Minutid tunduvad kui tunnid

     Ma ei suuda uskuda, kui pikad võivad kriitilisel hetkel tunduda minutid. Aja mõiste ja määratlus võivad totaalselt saada uue mõõtme siis, kui juhtub midagi täiesti ootamatut ja kohutavat sinu lähedastega. 

     Mul on laps, kes on igati tubli ja tark ning teeb vahel asju nii, mis tunduvad isegi mulle läbimõeldumad ja kaalutletumad, kui mõne täiskasvanu otsused. Eks seda arvab muidugi iga vanem, kes oma last armastab, et tema laps on kõige tublim ja erilisem kui ükski teine laps maailmas. 

     Kui laps sünnib, siis see on nii eriline tunne, et seda on isegi raske kirjeldada. On kummaline, et kedagi on võimalik armastada nii palju, kui oma last. Kui oled varem armastust kogenud - oma kaaslase, vanemate, õdede-vendade, sõprade vastu - siis seda ei anna võrreldagi sellega, kui palju on võimalik armastada oma last. Ja kui mõtled, et suuremat armastust kui see, ei ole olemas, siis eksid. Mida suuremaks laps kasvab, seda suuremaks muutub ka armastus tema vastu ja tabad end vahel mõttelt, et kuidas on võimalik, et armastus, mida ta vastu tundsid sündides, on veelgi kasvanud ja kasvab iga aastaga jälle suuremaks. 

     Kui aga lapsega midagi juhtub, kas või väikest, siis on tunne justkui elaks seda ise läbi. Kui ta on kurb, siis tunned sedasama, kui ta on rõõmus, siis oled seda koos temaga, kui ta kukub või lööb end ära, siis hakkab endalgi see koht valutama. Kui aga lapsega juhtub midagi sellist, mille üle sul ei ole kontrolli, siis omandab šokk katastroofilise mõõtme. Näiteks kui laps on väike ja mänguhoos jookseb autotee poole, kus sa näed, et auto tuleb, kuid näed kogu liikumist justkui aegluubis. Nagu filmis, mis on pandud aegluubis liikuma. Su mõte liikub kiiresti, kuid sõnad ja käed-jalad ei jõua mõttele järele ning sa näed ka ennast justkui aegluubis liikumas, kuigi tahaksid panna end hoopis kiirenduse peale ja söösta appi kui välk.

     Minu laps on juba suurem ja sõidab aeg-ajalt ise bussiga sugulaste juurde külla. Seda, kelle juurde ta sõidab, teavitame enne, mis kellast ta kohale jõuab. Või tema teavitab meid, mis kellast tema kohale jõuab. Nii on sõitmine toimunud juba mitu aastat ja ilma probleemideta. Ka täna panin ta bussile ning saatsin sugulase juurde teele. Ise olin aga juba varasemalt kokku leppinud kohtumised tänasele õhtule. Teadsin, mis kellast ta kohale jõuab ja mõtlesin, et helistan hiljem ja uurin, kuidas sõit läks. Ajasin tuttavatega juttu ega pannud tähele, et 40 minutit oli sellest juba möödas, kui ta oleks pidanud sihtkohta jõudma. Võtsin telefoni, et talle helistada ja uurida, kas kõik on korras, kui avastasin, et mulle on tehtud 5 vastamata kõnet selle inimese poolt, kelle juurde ta pidi jõudma. Süda hakkas taguma, keha läks kuumaks, mõtted hakkasid liikuma juba kõige hullemale poole isegi enne kui olin saanud tagasi helistada. Sain helistaja kätte ja kuulen, et ta küsib minu käest, et mis kell mu laps pidi kohale jõudma, et teda ei olnud selle bussi peal, kus ta pidi olema. Tema laps oli bussi ukse juures olnud vastas ja oli öelnud, et bussist tulid kõik inimesed välja, kuid minu last mitte. Hakkas uurima, et mis kell ta pidi ikkagi jõudma. Ütlesin kella ja uurisin, et kus nad hetkel ise on. Ja mis mõttes teda ei olnud bussi peal, et ma ise panin ta bussi peale ja saatsin ära. Süda tagus nüüd juba nii nagu tahaks rinnust välja tulla. Nad ütlesid, et sõitsid juba koju, sest mõtesid, et äkki ta läks ikkagi nii välja, et nad ei pannud tähele ja hakkas ise nende poole liikuma, sest tee oli tal selge. Uurisin, et kas nad ei helistanud talle ja mulle öeldi, et tal on telefon välja lülitatud. Süda, mis tuksus enne nii, et tahtis välja karata, tuksus nüüd veelgi kõvemini ja mul oli tunne, et see süda ei tuksnud enam mitte ainult rinnus, vaid nüüd tuksus ta lausa nii, et tahtis igalt poolt mu kehast välja karata. Käed muutusid nõrgaks, jalad liikusid iseenesest ukse poole, pea tagus metsikult... See on kirjeldamatu tunne. 

     Uurisin edasi, et kuidas see on võimalik, et teda selle bussi peal ei olnud. Mulle hakkas sugulane aga ise küsimusi esitama. Kes ta bussi peale pani? Kas tal oli enne tulekut tüli meiega? Mis kell buss ikkagi pidi jõudma? Mis värvi oli buss? Kas buss peatus veel kuskil? Ma olin veelgi rohkem segaduses. Ütlesin, et lapsel oli isaga enne tulekut tüli küll, aga ma ei saa aru, miks ta pidi maha minema. Vastasin ka kõigile teistele küsimustele. Palusin, et ta läheks ikkagi bussijaama tagasi ja uuriks, kas see buss on kohale jõudnud ja uuriks sealt kohapealt ka, et mis toimub täpsemalt. Küsisin, kas ta saab seda teha? Ta ütles, et ikka saab, et ta kohe läheb sinna. Ma ütlesin, et ma helistan politseisse kohe. Ta ütles, et okei ja et teda saab sellelt numbrilt kätte, millelt ta hetkel helistab. 

     Ma olin totaalselt endast väljas. Helistasin häirenumbrile. Ma kukkusin kohe nutma, kui mult küsiti: "Mis juhtus?" Seletasin kuidagi ära selle olukorra ja mul paluti helistada kohe otse politsei numbrile. Helistasin sinna ja mult küsiti uuesti: "Mis juhtus?" Ma läksin veelgi endast välja. Seletasin paanikas nii hästi kui suutsin, mis juhtus ja mult hakati küsima igasuguseid küsimusi. Mis mu nimi on? Kus ma elan? Mis mu isikukood on? Mis aadressile pidi ta minema? Kes ta vastu pidi minema? Kas ma ütlesin bussijuhile, et laps sõidab üksi? Mis lapse nimi on? Mis tema isikukood on? Mis on lapse telefoninumber, et mis siis et telefon praegu väljas on, et nad saavad teada, kus ta enne telefoni väljaminemist viimati oli? Ma läksin selle lause peale nii endast välja, et ei saanud peaaegu hingatagi. Mul ei tulnud enam lapse telefoninumber meeldegi. Ütlesin, et ma ei mäleta numbrit. Leppisime kokku, et kohe vaatan järgi ja helistan tagasi. Läksin lauda oma sõbranna juurde ja palusin, et ta kirjutaks ülesse minu lapse numbri, et ma saaksin selle öelda. Kuid just sel hetkel helistas mu laps mulle. Ma ei suuda öelda, mida ma sel hetkel tundsin. See oli justkui keegi oleks mu väga halvast unest üles äratanud. Ütlesin kus ta peab olema, et ta kuhugi ei liiguks ja et ta kohe helistaks sellele sugulasele. Siis ütlesin, et ma pean korra tegema ühe kõne ja kohe helistan tagasi. Helistasin politseisse tagasi ja ütlesin, et kõik on korras. Tänasin neid ja tundsin, et ma olen kõige kohutavam ema maailmas, sest saadan lapse bussiga teise linna ja siis oleksin justkui kõik valesti teinud. 

     Helistasin lapsele tagasi ja küsisin, kus ta on. Ta ütles, et juba nägi sugulasi ja kõik on hästi. Uurisin, et kus ta siis oli ja ta ütles, et bussis. Et buss sõitis nii kaua. Küsisin, et miks tal telefon väljas ometi oli ja ta ütles, et aku hakkas tühjaks saama ja ta lülitas selle siis välja, et kui peab kohapeal helistama, siis ta saab seda vähemalt teha. Küsisin, et kus see buss siis sõitis nii kaua ja millal ta kohale jõudis ning sain teada, et buss oli hilinenud pea tund aega, sest oli hästi aeglaselt sõitnud (täna tuli selle talve esimene lumi maha). Ma olin nii tänulik, et temaga kõik korras oli ja ta ütles, et ta peab nüüd minema. Helistasin veel kord sellele sugulasele, et saada kinnitust, kas ta ikka on kohal. Ja kui teada sain, et ta istub juba nende autos, siis lõpetasin kõne ja hakkasin lahinal nutma. 

