Üks asi lõpetatud

     Nii tore on tõdeda seda, et olen ühe asja lõpuks lõpetanud, mille olin käsile võtnud. Nimelt laenutasin mingi aega tagasi raamatukogust raamatu olles lummatud selle hoone müstilisest võlust - täis põnevaid raamatuid ja avastamisrõõmu.

     Kuigi pidin raamatu laenutamise tähtaega pikendama, olin vahepeal loobumas selle lõpunilugemisest ning kahjuks tagastasin selle kaks päeva ületades tähtaega, sain teostatud ühe enda püstitatud eesmärgi. Nimelt ei jäänud mul see raamat vedelema kuhugi öökapile ega sahtlisse ega jätnud ma teda pooleli, vaid lugesin selle otsast lõpuni läbi. Jeeeeiiii .... ma olen enda üle nii uhke!

     Panen siia ka kirja, mida lugesin ning mida sellest raamatust enda jaoks teada sain. Raamat ise rääkis sellest, kuidas keeruliste vestlustega hakkama saada - "RASKED KÕNELUSED Kuidas ebamugavaid vestlusi endale ja teistele kergemaks teha" autoriteks Douglas Stone, Bruce Patton, Sheila Heen (väljaandja OÜ Väike Vanker, 1999).

     Raamat algas juba väga hea sissejuhatava osaga, mis lihtsalt tekitas soovi see tõesti lõpuni lugeda, nimelt: "Keerulise sõnumi edastamine on nagu käsigranaadi heitmine. ... enda teada jätmine on nagu granaadi peos hoidmine pärast seda, kui oled splindi juba ära tõmmanud." (lk 25)

     Huvitav oli minu jaoks see, et selliseid keerulisi vestlusi pidades kipuvad inimesed sageli tegema eeldusi ja järeldusi selle kohta, miks teine üht või teistmoodi käitus/käitub või siis midagi ütles/ütleb ning sellest lähtudes looma endale pilti sellest, mis on teise inimese motiivid. Sain teada seda, et teise inimesega vesteldes, on oluline enne enda seisukoha väljendamist teist poolt kuulata ning teda mõista. Mitte ei ole oluline veenda teist selles, et meie enda arvamus on õige ja peegeldab reaalsust nii nagu see on, vaid aru saada, milline on teise inimese vaatepunkt. Loobuda tuleks süüdistamisest ning eneseõigustamisest ning püüda leida tee selleni, et meie mõistaks teist ja teine meid.

     Raamatus oli palju juttu sellest, kuidas kuulata, iseendast aru saada, mida täpsemalt teha ja kuidas käituda. Raamatut lugedes tekkis aga paratamatult vahepeal tunne, et see kõik, millest on juttu, on ju väga ilus ja tore, kuid tegelikus elus see ju ei toimi. Isegi kui tahaks ja pingutaks, ei tähendaks see seda, et kõik, millest juttu, praktikas läbi läheks.

     Selliseid raamatuid olen ma lugenud mitmeid ja miks olen need paraku pooleli jätnud ongi see, et ühel hetkel hakkan kahtlema kirjutatu rakendamise tõhususes. Kuid kuna olin võtnud eesmärgiks raamat läbi lugeda, siis just raamatu lõpu osas leidsin enda jaoks midagi, mis pani mind tõsiselt mõtlema.

     Ma olen märganud, et sellist tüüpi raamatutest olen enda jaoks alati leidnud mõne olulise koha, mis lihtsalt jääb kummitama. Minu jaoks ei ole raamatu lugemine ajaraisk siis, kui olen leidnud enda jaoks sellest kasvõi ühegi väite või mõttetera, mis paneb mind liikuma selles suunas, et õpiksin iseend paremini tundma.

