Ärkasin ühel hommikul ülesse kaetud üleni külma higiga. Ärkasin paanikas ja ahastuses, sest olin näinud kohutavat unenägu. Ma usun, et igaüks on kord sellisest unenäost ärganud. Sellisest unenäost, kus sa tahaksid teada lahendust, kuid seda ei tule.
Ma nägin unest, et eksisin ära. Ja mitte niisama. Vaid olin läinud võõrasse riiki reisima ning see kõik oli fantastiline. Uus ja põnev kultuur, kauge maa teisel pool maakera, põnevad uued kohad. See unenägu hakkas nii hästi.
Mind ümbritsesid lähedased inimesed ja tunne oli suurepärane. Mäletan sellist õnne ja rahulolu tunnet. Oli mahe suvepäev ja istusime mere ääres. Päike ei kõrvetanud enam ja puhus kerge tuul. Me istusime ja pidasime piknikku. See ei olnud tavaline meri, vaid ookean. Võimas ja ilus. Seltskonnas olid ka lapsed. Üks juba suurem ja teine alles väike. Läksime kolmekesi jalutama. Suurem laps mängis kividega ja jooksis väikseid mäekesi pidi üles alla. Väiksem oli mul süles, sest tema ei suutnud mööda neid kaljusid ronida. See oli nii tore tunne. Ma mäletan, kuidas suurem laps rõõmsalt hüppas ja jooksis, ise samal ajal lauldes ja meiega rääkides ning väiksemat lõbustades. Mäletan kuidas pisem mu süles kogu aeg naeru laksutas ja rõõmsalt kaasa elas suurema lapse lauludele ja naljadele. Tuul sasis kergelt mu juukseid ja päike hakkas loojuma. See kõik oli nii ilus. Ma ei olnudki tähele pannud, kuhu olime välja jõudnud. Kuid kui tahtsin tagasi minna, siis ... me ei saanud. Kaljud olid suuremad, kivid veeresid mööda ääri alla ja me olime justkui hoopiski teises kohas, sest tagasiteed ei olnud. Lõksus. Otsustasin ikkagi tagasisuunas liikuda.
Suurem laps oli väsinud ja ei laulnud enam. Väike oli samuti väsinud. Kui suurem küsis, et millal me tagasi jõuame, siis ma ei osanud talle midagi muud öelda, kui ainult seda, et peame veel edasi minema, sest me ei ole veel kohale jõudnud. Ta oli tark laps ja sai kohe aru, et midagi on valesti. Ja küsis mu käest, kas me oleme eksinud. Ma vastasin, et jah, me oleme kuidagi vales suunas vist läinud ja nüüd peame leidma õige tee tagasi. Ta vaatas mind tõsiselt ja ei lausunud midagi. Väiksem ei saanud midagi aru. Lihtsalt hoidis vaikselt mu ümbert kinni ja vaatas, mis toimus. Päike oli juba peaaegu täiesti loojunud, mere kohal tuul tõusnud ning ookeani lained lõid tugevamalt vastu mere ääres seisvat kivist kaljuseina. Läksime äärt pidi muudkui aga edasi. Õnneks oli mul peal kerge pluusike ja panin selle pisemale ümber. Suuremale ütlesin, et ta peab püüdma olla ettevaatlik, kuid ärgu paigal püsigu, sest muidu hakkab liiga külm. Kumbki laps terve selle liikumise ajal ei jonninud ega nurisenud. Isegi siis, kui ühel korral pidin äärepealt väiksega peaaegu ookeani kukkuma, sest jalge all hakkasid kivid allapoole veerema ning ookeani lained justkui meid oodates vastu kivisid loksusid, olid mõlemad kui vaprad sõdurid. Ise püüdsin olla hästi rahulik ja kindel, kuigi tegelikult olin täiesti ahastuses. Vastutasin ju ka laste eest ja kui mõtlesin veel sellele, mida teised seltskonnaliikmed tundma pidid ja lapse vanemad.... ma olin kohutava pinge all.