     Kõik see aeg - mil sain teada, et teda ei tulnud selle bussi pealt maha, kus ta pidi olema kuni selleni, et ta istus sugulase autosse - kestis vaid 15 minutit, kuid tundus nagu oleks olnud tunde. Peas käis läbi kümneid mõtteid, mis kõik võis juhtuda ja mida ma kohe nüüd edasi teen ja kuhu torman. See oli kohutav ja ma ei saa praegu aru, kuidas on võimalik, et sellises olukorras jääb aeg seisma. Seda justkui ei olegi olemas. 

     Ma ei ole siiani maha rahunenud. Sõbranna, kellega koos olin, ütles, et ma peaksin midagi kangemat jooma, et saaksin täna magada, kuid ma ei suuda isegi seda teha. Ainult suitsu tegin kui vana mees, mida ma ei ole juba ammu-ammu teinud. Ja nüüd mõtlen, et see jääb tõenäoliselt viimaseks korraks, kui ma oma lapse kuhugi üksi saadan, sest sellises olukorras, kus sul pole ei infot ega kontrolli ja on täielik teadmatus, ei ole võimalik jääda rahulikuks ja mitte kaotada tervet mõistust. Ma saan aru, et mu laps on juba suur ja peab varsti alustama oma elu, kuid hetkel olen nii endast väljas, et ma ei suuda üldse mõeldagi, et saadaksin veel lapse kuhugi üksi. 

     Ma ei hakka aga rääkimagi sellest, kui halva emana ma ennast tunnen. Ma ei suuda endale andestada, et ma esiteks ei pannud tähele, et kell on juba nii palju, et ma ei kuulnud telefoni helisemas, et samal ajal kui tema sõitis, olin mina väljas kohvitamas, et ma saatsin lapse üksi bussiga teise linna, et ma olen temaga pahandanud, kui võin tast nii lihtsalt ilma jääda, et ma ... et ma olen lihtsalt nii halb ema ja muretsen liiga vähe oma lapse pärast. Kuigi ma olen siiani end pidanud pigem liiga kaitsvaks emaks vaadatates mõnda teist lapsevanemat, kelle lapsed tegutsevad palju rohkem omapäi, ning olen püüdnud lapse kasvades anda talle võimalust olla iseseisvam, siis mõistan, et pean püüdma olla veelgi kaitsvam ja tegema karmimad reeglid selle kohta, et oma lapse asukohta uurida. Ma pean muutma kõike, millesse olen varem uskunud ja kuidas oma last kasvatanud. 

     Need minutid, mis möödusid kui tunnid, muutsid kõik ja panid mind asju vaatama teise nurga alt.

    

Kui maailm pudeneb kokku

     Seisan silmitsi olukorraga, millega ma ei ole varem mitte kunagi kokku puutunud. Ja ma ei teagi, mida teha või kuidas käituda.

     Minu elus on üks väga kallis inimene, kes on juba pikemat aega pidanud võitlust iseenda ja kõigega, mis teda ümbritseb. Ta on püüdnud ehitada endale elu, mis teda rahuldaks, leida töö, mis pakub talle väljakutseid ja eneseteostusvõimalusi, luua pere, mis pakuks naudinguid ja rahulolu töövälisel ajal. Kõik see on tal õnnestunud aastatega luua ja kõiges selles olla ka edukas ning suurepärane. Kuid see kõik ei ole tulnud lihtsalt. Selle jaoks on ta pidanud tooma ohvriks oma vaba aja ja jättis seejuures hooletusse oma tervise. Nüüd on lained tema peal kokku löönud ja tal on raske mõista seda, mis on reaalsus ja mis mitte. Rääkimata sellest, et iseendale tunnistada olukorra tõsidust. Mainimata ei saa jätta, et see kõik on juhtunud suures osas pikaajalise stressi ja magamatuse tõttu. Kuid olukord on väga hull. Ja nüüd vajab ta juba abi teistelt. 

     Kõik, mis on juhtunud, on juhtunud nii äkki ja ootamatult. Kui tunned inimest aastaid ja näed teda, räägid temaga ja püüad toetada ja mõista, siis saad aru, et inimene vajab puhkust, kuid seda talle selgeks teha on olnud võimatu. Samuti ei osanud kuidagi aru saada, mis peitub tema käitumise muutumise taga ja et olukord ei ole mitte ainult tõsine vaid äärmiselt kriitiline. Sellises olukorras hakkad end süüdistama ja mõtlema, mida kõike oleks saanud varem teha ja kuidas oleks tegelikult pidanud teda aitama. Tekib paratamatult tunne, et sa ei mõistnud seda, kui inimene appi karjus ja nüüd on kätte jõudnud olukord, kus maailm, mis on loodud suure armastuse ja hoolivusega täis lootust ja paljusid eesmärke, pudeneb lihtsalt sõrmede vahel laiali ja sa ei saa kuidagi midagi ka teha, et seda peatada. Sellisel hetkel mõistad kui habras on tegelikult üks inimene ja kui habras on kõik see, mis meid ümbritseb. Piisab vaid ühest hetkest, mis võib muuta kõike. 

     Ma ei tea, mida teha, kuidas olla ja käituda, kui palju sekkuda teise inimese ellu, kuidas ise selle kõigega toime tulla, kui palju toetama selle inimese lähedasi.... See kõik on nii keeruline ja raske, et tahaks sind justkui lämmatada. Kuid olen oma eneseotsingute käigus aru saanud ühest - kui sa saad aru, et on probleem, siis tuleb mõista selle olemust ja tegelikku põhjust, koguda nii palju informatsiooni ja taustainfot kui võimalik, et oleks võimalik hakata samm-sammult liikuma lahenduse poole. See protsess on keeruline ja väsitav, sest tõsised ja sügavad probleemid kipuvad tavaliselt ligi hiilima tasapisi ja salakavalalt ning kõige lahtiharutamine võtab tohutult aega ja energiat. Ilmselt seetõttu, et probleem hiilis ligi tasapisi, oli ka raske hinnata objektiivselt selle kalli inimese olukorda. Sa ei tule selle peale, kui tõsine võib olukord olla ja isegi kui peast on sellised mõtted läbi käinud, siis sa lükkad need kõrvale ega usu, et olukord võib olla läinud nii hulluks, et lahendusprotsessi peaksid sekkuma spetsialistid. Ja see tekitabki süütunnet ja kahetustust - sa ju tundsid, et midagi on väga hullusti ja su sisetunne ütles, et tegutse nii ja naa, kuid kui tegu on lähedase inimesega, siis ei taha kuidagi pähe mahtuda mõte, et inimene võib olla haige, mitte väsinud ja pinges. Sa leiad vabandusi ja ettekäändeid ja tõesti mõistlikke argumente, et mitte sekkuda olukorda kuni on lõpuks hilja. Nii kahju. Nii kahju lihtsalt kui sa näed, kuidas inimesest on järgi jäänud vaid hale vari. Samas tuleb mõelda positiivselt ja mõista, et kriis toobki välja selle, millega on jäänud tegelemata ning nüüd on võimalik tegutseda ratsionaalselt, sihikindlalt ja teha kõike selleks, et varju eluvaimu sisse süstida ja inimene jällegi jalule aidata. Kõik, mida saame teha on olla olemas, pakkuda talle oma armastust ja jõudu ning aidata tal saavutada rahu iseendas ja iseendaga ning seeläbi ka teistega. 

     Vahel on vist vaja elult tõsist ja šokeerivat raputust selleks, et näha olukorda ausalt ja ilm maskideta. 

Uskumatu kokkusattumus või must maagia

     Juba pikemat aega on mul probleeme ühe inimesega. Probleemid ei ole päris otsesed, kuid kuidagi on läinud nii, et pinged meie vahel on aastate jooksul kasvanud. Temaga suhtlemine on minu jaoks tõeline katsumus.

