Taiji esimesed sammud

     Minu samm teha midagi uut ja seniavastamatut, jõudis järgmisse etappi. Juba pikka aega olen mõelnud, et tahaksin hakata käima kuskil trennis. Kuid kuna minu viimane kogemus jääb üle kümne aasta tagusesse aega, siis ei soovinud ma minna kuhugi suurde spordikeskusesse. Ma tõesti tundsin hirmu ja pelgasin seal valitsevat hindavat suhtumist treeningukaaslastesse, nende riietesse, kehasse ja sellesse, millised nad on ja kuidas liiguvad. Seega otsisin kohta, kus võiksid käia väga tavalised inimesed, pigem igas vanuses inimesed, kellel ei oleks oluline see, kuidas keegi välja näeb või kuidas liigub.

     Avastasin oma üllatuseks, et minu töökoha juures, täpselt maja taga, asub klubi, kus tehakse erinevaid trenne. Mitte selliseid tavapäraseid aeroobseid trenne, vaid väikeses saalis tegeletakse jooga, taiji, mõne tantsulisema trenniga ... kõigisse trenniliikidesse ma ka ei süvenenud päris täpselt. Kuid seal tegeletakse pigem selliste teistsuguste trennidega. Kuna see jääb mu töökohale nii lähedale (lihtsalt ümber maja nurga minna), siis ei olnud nagu ka vabandust tuua selle kohta, et trenni minek võtab palju aega. Seega otsisin välja trenni, mis tundus mulle jõukohane olevat ja otsustasin, et teen sellega proovi.

     Ma valisin taiji trenni, kuna mulle pakkus huvi see, kuidas on võimalik läbi voolava ja rütmilise liikumise ning läbi meditatiivsete harjutuste jõuda hingelise tasakaaluni. Ma tundsin, et minu hing on rahutu ja ma ei oska lõõgastuda ega puhata ja ehk selles trennis õpin ma iseennast niipalju tundma, et suudan leida tasakaalu ja rahu.

     Enne esimesse trenni minekut, lugesin kodulehelt, et harjutusi tehes peaks seljas olema pigem tumedapoolsed riided ja pikkade käistega pluus, mida mul muidugi tol päeval kaasas ei olnud. Läksin lõunapausi ajal poodi ja ostsin endale ühe musta pikkade käistega pluusi. Kuna kodulehelt lugesin ka, et kaasa võiks võta oma mati, mida mul muidugi ei olnud ja ma seda ostma ei tahtnud hakata, siis kirjutasin meili, et plaaniksin tulla õhtul trenni, kuid mul puudub oma matt. Üsna pea sain vastuse, et matid on olemas ja tulgu ma aga proovima, kuidas mulle see trenn sobib.

     No kui ma juba nii kaugele jõudsin, siis tuli ikka ka õhtul kohale minna. Eriti piinlik oleks, kui oled juba meili kirjutanud ja siis ikkagi kohale ei ilmu. Kuna sel päeval oli väga kiire õhtupoolik töö juures, siis viimasel hetkel tegin veel tööd, peale seda vahetasin töö WC-s välgukiirusel riided, tõmbasin mantli selga, saapad jalga ja jooksin trenni.

     Ähkides ja puhkides jõudsin kohale (seda, et ma pole juba paar kuud jooksnud, annab kohe võhmale tõsise tagasilöögi), tegin ukse lahti ja vaatan, et saali põrandal istub üks mees. Kodulehel oleva pildi järgi tundsin ära, et see on treener. Ta avas silmad, ma teretasin teda rõõmsalt ja kohe ütles ta, et ma olen vist see, kes talle päeval meili kirjutas. Ütlesin, et jah, see olen tõesti mina ning tormasin teda kättpidi tervitama. Ta vaatas üle ukse minu väljasirutatud kätt ning mainis, et üle ukse kätt ei anta. Astus koridori, ulatas mulle alles siis käe ja mina hakkasin vatrama. Et mõtlesin tulla proovima ja vaadata, kuidas mulle see trenn sobib. Küsisin, et kuhu ma riideid saan panna jne. Märkasin, et kui olin mantli hõlmad lahti teinud, siis ta vaatas mind pealaest jalatallani väga hindavalt ja ma ei saanud lihtsalt oma suud kinni hoida ja küsisin, et kas mu riietus ei sobi või. Mille peale ta vist ehmus (no, et ma nii otse küsisin kohe ma pakun) ja ütles, et ei sobib küll. Palus tulla saali, kui valmis olen. Minu jaoks oli väga kummaline kõige selle juures see, et mina rääksin pigem reipalt ja selge kõlava häälega, kuid tema rääkis algusest peale väga vaikse, tõsise ja madala häälega, mis oli minu jaoks väga harjumatu,

