Kuulasin täna ühe esineja lugusid - lihtsalt, et teada, millest ta laulab ja selleks, et aru saada, miks ta nii armastatud esineja on. Sattusin kuulama üht lugu, mis mind väga liigutas ja pani mõtlema andestusele. Sellele, kui keeruline on lasta lahti minevikust ja anda andeks neile, kes on meid hinge põhjani solvanud, meile haiget teinud ning oma käitumise ja olemasoluga vorminud mingil määral selleks, kes me oleme antud hetkel. Kelle puhul ei ole me valmis selleks, et neid mõista.
Ma kuulasin ja mõtlesin, et tõesti on nii, nagu räägitakse - selleks, et sa saaksid oma eluga edasi minna, peaksid laskma lahti oma minevikust, sellega leppima ja andestama neile, kes on sulle haiget teinud.
Aga kui sa ei saa? Kui haavad selleks on liiga sügaval ja iga väiksemgi vihje minevikule kisub need uuesti lahti? Kas me peaks andestama neile, kes on meile liiga teinud ja ise ei ole vähimatki kahetsust üles näidanud?
Minu elus on olnud inimene, lähedane inimene, kes ... kelle kohta võin ma vist öelda, et oli periood, kus tundsin, et ma vihkan kedagi kogu oma südamest ja ka kõike seda, mis vähegi teda meelde tuletas. Ma nägin endaga kõvasti vaeva, et sellest vihast vabaneda, kuna tundsin, et see hävitab mind ennast ja paneb käituma nii, et endale alateadlikult haiget teen. Ma tundsin, et kui suutsin endast välja juurida vihatunde, läks mu enesetunne küll kergemaks, kuid andestada ei ole ma suutnud siiani.
Ma küll ei mõtle sellele, mis oli, kogu aeg, kuid tunnen, et ma ei ole valmis selleks, et selle kõigega tegeleda. See, kui ma peaksin andestama kellelegi, tähendab ju seda, et ma peaksin selle kõigega tegelema - mõtlema, analüüsima, leppima, siis lahti laskma ja lõpuks andestama. Aga see on nii raske. Lihtsam on olla selle tundega, mis on mul tekkinud pikkade aastate jooksul. Ükskõiksus ja tunne nagu seda inimest ei olekski olemas.
Kas see kõik tähendab, et ma mürgitan ise oma hinge? Tõenäoliselt. Aga kes ütleb, kuidas on võimalik minevikust lahti lasta nii, et see ei muudaks talumatuks olevikku? Võib-olla tulekski lihtsalt lasta minevikul olla minevikus, seda mitte torkida ja kogu seda soga ei ole vaja jälle pinnale segada?
Ma imetlen neid inimesi, kes tõesti suudavad andestada. Siiralt ja ausalt. Mitte neid inimesi, kes ütlevad ja mõtlevad, et on andestanud neile, kes on haiget teinud, kuid kui tekib mingi erakordne situatsioon, siis sa näed/kuuled, et tegu ei ole andestamisega, vaid lihtsalt andestuspüüdlusega. Võib-olla vihjab sellele küll ainult väike märkus möödaminnes, kuid sa saad aru, et oma hinges tunneb see inimene end endiselt reedetuna.
Peab õppima andestuse kunsti. Aga millisest otsast alustada? Ma ei ole selleks valmis. Andestada suudavad vaid kõige tugevamad. Mina seda kindlasti veel ei ole. Aga loo, mis mind nii puudutas ja selliseid mõtteid tekitas, panen ma küll siia. Meenutuseks, kui vahel oma blogi vaatan, et ma ei tohi seda unustada, et andestades leian hingerahu. Kui valmis olen, siis teen proovi. Täna ei ole veel see päev.
No comments:
Post a Comment