     Mina olen terve elu uskunud, et heaga on alati võimalik palju rohkemat saavutada kui kurjaga ja isegi siis, kui inimene käitub halvasti, tuleks proovida teda mõista ja leida üles temas midagi head ning proovida suhelda inimestega posiitivses võtmes. Samuti olen ma oma loomult päris tolerantne inimene, kes suudab endast isegi väga eri arvamusel oleva inimesega leida ühine keel ja mõistev või vähemalt normaalne suhtlusviis. See inimene aga on negatiivse ellusuhtumisega ja väga oma arvamuses kinniolev inimene, kelle arvates vaid siis on kõik hästi, kui kõike tehakse nii, nagu tema seda õigeks peab. Mingites olukordades tuleb aga arvestada nii kaaslaste kui ka olukorra spetsiifikaga, mis ei luba ega võimalda alati ajada kõike oma rida pidi. Ning sellest ka meie väikesed lahkhelid on kunagi alanud. Mitte et meil oleks varasemalt olnud tülisid, kuid me väga viisakalt avaldasime oma arvamust ning oli näha ja tajuda, et talle sageli minu arvamused ei sobinud. Kuid varasemalt ta jäi alati viisakaks ning meeldivaks kaaslaseks ning kõik asjad said alati hästi, kiiresti ja efektiivselt tehtud. Ilmselt aga on ta end hoidnud pikalt lihtsalt tagasi ja hirm millegi ees ei ole lubanud tal end väljendada sel viisil nagu ta seda teha oleks tahtnud. See, et oleme eri arvamusel osades küsimustes on vaid üks osa praegusest halvast situatsioonist, mis on tekkinud. Olen tema poolt juba pikemat aega tajunud midagi väga negatiivset. Mitte lihtsalt halvakspanu, vaid tema tõsist soovi, et mul läheks halvasti või et minu ettevõtmised ebaõnnestuks või et juhtuks midagi, mis seaks minu väga halba valgusesse ja tema heasse. Igatahes on see väga tugev negatiivne tunne, mis mind valdab ja mida ma tegelikult hästi kirjeldada ei oskagi.

     Esialgu kui ma midagi sellist ülinegatiivset tundsin - ja see oli kuskil poolteist või kaks aastat tagasi - siis püüdsin seda tunnet ignoreerida, sest see tundus nii jabur. Teate, sellist tunnet, et sa räägid inimesega täiesti rahulikult, sõbralikult ja tavaliselt, ilma igasuguse konfliktita, kuid kuklas on selline imelik tunne. See tunne tekib iseenesest ja justkui tühjast kohast - lihtsalt tuleb mingil hetkel. See võib tekkida isegi siis, kui jutt, mida räägite, on naljakas, lõbus ja tegelikult väga positiivne või kui räägitakse lihtsatest igapäevastest asjdest (a'la ilmast või mis uudistest kuulsite vms). Tunne, mis iseenesest kuskilt tuleb ning sa tajud, et sinu vestluskaaslane justkui irvitaks su üle või mõtleks midagi halba või sooviks midagi halba või tahaks kuidagi sind alla suruda ja lömastada. Ja selle tunde võib vallandada lihtsalt mingi silmavaade või midagi, mida isegi ei pane tähele. Ma ei tea, kas ainult minul on selline tunne tekkinud, või on neid inimesi rohkem, kes midagi sellist jaburat on kogenud. Ilma igasuguse põhjusteta tunned, et inimese suhtumine sinusse on muutunud ja ta soovib sulle halba. Igatahes minul selline tunne ühe vestluse ajal selle inimesega tekkis, justkui ta vaataks mulle ülevalt alla ja loodaks, et ma teen midagi valesti, et ta saaks ennast paremas valguses näidata. Või siis pigem tunne, justkui ta sooviks minust lahti saada. No selline sisetunne, mida sa ei oskagi tegelikult seletada, vaid mis lihtsalt tekib heast peast ja ilma igasuguse mõistliku ja loogilise seletusega. Ei sa tea täpselt, mis tunne see on, kuid tead, et midagi halba - justkui mingi suur must ja tume silm jälgib sind ja soovib halba.

     Igatahes peale selle tunde tekkimist, hakkasin järjest enam märkama, selle inimese halvakspanu minu suhtes ja soovi mind hävitada. Ma ei tea, kas hävitama on õige sõna... Ma tundsin, et on hakanud toimuma mingi kummaline võimuvõitlus, ilma et mina seda kunagi tahtnud oleks. Nagu mingi vaikne sõda. Ja ma ei tea, kuidas ma sellesse sattusin, miks või mis on selle ajendiks. Küll aga ma tajusin peale seda esimest intsidenti, mil mul selline tunne tekkis temaga rääkides, et kui alguses tekkisid tema poolt sellised negatiivsed mõtted aeg-ajalt, siis mida aeg edasi läks, seda järjekindlamaks ta oma negatiivsete mõtetega minu suunas muutus ja tema negatiivseid mõtteid hakkas lõpuks väljendama ka tema käitumine, millega ta püüdis/püüab mõista anda kõigile, et kohutavamat inimest kui mina pole olemas. 

     Igatahes hakkas tema poolt järjest rohkem tulema mürgiseid kommentaare ja esialgu ei saanud ka nagu aru temaga suheldes, kas ta teeb nalja või mõtleb seda tõsiselt. Kuid kuna mina püüan inimeses leida alati midagi head ja püüan säilitada häid suhteid, siis ma tegelen selliste asjadega siis, kui tundub, et tegu ei ole naljaga ja muudel juhtudel lihtsalt ei pööra sellele tähelepanu. Ühel hetkel aga hakkasin märkama selliseid kummalisi asju, mida enam ei olnud võimalik ignoreerida ega arvata, et inimene teeb nalja või et tema tagamõtted oleksid täiesti puhtad. Selle tõenduseks näiteks pean ma seda, kui olen paaril korral peale sattunud tema vestlustele mõne teise inimesega, kus ta mind mustab ja minu kohta lausa valetab. Ja kui temalt selle kohta aru pärinud olen otse ja öelnud, et ta selgitaks, miks ta minu kohta selliseid asju välja mõtleb ja midagi sellist üldse räägib, siis ütleb ta mulle, et ma sain valesti aru või kuulsin valesti... Igatahes olen ma oma sisetundele saanud otseseid kinnitusi selle kohta, et midagi ta sepitseb minu vastu, kuid ma ei ole siiani aru saanud miks. Olen sel teemal temaga rääkinud, kuid ta eitab kõike ja ütleb, et ma saan kõigest valesti aru.

     Peale viimast üliemotsionaalset kokkupõrget selle inimesega tundsin, et see negatiivne tunne on hakanud mind jälitama isegi ilma tema juuresolekuta. Justkui ma käiks ringi mingi musta pilve sees. Võimalik, et mõtlesin selle ise välja ja kujutasin seda endale ette, kuid see tunne oli nii kõikehõlmav, et ma ei saanud enam isegi magada ja see hakkas mõjuma mu tervisele. Teadsin, et see suruv negatiivne tunne, mis mind rusus, on tema poolt tekitatud. Selline imelik ülitugev sisetunne oli lihtsalt.

     Ühel päeval aga kui pidin temaga jällegi suhtlema ja tundsin eriti tugevat negatiivsust enda ümber, siis ma ei tea miks, kuid mõtlesin, et kui ma koju jõuan, siis pean ilmtingimata ja esimesel võimalusel uurima, kuidas ma selle eest end kaitsta saan. Uurisin netis ringi ja toksisin sisse otsinguid selle kohta, kuidas kaitsta end negatiivse energia eest. Seal pakuti igasuguseid variante välja, kuid paljudes oli sellist, mis võiks kuidagi teha teisele liiga ja seda ma ei soovinud. Tahtsin leida midagi sellist, mis ei laseks lihtsalt negatiivsel energial minuni jõuda ja mis mind kaitseks kõige halva eest. Ja ma leidsin sellise lahenduse, mis mulle sobis.

     Leidsin koha, kus kirjutati sellest, et kui on teada, kes midagi negatiivset teile soovib, siis tuleks tema energia enda suhtes külmutada. Istusin siis ühel laupäeva hilisõhtul oma kööki ja tegin nii nagu õpetuses kirjas. Panin silmad kinni ja mõtlesin sellele inimesele ja sellele, et ta ei saa mulle enam kunagi liiga teha ja ma olen nüüd kaitstud tema halbade soovide eest. See oli ainult mõned sekundid kui talle mõtlesin, edasi tegin nii nagu oli õpetatud. Kui kogu protseduur läbi sai, siis mu käed olid täiesti mõistliku põhjuseta tulikuumad ja ma olin kuidagi väga väsinud. Pühapäeval ärgates tundsin end palju kergemini. Ise veel mõtesin, et näed, inimesel ei ole vaja tegelikult teha midagi muud, kui ise oma mõtted vabastada sellistest kujutluspiltidest ja juba hakkabki kergem. Mõtlesin, et ei usu, et sel kõigel mingi tõepõhi all on, kuid tõesti oli enesetunne kergem ja parem. Arvasin veel, et tegu oli tõenäoliselt lihtsalt minu enda mõtetega ja kuna konfliktid kogu aeg suurenesid, siis sisendasin endale midagi, mida olemas ei olnud ja hakkasin seda uskuma.

