Andestamisest

     Kuulasin täna ühe esineja lugusid - lihtsalt, et teada, millest ta laulab ja selleks, et aru saada, miks ta nii armastatud esineja on. Sattusin kuulama üht lugu, mis mind väga liigutas ja pani mõtlema andestusele. Sellele, kui keeruline on lasta lahti minevikust ja anda andeks neile, kes on meid hinge põhjani solvanud, meile haiget teinud ning oma käitumise ja olemasoluga vorminud mingil määral selleks, kes me oleme antud hetkel. Kelle puhul ei ole me valmis selleks, et neid mõista.

     Ma kuulasin ja mõtlesin, et tõesti on nii, nagu räägitakse - selleks, et sa saaksid oma eluga edasi minna, peaksid laskma lahti oma minevikust, sellega leppima ja andestama neile, kes on sulle haiget teinud.

     Aga kui sa ei saa? Kui haavad selleks on liiga sügaval ja iga väiksemgi vihje minevikule kisub need uuesti lahti? Kas me peaks andestama neile, kes on meile liiga teinud ja ise ei ole vähimatki kahetsust üles näidanud?

     Minu elus on olnud inimene, lähedane inimene, kes ... kelle kohta võin ma vist öelda, et oli periood, kus tundsin, et ma vihkan kedagi kogu oma südamest ja ka kõike seda, mis vähegi teda meelde tuletas. Ma nägin endaga kõvasti vaeva, et sellest vihast vabaneda, kuna tundsin, et see hävitab mind ennast ja paneb käituma nii, et endale alateadlikult haiget teen. Ma tundsin, et kui suutsin endast välja juurida vihatunde, läks mu enesetunne küll kergemaks, kuid andestada ei ole ma suutnud siiani.

     Ma küll ei mõtle sellele, mis oli, kogu aeg, kuid tunnen, et ma ei ole valmis selleks, et selle kõigega tegeleda. See, kui ma peaksin andestama kellelegi, tähendab ju seda, et ma peaksin selle kõigega tegelema - mõtlema, analüüsima, leppima, siis lahti laskma ja lõpuks andestama. Aga see on nii raske. Lihtsam on olla selle tundega, mis on mul tekkinud pikkade aastate jooksul. Ükskõiksus ja tunne nagu seda inimest ei olekski olemas.

     Kas see kõik tähendab, et ma mürgitan ise oma hinge? Tõenäoliselt. Aga kes ütleb, kuidas on võimalik minevikust lahti lasta nii, et see ei muudaks talumatuks olevikku? Võib-olla tulekski lihtsalt lasta minevikul olla minevikus, seda mitte torkida ja kogu seda soga ei ole vaja jälle pinnale segada?

     Ma imetlen neid inimesi, kes tõesti suudavad andestada. Siiralt ja ausalt. Mitte neid inimesi, kes ütlevad ja mõtlevad, et on andestanud neile, kes on haiget teinud, kuid kui tekib mingi erakordne situatsioon, siis sa näed/kuuled, et tegu ei ole andestamisega, vaid lihtsalt andestuspüüdlusega. Võib-olla vihjab sellele küll ainult väike märkus möödaminnes, kuid sa saad aru, et oma hinges tunneb see inimene end endiselt reedetuna.

     Peab õppima andestuse kunsti. Aga millisest otsast alustada? Ma ei ole selleks valmis. Andestada suudavad vaid kõige tugevamad. Mina seda kindlasti veel ei ole. Aga loo, mis mind nii puudutas ja selliseid mõtteid tekitas, panen ma küll siia. Meenutuseks, kui vahel oma blogi vaatan, et ma ei tohi seda unustada, et andestades leian hingerahu. Kui valmis olen, siis teen proovi. Täna ei ole veel see päev.

Kadunud otsuste keeristes

     Viimane kord, kui kirjutasin, tundsin end päris hästi, kuid nüüd on juba see hetk möödunud ning olen tagasi langenud masendusse. Ma olen segaduses. Ja eksinud.