     Läksin riietusruumi ning panin oma asjad ära. Peale seda astusin saali ja oma jahmatuseks nägin ma mõlemal pool ust seina ääres rätsepistes istuvaid inimesi, kellest mõnedel olid silmad suletud ja nad jätsid mediteeriva inimese mulje. Ma olin veidi pabinas, sest sealt ma siis tulin ju hõisates ja vadistades, kuidas ma sinna sattusin, kui tegelikult saalis inimesed püüdsid end täielikus vaikuses häälestada trenni lainele. Mul oli väga piinlik, aga no sisse tulles ei näinud ma, et saali seina ääres istus vähemalt kaheksa inimest ja ka seda ma ei teadnud, et seal peab vaikselt olema. Püüdsin sellest üle saada ja võtta asja siiski rahulikult.

     Trenn algas soojendavate harjutustega. Venitused, oma pea masseerimised, painutused ja ka hingamine. Trennis muusikat ei olnud. Jällegi minu jaoks täiesti üllatav kogemus teha trenni grupis ilma muusikata. Olin endale kuidagi ette kujutanud, et seal lastakse kerget meditatiivset muusikat või linnulaulu, merekohinat või midagi muud sarnasti, kuid ei - täielik vaikus. Iga kõhukorin ja hingeldus on kõigile saalisviibijatele hästi kuulda.

     Unustasin vist mainida, et üks trenn kestab kolm tundi. Niisiis olime oma harjutustega jõudunud kuhugi poole peale, kuid treener hakkas tegema hingamis harjutusi. Neid harjutusi pidi tegema püsti seistes ja kinnisilmi. Ühe harjutuse juures rääkis ta, et meie peopesa keskel täpselt on üks energiapunkt ja püüame teise käega seda puudutada nii, et me käsi kokku ei pane. Üht kätt hoidsime naba juures peopesa ülessepoole ja teisega püüdsime tõmmata ja puudutada seda energiapunkti tehes selliseid tõmbamise liigutisi. Ta ütles, et me kujutaks, ette et meie üks käsi on kui meduus, mis püüab kogu aeg edasi liikuda. Ja samal ajal ütles ta, millal hingata sisse ja millal välja. Ja varsti hakkasin ma tundma, et ma ei saa enam oma käsi kokku panna. Minu käte vahele oli tekkinud mingi tugev takistus, nagu mingi asi. Ma hingasin ja tegin ühe käega seda meduusi ujumise liigutust, kuid järsku tundsin, et mul hakkab väga paha. Ma avasin silmas ja märkasin, et olin hakanud higistama, selline minestuseelne seisund hakkas tekkima. Lahkusin vaikselt saalist ja läksin vetsu, kus veega nägu pühkides püüdsin end turgutada. Istusin korraks ka maha ja tõmbasin hinge. Ma olin täiesti šokis - kuidas mul lihtsalt hingates nii paha hakkas ja mis kuramuse asi mul sinna käte vahele tekkis? Kas mul on tõesti nii elav kujutlusvõime? Või viib see treener oma õpilasi kuidagi hüpnootilisse seisu?  Või no mis üldse juhtus?

     Peale väikest enda kogumist, võtsin julguse kokku ja läksin saali tagasi. Hingamisharjutused jätkusid. Seisin oma kohale tagasi ja jätkasin harjutuste tegemist. Nüüd oli vaja käsi hoida enda kehast veidi eemal, peopesad suunaga põranda poole ja hästi vaikselt tõsta ja langetada hingamise rütmis oma käsi. Treener rääkis, et me püüaks ette kujutada, et me lükkame oma kehast kõik muremõtted ja probleemid välja (lüli lüli haaval) ja kui oleme need oma kätega kehast välja surunud, püüame ette kujutada, et me ammutame maa põuest endasse uut ja puhast energiat. See tuleb meie kehasse meie käte kaudu. Ise pidime samal ajal käsi üles ja alla liigutama justkui merelained. Ja jälle tundsin ma justkui minu käte ja põranda vahel on mingi seos. Midagi on seal vahel, nagu mingi asi või vai või midagi sellist, igatahes oli mul selline tunne, et minu käed ja põrand on millegagi ühendatud ja mu tundsin seda. Ma avasin silmad ja mõtlesin, et püüan rahuneda ning aru saada, mis tegelikult toimub. Vaatasin teisi ja nägin, et kõik tegid harjutusi väga süvenenult. Õnneks varsti see harjutuste seeria lõppes.