Jõudsime kuidagi linna. Linna, kus pea keegi ei oska inglise keelt. Oli tükk tegemist, et leida inimene, kes üldse inglise keelt mõistaks. Pöördusin lõpuks ainult nooremate inimeste poole, kellelt abi paluda. Ma leidsin õnneks ühe tüdruku, kes vastumeelselt meid aitas. Selles riigis millegipärast arvasid kõik, et kui võõras inimene nende poole pöördub, siis on tegu kas kerjuse või vargaga. Seega oli ka see tüdruk vastumeelselt nõus aitama. Ma nägin tema sisemist võitlust iseendaga - ta justkui ei tahtnud seda enda südametunnistusele võtta, et äkki tõesti see kahe lapsega naine ei ole kerjus, vaid päriselt keegi, kes abi vajab. Ta juhatas meid mingi söögikohani ja ütles, et me läheks ühte kaubikusse, et need mehed seal kaubikus viivad meid sinna, kuhu vaja ja aitavad meid (ta nimelt seletas neile elavalt midagi omas keeles ja näitas meie poole). Ma mäletan, kui tänulik ma sellele tüdrukule olin. Kallistasin teda. Ta vaatas ming väga kurvalt ja kuidagi ikkagi umbusklikult ja justkui kergendatult, et see kõik ei jää tema kaela. Istusin autosse, kus oli soe. Lapsed olid mu ümber ja võtsid vastu meeste pakutud friikartulid, sest nende kõhud olid kohutavalt tühjad. Ma olin nii õnnelik, sest arvasin, et võime nüüd kergemalt hingata. Kaubikus põles väike lambike. Õues oli ju juba pilkane pimedus, sest vahepeal oli öö kätte jõudnud. Kuid kui hakkasin autos ringi vaatama, siis pidi mul süda seisma jääma. Auto roolis istus üks tume mees. Kaubiku taga meie vastas istusid veel neli tumedat meest, kes vaatasid meid.... no nii, et pidin õudusest püskid täis laskma. Ja just siis ärkasin üles. Külmas higis, süda puperdamas ja ise täielikus paanikas.
Käisin toas ringi ja püüdsin rahuneda. Sisendasin, et see oli lihtsalt uni ja kõik on ju korras. Olen oma kodus ja kõik on hästi. Kuid see uni ei andnud mulle rahu. Ma tavaliselt ei tee seda üldse, kuid läksin kohe netti surfama, mida sellised kujundid unenäos tähendama peaks. See oli nii selgete märkidega uni. Ja mida ma siis lugesin pani mind veelgi rohkem jahmatama.
Paljudes unenägude seletajates oli juttu, et see võib tähedada seda, et olen kaotanud sihi oma elus ja et ma olen kaotanud ka oma eesmärgid. Et ma olen mures ja ebakindlad on ka rajad, mida pidi käin. Ja kui unes püüdsin kelleltki abi leida, siis see tähendab, et otsin elus kelleltki tuge, otsin kedagi, kellele saaksin toetuda. See unenägu pidavat tähendama, et mu elus on segadus ja rahutus, emotsionaalne virr-varr. Märgid viitasid sellele, et ma olen liialt keskendunud detailidele või mingile kitsale osale oma elust ja see ei lase mul näha kõike suures perspektiivis. Et ma ei märka tegelikku elu, vaid ainult väga väikseid juppe sellest. Ühes kohas isegi oli kirjas, et selleks, et näha kõike seda, mis mind tegelikult ümbritseb, peaksin pöörama tähelepanu oma tegelikele probleemidele.