     Vast kõige olulisem, mida sain teada oli see, et hea oleks püüda enda jälgida kõrvaltvaatajana ning näha ka enda vigu ja osa kogu probleemis (igas samasisulises raamatus on just see enda osaluse märkamine kõige olulisemal kohal) ning aru saada sellest, et kui on vaja kellegagi mingil keerulisemal teemal vestelda, siis tuleks endale selgeks teha see, mis on selle soovi eesmärk. Milline peaks olema selle vestluse point, mida ma tahan öelda. Ja kui selgub, et otsest eesmärki nagu ei olegi, vaid on tunne, et lihtsalt peaks mingil raskel teemal rääkima, siis tuleks sellest pigem loobuda ja iseendas selgusele jõuda, mida tahetakse saavutada. Kõige huvitavam oli aga minu jaoks see, et paljudel juhtudel ei ole tegu mitte sellega, et teisel osapoolel oleks probleem, vaid vestelda soovitakse enesehinnangu upitamise eesmärgil (a'la et ma ise ennast paremini tunneks, tunneks end vähem süüdi vms). Vestlusest tuleks osata loobuda aga siis, kui ei ole niivõrd siirast soovi teada saada teise seisukohti kuivõrd õigustada/selgitada oma vaatepunkte. Kui on aga näha, et vestlused ei vii tegelikult kumbagi poolt edasi või teisel poolel ei ole lihtsalt soovi olukorda lahendada, tuleks õppida loobuma ja lihtsalt edasi liikuda ning aktsepteerida teise inimese soove ja seda olukorda.

     Oluline õppetund (see üks hea mõte sellest raamatust), mille sain ning mida pean harjutama, on tõsine soov teist poolt mõista. Tõsiselt, huvitatult ning siiralt. Pean õppima kuulamist ehk: "On raske kuulata kedagi teist kui tunneme, et meid pole kuulda võetud." (lk 109) Harjutus mulle edale on siis see, et enne kui väljendan oma tundeid ja mõtteid nii, et teised sellest aru saaks, pean õppima kuulama kõigepealt teist ja alles siis võin loota sellele, et teine kuulab ka seda, mis minul öelda on.

   

Kui kurb

     Täna juhtus Tallinnas ühes lasteaias suur õnnetus - nimelt suri lämbumise tagajärjel väike kolmeaastane laps. 

     Olin parajasti külas, kui see jutuks tuli ning esialgu arvasin, et tegu on mingi arusaamatusega, kuid koju jõudes, uudiseid vaadates ning nüüd ka netist lugedes, sain aru, et tegu oli tõesti sellise kohutava tragöödiaga.

     See on lihtsalt nii kohutav ja õudne, et ei kujutagi seda ette, mida peavad tundma selle lapse vaesed vanemad ja lapse lähedased ja milline trauma on see sellele vaesele kasvatajale ja neile lastele ja lasteaia laste lastevanematele ja kõigile, kes vähegi selle õnnetusega kokku puutuvad. Ma ei kujuta ette, mida nad peavad läbi elama.

     Kui ma seda lugesin, siis ma lihtsalt ei suutnud välja mõelda, mida võisid tunda selle lapse vanemad, kes tõid hommikul oma lapse lasteaeda ja päeval sellise kõne võisid saada. Ma tunnen neile nii kaasa. Ma küll ei tea, kes nad on  või mis pere see on, kuid sellist õnnetust ei sooviks mitte ühelegi inimesele. Ma ei suuda seda valu ette kujutada.

     Lugesin netist mingeid kommentaare ja ma lihtsalt ei saanud aru mõnedest inimestest, kes olid nii õelad selle vaese kasvataja suhtes. Jah, ma usun, et on olemas selliseid kasvatajaid, kes ei pööra lastele piisavalt tähelepanu ja on ka neid, kes jutustavad omavahel selle asemel, et lastega mängida, kuid ma ei usu, et see vaene kasvataja, kes seal nende lastega oli, suudaks kunagi enam elada ilma kohutava süütundeta. Kas ta üldse suudab veel oma tavalisi toimetusi jätkata? Ma olen enam kui veendunud, et ta ei sooviks midagi muud kui seda, et ta saaks selle 10 minutit (või mis iganes aeg see tegelikult oli) tagasi keerata ja kõike teisiti teha. Ma tunnen talle nii kaasa.