     Järgmine harjutus oli üksteise selja masseerimine. Sattusin ühe naisega paari. Treener ütles ja rääkis täpselt, kuidas peab tegema ja mida ning kui tugevalt masseerida. Kuna ma niigi masseerimisi ei kannata, siis tundsin, kuidas mu pea hakkas ringi käima. Järsku hakkasid mu silme ette tulema mustad täpid nagu enne minestamist ning suutsin vaid pöörata mind masseeriva naise poole ning öelda, et vabandust, kuid mul hakkas nii paha ning istusin põmaki aknalauale maha. Naine, kes mind masseeris vaatas mind jahmunult ning treener ütles, et ma istuks, et see on tavapärane, et võib paha hakata. Istusin ja püüdsin toibuda ning jälgisin trennikaaslasi. Nad kõik tundusid olevat väga rahul ja tasakaalus iseendaga. Ma istusin ja mõtlesin, et ma olen kõige imelikum inimene maamunal, et kuidas see saab olla, et mul hakkas lihtsalt hingamisest ja lõõgastumisest nii paha. Tundsin end väga räbalalt. Kuid mis kõige põhilisem - ma nii karstin, ma olin täielikus šokis ja väga endast väljas. Ma püüdsin olla rahulik, kuid pisarad tahtsid iseenesest silma tulla.

     Kui tuli iseseisva harjutamise koht, siis tuli treener minuga rääkima. Ma ütlesin talle, et see oli nii hirmus, et ma ei saanud aru, mis toimub. Et mul hakkas nii paha. Mille peale tema ütles, et no sa hingasid ja lõdvestusid, et mis seal ikka nii hirmsat on. Et vahel mõnega juhtub. Ma küsisin, et kas see on tavapärane või tähendab see seda, et see trenn siiski pigem ei ole minu jaoks. Mille peale ta nagu ei osanud midagi öelda ja jäi sõnu valima ja ma küsisin siis, et pigem nagu mitte ja ta ütles, et nojah, et pigem... Mul tulid pisarad silma. Ma tundsin, et ma olen kõige imelikum ja teistsugusem inimene. Ma tundsin, et ma oleks justkui mingi väärakas, sest mul hakkas paha. Ja ütlesin talle läbi pisarate, et see oli väga jube, et ma arvasin, et see on pigem selline venituste trenn, kuid see et mul nii paha hakkas, on väga hirmus. See trenn tundus mulle jube. Ta vaatas mind, naeratas ja läks teiste trennikaaslaste juurde.

     Trenni lõpuni ei suutnud ma rahuneda. Kõige lõpus aga juhtus veel üks naljakas asi. Nimelt pidime olema pikali ja lihtsalt hingama ja lõõgastuma. Ta rääkis hästi monotoonselt ja rahulikult, mida ette peame kujutama ja kuidas mõtted peaksid lõpetama tegevuse, et saaksime puhata. Ja ühel hetkel, ma ei pannud tähele millal, ta lõpetas rääkimise ja oli lihtsalt vaikus. Järsku ärkasin ehmatusega.... oma norsatuse peale ülesse. Ma jäin magama. Kui piinlik. Ja veel ärgata oma norsatuse peale. Vaju häbi pärast maa alla. Avasin koheselt silmad ja lihtsalt lesisin. Ma ei saanud aru, kuidas ma sain nii kiiresti lihtsalt magama jääda. Põmm ja valmis. Ma ei julgenud enam silmi kinni panna ja vaatasin vaid lakke. Hakkasin kuulama teiste hingamist ja kuulsin järsku oma suureks rõõmuks, et üks mees oli ka magama jäänud, sest ta hästi vaikselt hingas norsates. Mõtlesin, et no jumal tänatud - ma ei ole ainus!

     Trenni lõpus istuti ringis ja treener rääkis niisama nendest harjutustes, mida trennist tehti ja miks. Ning vastas inimeste küsimustele. Treener küsis ka, et kas keegi tundis hingamisharjutusi tehes, et midagi oleks kui käte vahel. Mille peale mina ütlesin, et mina tundsin väga tugevalt. Ta vaatas mind altkulmu, sirutas käe mu poole ja ütles, et sa oled keskmisest tundlikum inimene. Mul oli suu kinni ja ma ei teadnud, kas võtta seda kui solvangut või komplimenti. Kui trenn lõppes, siis tänasin treenerit ja lahkusin kohe ja kiiresti saalist. Minu juurde tuli aga üks vanem naine ja ütles, et ta nägi, et ma olin suures hirmus, kui mul paha hakkas ja ta tahtsis mulle öelda, et ka temal on kahel korral hakanud nii paha, et ta on peaaegu ära minestnud. Ta rääkis, et ta on seda uurinud, küsinud ja saanud teada, et see pidi olema normaalne, et vahel võib midagi sellist juhtuda. Et ta tahtis mulle seda kohe tulla ütlema trenni ajal juba, kuid ei leidnud kuidagi sobivat hetkel. Ma tundsin, justkui mul oleks koorem õlgadelt langenud. Ma tänasin teda ja ütlesin, et ma arvasin, et mul on midagi viga, et ma olen imelik. Et see oli tõesti väga hirmus. Tundsin, et alles siis hakkasin pingest vabanema. Jäime sel teemal veidi juttu ajama ja siis ütles selle naise mees, et tema on jällegi tahtnud kogu selle trenni ajal midagi sellist tunda, aga ta ei ole saanud seda tunda. Et ta on isegi veidi kade, et ma midagi sellist juba esimeses trennis tundsin. Ma ütlesin, et see ei ole just kõige meeldivam tunne, mida tahta läbi elada.

