Võitlus alkoholiga

     Ma ei tea, kas ma olen sellest oma blogis kirjutanud, kuid ma elan suure murega. Nimelt on üks minu lähedane inimene tõeliselt alkoholikuradi küüsi vajunud. See,  et ma pean seda pidevat võitlust nägema, on mulle piin. 

     Ma ei teadnud varem sellisest probleemist kui alkoholism eriti midagi. No muidugi sellised raamatutarkused on selged ja põhiliseid asju alkoholi kahjulikkusest, selle haiguse staadiumitest ja ravist teadsin põhjalikult, kuid mu teadmised piirdusid tavaliselt vaid teooriaga. No ja sellega, et nägin kunagi kõrvalt, kuidas üks inimene selle haigusega võitles ja kui palju tema lähedased sellepärast kannatasid, kuid ma ei süvenenud tol korral sellesse nii sügavalt, sest see oli ikkagi kõrvaline mure. Pealegi püütakse täit tõde teiste eest siiski varjata häbi pärast ja seetõttu ma ei teadnudki tegelikku terviklikku pilti. Nüüd alles kui endal üks lähedane seda põeb, siis jõuab tegelikult kohale, mis see täpselt on ja kui kohutavalt hävitav haigus see on.

     See haigus on õudne. Ta hiilib ligi nii salakavalalt, et inimene ei saa isegi aru, kuidas ta kõige selle lõksu jäi. Alguses võis ju olla tore - oli lõbus, sai nalja, palju uusi sõpru ja toredaid kohtumisi juba olemasolevate sõpradega. Kuid mida aeg edasi, seda vähemaks neid sõpru jääb klaasi taga istudes ja seda enam tekib mõnel inimesel soov joomisrituaali pidada tihedalt ja pidevalt. Ilma, et inimene ise mõistaks on tema joomised muutunud regulaarseks ja alkoholi kangus muutunud tugevamaks. Varasem õlle nihkub tasapisi edasi mõne kangema kraadiga pudeli järele, et mõnutunne, mida tunda ja mida juba vajatakse tuleks rutem. 

     Kõrvalseisjal on kõige selle juures vähe, mida teha. Alguses ei pane isegi seda tähele, mis sinu lähedase inimesega juhtub. Sa püüad mõista tema jutte sellest, et on ju tore sõpradega kokku saada ja selle juurde kuulub ikka mõni naps. Või on vaja töökaaslastega asju ajada ja seejuures mõni klaasike on ju täiesti loomulik nähtus. Või jutud sellest, et oleks vaja natuke lõõgastuda ja puhata ning end lõdvaks lasta, tunduvad ka loogilised. 

     Minuga nii oli. Kuni selle ajani kui mulle tundus, et asi on kontrolli alt väljunud. Oma muret väljendades sain ilmselgelt pahameele rahe endale kaela ja selle, kui mõistmatu ja kalk inimene ma olen. Kuid minu aimdus selles osas, et midagi on viltu, tekkis mul juba ammu. Nii palju kui sain ja teadsin, ma oma kalli inimese joominguid väiksesse kalendrisse kirja panin. Ikka ja jälle pidin kuupäevadele ringe ümber tõmbama. Peale mõnda kuud vaatasin siis kriitiliselt enda tehtud kalendrit ja sain šoki. Kaineid päevi ühes kuus oli vähem kui joobes päevi. Kui arvestada sinna juurde pohmakad, siis täiesti selgeid päevi oli sel inimesel ühes kuus vast mõned. Kui reaalsus mulle väikse paberilipiku peal vastu jõllitas ja ma oma tehtud ringe vaatasin, siis olin täiesti endast väljas.

     Näitasin seda kõike ka asjaosalisele ning arvutasin välja ka selle kui palju ta tõenäoliselt sellises olukorras on oma raha maha joonud, rääkimata tervisest või millestki enamast. Muidugi oli kõik see ka suureks šokiks talle endale. Ta võttis end kokku ja aastate jooksul ka oma joominguid vähendas. Kuid tekkis olukord, et tema iganädalased joomised muutusid ümber. Deformeerusid tsükliteks. Mu kallis lähedane on olnud tubli ja super, kuid kui tsüklisse langeb, siis võib ta seal olla terve nädala ilma, et millestki või kellestki hooliks või kedagi tähele paneks. Ainus, mis loeb, on alkohol ja hoidku sel perioodil end see, kes tahab teda takistada.

     Ma ei kujuta seda ette, kui raske selline võitlus võib olla sellele inimesele, kes võiteb alkoholiga. Ma olen seda kõrvalt ainult näinud ja ega see ilus pilt ei ole. Sa näed, kuidas peale tsüklit on inimesel ahastus, ta tunneb kohutavat süüd ja lubab kõike kokku. Ja kui tal õnnestub need mõned päevad üle elada, mis on vajalikud selleks, et mürgid kehast välja saada, siis sa näedki seda tahet end muuta ja elada õnnelikumat ja paremat elu. Kuid juba mingi aja pärast on näha, kuidas inimene muutub närvilisemaks, väsib kiiresti, ärritub kergesti ja võib väiksemategi asjade peale plahvatada. Kõrvalt vaadates on tunne, justkui selle inimese sees midagi keeks. Justkui keegi purskaks tema sees tuld. Nagu oleks ta sees draakon, kes taha välja tulla, kuid ei saa. Ja ta purskab tuld seni, kuni inimene haarab selle klaasi või pudeli järgi ja summutab kõik oma ängi pudelisse, siis alles jääb see draakon rahulikuks ja on õnnelik.

