Ma ei suuda uskuda, kui pikad võivad kriitilisel hetkel tunduda minutid. Aja mõiste ja määratlus võivad totaalselt saada uue mõõtme siis, kui juhtub midagi täiesti ootamatut ja kohutavat sinu lähedastega.
Mul on laps, kes on igati tubli ja tark ning teeb vahel asju nii, mis tunduvad isegi mulle läbimõeldumad ja kaalutletumad, kui mõne täiskasvanu otsused. Eks seda arvab muidugi iga vanem, kes oma last armastab, et tema laps on kõige tublim ja erilisem kui ükski teine laps maailmas.
Kui laps sünnib, siis see on nii eriline tunne, et seda on isegi raske kirjeldada. On kummaline, et kedagi on võimalik armastada nii palju, kui oma last. Kui oled varem armastust kogenud - oma kaaslase, vanemate, õdede-vendade, sõprade vastu - siis seda ei anna võrreldagi sellega, kui palju on võimalik armastada oma last. Ja kui mõtled, et suuremat armastust kui see, ei ole olemas, siis eksid. Mida suuremaks laps kasvab, seda suuremaks muutub ka armastus tema vastu ja tabad end vahel mõttelt, et kuidas on võimalik, et armastus, mida ta vastu tundsid sündides, on veelgi kasvanud ja kasvab iga aastaga jälle suuremaks.
Kui aga lapsega midagi juhtub, kas või väikest, siis on tunne justkui elaks seda ise läbi. Kui ta on kurb, siis tunned sedasama, kui ta on rõõmus, siis oled seda koos temaga, kui ta kukub või lööb end ära, siis hakkab endalgi see koht valutama. Kui aga lapsega juhtub midagi sellist, mille üle sul ei ole kontrolli, siis omandab šokk katastroofilise mõõtme. Näiteks kui laps on väike ja mänguhoos jookseb autotee poole, kus sa näed, et auto tuleb, kuid näed kogu liikumist justkui aegluubis. Nagu filmis, mis on pandud aegluubis liikuma. Su mõte liikub kiiresti, kuid sõnad ja käed-jalad ei jõua mõttele järele ning sa näed ka ennast justkui aegluubis liikumas, kuigi tahaksid panna end hoopis kiirenduse peale ja söösta appi kui välk.
Minu laps on juba suurem ja sõidab aeg-ajalt ise bussiga sugulaste juurde külla. Seda, kelle juurde ta sõidab, teavitame enne, mis kellast ta kohale jõuab. Või tema teavitab meid, mis kellast tema kohale jõuab. Nii on sõitmine toimunud juba mitu aastat ja ilma probleemideta. Ka täna panin ta bussile ning saatsin sugulase juurde teele. Ise olin aga juba varasemalt kokku leppinud kohtumised tänasele õhtule. Teadsin, mis kellast ta kohale jõuab ja mõtlesin, et helistan hiljem ja uurin, kuidas sõit läks. Ajasin tuttavatega juttu ega pannud tähele, et 40 minutit oli sellest juba möödas, kui ta oleks pidanud sihtkohta jõudma. Võtsin telefoni, et talle helistada ja uurida, kas kõik on korras, kui avastasin, et mulle on tehtud 5 vastamata kõnet selle inimese poolt, kelle juurde ta pidi jõudma. Süda hakkas taguma, keha läks kuumaks, mõtted hakkasid liikuma juba kõige hullemale poole isegi enne kui olin saanud tagasi helistada. Sain helistaja kätte ja kuulen, et ta küsib minu käest, et mis kell mu laps pidi kohale jõudma, et teda ei olnud selle bussi peal, kus ta pidi olema. Tema laps oli bussi ukse juures olnud vastas ja oli öelnud, et bussist tulid kõik inimesed välja, kuid minu last mitte. Hakkas uurima, et mis kell ta pidi ikkagi jõudma. Ütlesin kella ja uurisin, et kus nad hetkel ise on. Ja mis mõttes teda ei olnud bussi peal, et ma ise panin ta bussi peale ja saatsin ära. Süda tagus nüüd juba nii nagu tahaks rinnust välja tulla. Nad ütlesid, et sõitsid juba koju, sest mõtesid, et äkki ta läks ikkagi nii välja, et nad ei pannud tähele ja hakkas ise nende poole liikuma, sest tee oli tal selge. Uurisin, et kas nad ei helistanud talle ja mulle öeldi, et tal on telefon välja lülitatud. Süda, mis tuksus enne nii, et tahtis välja karata, tuksus nüüd veelgi kõvemini ja mul oli tunne, et see süda ei tuksnud enam mitte ainult rinnus, vaid nüüd tuksus ta lausa nii, et tahtis igalt poolt mu kehast välja karata. Käed muutusid nõrgaks, jalad liikusid iseenesest ukse poole, pea tagus metsikult... See on kirjeldamatu tunne.
