Kõige suurem takistus

     Igaüks meist on kindlasti vahel tundnud, et sisetunne ütleb üht, kuid mõte ütleb teist. See on hetk kui tunned, et peaksid tegema midagi, kuid sa ei tee seda. Mittetegemise põhjuseks võivad olla erinevad põhjused, kuid ennekõike oma sisetunde mittekuulamise põhjuseks on hirm. 

     Hirm on midagi sellist, mis takistab meid edasi liikumast või tegemast midagi. Hirmu all antud hetkel ei mõtle ma seda, et see hoiatab meid millegi halva eest, vaid hirm, millest praegu kõnelen on hirm iseenda ees. Kui inimene on endaga sõber ja usaldab iseennast, siis ei ole keeruline ka kuulata seda, mida sisetunne meile ütleb ja selle järgi tegutseda. Kui aga suhe iseendaga on mõranenud või üldsegi katki, siis on keeruline oma sisehäälest aru saada ja seda kuulda. 

     Kui palju on minu elus olnud selliseid olukordi, kus ma tunnen, et ma peaks tegema ühte- või teistmoodi, kuid teen hoopis ristivastupidi sellele, mida ma tunnen või arvan, et peaksid tegema. Olles mõtisklenud selle üle, miks ma ennast ei kuula, olen aru saanud, et kõige kurja juur on hirm. Igas olukorras avaldab see hirm end erinevalt - vahel piinlikusena, vahel häbelikkusena, vahel vihana, vahel vaikimisena. Neid olukordi on palju ja nad on erinevad, kuid nende taga on alati üks - hirm. Hirm selle eest, et ma ei saa hakkama. Hirm selle ees, mida teised minust arvavad. Hirm selle eest, kuidas ma välja paistan. Hirm läbikukkumise ees. Hirm selle eest, et võin kellelegi haiget teha. Hirm üksi jäämise ees. Põhjuseid on tuhandeid. 

     Kui kuulata oma hirmu ja mitte oma sisetunde häält, siis kõik, mida ette võtame, näib vale või on hirmu järgi tegutsedes tagajärjed alati selliseid, mida me ei oota ja ei taha. Tihtipeale ei saa isegi aru, et me tegutseme või räägime midagi hirmu tõttu ja arvame sageli, et teised meid ei mõista või meid saadab pidev ebaõnn. Tegelikult aga peaksime lihtsalt olema enda vastu ausad ja nägema seda, et meid juhib mitte meie sisetunne vaid hirm. Aga kuidas saada üle sellest hirmust? 

     Ma usun sellesse, et õppides armastama iseennast ja seda, kes me tegelikult oleme, on võimalik üle saada kõigist oma hirmudest. Hirmul on tohutu energia. Negatiivne energia. Kui me oleme hirmul ja tegutseme hirmust, siis tegelikult tõmbamegi enda teadmata kõike seda negatiivset endale ligi. Hirm rikub positiivsel meie juurde jõudmast ja see tõmbab omakorda halba ligi. Ega niisama ei öelda, et ära kutsu halba ligi. Vanarahvas teadis seda juba ammu enne meid, et halb tõmbab halba ligi ja hea tõmbab head ligi. Kuid miks on siis hoolimata iidsetest tarkustest raske mõelda positiivselt? Miks on nii raske lahti lasta hirmust?

     Tihti mõtlevad inimesed, keda saadab pidev ebaedu, et ju see on siis nende saatus. Ei, ma ei usu seda. Ma arvan, et asi on pigem selles, et inimeste kõige suurem hirm on seista silmitsi iseendaga, lasta lahti oma minevikust, mitte oodata oma unelmate tulevikku ja lihtsalt õppida olema olevikus. Uute võimaluste nägemine oleks kui halvatud. Võib-olla mulle ei meeldi mu olevik? Võib-olla ei taha ma avada oma silmi selleks, et mitte näha seda, kus ma tegelikult olen või kes ma tegelikult olen. Võib-olla ma ei taha näha seda, mis mind ees ootab, kui ma midagi oma elus ei muuda. Võib-olla ma ei oska seda näha. Hirmust lahtilaskmine tähendab ju seda, et ma pean leppima sellega, mis on olnud, nägema asju objektiivselt, andestama ja kõigest õppima. See tähendab seda, et peaksin laskma lahti kõigest, mis mind tagasi hoiab. See tähendaks, et ma peaksin väljuma oma turvatsoonist. Mis siis, et see turvatsoon võib olla negatiivne, ma võib-olla ei oskagi teisiti lihtsalt olla. Ma võib-olla ei teagi, kes ma tegelikult olen ja mida ma tahan, sest ma ei ole sellele kunagi pikemalt mõelnud. Hirm defineerib mind mitte mina hirmu. 