     Ma tunnen, et ma ei ole oma eluga rahul. Sellest on midagi puudu. Rõõm. Rahulolu. Naer. Ma tunnen, et mu koht ei ole siin, kus ma hetkel olen. Ja ma ei saa aru, kuidas ma siia sattusin. Kas ma olen teinud oma elus õigeid otsuseid? Tõenäoliselt oleksin võinud teha paremaid.

     Kuid ma olen kõik otsused oma elus teinud ise, mitte keegi ole mulle pistnud relva meelekohta ja öelnud, et sa pead seda tegema. Ja nüüd ma ei saa aru, kuidas see sai juhtuda, et ma olen teinud järjepidevalt otsuseid, mis ei ole mulle head. Üks vale otsus minu enda jaoks teise otsa ja sellest välja astuda ja midagi parandada... ma ei tea. Ma olen hetkel nii kadunud.

     Ma tunnen, et pean midagi otsustama, et tunda end rõõmsama ja rahulolevana, kuid ma ei tee seda, kuna tunnen hirmu. Kes ütleb, et see otsus, mida hetkel arvan olevat minu jaoks õige, seda ikka ka on? Kuidas ma tean, et kui pean midagi olulist ja suurt iseenda jaoks otsustama, mis muudaks kogu mu praeguse elu, on ikka see, mis toob mulle hingerahu? Võib-olla kaotan end peale seda veelgi rohkem? Ja mida ma siis teen?

     Ma tunnen, et minu elus on inimesed, kes ei peaks mu elus mulle nii lähedal olema kui nad on. Ma tunnen seda kogu oma südamest, kuid ma ei julge taganeda ja lahkuda. Ma ei tea, kas ma olen valmis loobuma oma unistustest ja soovides, mis on mind saatnud nii palju aastaid, kui olen laotanud laiali nii oma südame kui hinge. Võib-olla ei ole ma ka endast kõike andnud ning peaksin proovima lappida seda, mis on purunemas või juba purunenud. Võib-olla tahan ma liiga kergelt alla anda?

     Elu aga on nii lühike ja kas ikka on vaja suur osa sellest mööda saata kahtleva, õnnetu ja rõõmuvaesena. Ma olen nii segaduses. Ma olen nii arg. Ma nii tahan, et keegi ütleks mulle, mis oleks minu jaoks õige. Või vähemalt ma tahaks tunda kindlust, et kui teen otsused, mille vahel kaalun, siis peale seda muutub kõik paremaks. Aga tegelikult olen ju ise ikka seesama inimene, ükskõik mida ma ka ei otsustaks või kuhu ma ka ei läheks. Ma olen nii kadunud hetkel.

     Vahel tunnen end nii kurvana. Mõnesid hetki, kui olen väga õnnetu, kirjeldab vast kõige paremini üks vana lugu, mis mulle seda kõike siin kirjutades meelde tuli

Hetked

     Olen olnud viimasel ajal nii masenduses, et olin juba unustanud selle, mida tähendab tunda rõõmu. Ja täna, nii ootamatult, seda tegin.

     Nimelt on minu lemmikpühad aastas jõulud. Ma isegi ei tea, miks see nii on, kuid mulle need lihtsalt nii meeldivad. Mulle meeldib kingitusi teha ja kodu kaunistada ja kui tänavatele ilmuvad jõulukaunistused ja poodides nähakse vaeva jõuluaegse dekoreerimisega, siis ... no mulle ei käi see närvidele nagu seda tihti kuulda võib. Ma imetlen seda ilu. Võin kümneid kordi tänaval ühest ja samast jõulutuledes kaunistatud kohast mööda minna ja iga kord ahhetada selle üle, kui kena see on. Isegi kui need samad kaunistused on seal olnud juba aastaid. Mul on iga kord tunne, nagu näeksin seda kõike alles esimest korda. 