     Ma ei tea, miks ma siia sellest nüüd kirjutasin. Kuid see õnnetus viis mind nii rööpast välja ja mu hinges on sellepärast nii suur kurbus, et ma pean selle siia lihtsalt kirja panema ja sellest kurbusest kasvõi nii natuke lahti saama.

    Igatahes kõik minu head mõtted saadan ma praegu selle lapse vanematele ja lähedastele ja loodan, et nad mingil moel läbi kosmiliste võngete (kui nii võib end väljendada) saavad mu kaastunde kätte.

     Kui kurb.

Oodates tänulikkust

     Mõtlen vahel sellele, miks ootan ma tänulikkust millegi eest, mida olen teinud teiste heaks ilma, et teised oleks minult abi palunud.

     Kui midagi on vaja ära teha ja suhteliselt lühikese aja jooksul, kuid kui olen näinud, et inimene, kes seda tegema peaks on jäänud hätta või jooksnud omadega umbe, siis olen läinud ja end appi pakkunud. Punninud nii, et endal nina verel, kuid teise tegemata töid ka varna ei taha visata, vaid ikka aidata nii hästi ja nii palju kui võimalik.

     Olen aga avastanud aja jooksul, et pool aastat või aasta hiljem ei mäleta minu abi enam keegi, vaid sageli inimene, keda olen aidanud raskel ja kiirel ajal, räägib (isegi mulle endale), kuidas ta on alati kõigega kenasti hakkama saanud kelleltki abi palumata ega vastu võtmata.

     Täna juhtus jällegi selline situatsiooni, kus inimene, keda olen korduvalt aidanud, seisis ja andis mõista, et ta on alati kõigega kenasti ise hakkama saanud ega ole teiste abi palunud, vaid isegi öelnud, et ta teiste abi ei vaja.

     Sel korral ma aga murdusin ja kui varem olen lihtsalt suu ammuli seda juttu kuulanud ning oma sisimas mõelnud, kui lühike võib olla inimese mälu ja kui väike tänutunne, siis täna ma seda enam teha ei suutnud. Võtsin julguse kokku ja avasin suu - ütlesin, et tegelikult olen ma ju teda alati aidanud sellega, et ta kõigega hakkama saaks. Ning minu üllatuseks ei vaielnudki ta vastu ega ajanud tagasi, vaid vahetas kiirelt teemat.

     Peale seda vestlust hakkasin mõtlema sellele, kuidas kipun tegema teiste jaoks liiga palju. Tõesti - see inimene, keda aidanud olen, ei ole minult ise peaaegu kunagi abi palunud, vaid olen ISE appi läinud. Mõtlesin sellele, mida olen tundnud neil hetkedel kui olen aidanud. Ja pean tunnistama, et olen ennast hästi tundnud, kuid samas oodanud oma sügavas hingesopis suurt tänulikkust ehk ka seda, et mulle öeldaks seda, et ilma sinuta ei oleks see tehtud saanud või midagi muud suurt ja ilusat kiituseks. Tegelikult see, et see inimene ei ole minult ise abi palunud, on jäänud minu jaoks märkamatuks.

    Kas tõttan appi ainult selleks, et saada tunnustust? Enesekindlust? Oodanud teise inimese poolt seda, et ta annaks mõista minu olemasolu vajalikkust? Seda et ma olen asendamatu? Ma ei teagi täpselt, mida olen oodanud, kuid olen tõesti olnud lihtsalt pime. Eeldanud, et kui jään ise hätta, siis jooksevad ka teised mulle samamoodi appi kui mina neile. Kuid seda ei juhtu. Vähemalt siiani ei ole juhtunud. Ja miks?