     Ülejärgmisel päeval tundsin end nii hästi kui juba väga pika ajal vältel tundnud ei olnud. Mõtlesin, et inimese mõttejõud on ikka nii võimas. Kui tunnen end ise rahulikumana, ju siis on ka lihtsam kõike seda üle elada ja näha asju selgemalt, samuti lahendada probleeme ilma liigsete emotsioonideta. Pidin sel päeval selle inimesega kohtuma ja see ei häirinud mind enam üldse. Siis aga andis ta mulle teada, et teda oli tabanud pühapäeval tõsine haigus. Ta arvas, et on saanud endale mingi viiruse. Ütles, et tal on kõik lihased ja liigesed kohutavalt valusad, kogu aeg on iiveldustunne, et ta saab vaid pikali olla, sest isegi istuda on raske. Ütles ka seda, et ta ajutegevus ei tööta hästi.

     Ma seedisin seda uut infot ja ei suutnud uskuda seda, mida kuulsin. Kuidas on see võimalik? Kuidas on see võimalik, et mina tegin laupäeval enda kaitseks mingeid voodoo trikke ja tema jääb pühapäeval haigeks? Ja veel nii hullusti? Inimene, kes pole peaaegu kunagi haige, võib-olla vahel väike köha või nohu. Ma olin täielikus paanikas - mida arvata? Mida teha? Mõtlesin, et pean kohe minema ja oma musta maagiaga saadud kaitse tagasi võtma, kuid kui päev läks edasi, siis seda enam hakkasin mõtlema, et ma ehk ei tohiks ma seda teha. Võib-olla mul peabki olema kaitse peal, võib-olla oli mu sisetunne õige ja tema negatiivsel energial  oligi nii tugev võim minu üle. Isegi kui neil asjadel ei ole mingit mõju ega omavahelist seost, siis minu mõttemaailmale mõjub see, mida tegin, hästi ja laseb mul hingata. Ning ehk sellest piisab.

     Asjade selline kokkusattumus oli minu jaoks väga ehmatav ja pani tõesti mõtlema sellele, et maailmas võib olla nii palju asju, mida ei olegi tegelikult võimalik seletada. Sellest kõigest on möödunud juba mõnda aega ja kaitse olen jätnud endiselt endale peale. Kui see oli tõesti nii, et see inimene mulle tõsimeeli halba soovis ja tema mõttejõul oli nii tugev mõju, et kui musta maagia abil pandud energia kaitse mind hoiab ja tõemeeli kaitseb, siis on imekspandav see, kui palju halba pidi see inimene mulle soovima, et ta niimoodi tõsiselt haigestus. Ma nägin teda umbes nädala peale tema haigestumist uuesti ja see oli justkui teine inimene - näost hall, silmaalused kottis ja mustad, temast oli justkui energia välja pigistatud. Ma olen teda tundnud umbes seitse aastat ja mitte kunagi ei ole ma teda sellisena näinud. Teda vaadata oli lausa valus ja kahju hakkas temast. Kuna olin mures, et äkki siiski oli võimalik, et ma sedasi ennast kaitstes talle kuidagi liiga sain teha, siis rääkisin loo ära ka ühele oma tuttavale ja ütlesin, et olen täieliku dilemma ees. Kas jätta asjad nii nagu on - sest mul on tõesti kergem olla ja ma tunnen end paremini kui varem - või võtta see kaitse maha, sest kui sellel kõigel on tõesti mingi selline mõju, siis ega ma inimesele ju halba ei soovi, vaid lihtsalt seda, et tema mulle enam midagi halba ei saaks teha ega oma mõtetega mind tasapisi hävitada. Mu tuttav kuulas mind ära, kes samuti seda inimest teab, ja ütles, et ma jätaks kõik nii nagu on. Sest kui ma ise tunnen end kergemini ja tervemana, siis järelikult oli see midagi sellist, mis oli minu jaoks vajalik teha. 

     Igatahes on kogu see lugu minu jaoks mõtlemapanev ja kokkusattumus on lihtsalt nii suur, et paneb tõesti uskuma igasuguse musta maagia võimusesse ka nende inimeste kätes, kellel tegelikult selleks võimeid ei ole.

Võitlus alkoholiga

     Ma ei tea, kas ma olen sellest oma blogis kirjutanud, kuid ma elan suure murega. Nimelt on üks minu lähedane inimene tõeliselt alkoholikuradi küüsi vajunud. See,  et ma pean seda pidevat võitlust nägema, on mulle piin. 

     Ma ei teadnud varem sellisest probleemist kui alkoholism eriti midagi. No muidugi sellised raamatutarkused on selged ja põhiliseid asju alkoholi kahjulikkusest, selle haiguse staadiumitest ja ravist teadsin põhjalikult, kuid mu teadmised piirdusid tavaliselt vaid teooriaga. No ja sellega, et nägin kunagi kõrvalt, kuidas üks inimene selle haigusega võitles ja kui palju tema lähedased sellepärast kannatasid, kuid ma ei süvenenud tol korral sellesse nii sügavalt, sest see oli ikkagi kõrvaline mure. Pealegi püütakse täit tõde teiste eest siiski varjata häbi pärast ja seetõttu ma ei teadnudki tegelikku terviklikku pilti. Nüüd alles kui endal üks lähedane seda põeb, siis jõuab tegelikult kohale, mis see täpselt on ja kui kohutavalt hävitav haigus see on.

     See haigus on õudne. Ta hiilib ligi nii salakavalalt, et inimene ei saa isegi aru, kuidas ta kõige selle lõksu jäi. Alguses võis ju olla tore - oli lõbus, sai nalja, palju uusi sõpru ja toredaid kohtumisi juba olemasolevate sõpradega. Kuid mida aeg edasi, seda vähemaks neid sõpru jääb klaasi taga istudes ja seda enam tekib mõnel inimesel soov joomisrituaali pidada tihedalt ja pidevalt. Ilma, et inimene ise mõistaks on tema joomised muutunud regulaarseks ja alkoholi kangus muutunud tugevamaks. Varasem õlle nihkub tasapisi edasi mõne kangema kraadiga pudeli järele, et mõnutunne, mida tunda ja mida juba vajatakse tuleks rutem. 

     Kõrvalseisjal on kõige selle juures vähe, mida teha. Alguses ei pane isegi seda tähele, mis sinu lähedase inimesega juhtub. Sa püüad mõista tema jutte sellest, et on ju tore sõpradega kokku saada ja selle juurde kuulub ikka mõni naps. Või on vaja töökaaslastega asju ajada ja seejuures mõni klaasike on ju täiesti loomulik nähtus. Või jutud sellest, et oleks vaja natuke lõõgastuda ja puhata ning end lõdvaks lasta, tunduvad ka loogilised. 

     Minuga nii oli. Kuni selle ajani kui mulle tundus, et asi on kontrolli alt väljunud. Oma muret väljendades sain ilmselgelt pahameele rahe endale kaela ja selle, kui mõistmatu ja kalk inimene ma olen. Kuid minu aimdus selles osas, et midagi on viltu, tekkis mul juba ammu. Nii palju kui sain ja teadsin, ma oma kalli inimese joominguid väiksesse kalendrisse kirja panin. Ikka ja jälle pidin kuupäevadele ringe ümber tõmbama. Peale mõnda kuud vaatasin siis kriitiliselt enda tehtud kalendrit ja sain šoki. Kaineid päevi ühes kuus oli vähem kui joobes päevi. Kui arvestada sinna juurde pohmakad, siis täiesti selgeid päevi oli sel inimesel ühes kuus vast mõned. Kui reaalsus mulle väikse paberilipiku peal vastu jõllitas ja ma oma tehtud ringe vaatasin, siis olin täiesti endast väljas.

     Näitasin seda kõike ka asjaosalisele ning arvutasin välja ka selle kui palju ta tõenäoliselt sellises olukorras on oma raha maha joonud, rääkimata tervisest või millestki enamast. Muidugi oli kõik see ka suureks šokiks talle endale. Ta võttis end kokku ja aastate jooksul ka oma joominguid vähendas. Kuid tekkis olukord, et tema iganädalased joomised muutusid ümber. Deformeerusid tsükliteks. Mu kallis lähedane on olnud tubli ja super, kuid kui tsüklisse langeb, siis võib ta seal olla terve nädala ilma, et millestki või kellestki hooliks või kedagi tähele paneks. Ainus, mis loeb, on alkohol ja hoidku sel perioodil end see, kes tahab teda takistada.

     Ma ei kujuta seda ette, kui raske selline võitlus võib olla sellele inimesele, kes võiteb alkoholiga. Ma olen seda kõrvalt ainult näinud ja ega see ilus pilt ei ole. Sa näed, kuidas peale tsüklit on inimesel ahastus, ta tunneb kohutavat süüd ja lubab kõike kokku. Ja kui tal õnnestub need mõned päevad üle elada, mis on vajalikud selleks, et mürgid kehast välja saada, siis sa näedki seda tahet end muuta ja elada õnnelikumat ja paremat elu. Kuid juba mingi aja pärast on näha, kuidas inimene muutub närvilisemaks, väsib kiiresti, ärritub kergesti ja võib väiksemategi asjade peale plahvatada. Kõrvalt vaadates on tunne, justkui selle inimese sees midagi keeks. Justkui keegi purskaks tema sees tuld. Nagu oleks ta sees draakon, kes taha välja tulla, kuid ei saa. Ja ta purskab tuld seni, kuni inimene haarab selle klaasi või pudeli järgi ja summutab kõik oma ängi pudelisse, siis alles jääb see draakon rahulikuks ja on õnnelik.

