Just nagu kiuste viskab elu mu ette kohe situatsiooni, mis paneb mind proovile selles, mida pidin õppima - õppima kuulama ja vestlema õigetel eesmärkidel.
Tekkis olukord, kus käitusin ise valesti ja ka teine tegi eksimuse, kuid oma viga olin nõus tunnistama vaid mina. Võtsin end kokku ja otsustasin rääkida tekkinud olukorrast, kuna leidsin, et kui olen käitunud valesti, peaksin seda tunnistama ning oma seisukohti selgitama. Olin kindel, et soovin teada ka teise poole seisukohta...
... see ei olnud üldse nii lihtne kui paberil olev jutt tundus. Ja kui päris aus olla, siis ei saanud ma üldse kohe raske vestlusega hakkama. Ma tunnistan seda. No kohe üldse mitte. Ma olen sellele mõelnud ja mõelnud ja püüdnud selgusele jõuda, kas ma peaks midagi veel ette võtma. Kuid pigem hetkel mitte.
Ma alustasin vestlust juba valesti - kirjeldasin olnud olukorda, vabandasin, tunnistasin oma viga ja ootasin TEGELIKULT, et ka teine osapool selle kõige peale oma viga tunnistaks. Minu eesmärk oli täiesti vale. Jah, see inimene, kellega meil konkreetne probleem tekkis, ütles tegelikult, mis ta tundis ja mis mulje temal sellest kõigest jäi ja ma isegi ütlesin talle, et ma sooviksin tema seisukohti mõista, kuid ma ei KUULNUD. Ma lihtsalt ei kuulanud. Selle asemel, et teda kuulata, ma ei tea, mis juhtus, kuid hakkasin oma seisukohti õigustama ja kaitsma ning seletama, miks ma just nii käitusin ja ütlesin ning kuidas mind tema käitumine solvas... Mille peale muidugi järgnes teisei inimese samalaadne sõnavõtt... Daaaaaa.... mis kasu on lugeda mingeid nõuandeid, kui sa ikka tegutsed nii nagu varem.
Ma ilmselgelt ei tegutsenud õigesti ning olukord selle inimese ja minu vahel on ... elektrit täis ja pingeline. Me küll suhtleme, kuid on tunda, et kõik ei ole korras. Ning ma kogu aeg mõtlen, kas ma peaks selle teema uuesti üles võtma. Ja kui ma nii otsustan, kas ma ikka teen seda selleks, et olukorda parandada või teen ma seda selleks, et oma enesehinnagut upitada või soovin, et ehk nüüd näeb ta minu seisukohti ja tunnistab seda, et ka temal oli selles situatsioonis oma osa... ma ei tea, see kõik on nii raske. Tahaks nii väga, et see kõik oleks lihtsam.
Kui raske on oma vanadest harjumustest loobuda. Ja kõige hullem oli see, et kui ma temaga vestlesin, siis juba vestluse ajal nägin ma seda hetkel, kui jutt hakkas valele poole veerema, kuid millegipärast ei suutnud ma ikkagi tagasi tõmmata, rahuneda, peatuda, vaid rääkisin edasi ja edasi. Tulemuseks vaid see, et ärritus nii tema kui ka mina ning pinge isegi suurenes.
Kuid olen otsustanud, et enne kui ma ei ole endas selgusele jõudnud, ma vestlust ei alusta, kuid kui see soov tuleb teiselt poolt, siis olen nõus pigutama ning sel korral kuulama ka teda.
No comments:
Post a Comment