     Ometigi usun ma seda, et on vaja õppida usaldama iseennast, kuulata oma sisetunnet, lõpetada endale valetamine ja lasta lahti hirmust. Hirm on kõigest takistus, mis blokeerib kõik hea, mis meid ees oodata võiks. Tuleb õppida, tuleb kasvada, tuleb andestada ja tuleb usaldada. Vaid nii on võimalik leida tee, mis juhib meid kõrvale negatiivsest ja toob päikest igasse meie päeva. 

Kui hingele vaja teha pai

     Minu side joogaga on kestnud juba paar aastat. Olen nii tänulik, et elu on mind kokku viinud minu jooga õpetajaga, kes on minu elus kui päike. Ta ilmselt ise seda ei tea, sest jooga tundides hoian end pigem tagaplaanile. Kuid iga kord, kui tundi lähen ja seal olen, siis see energia ja soojus on lihtsalt super. Tunnist väljun alati kui uuesti sündinu.

     Iga tunni alguses loeme me mantrat ja ühes tunnis õpetaja ütles, et ta saab sellest alles nüüd aru, et meie jaoks ei ole sellel mantral nii sügavat tähendust, kui selle tegelikkuses on. Et see mantra, mida loeme, ei ole veel meie omaks saanud. Ta selgitas selle tähendust ja seda, et see puhastab ja valgustab meie hinge ning loob seose meie endi ja meid ümbritseva vahel. Et alles siis, kui mantra saab meie enda omaks (olgu see siis see mantra, mida meie oma tunnis loeme kui mõni muu), annab ta meile seda jõudu, mis matras peidus on. 

     Muidugi oli õpetaja jutt palju pikem ja põhjalikum, kui mina seda siin kirjutan. Õpetaja jutt liigutas mind hinge põhjani ja peale tundi tundsin, et tahan leida selle seose iseenda ja meie mantra vahel. 

    Mantra nimi on Gayatri mantra. Mantra pärineb hinduismi usundist ning seda mantrat peetakse üheks vanimaks ja võimsaimaks mantraks üldse, mida miljonid hinduistid loevad igapäevaselt. Nad loevad seda mantrat kolm korda päevas (hommikul, lõunal ja õhtul) olles näoga päikse suunas. Seda mantrat loetakse kas mõne palve osana või eraldi palvena.  Sadade aastate kaupa on seda mantrat edasi antud õpetajalt õpetajale enne kui see sai laiemalt tuntuks kõikjal. Mantra ise pärineb 2500 kuni 3500 aastat tagasi (mõnedel andmetel ulatub selle mantra vanus isegi 6000 aasta tagusesse aega) ning oli kirja pandud Rigveda pühakirjas. Mantra on otseselt suunatud Gayarti jumalannale, keda peetakse tarkuse ja valguse (päikese) jumalannaks.

Mantra ise kõlab sanskriti keeles järgmiselt:

Aum

Bhur Bhuvah Svah

Tat Savitur Varenyam

Bhargo Devasya Dheemahi

Dhiyo Yo nah Prachodayat

The Rig Veda (10:16:3)

     Gayatri mantra põhiline sõnum on see, et me peame olema ise oma hinge loojad ja arendajad ning kui teeme iseendaga tööd, et vabaneda kõigist takistustest ja blokeeringutest, elame oma elu paremini, õpime, siis lõpuks jõuame sisemise rahu, tarkuse ja õnneni. Lühidalt aitab see mantra meil jõuda õige rajani ning juhib õigele teele, kui seda vajame. Aitab jõuda sisemise tarkuseni, vabaneda valust ja kurbusest ning lõpuks leida tee, mis meid valgustab ning tagab rahu meie hinges. See mantra on justkui võti meie hinge, mis puhastab seda ning avab südame uksed uuele. Mantra on võimas ja tugev, mis puhastab, tervendab ning kaitseb meid ning aitab jõuda arusaamiseni iseendast. Valgustab meid. Mantra abil jõuame arusaamiseni sellest, milles on meie probleemid ja kuidas neid õiglaselt ja heatahtlikult on võimalik lahendada nii, et me ei teeks liiga ei iseendale ega ka kellelegi meie ümber. Leiame intuitiivselt lahendusi ja tee sisemise rahuni. Toon välja huvitava lingi selle kohta, kus on kirjas see, millised 10 tervendavat mõju sellel mantral on  http://www.thehealthsite.com/diseases-conditions/10-health-benefits-of-chanting-the-gayatri-mantra-pa1214/