     Sa püüad olla toetav, sest tead, et iga päev, mis see inimene on saanud olla ilma alkoholita, on kui maratonivõit. Sa võid vaid ette kujutada, millist pingutust see kõik nõuab. Ja pigistad silmad kinni kui tuleb tagasilöök. Kuid kui sa ühel hetkel pead olema jällegi aus ja tunnistama, et sellest kõigesti ei ole võimalik sel inimesel üksi välja tulla, siis see on samasugune šokk kui see, kui avastasid, et inimene on alkohoolik. 

     Mina tegin midagi enneolematut. Mulle helistas ühel päeval see kallis inimene peale kuuepäevast joomist ja palus, et ma tema jaoks olemas oleks. Ma jätsin oma töö ja lendasin. Kuid ma ei lennanud niisama. Ma lendasin, et ta viia arsti juurde. Seda ei oleks ma mõned aastad tagasi kunagi uskunud, et ma millekski selliseks võimeline olen, kuid ma rääkisin selle inimesega ja ta nõustus esimest korda minuga koos minema arsti juurde, et teha organismi puhastav ravi. Me läksime kohale ja saime kiiresti abi. Mu kallis inimene jäeti sinna 24 tunniks. Sel ajal kui ta seal oli, ei saanud mina rahulikult magada. Samas on mu hinges nüüd ka veidi suurem rahu, sest lõpuks peab ta hakkama selle kõigega tegelema. Üksi ja ilma kõrvalise abita sellest kõigest välja ei saa ja nüüd peale seda puhastust saab ta esimest korda peale kõiki neid aastaid alles tõsiselt aru, et ta on haige.

     Varem pidas ta end eriliseks inimeseks oma haigusega. Ütles, et ta arvas, et peab ja saab selle kõigega üksi hakkama, sest see on ainult tema enda probleem ja teised teda aidata ei saa. Peale ravil viibimist (isegi kui see kestis vaid 24 tundi) on ta aga aru saanud, et ta ei olegi oma muredega üksi. Ta rääkis, et ta oli tõesti väga jahmunud, kui ta nägi, kui palju inimesi selle lühikese aja jooksul sama abi käisid küsimas või saamas. Ta rääkis, kui üllatunud ta oli, kui ta nägi, et inimesed, kes ravi käivad saamas (kes nii nagu tema, et kaineks saada, kes käivad aga selleks, et mitte jooma minna), on täiesti tavalised inimesed. Varem oli ta arvanud, et sa oled alkohoolik siis, kui tänaval pudeleid pead juba käima korjamas, aga nüüd peale seda kogemust ta mõistab, et see haigus algab juba palju varem ja on tavalistel inimestel meie ümber. Ta rääkis, et ta vaatas neid inimesi ja mõtles, et kui tänaval peaksid sellised inimesed talle vastu tulema, siis ta ei pakuks kunagi, et neil mingi selline mure võiks olla. Ja ei ole vahet, kes sa oled, sest selle haiguse silmis on kõik võrdsed. Ta rääkis, et mõned inimesed, olid täiesti tavalised, mõne mehe kohta oleks ta aga öelnud, et see oleks kui mingi firma juht või muu tähtis tegelane. Kuid selle haiguse silmis ei ole sel kõigel vahet - mure ja haigus on kõigil üks. 

     Mõtlesin teda ravile viies, et hiljem kainenedes on ta mu peale kohutavalt vihane ja mind ootab ees tõeline peapesu, kuid oma üllatuseks oli reaktsioon hoopis teine. Ta tänas mind, et ma olin ta sinna viinud ja ütles, et alle nüüd saab ta aru, kui tavaline see haigus on. Ja et arstid/õed teavad kohe, mida teha, et nende jaoks ei ole see midagi erilist, sa oled nagu tavaline patsient. Ta oli üllatunud kui palju temaga tegeleti ja kui tõhus see ravi oli. Või et üldse sellisele probleemile mingi ravi on. Esimest korda ta ütles, et ta pidi tunnistama, et tema mure ei olegi midagi erilist. Ja mis põhiline - tal ei ole enam hirmu otsida sellele kõigele abi. Ta istus ja rääkis, et ta ei karda enam minna ja sellest rääkida, sest ta nägi, kui palju selliseid inimesi on ja et need inimesed, kes sama haigusega võitlevad on täiesti tavalised inimesed. Esineme samm on tehtud ja tal on julgust minna ja astuda nüüd ka järgmine. 

     Kahju ainult, et sellistes asutustes ei pakuta kohe paralleelselt abi ka neile, kes selle inimese lähedased on. Sest sama raske kui see on alkohoolikule, on see kõik ka raske teda ümbritsevatele inimestele. 

     Lihtsalt ma panen selle siia kirja, sest see oli lihtsalt nii kohutavalt raske päev, mil pidin ta sinna viima, et ma lihtsalt pean selle endast välja valama. Muidu lähen lõhki. Ma olen hetkel segaduses, ahastuses, mures, vihas, hirmus, armasuses ja hoolivuses kõike ühekorraga. Nii palju emotsioone ja tundeid, et ei teagi, kuidas selles kõiges lõpuks kord luua ja rahulikult elada.  

Kas teater või kino?

     Tulen just teatrist. Ja olen jällegi vaimustunud. 

     Sõber kutsus mind teatrisse. Ta on super sõber mulle, kes tutvustab erinevate teatrite etendusi. Ma ei ole selline inimene, kes ise vabatahtlikult teatrisse läheb. Ikka keegi kutsub või siis on kokku lepitud, et millagi tuleks teatrisse minna. 

     Ma ei käinud aastaid kuskil teatris. Olin selle asutuse lausa unustanud. Pigem valisin ikka selle, et kodus telekat vaadata või siis kinos käia. Kino mulle väga meeldib. Tore ja meelelahutuslik ja saad olla tunnike-kaks täiesti teises maailmas. Ja kui vaatad mõnda kergemat filmi või laste multikaid, siis saad lisaks ka filmi ajal popkorni krõmpsutada ja jooki luristada. Mõnus lõõgastus. Eriti meeldib mulle see, et niipea kui mõte tekib, et võiks kinno minna, valid välja filmi ja lähed. Ei pea seda pikalt ette planeerima või mõtlema sellele, et pileteid saada pole. Muidugi on filme, kuhu pileteid ei saa. Eriti mis puudutab näiteks PÖFFi või JAFFi filme. Need festivalid on mu lemmikud, sest nendel võib näha filme, mida kuskil ei näe ja netist otsides ei pruugi neid üldse leida.

     Kinos olles tekib selline eriline tunne, mida kodus filmi vaadates kunagi ei teki. Istud pimedas saalis, sinu ees on suur ekraan ja heli on ka erilise võnkega. Mõned kohad filmis lähevad kui kehast läbi. Kino on väga tore meelelahutus ja ei ole suurt vahet, mida sa vaatamas käid. No muidugi oma soovide järgi valitud filme, kuid ei ole vahet, kas see on komöödia, draama, action või multikas või hoopis midagi muud. JAFFil käies olen leidnud oma lemmiku Jaapani filmirežissööri Hayao Miyazaki. Nii palju kui tema filme näinud, siis ükskõik, millist tema teost ka ei vaataks, mööda ei pane ühegagi. Just tema loomingu tõttu ei jõua ma kunagi ära oodata, millal festival igal aastal hakkab. Tegelikult oli see tänu tema esimesele animafilmile, mida nägin - "Minu naaber Totoro". Midagi nii fantastilist kui see film ei olnud ma aastaid näinud. 

     Kuna hetkel on JAFFi aeg ja paari päeva pärast saan minna vaatama üht tema uuemat teost, siis ärevus on muidugi sees. Kuid jutu mõte on see, et kinos on tore käia ja iga žanri ja iga erineva riigi tehtud filmide hulgast võib leida kinos suurepäraseid teosed, mida nautida.

     Teater aga on hoopis midagi muud. Kui mu sõber kutsus mind mõned aastad tagasi teatrisse ja ütles, et aitab teatrist eemal olemisest ja on aeg uuesti leida tee teatrini, siis olin sellega nõus. Ma olin ju unustanud selle, et kunagi kui koolis käisin, siis sai käia teatris sageli. Vahepeal kadus selle asutusega aga absoluutselt igasugune side. Õnneks on mul aga tore sõber, kes kohe oskab välja valida etendusi, mis mind lihtsalt hämmastavad. 