     Sel aastal aga ei olnud mul seda jõulutunnet tekkinud. Ja täna, kui otsustasin, et aitab kinkide ostmise edasilükkamisest, läksin poodi. Olin juba varem mõelnud, mida väikest kellele valida ja tundsin, kuidas kõige sobilikumaid variante valides, hakkas mu hinge tulema rõõm ja rahu ja ootus, et varsti saan jälle olla koos kõigi kallite inimestega. Nendega istuda, naerda, lollitada, laulda ilusaid laule ja võistelda, kellel sel aastal lauast tõustes kõige suurem kõht on...

     Kuid kõige õnnelikumana üle tüki aja tundsin siis, kui ostsin koju uued kuuseküünlad, panin need kuusele ning süütasin põlema... Lihtsalt, väiksed uued küünlakesed ja mõtlemine kõigele sellele, mille üle ma nii tänulik saan olla oma elus .... Ma tunnen, et olen rõõmus.

     Nagu mulle üks kallis inimene meelde tuletas hiljuti, et kas ma ikka tean, et sellist asja nagu õnn ei ole ole olemas, on olemas ainult hetked, mil oled õnnelik. Õnnehetked. Ja oskus neist rõõmu tunda, hinnata ning mitte kogu aeg proovida taga ajada seda suurt õnne, mida tegelikult ei olegi, sest on ainult hetked, mida tuleb märgata. Täna, praegu, ma tunnen, et üks sellistest hetkedest on nüüd. Ei tohi ainult ära unustada, kuidas osata rõõmu tunda tillukestest asjadest meie ümber. Näiteks kuuseküünaldest.

     Ma olen praegu õnnelik. Just nüüd. Siin.

     Teemakohane armas lauluke ka siia, mida hiljaaega kuulsin ETVst ja mis mulle tõesti väga meeldis

Proovides leida end

     Ma ei tea, miks mul on nii raske end muuta? Ja kas ma peaksin seda ikka tegema? Või on see lihtsalt midagi, mida olen endale sisendada püüdnud - kui midagi on valesti, leia see viga iseendas ning muuda seda.

     Aga kas ikka on nii? Miks ma pean kogu aeg endale sisendama, et viga on minus? Mina olen see, kelle pärast tekivad probleemid, sõnavahetused, arusaamatused. Kas tõesti on see nii, et viga on vaid ühepoolne ning muutes iseennast, oma harjumuspäraseid käitumis- ja rääkimisviise, muutub olukord paremaks? Ma julgeks selles kahelda. Või vähemalt hetkel on mul selline tunne, et see siiski ei vasta päris tõele. Või olen ma hetkel lihtsalt nii nõrk, väsinud ja stressis, et selline pingutamine selle nimel, et kõigi vastu kena olla, ei näi toimivat.

     Vahel ma tõesti näen seda, mida olen valesti teinud ja saan aru, et kui ma oleksin jätnud kuidagi käitumata või midagi ütlemata või kui mu hääletoon oleks olnud teistsugune või pilk sõbralikum, et mingi arusaamatuse oleks saanud ära hoida. Aga vahel, nagu viimasel ajal, ma ei taha kogu aeg endas vigu otsida ja proovida end muuta.

     Ma ei tea, miks ma viimasel ajal nii tunnen, kuid mul vahel tõesti viskab üle. Miks pean mina pingutama, iseendaga vaeva nägema, püüdma teisi mõista, nendega arvestama, nende jaoks olemas olla, ise midagi vastu saamata? Mul on üha enam tekkinud tunne, et püüdes olla empaatiavõimeline inimene, ei ole ma õppinud seda, kuidas mitte lasta endale pähe istuda. Ja ma ei saa sinna midagi parata, et ma tunnen seda, et mind on järjest rohkem hakatud ära kasutama ning vahel on mul tunne, et minuga manipuleeritakse sihilikult mingi eesmärgi saavutamiseks. Püütakse tekitada minus kaastunnet selleks, et midagi saada. Ja mulle ei meeldi see tunne. Mulle ei meeldi, et avastan end tegemas asju, mida ma ei taha teha või "leppides" millegagi, millega ma nõus ei ole või hoides keelt hammaste taga vaid sellepärast, et püüan teise situatsiooni mõista. Kõige rohkem ei meeldi mulle aga see, et ma SAAN ARU hetkest, mil mulle püütakse pähe istuda, kuid ma oskan teha ainult "möh-möh" ja olukord võtab kiiremini pöörde, mida ma ei taha ning ma lihtsalt ei oska peatada ega ära hoida.