     Eks ikka sellepärast ei tõtta teised mulle appi, kui nende abi vajan, sest ma ei küsi seda. Teised on harjunud, et saan oma asjad niikuinii ise tehtud. Ja ... no kui nüüd päris aus olla, siis ega ma nii täpselt ei teagi, miks mind ennast ei aidata, kui seda vajanud olen. Ma tunnen, et mind on ära kasutatud. Ja selles olen süüdi vaid ma ise.

     Kunagi lugesin ühest raamatust (kahjuks ei mäleta ma jällegi seda, mis raamat see oli), kus kirjutati sellest, kuidas anda inimestele nõu või kuidas neid aidata. Põhiline, mida sellest mäletan on see, et selles soovitati esiteks mitte kunagi anda ainult üht nõuannet, vaid alati mitut (st inimene, kes nõu vajab, peab ise selle lõpliku otsuse tegema, mida antud situatsioonis peaks tegema) ning teiseks TEISI INIMESI EI TOHI AIDATA EGA NEILE NÕU ANDA SIIS, KUI NAD SEDA ISE EI PALU. Ja ma mäletan seda, et selles raamatus räägiti ka sellest, miks seda teha ei tohi. Vaid nii palju on meeles, et seda ei tohiks teha selletõttu, et nii võtame ära võimaluse abivajajal ise oma elus tähtsaid otsuseid vastu võtta ja ühel hetkel võib tulla olukord, kus inimene, keda oleme aidanud, süüdistab meid selles, et oleme andnud neile kas vale nõu või mõjutanud nende otsuseid. Ning appi ei tohiks kohe tõtata seetõttu, et inimene, kes on korduvalt abi vajanud, hakkabki alguses alateadlikult ning hiljem teadlikult käituma nii, mis kutsub esile sama abitu olukorra ning meie ise tunneme vajadust neid aidata - päästa (kui õigesti mäletan, siis oli selle puhul juttu õpitud abitusest ning märterlusest).

     Igatahes täna olles järjekordselt silmitsi olukorraga, kus tundsin, et minu suhtes ollakse ebaõiglane, tuli mulle see loetud raamatu tarkus meelde ja selle asemel, et olla pahane inimesele, kes antud situatsiooni esile tõi, olin ma maruvihane iseenda peale.

     Ma ei saa aru, miks ma pean otsima heakskiitu ja tänulikkust? Miks ma ootan seda sealt, kus tegelikult ei ole keegi abi otsinudki, vaid olen justkui ise ennast peale surunud ja nüüd tunnen enda halvasti kohelduna ja solvunult? Ma pean õppima seda, et tõmmata end tagasi ja lasta teistel vaikselt toimetata omasoodu. Ning aidata vaid siis, kui keegi minu poole abipalvega pöördub (mitte istuda ja mossitada ning mõelda, kui egoistlikud teised on, et selle asemel, et mind aidata, otsustavad nad oma asjade tegemise kasuks ja mulle ütlevad vaid: "Oi, sul on vist tõesti väga raske.")

     Ma arvan, et kõige rohkem vihastas mind täna see, kui inimene, keda olen mitme aasta jooksul hädas alati aidanud, ütles mulle nähes seda, et olen väga hädas ja mures: "Sulle vist sobivadki sellised rasked situatsioonid, sa oled kohe nii ergas ja silmad säravad." Ma muidugi läksin endast välja ja ütlesin, et tegu ei ole mitte sellega, et mu silmad säravad ja et ma olen ergas, vaid ma olen nii piges ja varsti nutma puhkemas.  .... Ja ei midagi - ma ootasin abi, ma tunnistan seda, kuid küsida oli piinlik ja oodates tänulikkust kõige tehtu eest, sain vastuseks vaid vaikuse ja kõik.