     Mäletan veel selgesti, kui paar aastat tagasi otsustas ta mulle sünnipäevaks kinkida ühe etenduse pileti ja ma läksin seda vaatama. See oli Von Krahli etendus "Gilgameš ehk igaviku nupp". Ma ei olnud varem kunagi näinud selle teatri lavastusi ja see jättis igatahes kustumatu mulje. Ma olin täielikus šokis nii etenduse ajal kui ka peale seda. Etendus oli piiridest väljaminev, erines kõigest sellest, mida teised teatrid teevad ja kuidas see lavastatud oli, oli lihtsalt imeline. Ma isegi ei hakka rääkima sellest, kui head tööd tegid näitlejad. See oli lihtsalt nii fantastiline. 

     Peale seda etendust hakkasin rohkem käima teatrites. Enamasti kas selle sama sõbra valikul, kuid hakkasin ka ise valima etendusi, kus käia. Ja olen hakanud ka ise teatripileteid sünnipäevadeks kinkima. No seda muidugi nii, et ostan sellele inimesele pileti, kellel sünnipäev on, ja endale ka ning oleme etendust vaatama läinud siis koos. Ja nii on minu ellu tulnud tagasi teater.

     Täna aga tulen ühelt VAT teatri etenduselt, kuhu mind jällegi seesama sõber kutsunud oli. Etenduse nimi oli "Nisa". Etendus rääkist ühest vanast Aafrikas elavast naisest ja sellest, kuidas ta jutustas oma elust. Enne etendust olin tutvunud vaid tükki tutvustava infoga. Suurt ettekujutust aga sellest, milline see tükk välja näeb mul ei olnud. Ja kui kohale läksin ja etendus algas, siis esialgu oli keeruline end välja lülitada raskest tööpäevast. Kuid juba mõne minuti möödudes olin tükis nii sees, et tulin sellest välja alles etenduse lõppedes. See oli imeline tükk. Seal sai nalja, kuid oli ka väga palju, mille üle hiljem järgi mõelda. Ja selle tüki koreograafia - no mis ma oskan öelda. Selleks, et jääda usuma, et üks valge naine mängib Aafrikas elavat naist, ei olnud tõesti vaja mingeid trikke teha. Ei seda, et värvida nahka tumedamaks ega mingeid keerulisi tüki ülesehitusi. Nii nagu see estitatud oli, oligi suurepärane ja usutav. Etendust vaadates oli kui tunne, et see naisterahvas Nisa räägiks kui päriselt sinuga. Kõik koos toimis lihtsalt nii hästi: lava, koreograafia, näitleja ja muusika. Lihtsalt super etendus. Etenduse lõppedes mõtlesin, et seda tükki läheks uuesti ja uuesti vaatama, kuid kahjuks oli tegu viimase lavstusega. Mul on hea meel, et sellest osa sain. 

     Ja nüüd ongi nii, et ma ei tea, kas mulle meeldib rohkem kino või teater. See on nii kummaline lihtsalt. Teater pakub mulle rohkem kui kino. No mitte kõik etendused, mida olen vaatamas käinud, kuid ka kinos käies ei pakku mulle kõik filmid mingit erilist elamust. Kui mulle oleks esitatud mõned aastad tagasi küsimus, kas teile meeldib rohkem käia kinos või teatris, siis oleksin kõhklemata vastanud kino. Kuid nüüd olen ma segaduses. Vanasti oli seisukoht, et kui teatrisse lähed, siis on see nagu mingi eriline sündumus. Pead end korralikult, isegi pidulikult riidesse panema, olid nõuded kuidas käituda ja kuidas olla. Vahel pidi võtma kaasa isegi vahetusjalanõud. Kuid nüüd - sõltub muidugi kuhu teatrisse ja mis etendust vaatama lähed - võid teatrisse minna samamoodi nagu kinno. Riietus vaba ja olemine vaba. Loeb vaid tükk ja mitte see, kuidas keegi riides on või mis su ümber toimub. 

     Nii et peale tänast suurepärast etendust hakkasin isegi mõtlema, et ehk on mulle hakanud teater rohkem meeldima. See fiiling lihtsalt, mis sa saad vahetult otse näitejat nähes ja kohapeal olles ei ole võrreldav sellega, kui vaatad midagi ekraanilt. No ega see ei tähenda, et mulle kino vähem meeldiks, kuid selle kõrvale on endale koha mugavalt sisse seadnud teater :) Nüüd ma saan aru, miks inimesed on nõus ootama teatritükile minemist kuid või aasta, et mõnd etendust näha. See ootamine on lihtsalt seda kõike väärt. 

    

Üleminek joogale

     Eelmisel aastal otsustasin, et mu elu vajab suurpuhastust ja muutust. Muutust endas, oma tegevustes, mõtetes, soovides. Kuigi varasemalt olin endaga palju tegelenud, lugenud igasuguseid huvitavaid raamatuid, artikleid, jutukesi, siis kõik minu muutused olid minu sees ja seda oli vaid väiksel määral näha väljaspoolt. Pigem oli tegu nii, et ma sageli rääkisin muutumisest, kuid tegusid mu jutule ei järgnenud.

     Eelmise aasta suvel aga toimus minuga üks intsident - lihtsalt üks järjekordne negatiivne kokkupõrge inimesega, kellele ma ei meeldi - mis pani mind tõsiselt oma silmi avama. Meil oli väga tõsine kokkupõrge ja ega ma isegi sel hetkel kuigi adekvaatselt ei käitunud. Kisasin, karjusin, ei kuulanud lõpuks enam teist ja olin nii endast väljas, et lõpetasin järsult vestluse (lihtsalt ei rääkinud enam sõnagi ja ütlesin, et kõik, mis mul öelda oli, olen ma öelnud ja rohkem ma seda vestlust jätkata ei taha. Ning nii pea kui see inimene, mu toast lahkus, hakkasin töinama ega saanud enam suurest erutusest ja paanikast korralikult hingatagi). Ma sain aru, et selleks, et midagi muutuks ei piisa sellest, et ma mõtlen mingitest muutustest oma peas ja kujutan ette, et minuga midagi uut ja fenomenaalset toimuma hakkab, vaid ma pean tõesti selle jaoks ka midagi tegema.

     Minu esimene muutus algas sellest, et hakkasin mitte tegema enam ületunde. Või vähemalt püüdsin ja püüan siiani neid teha vaid äärmisel vajadusel. Selleks, et mu reaalsustaju ei kaoks, panen oma tehtud ületunnid ka alati rangelt kirja (ka pooletunnise aja, mil olen kauem tööl). Ma nüüd ei mäleta, kas olen sellest siin blogis ka kirjutanud, aga isegi kui olen, siis mis sellest. See on minu jaoks oluline ja seega, pean seda kirjutama. Kuna olen aastaid tööl tohutul hulgal ületunde teinud ja oma tervise tuksi keeranud selle ületöötamisega, siis otsustasin, et võin hakata vaikselt ka tehtud ületunde tagasi võtma. (Ma ei otsustanud seda mitte niisama ise, vaid rääkisin sellest ka oma ülemusega, kes on õnneks väga mõistev ja heatahtlik inimene ja kes julgustas mind seda ka tegema. Öeldes isegi, et võiksin hakata võtma ka pikki nädalavahetusi, et oma ületunde kuidagi korvata). 

     Esialgu on muutustega raske harjuda nii endal kui ka teistel. Peale seda, kui olin ühel reedel pool päeva varem ära läinud ja end kohutavalt süüdi tundnud, et ma tööl ei ole, otsustasin, et pean alustama millestki väiksemast. Kuna olin käinud samas majas, kus ma töötan, taiji trennis, mis kestis kahjuks tõeliselt pikalt (kolm tundi järjest), siis mõtlesin uurida, mida selles klubis veel pakutakse. Vaatasin, et seal toimuvad ka erinevad jooga tunnid. 

     Ma ei ole kunagi joogaga tegelenud - mitte üheski sellises trennid käinud. Kodus youtube'i video järgi teha on natuke teine asi kui trennis kohapeal käia. Nii vähemalt rääkis mulle kunagi mu üks hea tuttav, kes ise juba aastaid sellega süvenenult tegelenud on. Otsustasin, et peaks seda proovima. Hommikused välistasin ma kohe, õhtuseid aga seal polnud. Olid päevased trennid. Vaatasin, et üks päevastest pakkus mulle erilist huvi. Seal oli lihtsalt kirjas see, et tegu on Kundalini joogaga ja et see toimub lõuna ajal kaks korda nädalas. Otsustasin ja tundsin, et peaksin seda proovima. Kaks tundi tööajast nädalas oma ületundide arvelt ära käia tundus mulle vastuvõetav.