     Ma pean leidma viisi, kuidas ma saan olla olemas teiste jaoks nii, et ma ka iseennast seejuures hästi tunneks. Sest kõik see, mida olen enda sisse kogunud.... mul on tunne, et ma lõhken kohe:) Ja püüdes nii olla veelgi sõbralikum, rahulikum ja parem (pingutades, et keegi midagi aru ei saaks, mida tegelikult tunnen), avastan, et viskan teistega suheldes vestluse sisse sapiseid märkuseid, teen mingeid vihjeid, ma tunnen ise, et mu pilk reedab mind. Ma leian, et see ei ole mulle tervislik ja hea teguviis. Ma pean leidma mingi lahenduse. Kuid ma ei tea millise.

     Kas on õige see, kui ütlen, mida mõtlen? Ma peaksin hakkama ütlema ei kõigele, mida minult palutakse? Kas peaksin siis, kui teine inimene räägib mulle midagi endast (muredest, soovidest, ootamatustest, terviseprobleemidest vms), peaksin ta küll ära kuulama, kuid mitte arvestama sellega?

     Ma olen nii segaduses ja ka pahane, et ma olen sel kõigel lasknud sinnamaani minna nii, et ma sellest aru ei ole saanud. See eneseleidmise tee on nii kuramuse raske. Ja kui juba tundub, et ma olen leidnud midagi enda kohta, tegelenud sellega ja parandanud ennast, avastan, et olen mõnele muule aspektile üldse jätnud tähelepanu pööramata, olles sattunud seejuures suurema supi sisse kui varem.

     Ma sooviks, et teised inimesed ka end muudaks, oma vigu tunnistaks, arvestaks, mitte aga ma ei taha tunda seda, et teised inimesed näevad minuga suheldes võimalust selleks, et ise kasu saada (lihtsamini läbi ajada) või lihtsalt on leidnud kellegi, kellele OMA muresid kurta. AGA KES SIIS MINA OLEN? Kas tühi koht? KAS MINA EI OLE SIIS OLULINE?

     Ma ei salli end üldse, kui mu elus on selliseid perioode, kus ma olen iseenda jällegi täiesti kaotanud, käin ringi pea laiali otsas ega suuda näha tervikpilti. Ma ei salli end kui avastan, et olen hakanud teistesse halvasti suhtuma (st oma sisimas mõtlen asju, mida kõva häälega teisele öelda ei julge). Ja ma ei salli ennast sellisel ajal kohe üldse sellepärast, et saan aru, kui vähe ma tean.

     Ma pean leidma lahenduse selleks, et enam mitte selliseid mõtteid teistest ega endast mõelda. Mu kodu lähedal on üks tore väike saiakeste pood, millest hommikul mööda minnes ei suuda lihtsalt vahel kiusatusele vastu panna. Astud sisse ümbritsetud sellest imelisest värskete saiakeste lõhnast, mida tänaval vaid õrnalt tundsid. Ja olen ostnud neid imelisi suussulavaid soojasid, värskeid, ahjust alles välja võetud saiakesi. Ja nad on niiiiiii maitsvad ja head ning paari-kolme maitsvat saiakest nohistades mõtled, et vahel harva ju võib ka:) Kuidas ma vahel tahaks, et selle imelise väikese saiakeste poe asemel oleks lahenduste pood. Astud hommikul enne askeldamisi sisse, vaatad imetledes ringi millistele kõigile muredele ja probleemidele seal lahendusi pakutakse ning ostad siis just selle, mida antud hetkel vajad. Ja vahel, kui pole ammu sellesse lahenduste poekesesse sisse astunud, lähed jällegi ning avastad imestades, milliseid uusi põnevaid lahendusi on jällegi müügile tulnud ja kui tore kui vahel mõned ammu unustatud vanad lahendused letti on löödud. Mulle nii meeldiks, kui mu kodu juures oleks ka selline tilluke poeke. Sellisel perioodil nagu praegu, ma tõesti vajaks seda.