     Vot selline esimene taiji trenn oli mul. Nädal läks sellest mööda ja mõtlesin tõsiselt, kas ma ikka tahan sinna trenni uuesti minna. Mõtlesin, et peaksin siiski proovima. Esimene negatiivne kogemus, treeneri pigem tõrjuv hoiak minu suhtes ja hirm ei lasknud mul tegelikult aru saada sellest, kas mulle see trenn meeldib ja sobib. Järgmisel nädalal ma siiski uuesti sinna ei läinud. Kuid nädal peale seda juba küll.

     Teise trenni minnes ma juba teadsin, et tuleb olla vaikselt, sest inimesed istuvad saalis. Kuid üleriideid ära võttes nägin sama naist, kes mulle ütles, et ka temal oli paha hakanud, ja ütlesin talle vaikselt, et mõtlesin siiski uuesti proovida. Mille peale ta armsalt ütles, et see on väga õige tegu. Läksin vaikselt saali, treener istus jällegi saali keskel ja istusin täpselt tema vastu seina äärde. Ma ei rääkinud midagi. Kui ta silmad avas, siis lihtsalt naeratasin talle ja tervituseks noogutasin. Ta naeratas mulle vastu ja noogutas. Tundus, et sel korral oli tervitus talle sobilikum.

     Teine trenn oli täiesti teiste harjutustega. Tegime osasid harjutusi ka maas olles ja mitte kogu aeg püsti seistes. Ma püüdsin teha vähem süvenenult trenni ja võtta veidi kergemalt kõike seda. Niipea kui tundsin, et midagi hakkab mulle üle jõu käima, siis jätsin pooleli või tegin poole vähem kui teised. Ja üllatuseks ei hakanud mul ei paha ega midagi. Treener oli kuidagi sõbralikum minuga. 

     Kui lõpus tehti uuesti selliseid meditatiivseid hingamisharjutusi, siis istusin ja pidin mõtlema hingamisele, Kuulama mida treener räägib. Ühel hetkel aga ma tundsin, et mu pea oli justkui tühi. Ma ei suutnud isegi hingamisele mõelda, Oli täielik tühjus. Ja siis järsku vihises mu silme eest mööda üks lärmakas pilt. Ma ei saanudki aru, mis asi see oli. Kuid see võis olla lihtsalt mingi tänava pilt, a'la autod liikusid, inimesed käisid ringi jne. Ja siis oli uuesti tühjus. Vaikus. Mitte midagi. Ja jälle vihises kui välk mu silme eest mööda uus pilt. See kord sain aru, mis see oli. Ma sattusin korraks tööle. See kõik oli nii häiriv ja raske. Need pildid segasid mind. Sest oli mõnus vaikus ja siis järsku selline välgunoole kiirusel tulevad pildid koos tõeliselt kõva lärmiga. Siis aga kuulsin ma jällegi treeneri häält, kes õpetas, mida teha (hingata, millele mõelda, mida ette kujutada). Ma istusin ja mõtlesin, et see siiski on vist vajalik trenn, mida edasi proovida. Seda need pildid, mida ma nägin mööda vihisemas, need olid tavapärased. Tänavamüra, liikuvad inimesed, töö, kodu... ma sain aru, et ma elan kogu aeg lärmi sees ja ma tõesti ei oskagi end välja lülitada ja puhata. 

     Peale trenni lõppu treener rääkis, et me õpimegi saama teadlikuks iseendast ja õpime seda, kuidas lõõgastuda ning end välja lülitada. Sest kui me ei õpi seda tegema, siis oleme alati kõige ja kõigi lükata-tõugata. Oluline on aga õppida end ja oma mõtteid kontrollima. Selleks on vaja aga osata olla teadlik sellest, mis meis toimub. Ma sain aru, et tal on õigus, kui ta rääkis sellest, et inimesed väga sageli puhkavad ainult öösiti voodis magades. Siis kui nad ei mõtle igasuguseid mõtteid, vaid on vajunud sügavasse unne. Kuid oluline on õppida puhkama ka siis, kui sa ei maga ning olla teadlik sellest, mida teeb su keha ja mis toimub sinus endas. Nii õpime paremini tundma iseend, kuulama iseend ja kuulma seda, mida meie keha meile ütleb. Ning ära tundma hetki, millal oleks vaja hoog korraks maha võtta ja lõõgastuda.

     Taiji - suurepärane totaalselt uus kogemus.