Uurisin edasi, et kuidas see on võimalik, et teda selle bussi peal ei olnud. Mulle hakkas sugulane aga ise küsimusi esitama. Kes ta bussi peale pani? Kas tal oli enne tulekut tüli meiega? Mis kell buss ikkagi pidi jõudma? Mis värvi oli buss? Kas buss peatus veel kuskil? Ma olin veelgi rohkem segaduses. Ütlesin, et lapsel oli isaga enne tulekut tüli küll, aga ma ei saa aru, miks ta pidi maha minema. Vastasin ka kõigile teistele küsimustele. Palusin, et ta läheks ikkagi bussijaama tagasi ja uuriks, kas see buss on kohale jõudnud ja uuriks sealt kohapealt ka, et mis toimub täpsemalt. Küsisin, kas ta saab seda teha? Ta ütles, et ikka saab, et ta kohe läheb sinna. Ma ütlesin, et ma helistan politseisse kohe. Ta ütles, et okei ja et teda saab sellelt numbrilt kätte, millelt ta hetkel helistab.
Ma olin totaalselt endast väljas. Helistasin häirenumbrile. Ma kukkusin kohe nutma, kui mult küsiti: "Mis juhtus?" Seletasin kuidagi ära selle olukorra ja mul paluti helistada kohe otse politsei numbrile. Helistasin sinna ja mult küsiti uuesti: "Mis juhtus?" Ma läksin veelgi endast välja. Seletasin paanikas nii hästi kui suutsin, mis juhtus ja mult hakati küsima igasuguseid küsimusi. Mis mu nimi on? Kus ma elan? Mis mu isikukood on? Mis aadressile pidi ta minema? Kes ta vastu pidi minema? Kas ma ütlesin bussijuhile, et laps sõidab üksi? Mis lapse nimi on? Mis tema isikukood on? Mis on lapse telefoninumber, et mis siis et telefon praegu väljas on, et nad saavad teada, kus ta enne telefoni väljaminemist viimati oli? Ma läksin selle lause peale nii endast välja, et ei saanud peaaegu hingatagi. Mul ei tulnud enam lapse telefoninumber meeldegi. Ütlesin, et ma ei mäleta numbrit. Leppisime kokku, et kohe vaatan järgi ja helistan tagasi. Läksin lauda oma sõbranna juurde ja palusin, et ta kirjutaks ülesse minu lapse numbri, et ma saaksin selle öelda. Kuid just sel hetkel helistas mu laps mulle. Ma ei suuda öelda, mida ma sel hetkel tundsin. See oli justkui keegi oleks mu väga halvast unest üles äratanud. Ütlesin kus ta peab olema, et ta kuhugi ei liiguks ja et ta kohe helistaks sellele sugulasele. Siis ütlesin, et ma pean korra tegema ühe kõne ja kohe helistan tagasi. Helistasin politseisse tagasi ja ütlesin, et kõik on korras. Tänasin neid ja tundsin, et ma olen kõige kohutavam ema maailmas, sest saadan lapse bussiga teise linna ja siis oleksin justkui kõik valesti teinud.