    

Ega see nii kerge olegi

     Just nagu kiuste viskab elu mu ette kohe situatsiooni, mis paneb mind proovile selles, mida pidin õppima - õppima kuulama ja vestlema õigetel eesmärkidel.

     Tekkis olukord, kus käitusin ise valesti ja ka teine tegi eksimuse, kuid oma viga olin nõus tunnistama vaid mina. Võtsin end kokku ja otsustasin rääkida tekkinud olukorrast, kuna leidsin, et kui olen käitunud valesti, peaksin seda tunnistama ning oma seisukohti selgitama. Olin kindel, et soovin teada ka teise poole seisukohta...

     ... see ei olnud üldse nii lihtne kui paberil olev jutt tundus. Ja kui päris aus olla, siis ei saanud ma üldse kohe raske vestlusega hakkama. Ma tunnistan seda. No kohe üldse mitte. Ma olen sellele mõelnud ja mõelnud ja püüdnud selgusele jõuda, kas ma peaks midagi veel ette võtma. Kuid pigem hetkel mitte.

    

     Ma alustasin vestlust juba valesti - kirjeldasin olnud olukorda, vabandasin, tunnistasin oma viga ja ootasin TEGELIKULT, et ka teine osapool selle kõige peale oma viga tunnistaks. Minu eesmärk oli täiesti vale. Jah, see inimene, kellega meil konkreetne probleem tekkis, ütles tegelikult, mis ta tundis ja mis mulje temal sellest kõigest jäi ja ma isegi ütlesin talle, et ma sooviksin tema seisukohti mõista, kuid ma ei KUULNUD. Ma lihtsalt ei kuulanud. Selle asemel, et teda kuulata, ma ei tea, mis juhtus, kuid hakkasin oma seisukohti õigustama ja kaitsma ning seletama, miks ma just nii käitusin ja ütlesin ning kuidas mind tema käitumine solvas... Mille peale muidugi järgnes teisei inimese samalaadne sõnavõtt... Daaaaaa.... mis kasu on lugeda mingeid nõuandeid, kui sa ikka tegutsed nii nagu varem.

     Ma ilmselgelt ei tegutsenud õigesti ning olukord selle inimese ja minu vahel on ... elektrit täis ja pingeline. Me küll suhtleme, kuid on tunda, et kõik ei ole korras. Ning ma kogu aeg mõtlen, kas ma peaks selle teema uuesti üles võtma. Ja kui ma nii otsustan, kas ma ikka teen seda selleks, et olukorda parandada või teen ma seda selleks, et oma enesehinnagut upitada või soovin, et ehk nüüd näeb ta minu seisukohti ja tunnistab seda, et ka temal oli selles situatsioonis oma osa... ma ei tea, see kõik on nii raske. Tahaks nii väga, et see kõik oleks lihtsam.

     Kui raske on oma vanadest harjumustest loobuda. Ja kõige hullem oli see, et kui ma temaga vestlesin, siis juba vestluse ajal nägin ma seda hetkel, kui jutt hakkas valele poole veerema, kuid millegipärast ei suutnud ma ikkagi tagasi tõmmata, rahuneda, peatuda, vaid rääkisin edasi ja edasi. Tulemuseks vaid see, et ärritus nii tema kui ka mina ning pinge isegi suurenes.

     Kuid olen otsustanud, et enne kui ma ei ole endas selgusele jõudnud, ma vestlust ei alusta, kuid kui see soov tuleb teiselt poolt, siis olen nõus pigutama ning sel korral kuulama ka teda.