     Seega sain täna lataka silma, mis äratas mind. Ma otsustasin proovida teha selle õpetuse järgi, mida kunagi ammu lugesin, et aitan ja annan nõu vaid siis, kui minult seda palutakse. Muidugi ma ei tea, kuidas see mul õnnestub, kuid ma proovin. Sest nagu näha, siis sellised situatsioonid tekitavad minus endas nii vastakaid tundeid ja solvumist, et pean sellise käitumise lõpetama. Lõpetama ka selle, et ootan tänulikkust nende kordade eest, kus mu abi pole palutud. Ning lõpetama tegelikult ise nii egoistliku ja ennasthävitava käitumise. Ja kõige rohkem ei meeldi mulle see, et sellised olukorrad panevad mind nii halvasti mõtlema inimesest, kes on mulle väga kallis ning oluline. Ma ei meeldi iseendale üldse, kui olukorrad, mida olen ise esile tõstnud või nende suunda olulisel määral mõjutanud, panevad mind teist inimest oma mõtetes süüdistama või halvustama.

     Igatahes tunnen, et tänane päev on minust tekitanud nii vastakaid tundeid ja nördimust, et pean nägema selles kõiges oma osa, leppima sellega, pöörduma minevikust tagasi olevikku ning püüdma teha paremini. Paremini iseenda jaoks. 

Müürid

     Mõtlesin täna sellele, kuidas mõne inimese puhul me tunneme temaga rääkides müüri meie vahel, millest läbi murda ei õnnestu.

     Nimelt on mu elus inimene, keda tean juba aastaid ja kunagi olles seisus, kus ma ei teadnud, kes ma olen ja mida tahan, suhtlesin temaga nii nagu ma ei tahakski teda enda lähedale lasta. Olin umbusklik ja ehk ka mitte kõige sõbralikum.

     Naljakas on see, et sellest ajast, kui olin sügavas masenduses, olen ma justkui kustutanud oma elust mõned aastad. Püüdes meenutada, mida olen teistele öelnud või kuidas käitunud, siis ma lihtsalt ei suuda seda meenutada. Ma tean, et ma oli teisi inimesi eemaletõukav ning ei tahtnud kedagi enda lähedale lasta, kuid mida ma täpsemalt nendega rääkisin või mida nemad mulle rääkisid ... seda ma ei mäleta. Justkui läbi udu meenuvad mulle vaid mõned seigad. Kui mõtlen neile aastatele oma elus, siis oleksid need justkui mustad, tühjad ja ... olematud.

     Nüüd kui olen endaga vaeva näinud, tööd teinud ja püüdnud sõlmida endaga rahu, on mu silmad justkui avanema hakanud. Ma märkan seda, mida varem ei näinud. Seda, mis jääb ridade vahele ja ütlemata.

     Selle inimesega seoses on seda kõige paremini märgata. Ta on keegi, kes on mu elus ja sinna ka jääb, kuid üksteisega vestlemisel ma tunnen, et me oleme võõrad, kuigi teame üksteise tegemistest, elust ja ka tunnetest. Kuid see kõik on vaid pinnapealne, põgus ja põhineb pigem viisakusel kui lähedusel.

     Selliseid inimesi on mu elus ka rohkem, kuid mitte kõigi puhul ei tunne ma seda, et see mind häiriks või kurvastaks. Ma tahaks temaga suheldes olla avatud ja siiras, kuid millegipärast ma lihtsalt ei saa. Ja seetõttu tunnen ma, et me vestlused on väga kummalised ja pingutatud. Ma tunnen seda nii tugevalt ja arvan, et kui see oleks tema valida, siis ta valiks minuga mitte suhelda. Eriti panevad mind nii tundma mõned laused meie vestlusest, mida vast muidu tähele ei panekski, kuid kuna see meievahelise müüri tunne on nii tugev, siis lihtsalt ei jää need märkamata. Vahel muidugi on olnud selliseid vestlusi, kus mul on jäänud mulje, et nüüd, nüüd saabus see hetk, kui müüri meie vahel tekkis pragu ja on vaja veel vaid ühte tugevat hoopi, et see müür variseks, aga järgmisel korral temaga suheldes on see tunne jällegi kadunud. Müür on kinni ning tugevam kui varem.