Helistasin lapsele tagasi ja küsisin, kus ta on. Ta ütles, et juba nägi sugulasi ja kõik on hästi. Uurisin, et kus ta siis oli ja ta ütles, et bussis. Et buss sõitis nii kaua. Küsisin, et miks tal telefon väljas ometi oli ja ta ütles, et aku hakkas tühjaks saama ja ta lülitas selle siis välja, et kui peab kohapeal helistama, siis ta saab seda vähemalt teha. Küsisin, et kus see buss siis sõitis nii kaua ja millal ta kohale jõudis ning sain teada, et buss oli hilinenud pea tund aega, sest oli hästi aeglaselt sõitnud (täna tuli selle talve esimene lumi maha). Ma olin nii tänulik, et temaga kõik korras oli ja ta ütles, et ta peab nüüd minema. Helistasin veel kord sellele sugulasele, et saada kinnitust, kas ta ikka on kohal. Ja kui teada sain, et ta istub juba nende autos, siis lõpetasin kõne ja hakkasin lahinal nutma.
Kõik see aeg - mil sain teada, et teda ei tulnud selle bussi pealt maha, kus ta pidi olema kuni selleni, et ta istus sugulase autosse - kestis vaid 15 minutit, kuid tundus nagu oleks olnud tunde. Peas käis läbi kümneid mõtteid, mis kõik võis juhtuda ja mida ma kohe nüüd edasi teen ja kuhu torman. See oli kohutav ja ma ei saa praegu aru, kuidas on võimalik, et sellises olukorras jääb aeg seisma. Seda justkui ei olegi olemas.
Ma ei ole siiani maha rahunenud. Sõbranna, kellega koos olin, ütles, et ma peaksin midagi kangemat jooma, et saaksin täna magada, kuid ma ei suuda isegi seda teha. Ainult suitsu tegin kui vana mees, mida ma ei ole juba ammu-ammu teinud. Ja nüüd mõtlen, et see jääb tõenäoliselt viimaseks korraks, kui ma oma lapse kuhugi üksi saadan, sest sellises olukorras, kus sul pole ei infot ega kontrolli ja on täielik teadmatus, ei ole võimalik jääda rahulikuks ja mitte kaotada tervet mõistust. Ma saan aru, et mu laps on juba suur ja peab varsti alustama oma elu, kuid hetkel olen nii endast väljas, et ma ei suuda üldse mõeldagi, et saadaksin veel lapse kuhugi üksi.
Ma ei hakka aga rääkimagi sellest, kui halva emana ma ennast tunnen. Ma ei suuda endale andestada, et ma esiteks ei pannud tähele, et kell on juba nii palju, et ma ei kuulnud telefoni helisemas, et samal ajal kui tema sõitis, olin mina väljas kohvitamas, et ma saatsin lapse üksi bussiga teise linna, et ma olen temaga pahandanud, kui võin tast nii lihtsalt ilma jääda, et ma ... et ma olen lihtsalt nii halb ema ja muretsen liiga vähe oma lapse pärast. Kuigi ma olen siiani end pidanud pigem liiga kaitsvaks emaks vaadatates mõnda teist lapsevanemat, kelle lapsed tegutsevad palju rohkem omapäi, ning olen püüdnud lapse kasvades anda talle võimalust olla iseseisvam, siis mõistan, et pean püüdma olla veelgi kaitsvam ja tegema karmimad reeglid selle kohta, et oma lapse asukohta uurida. Ma pean muutma kõike, millesse olen varem uskunud ja kuidas oma last kasvatanud.
Need minutid, mis möödusid kui tunnid, muutsid kõik ja panid mind asju vaatama teise nurga alt.
