käima, siis jätsin pooleli või tegin poole vähem kui teised. Ja üllatuseks ei hakanud mul ei paha ega midagi. Treener oli kuidagi sõbralikum minuga. 

     Kui lõpus tehti uuesti selliseid meditatiivseid hingamisharjutusi, siis istusin ja pidin mõtlema hingamisele, Kuulama mida treener räägib. Ühel hetkel aga ma tundsin, et mu pea oli justkui tühi. Ma ei suutnud isegi hingamisele mõelda, Oli täielik tühjus. Ja siis järsku vihises mu silme eest mööda üks lärmakas pilt. Ma ei saanudki aru, mis asi see oli. Kuid see võis olla lihtsalt mingi tänava pilt, a'la autod liikusid, inimesed käisid ringi jne. Ja siis oli uuesti tühjus. Vaikus. Mitte midagi. Ja jälle vihises kui välk mu silme eest mööda uus pilt. See kord sain aru, mis see oli. Ma sattusin korraks tööle. See kõik oli nii häiriv ja raske. Need pildid segasid mind. Sest oli mõnus vaikus ja siis järsku selline välgunoole kiirusel tulevad pildid koos tõeliselt kõva lärmiga. Siis aga kuulsin ma jällegi treeneri häält, kes õpetas, mida teha (hingata, millele mõelda, mida ette kujutada). Ma istusin ja mõtlesin, et see siiski on vist vajalik trenn, mida edasi proovida. Seda need pildid, mida ma nägin mööda vihisemas, need olid tavapärased. Tänavamüra, liikuvad inimesed, töö, kodu... ma sain aru, et ma elan kogu aeg lärmi sees ja ma tõesti ei oskagi end välja lülitada ja puhata. 

     Peale trenni lõppu treener rääkis, et me õpimegi saama teadlikuks iseendast ja õpime seda, kuidas lõõgastuda ning end välja lülitada. Sest kui me ei õpi seda tegema, siis oleme alati kõige ja kõigi lükata-tõugata. Oluline on aga õppida end ja oma mõtteid kontrollima. Selleks on vaja aga osata olla teadlik sellest, mis meis toimub. Ma sain aru, et tal on õigus, kui ta rääkis sellest, et inimesed väga sageli puhkavad ainult öösiti voodis magades. Siis kui nad ei mõtle igasuguseid mõtteid, vaid on vajunud sügavasse unne. Kuid oluline on õppida puhkama ka siis, kui sa ei maga ning olla teadlik sellest, mida teeb su keha ja mis toimub sinus endas. Nii õpime paremini tundma iseend, kuulama iseend ja kuulma seda, mida meie keha meile ütleb. Ning ära tundma hetki, millal oleks vaja hoog korraks maha võtta ja lõõgastuda.

     Taiji - suurepärane totaalselt uus kogemus.