     Kui astusin uksest sisse, vahetasin riided, astusin ruumi ning jooga õpetajat nägin, tundsin ma kohe, et ma olen õigest kohas. Õpetaja oli fantastiline. Nii soe, armas, tore ja heasüdamlik. Ta tekitas esimesest hetkest alates nii hea tunde, et kogu mu hirm selle suhtes, kas ma ikka selles trennis hakkama saan ja kuidas see mulle sobib, haihtus kui õhku. Ma istusin maha ja olin valmis.

     Õpetaja tehtavad harjutused olid mulle just sobivad. Ei liiga rasked ega ka liiga kerged. Ma sirutasin kätt ühele poole ja teisele poole, tegin keharinge, venitusi ning tundsin, kuidas ma ikka kohe tõesti olen väga õiges kohas. Ja siis pauk - ühe harjutuse lõppedes õpetaja ütles: "Kellelgi teist hakkas seda harjutust tehes üks jalg valutama." Ma oli hirmu pärast vait. See olin mina. Ma ei saanud aru, mis toimub. Õpetaja räägib edasi: "Ma tahan lihtsalt teada, kas mu taju mind ei peta. Mul oli tunne, et kellelgi teist ühel jalal oli valus." Keegi ei vastanud. Minu üks jalg valutas, kuid ma ei julgenud iitsatadagi, et see olen mina. Hakkasime edasi tegema harjutusi. 

     Peale tunni lõppemist valdasid mind väga segased tunded. Kas ma sattusin väga hea inimesetundja tundi või on tegu õpetajaga, kes tajub inimesi veidi kõrgemalt kui tavainimesed üksteist tajuda suudavad? Aga ma ei juurelnud selle üle nii pikalt, sest see positiivne energia ja kõik need ülesanded, mida tehti - see oli täpselt see, mida ma vajasin. Venitused, lõdvestused, puhkamine, pingutus ja tõsine mõtete kontsentratsioon - see oli see, mis lubas mul kergemalt hingata peale trenni ja tunda end vabana. See oli suurepärane tunne. Ja lisaks see üliarmas õpetaja, kes lihtsalt kiirgas armastust. Ma olin sattunud õigesse kohta.

     Ma olen nüüd seal trennis käinud vist juba neli kuud. Päris pikalt ikkagi. Ning ma tunnen, et ma tahan seal edasi käia. Vahepeal siiski juhtus üks intsident, mis pani mind mõtlema, kas ma soovin seal edasi käia või mitte. Nimelt lähen ühel hommikul tööle ja tee peal tunnen, kuidas mu vasak õlg on kohutavas pinges ja valutab. Mõtlesin, et kui ma nüüd midagi ei tee, siis läheb see valu mul varsti edasi pähe ja pean hakkama siis jällegi peavaluga võitlema (pean seda kahjuks sageli tegema). Lõuna ajal joogasse minnes juhtus aga midagi erakordset. Läksin saali, kus trenn toimub ja istusin oma matile maha. Olin rõõmus ja rõõsa. Kui kõik olid kohal, ütles õpetaja: "Me ei saa enne alustada, kui see inimene annab endast märku, kellel see õlg valutab." Ja katsub oma vasakut õlga. Ma olin vait kui sukk. MIS MÕTTES? Ta jätkas: "Kellelegi teist teeb see õlg täna väga liiga, kellele teist?" Ma tõstan vaikselt käe ja annan mäku, et see olen mina. Ta vaatas mind korra ja ütles: "Väga hea! Näete kui hästi ma teid juba tajun mu kullakesed. Ma tahtsin täna teha õlgadele harjutusi, aga ma teen siis täna hoopis midagi muud. Alustame!"

     Ma olin totaalses šokis. Terve tund ei suutnud ma kontsentreeruda, sest ma ei saanud aru, mis toimub. Kui esimesel korral ma arvasin, et tema tunne võis olla seotud ka sellega, et mu nägu andis kuidagi mõista, et mul oli valus, siis kuidas on see võimalik, et enne kui me midagi teinud olime, ta tundis, et mu õlg valutab. Ja ta isegi näitas täpset kohta, kust kõige valusam oli. Sest kui mu õlad, kael või pea valutavad, siis on see valu alati konkreetselt ühes kohas mitte kuidagi umbmääraselt kuskil õlgades, kaelas või kuskil peas. Kuidas on see võimalik, et õpetaja seda tajus? Mida ta veel näeb? Kas ma olen talle kui avatud raamat? Kas ma tahan olla talle kui avatud raamat? Tuhat mõtet keerles mu peas. Trenni lõppedes sain ma teada, et ta tõesti tunnetab teisi inimesi rohkem kui tavalised inimesed ja kui ta midagi sellist räägib, siis enamasti see nii ka on. Ma olin pahviks löödud. 

     Sain samal nädalal kokku oma selle hea tuttavaga, kes on tegelenud aastaid joogaga ning uurisin temalt, kuidas tema jooga tunnid välja näevad ning mida nad seal täpsemalt teevad. Samuti rääkisin temaga sellest ebaloomulikust kogemusest. Ta vaatas mind ja ütles peale seda, kui olin öelnud, et kujutad ette, millise jooga õpetaja juurde ma sattusin, et ma olen väga skeptiline inimene. Ma peaks end vabaks laskma ja aru saama, et on ka midagi võimsamat kui kogu mateeria, mis meid ümbritseb. Ta ütles, et sellist asja nagu juhus ei ole olemas. Kõik mis meiega juhtub on ette määratud.

     Koduteel mõtesin sellele, et kas see tõesti võib nii olla, et kõik, mida me teeme on ette määratud. Ja kui aus olla, siis jah, ma arvan sama. Tõenäoliselt pidin ma selle õpetaja juurde sattuma. Ja just sel ajal kui ma sinna sattusin. Miks ma ei läinud aastaid varem kuhugi jooga trenni, kuigi olin seda juba aastaid proovida tahtnud? Ma nõustusin oma tuttava väitega ja sain aru, et see ei olnud tõenäoliselt juhus. Millegi jaoks oli mul vaja seda õpetajat oma ellu. Ju me teed pidid ristuma siin elus ja meil on üksteisele midagi anda või õpetada.

    Nädal peale seda juhtumit ma siiski sinna trenni ei sattunud. Või õigemini võtsin aega selleks, et mõelda, kas ma tahan seal käia. Otsustasin, et tahan. 

     Mõned nädalad peale seda juhtumit, ei suutnud ma rahulikult jooga trennis olla. Ikka tulid igasugused mõtted pähe. Kas õpetaja näeb mind läbi? Kas ta saab mind aidata? Mida ta näeb ja tunneb? jne, jne. Ühe sõnaga ei suutnud ma täiesti 100% olla selle tunni juures, kus ma olin. Kuid sel nädalal ma otsustasin, et ma lasen asjadel minna nii nagu nad lähevad. Ma ei mõtle ega juurdle, vaid lihtsalt olen, sest muidu võin paljust ilma jääda. Ei pane lihtsalt oma mõtlemise kõrvalt tegelikku elu tähele. Ja sellise suhtumisega ma selle nädala teise trenni läksin. 

     Seal trennis tegime tavalisi harjutusi. Paljud neist olid minu jaoks uued. Olin 100% oma mõtetega just seal, kus ma hetkel olin - jooga trennis. Õpetaja tegi aga ühe täiesti uue harjutuse. Nimelt pidime istuma silmad kinni, puhastama oma mõtted ja mitte midagi mõtlema ning olema lihtsalt õnnelikud. Selleks, et õnnelikud olla saaksime, pidime suunurgad üles tõstma nagu naerdes ja õnnelik olles ega tohtinud mõelda, mingile konkreetsele asjale, mis meid rõõmustab, vaid lihtsalt olla antud hetkel õnnelik ja rõõmus. Õpetaja ütles aeg-ajalt, et tõstaksime suunurki veidi veel ülesse. Ja siis veel veidi. Kuni lõpuks hakkasid kõik trennisviibijad naerma. See oli lihtsalt nii positiivne ja lõbus harjutus. Peale seda läksime aga pikali (tegime harjutust, mida ta nimetab meritäheks), sulgesime jällegi silmad ning pidime olema oma selle positiivse tundega ega tohtinud mõelda millelegi muule. Õpetaja samal ajal aga rääkis.

     Ta rääkis õnnest. Ütles, et inimesed väga sageli sulgevad oma õnne kanalid ja unustavad selle avada. Nii ei pääse õnn ja rõõm nende juurde isegi siis, kui see neil nina ees on ja nende juurde tulla tahaks. Selleks, et olla õnnelikum, tuleb olla avatum ja selleks, et olla avatum, tulebki harjutada, sest kui elatakse pikka aega nii, et õnne kanal on kinni, siis on raske ümber harjuda. Ja see harjutus oligi näiteks üks selline, mis õpetab seda, kuidas olla õnnelik just selles hetkes, kus sa oled. Ja kui piisavalt kaua harjutada, siis varsti pääseb ka õnn meieni. Ma kuulasin seda juttu ja kogesin seda positiivset tunnet ning pisarad tahtsid iseenesest voolama hakata. Ta rääkis õnnest nii ilusti ja õigesti ja ma sain aru, mida ta ütles ja ma kuulsin seda ja ma tundsin seda. Ma tundsin, et vajan oma elus õnne, seda on mu elus vähe olnud, kuid olen vist tõesti iseendasse nii kapseldunud ja suhtun kõigesse nii negatiivselt või kaitses olles (eeldades, et keegi tahab mulle kindlasti keerata või mind reeta või midagi halba teha), et ma ei oskagi olla õnnelik enam. Ja kui olen, siis ainult üürikese aja, mitte rohkem, sest see on nii imelik. Olla õnnelik - mitu tundi järjest. See on ju kummaline. Kuidas see üldse võimalik on?