     Parim seletus aga mantra enda kohta, mille leidsin on minu meelest sellisel lehel 

http://www.magicofgayatri.com/pages/magic-of-gayatri.html
  
     Kui aga nüüd rääkida sellest, mis minu hingele tõesti pai tegi seoses selle mantraga, siis on see üks versioon sellest, mille leidsin youtube'st. Kui ma esimene kord seda kuulsin, siis ma ei saanud aru, mis minuga toimub. Ilma, et oleksin seda tahtnud, voolasid lihtsalt pisarad mu silmist. Süda värises ja ma olin täiesti pahviks löödud. Mis sellest, et olin seda mantrat juba pea kaks aastat igas jooga tunnist lugenud, siis alles seda versiooni kuulates tekkis mul selle kõigega tõeline side ja ma mõistsin, miks õpetaja meile ütles, et see mantra ei ole veel päris meie omaks saanud. Minu jaoks olid aga mu pisarad täiesti arusaamatud, kuid lugesin selle mantra kohta edasi ja üks inimene kommenteeris, et sellel mantral on imeline võime meie hinge puhastada ja vabastada meid. Pisarad pidavat vaid näitama seda, et inimese sisemised tõkked on vabanenud ja tšakrad avanenud ning hing on alustanud puhastumist kõigest negatiivsest. Ma ei tea, kas see vastab tõele või mitte, kuid minule mõjus see täiesti maagiliselt. Ma olen nii tänulik, et mind on tutvustatud sellise mantraga, mis mõjub mulle väga rahustavalt ja positiivselt. Olgu see siis iga inimese enda asi, kas selle loo mõju on lihtsalt imeline rütmi ja heli sünergia või siis selle mantra sügavam tähendus.

     

     

Uus aasta - Uus algus!

     Ei ole vist vaja pikalt mõelda selle üle, kas inimesed annavad iseendale lubadusi, mida plaanivad uuel aastal teha varasemaga võrreldes teisiti või paremini. Kindlasti võtab iga inimene, kes vähegi juurdleb selle üle, mis aasta jooksul tehtud hästi, mis halvasti ja mis üldse tegemata jäänud, vastu otsuseid, kuidas järgmine - tulev aasta muuta paremaks. Ja nii olen ka mina igal aastal mõelnud, mida kõike plaanin uuel aastal teha ja mida muuta.

      Sel aastal aga tundsin esimest korda, et olen valmis muutuseks. Ilmselt ei ole asi niivõrd selles, milliseid muutusi ette võtta või planeerida, vaid pigem hoopis selles, kas ollakse sellisteks plaanitud või soovitud muutusteks valmis. On lihtne mõelda aasta alguses, et hakkan aasta algusest tegelema rohkem spordiga või jätan suitsetamise maha või puhkan varasemaga võrreldes rohkem või hakkan reisima vms. Igal ühel oma soovid ja lubadused. Võimalik, et aasta alguses suure hooga ka oma lubadusi hakatakse täitma või vähemalt liigutakse sellest suunas, et need lubadused täitmise suunas liiguks. Kuid tihti jäävad esimesed sammud lühikeseks või peale esimesi samme ei järgne piisavalt järgmisi. Ja nii jäävadki tihti uus aasta soovid ja lubadused unarusse kuni aasta lõpuni ja järgmisel aastal võetakse uuesti samad soovid plaani jne jne. 