     Sa püüad olla toetav, sest tead, et iga päev, mis see inimene on saanud olla ilma alkoholita, on kui maratonivõit. Sa võid vaid ette kujutada, millist pingutust see kõik nõuab. Ja pigistad silmad kinni kui tuleb tagasilöök. Kuid kui sa ühel hetkel pead olema jällegi aus ja tunnistama, et sellest kõigesti ei ole võimalik sel inimesel üksi välja tulla, siis see on samasugune šokk kui see, kui avastasid, et inimene on alkohoolik. 

     Mina tegin midagi enneolematut. Mulle helistas ühel päeval see kallis inimene peale kuuepäevast joomist ja palus, et ma tema jaoks olemas oleks. Ma jätsin oma töö ja lendasin. Kuid ma ei lennanud niisama. Ma lendasin, et ta viia arsti juurde. Seda ei oleks ma mõned aastad tagasi kunagi uskunud, et ma millekski selliseks võimeline olen, kuid ma rääkisin selle inimesega ja ta nõustus esimest korda minuga koos minema arsti juurde, et teha organismi puhastav ravi. Me läksime kohale ja saime kiiresti abi. Mu kallis inimene jäeti sinna 24 tunniks. Sel ajal kui ta seal oli, ei saanud mina rahulikult magada. Samas on mu hinges nüüd ka veidi suurem rahu, sest lõpuks peab ta hakkama selle kõigega tegelema. Üksi ja ilma kõrvalise abita sellest kõigest välja ei saa ja nüüd peale seda puhastust saab ta esimest korda peale kõiki neid aastaid alles tõsiselt aru, et ta on haige.

     Varem pidas ta end eriliseks inimeseks oma haigusega. Ütles, et ta arvas, et peab ja saab selle kõigega üksi hakkama, sest see on ainult tema enda probleem ja teised teda aidata ei saa. Peale ravil viibimist (isegi kui see kestis vaid 24 tundi) on ta aga aru saanud, et ta ei olegi oma muredega üksi. Ta rääkis, et ta oli tõesti väga jahmunud, kui ta nägi, kui palju inimesi selle lühikese aja jooksul sama abi käisid küsimas või saamas. Ta rääkis, kui üllatunud ta oli, kui ta nägi, et inimesed, kes ravi käivad saamas (kes nii nagu tema, et kaineks saada, kes käivad aga selleks, et mitte jooma minna), on täiesti tavalised inimesed. Varem oli ta arvanud, et sa oled alkohoolik siis, kui tänaval pudeleid pead juba käima korjamas, aga nüüd peale seda kogemust ta mõistab, et see haigus algab juba palju varem ja on tavalistel inimestel meie ümber. Ta rääkis, et ta vaatas neid inimesi ja mõtles, et kui tänaval peaksid sellised inimesed talle vastu tulema, siis ta ei pakuks kunagi, et neil mingi selline mure võiks olla. Ja ei ole vahet, kes sa oled, sest selle haiguse silmis on kõik võrdsed. Ta rääkis, et mõned inimesed, olid täiesti tavalised, mõne mehe kohta oleks ta aga öelnud, et see oleks kui mingi firma juht või muu tähtis tegelane. Kuid selle haiguse silmis ei ole sel kõigel vahet - mure ja haigus on kõigil üks. 

     Mõtlesin teda ravile viies, et hiljem kainenedes on ta mu peale kohutavalt vihane ja mind ootab ees tõeline peapesu, kuid oma üllatuseks oli reaktsioon hoopis teine. Ta tänas mind, et ma olin ta sinna viinud ja ütles, et alle nüüd saab ta aru, kui tavaline see haigus on. Ja et arstid/õed teavad kohe, mida teha, et nende jaoks ei ole see midagi erilist, sa oled nagu tavaline patsient. Ta oli üllatunud kui palju temaga tegeleti ja kui tõhus see ravi oli. Või et üldse sellisele probleemile mingi ravi on. Esimest korda ta ütles, et ta pidi tunnistama, et tema mure ei olegi midagi erilist. Ja mis põhiline - tal ei ole enam hirmu otsida sellele kõigele abi. Ta istus ja rääkis, et ta ei karda enam minna ja sellest rääkida, sest ta nägi, kui palju selliseid inimesi on ja et need inimesed, kes sama haigusega võitlevad on täiesti tavalised inimesed. Esineme samm on tehtud ja tal on julgust minna ja astuda nüüd ka järgmine. 

     Kahju ainult, et sellistes asutustes ei pakuta kohe paralleelselt abi ka neile, kes selle inimese lähedased on. Sest sama raske kui see on alkohoolikule, on see kõik ka raske teda ümbritsevatele inimestele. 

     Lihtsalt ma panen selle siia kirja, sest see oli lihtsalt nii kohutavalt raske päev, mil pidin ta sinna viima, et ma lihtsalt pean selle endast välja valama. Muidu lähen lõhki. Ma olen hetkel segaduses, ahastuses, mures, vihas, hirmus, armasuses ja hoolivuses kõike ühekorraga. Nii palju emotsioone ja tundeid, et ei teagi, kuidas selles kõiges lõpuks kord luua ja rahulikult elada.