     Tunni lõpus tegime energeetilisi hingamis ja kontsentreerumisharjutusi ja see oli lummav lihtsalt. Neid harjutusi tehes tundsin nii suurt ja positiivset energiat kogu saalist ja justkui maa alt, et see oli võimas. See oli imeline tunne. Ja nii tugev. Kuigi olen ka varem tundnud tõesti energia voolamist oma kehas mõttejõu abil, siis mitte kunagi nii. See oli vapustav. Tundus, et ma polnud ainus, kes nii tundis. Tunni lõpus, oli õpetaja juures järjekord. Trennikaaslased läksid õpetajat tänama nii võimsa tunni eest. Päris paljud tahtsin teda kallistada. Ma vaatasin arglikult kõrval ja korjasin oma asju kokku. Õpetaja ise oli ka väga õnnelik ja ütles, et kui varem ta on ikka tundnud, et mõnel läheb mõte kuhugi jalutama, trennisaalist minema, siis sel korral olid kõik 100% mõtetega kohal ja saalis oli tuhutult ilus energia. Nii et ka meie saime õpetajale midagi postiivset anda. See oli suurepärane trenn.

     Ma tundsin sealt tunnist lahkudes ja õhtul koju minnes, et ma õnneks tõesti sattusin õige õpetaja juurde. Õigesse ja mulle sobilikku trenni. Sest kas see ei ole midagi väga postiivset, kui isegi tunde hiljem tunnen, et olen täis armastust ja õnne? See oli ja on suurepärane tunne. Ma ei jõua järgmist jooga trenni ära oodata.

Kas sõprust on nii lihtne määratleda?

     Kirjutasin aasta lõpus ühe postituse, kuid vaatasin just, et olin selle avaldamise asemel lihtsalt salvestanud. Unise peaga ei maksa vist postitusi kirjutada. Ma panen selle siiski siia üles, sest sõpruse teema on minu jaoks tõeliselt oluline.

    Töötan ühes kohas juba aastaid ja sain seejuures sõbraks ühe kolleegiga. Puutusime päevast päeva kokku ja jagasime aastaid üksteisele oma muresid ja rõõme. Saime läbi ka tööväliselt ja ka meie lapsed käivad üksteisega läbi. Sel aastal otsustas ta oma elu muuta ja kolis perega välismaale elama. Suhtleme siiani üksteisega Skype'i teel. Oleme neil ka juba nende uues kodus külas käinud.

     Me oleme paljuski sarnased inimesed - meil on sarnased väärtushinnangud, nägemused elule ja suhetele, sarnased kogemused elus. Tööl olles oleme paaril korral ka veidi tülli keeranud, sest stressis olles ei ole me üksteist täielikult mõistnud. Mina olen pigem selline kontrollivam ja analüüsivam ning tema võtab paljut vabamalt, millest need tööalased tülid ka alguse sai. Ma olen väga intuitiivne inimene, emotsionaalne ja kaalun väga palju, mis inimese käitumise taga tegelikult peituda võib. Mul tekkis mingil hetkel tunne, et tegelikult ei ole tema tunded minu vastu sama tugevad kui mul tema vastu. Kui me veel koos töötasime, siis olin vahel ka segaduses selles osas, kas me oleme siiski pigem vaid kolleegid või suhtleb ta minuga ka tööväliselt vaid sellepärast, et me lapsed käivad omavahel läbi või oleme me siiski sõbrad ja ma teen oma sisestunde põhjal lihtsalt valestid järeldusi nähes tonti seal, kus seda ei ole. Või on meie suhe temaga seda kõike kolme sisaldav, sõltub lihtsalt ajahetkest. 

     Jõulude ajal läks mul endal nii kiireks, et ma ei saatnud kellelegi jõulukaarte. Ei oma sugulastele ega ka sõpradele. Mulle endale nii meeldib postist kirju saada ja jõulude ajal kaarte. Olen tavaliselt alati jõulukaarte saatnud ja neid on ka mulle saadetud. Ma isegi haarasin millalgi poest kaardid, kuid mul jäid margid ostmata ja nii lebavad nüüd minu selle aasta jõulukaardid kõik kapis riiuli peal. Magasin lihtsalt õige hetke maha ja nüüd peale jõulu oleks ju ka imelik neid posti hakata panema. No sel aastal said kõik sõnumiga tervitsed.

     Välismaal elavale sõbrale aga saatsin Skype'is pikema videojõulutervituse. Laulsime ühe lõbusa jõululaulu saates neile toredaid jõulutervitusi. Tegime seda esimesel jõulupühal.

     Mõned päevad tagasi rääkisin jällegi pikemalt sõbraga Skype'is ja küsisin ühe küsimuse selle jõulutervituse kohta. Mille peale hüppas sõbra selja tagant välja tema noorem laps ja ütles, et ta ei olnudki seda vaadanud. Laps oli talle küll sõnumit tahtnud näidata, kuid ta oli lapsele öeldnud, et ei, ei, ei, ma ei vaata seda praegu. Ma ei osanud esiteks selle peale midagi öelda. Sõber oli ise ka veidi kimbatuses ja ütles, et ta laps tõesti tuli seda sõnumit näitama, kuid siis ta kohe ei vaadanud ja pärast unustas lihtsalt ära. Ma püüdsin selle peale lihtsalt jutuga edasi minna ja mitte välja näidata seda, kui solvav see tegelikult minu jaoks oli.

     Peale kõnet ei suuda ma aga nüüd enam millelegi muule mõelda kui ainult sellele, et miks ta mu jõulutervitust ei vaadanud. Või miks ta seda teha ei tahtnud. Jälle läksid mõtted sellele, kas me ikka oleme tõelised sõbrad. Või pean siiski mina teda ekslikult enda paremaks ja lähedasemaks sõbraks kui ta tegelikult on või olla tahab? Kas meie sõprus põhineb ikka samadel alustel? Või olime me lihtsalt head kolleegid, kellest üks püüab nüüd iga hinna eest kinni hoida? Kas ma üldse peaks sellest kõigest mingeid põhjapanevaid järeldusi tegema? Või sellest, et tavaliselt olen mina see, kes temaga kontakti otsib? Kui nüüd pikemalt sellele kõigele mõelda, siis on ta ise vaid mõned korrad püüdnud minuga ühendust võtta ja tavaliselt olen mina see, kes helistab või sõnumeid saadab. Olen ma talle sõber, kuid liiga pealetükkiv sõber? Äkki peaksin andma talle rohkem vabadust selles osas, et ei võta temaga nii tihedalt ühendust? Kõik need närivad kahtluseussid, mida olen vahel ka varem tundnud, tulid ludinal peale seda kõnet uuesti mu sisse ja seal, minu hinges, nad nüüd istuvad ja mu mõtteid ja tundeid söövad. No ütleme nii, et kui ma suhtlen mõne oma teise sõbraga, siis mul ei ole sellist asja endal kunagi olnud, et kui sõber on saatnud mingi sõnumi, siis ma ei loe seda või unustan selle või ei tunne selle vastu huvi. Kuid äkki ma ei peaks kõiki ja kõike vaid enda järgi vaatama? 

     No igatahes on see kõik minu jaoks keeruline. Inimesi oma hinge lubada on raske, eriti kui oled elu jooksul siit ja sealt päris karme lakse saanud. Kui sa aga seda juba teinud oled, siis on keeruline oma mõtteid ignoreerida. Seesama sõber on mulle seda muidugi ka ette heitnud, et ma ma analüüsin kõike liiga palju ja teen järeldusi iga väiksemagi asja kohta. Kuid samas on ta mulle seda ka korduvalt öelnud, et mul on ülihea sisetunne ja tavaliselt on mu sisetunne alati õige olnud (ka tema kohta puutuv sisetunne). Kogu see sõpruse värk on minu jaoks nii keeruline. Kes on su tõeline sõber? Kust maalt sõpruse puhul peaksid sa lõpetama mõtlemise asjadele, mis võiks mingi käitumise taga olla ja kust mitte? Ma vist ei tohiks sellele kõigele enam mõelda ja laskma asjadel minna oma rada.