Ma lugesin kõikide sümbolite tähendusi, mida unenäost mäletan ja olin jahmatusest suu ammuli. Kuidas on see võimalik, et see, mida unes näen, nii ka on. Jah, ma olin täielikult nõus sellega, mida lugesin. Mu elus on juhtunud asju, millega peaksin tegelema, kuid mille olen kuhugi enda sisse surunud. Ja püüan teha näo, et neid asju pole olnud. No ma tean, et on, kuid olen võtnud seisukoha, et liiga palju mingile negatiivsele minevikusündmusele pidama jäädes, hakkan neid ehk võimendama ja need võivad hakata mu praegust elu häirima. Liiga palju minevikule mõelda ei ole minu meelest ka hea. Nii olen minevikus olnule pühendanud teatud aja, õppinud sellest, mida vähegi õppida olen suutnud ja pannud selle oma minevikus olnud asjade riiulisse ning selle sinna lihtsalt jätnud. Kui vahel mõte selle riiuli poole läheb, siis püüan võimalikult kiiresti millegi muuga oma mõtted hõivata. Kuid see unenägu lajatas mulle täiega vastu vahtimist.
Ma ju tean tegelikult seda, et nii kergelt ei ole võimalik väga suurtest ja negatiivsetest olukordadest välja tulla. Et kõigele tuleks mõelda, läbi seedida, lasta valla kõik tunded, mida iganes need mineviku sündmused ka esile ei kutsu ning sõlmida peale kõigi emotsioonide läbielamist minevikuga rahu. Kuid ma ei ole seda tegelikult teinud. Ma tean seda. Ma tean, et ma valetan iseendale. Ma ei ole loll. Kuid mida teha siis kõige selle taagaga, mis minus on? Mis siis, kui mul on äkki liiga raske sellega tegeleda? Ja mis siis, kui ma ei ole nõus andestama? Elule või saatusele või jumalale või kellele iganes. Mis siis, kui ma ei suudagi seda teha? Kõik, mis on olnud minu minevikus on ju osake minust endast. Ja ma ka ei ole valmis selleks, et teised mind väga nõrgana näeks. Kas ma olen juba piisavalt tugev selleks, et hakkama saada teiste kaastundega? Kas ma olen valmis kõigiks küsimusteks? Ma korra olin väga avali. Tulemuseks oli, et puhkesin üks kord kohvikus vesteldes ulguma ja ei osanudki kõigele vastata. Isegi mitte nii lihtsalt küsimusele, kui see, et mis mind kõige rohkem kurvastab selles olukorras, milles olen? See oli nii raske küsimus, et ma ainult nutsin. Kas see on normaalne? Kas ma ikka pean tegelema oma minevikuga, kui ma selleks valmis ei ole?
Ma usun, et ma pean tegelema sellega, mis mind häirib ja mida püüan tagasi suruda. Ma usun, et see on vajalik selleks, et saaksin edasi liikuda. See on tõesti nii - ma püüan olla tugev, rõõmus, õnnelik, nautida seda, mis mind ümbritseb. Kuid kui jään iseendaga üksi, siis on raske üksi olles iseendale maski ette panna. Asi ei ole selles, et ma ei tunneks rõõmu sellest, mis mu ümber on või nendest inimestest, kes mind ümbritsevad. Või et nemad ei ole valmis mind toetama. Asi on selles, et ma ise ei ole valmis seisma silmitsi iseendaga ja minu sees oleva valuga. See ongi nii nagu seal unenäos - kõik on ilus ja tore ja suurepärane ja siis ühel hetkel on totaalne kaos, hirm ja paanika.
Ma ei tea, miks ma sellist unenägu nägin. Ehk sellepärast, et ma hakkan jõudma lähemale sellele valmisolekule või sellele, et mul ei ole mõtet oma tunnete eest põgeneda. Või sellele, et ma olen valmis leppima oma minevikuga. Mu alateavus ehk tuletas mulle läbi selle unenäo meelde, et ma saaks olla õnnelikum ja paremini elus toime tulla, kui ma tegeleks kõige sellega, mis mu hinge tegelikult närib. Et on aeg lõpetada poolikult elamine.
Ma ei tea. Ma tõesti ei tea. Kuid selge on see, et ma sain tõesti hoobi näkku. Seda, va kurivaim alateadvust, on raske ignoreerida.
No comments:
Post a Comment