     Nii kummaline on midagi sellist tunda. Kõige kurvem on see, et ma tahaks temaga sellest ausalt rääkida ja öelda, mida tunnen, kuid ma ei saa ega julge. Kuidas ma lähen ja hakkan rääkima teisele inimesele lihtsalt, lambist, midagi sellist? Kuidas ma lähen ja ütlen, et ma tunnen, et meie vahel justkui oleks midagi, mis ei lase meil olla teineteisega siirad ega luba meil saada tõesti lähedaseks?

     Täna aga hakkasin tõsiselt mõtlema sellele, et ehk ei ole tegu mitte sellega, et meie vahel on müür, vaid et minu ümber on müür. Ehk on see, et märkan seda kohmetust meie vestlustest tingitud mitte sellest, et tema ei soovi minuga rääkida, vaid  lihtsalt eeldan, et ta seda teha ei taha. Ning teadupärast inimesed, kes on meie ümber, peegeldavad seda, kuidas me ise nendega käitume ja suhtleme. Võib-olla tunneb tema end ebamugavalt sellepärast, kuidas mina end tunnen ning milliseid emotsioone välja näitan? Ehk on asi ainult minus?!

     Muidugi oleks kõige lihtsam temaga maha istuda ja kõigest sellest rääkida. Aga mis siis kui mu eeldused on õiged? Kuidas ma siis saaksin temaga peale midagi sellise teadasaamist isegi ainult viisakuse tasandil suhelda (kuna me suhtleme niikuinii ka tulevikus)? Kui imelikud oleksid siis veel meie vestlused ja kokkusaamised?

     Samas ma saan aru, et me peaks kuulama oma sisetunnet ja mitte seda ignoreerima. Kuid äkki sel korral mu sisetunne nende müüride osas on vale ja tegu on ainult minu enda interpretatsiooniga selle kõige kohta ning tegu on ainult minus?

     See inimene minu elus ning meie omavaheline suhe on üks vähestest, mis tekkitab minus nii suurt segadust. Ta on üks vähestest inimestest, kelle puhul ma ei tea, mida peaksin tegema. Miks me üldse tunneme mõne inimesega vestledes sellise müüri olemasolu?

Midagi toredat sellest, millest mina veel nii palju ei jaga:)

      Panen siia ühe laheda video, mille saatis mulle üks väga kallis inimene, kes hoolitseb selle eest, et ma ajast päris maha ei jääks ja et ma hoiaks end kursis põnevate leidudega kiirelt arenevast arvutimaailmast.

     Ma pean tunnistama, et arvutid on minu jaoks üks suht tume maa ja neist arengutest ja suundadest, mis selles vallas toimuvad, olen ma ikka väga kaugel. Kuna see armas inimene minu elus teab seda, et mulle ei ole mõtet mingisuguseid keerulisi asju tutvustada, siis aeg-ajalt saadab või näitab ta mulle midagi sellist, mis võiks minus tekitada huvi arvutite ja sellega kaasnevate võimaluste vastu.

     Eks ma vaikselt proovin selle riistapuuga ka sõbraks saada. Heaks näiteks on kasvõi see blogi. Ma arvasin kogu aeg, et see on midagi väga keerulist ja ega ma veel kõike tea ega oska ka siin teha, kuid ma olen valmis õppima. See on lihtsalt nii huvitav ja see tunne, kui sa midagi selgeks saad, mida varem teha ei osanud, on niiiiii hea.

     Näiteks tundsin ühel päeval nii suur rõõmu sellest, kui sain siia blogile lisada video:) Kui ma nüüd ise sellele mõtlen, siis on see nii naljakas, et millestki nii väiksest nii suurt rõõmu võib tunda ning et ma seda ennem ei osanud (no lihtsamat asja ei olegi ju). Ja tegelikult ei olnud see ju midagi muud, kui ühe nupu asemel vajutada teist:) Aga, näed, õnne kuhjaga! Nagu öeldakse, oska tunda rõõmu pisikestest asjadest.

