Kadunud otsuste keeristes

     Viimane kord, kui kirjutasin, tundsin end päris hästi, kuid nüüd on juba see hetk möödunud ning olen tagasi langenud masendusse. Ma olen segaduses. Ja eksinud.

     Ma tunnen, et ma ei ole oma eluga rahul. Sellest on midagi puudu. Rõõm. Rahulolu. Naer. Ma tunnen, et mu koht ei ole siin, kus ma hetkel olen. Ja ma ei saa aru, kuidas ma siia sattusin. Kas ma olen teinud oma elus õigeid otsuseid? Tõenäoliselt oleksin võinud teha paremaid.

     Kuid ma olen kõik otsused oma elus teinud ise, mitte keegi ole mulle pistnud relva meelekohta ja öelnud, et sa pead seda tegema. Ja nüüd ma ei saa aru, kuidas see sai juhtuda, et ma olen teinud järjepidevalt otsuseid, mis ei ole mulle head. Üks vale otsus minu enda jaoks teise otsa ja sellest välja astuda ja midagi parandada... ma ei tea. Ma olen hetkel nii kadunud.

     Ma tunnen, et pean midagi otsustama, et tunda end rõõmsama ja rahulolevana, kuid ma ei tee seda, kuna tunnen hirmu. Kes ütleb, et see otsus, mida hetkel arvan olevat minu jaoks õige, seda ikka ka on? Kuidas ma tean, et kui pean midagi olulist ja suurt iseenda jaoks otsustama, mis muudaks kogu mu praeguse elu, on ikka see, mis toob mulle hingerahu? Võib-olla kaotan end peale seda veelgi rohkem? Ja mida ma siis teen?

     Ma tunnen, et minu elus on inimesed, kes ei peaks mu elus mulle nii lähedal olema kui nad on. Ma tunnen seda kogu oma südamest, kuid ma ei julge taganeda ja lahkuda. Ma ei tea, kas ma olen valmis loobuma oma unistustest ja soovides, mis on mind saatnud nii palju aastaid, kui olen laotanud laiali nii oma südame kui hinge. Võib-olla ei ole ma ka endast kõike andnud ning peaksin proovima lappida seda, mis on purunemas või juba purunenud. Võib-olla tahan ma liiga kergelt alla anda?

     Elu aga on nii lühike ja kas ikka on vaja suur osa sellest mööda saata kahtleva, õnnetu ja rõõmuvaesena. Ma olen nii segaduses. Ma olen nii arg. Ma nii tahan, et keegi ütleks mulle, mis oleks minu jaoks õige. Või vähemalt ma tahaks tunda kindlust, et kui teen otsused, mille vahel kaalun, siis peale seda muutub kõik paremaks. Aga tegelikult olen ju ise ikka seesama inimene, ükskõik mida ma ka ei otsustaks või kuhu ma ka ei läheks. Ma olen nii kadunud hetkel.

     Vahel tunnen end nii kurvana. Mõnesid hetki, kui olen väga õnnetu, kirjeldab vast kõige paremini üks vana lugu, mis mulle seda kõike siin kirjutades meelde tuli