     Igatahes siit tulgu siis üks väike inspireeriv looke sellest, kuidas selleks, et teha üks tore lauluke, pole enam vaja lauljat, vaid kõigest õiget programmi (laulab arvuti). Selleks, et motiveerida midagi uut juurde õppima, piisab vahel ka millestki nii vähesest.

Ennast tuleks vahel ka kiita

     Uus kuu on alanud ja kui mõelda sellele, mille suurega eelmisel kuul hakkama sain, mida juurde õppisin, siis nagu ei olekski midagi toimunud. Aeg lihtsalt lendas. Kuid kui hakata natuke mõtlema sellele, kas tõesti mitte midagi võrreldes varasemaga ei ole muutunud, tuleb tunnistada, et on. 

     Eneselegi üllatuseks suutsin möödunud kuul enda eest seista rohkem kui varasematel kuudel. Seista oma tõekspidamiste ja veendumuste eest öeldes teistele seda, mida tõeliselt tunnen, palunud mõistmist inimestelt, kellelt varem seda nii otsekoheselt ei ole julgenud paluda ning mis kõige tähtsam - väljendanud oma soove selgesõnaliselt ja täpselt.

     Miks ma olen otsustanud hakata mõtlema igal kuul millelegi, mida olen möödunud kuul õppinud või hästi teinud? Mille üle võiksin uhkust tunda?

     Nimelt on ajal selline halb komme väga kiiresti edasi liikuda ja kui ise hetkeks ei peatu ja kokkuvõtteid ei tee, siis hajuvad kuud üksteise sisse kui udusse ning varsti saab neist kuudest aasta. Ja siis juba järgminegi. Negatiivsele ma uue kuu esimesel päeval ei mõtle. Otsustasin mõelda ainult sellele, mis on olnud hea minule endale. Nii tunnustan justkui iseennast.

     Edaspidi tunnustan ja märkan iseennast kui mitte sagedamini, siis kasvõi sel ühel päeval kuus. Ma ei tahaks nimelt pöörata tähelepanu pidevalt neile asjadele oma käitumises, tunnetes ja otsustes, mida olen halvasti teinud või mida peaksin muutma, vaid püüan avada silmad ka sellele, mis on olnud hästi.

     Enne kui seda postitust kirjutama hakkasin, siis istusin päris tükk aega ja mõtlesin sellele. Ja KUI raske oli leida eelmise kuu jooksul midagi, mille üle ma sain ise uhke olla, mis oleks midagi sellist, mille pärast end kiita saaks. Miks on ikkagi nii lihtne leida sekundiga ülesse vead või selle, mida muuta, aga selleks, et leida midagi tõeliselt positiivset ja head, tuleb  ajusid ragistada? Kas meil on silmad liiga kinni? Vaatame me valesid asju? Tunneme me piinlikkust iseennast kiita? On see meie kasvatusega seotud? Madala enesehinnanguga? Ei tea, kuid minu jaoks oli tõeliselt raske leida iseenda tegemistes/mõtetes kuu aja jooksul midagi positiivset. Kui lõpuks selle siiski leidsin, mis tundus endalegi üllatusena, oli tunne tõesti väga hea.

     Ilma otsuseta leida möödunud kuu jooksul midagi, mille pärast end kiita võiks, arvaksin endiselt, et eelmine kuu oli mõttetu, stressirohke ja ei toonud mulle midagi uut. Arvaksin siiani, et see voolas lihtsalt minust mööda hallis hämaruses. Kuid sooviga märgata varasemast ka midagi erinevat - positiivset - tunnen, et olen jällegi astunud sammukese lähemale iseendani! Väikese küll, aga siiski sammu. 

     Igatahes siia lõppu üks lugu, mille kuulamist ei suuda ma lõpetada. Jäägu ka see lugu mulle siia meenutuseks oktoobrikuust:)