     Nii olen ka mina tihti mõelnud, et vot nüüd hakkan tegema seda või seda ning kindlasti teen sel aastal teoks oma ammu antud lubaduse. Kuid ei midagi. Aasta lõpus olen sageli samas kohas, kus aasta eest. Sel aastal aga tundsin, et ma olen tõesti valmis muudatusteks. Ma tundsin 1. jaanuaril endas mingit tohutut jõudu. See oli kummaline. Aasta esimene päev tõotas kätte näidata mulle seda, milliseks on kujunemas minu järgnev aasta - selliseks nagu mitmed varsemad, tõenäoliselt ei muutu suurt midagi. Kuid ma otsustasin ise endas, et ma olen käinud ära pika tee, et end leida ja astunud selles osas pikad sammud edasi ning ainult mina ise saan olla see, kes saab muuta oma käekäiku ja seda, milliseks kujuneb mu aasta. Ei ole mõtet oodata muutusi teistes või loota headele juhustele, vaid muutused saavad alguse siis, kui selleks on õige aeg ja kui iseendas selgus, valmisolek ja jõud muutuseks olemas. Siis leiab igaüks endas ka võimalusi, et muutusi ellu viia. Võimalused astuvad ise su juurde. Ilmselt olid need siiski ka varem olemas, kuid olid ise sel hetkel lihtsalt endal silmad kinni pigistanud või pilgu mujale pööranud ja võimaluste nägemine jäi ära. Selleks lihtsalt ei oldud valmis.

     Näiteks olen juba pikki aastaid töötanud ühes ja samas kohas ning olnud oma praegusel ametil õnnetu. Olen tundnud, et tahaksin õppida midagi uut ja teha midagi muud või siis üldse vahetada töökohta. Kuid kuidagi ei ole see mul õnnestunud. Olen tundnud, et ma ei oska midagi erilist peale selle, mida teen, kartnud läbikukkumist või seda et ma ei saa hakkama või siis hoopis seda, et äkki uues kohas ja uuel ametil ei olegi kõik nii tore, kui seda endale ette kujutan. Ja nii olen jäänud oma turvatsooni kinni ja jätnud sammud muutuste suunas astumata või teinud vaid poolikuid samme. Sel aastal aga tundsin, et minu piir on ees ja olen valmis end muutma. Tööl sain ühel hetkel aru, et ainult mina ise saan midagi muuta ja ma pean seda tegema kohe - ükskõik kui hirmutav see ka ei tundu. Astusin selle aasta ühel esmaspäeval oma ülemuse ette ja ütlesin, et ma olen kindlalt otsustanud oma elu muuta ja midagi muud teha. Pakkusin välja, et vahetaks organisatsioonisiseselt oma ametikohta ja jääksin samasse firmasse tööle. Tegin üllataval kombel väga konkreetse pakkumise, mida võiksin teha ja ütlesin, et ta mõtleks sellele pakkumisele ja annaks mulle reedeks oma otsusest teada. Lisasin ka, et juhul kui mingit reorganiseerimist ei ole võimalik teha, siis ma olen võtnud kindla otsuse lahkuda ja elus edasi sammuda teisi radu pidi.

     Juba neljapäeva varahommikul astus ülemus mu juurde ja pakkus välja uue ameti olemasolevas ettevõttes ja andis ka kindla lubaduse, mis ajal üleminek uuele ametile võiks toimuda. Ma olin arvestanud ka võimalusega, et pean firmast lahkuma, kuid uskusin siiski võimalusse, et saan arendada uusi oskusi olemasolevas asutuses. Ja nii see ka läks. Nii et minu esimene samm muutuste suunas on tehtud, mida olin nii pikk aastaid igatsenud ja oodanud, kuid mille nimel vähe samme astunud. Olin tõesti teinud varasemalt katsetusi, kuid need kõik olid jäänud tulemuseta ja kõhklused iseendas süvenesid. Hetkel tunnen aga, et isegi siis, kui muutused tulevad raskelt või tagasilöökidega, siis on see õige tee ning olen enda üle väga uhke. Ma usun, et saan hakkama kõigega, kui seda piisavalt tahta, sest see jõud on mu sees olemas. Ja kui usun oma jõudu mina, siis see ongi kõige tähtsam. Sest ega muu polegi määrav - ei see, mida arvavad või teevad teised, ei see, mida mult oodatakse. Kui tunnen, et minu sammud ei tee liiga ega haiget kellelegi ja avavad hoopis uusi ja paremaid võimalusi ka iseendale haiget tegemata, siis tulevad muutused kergemalt ja edukamalt. Ikka ühe väikse sammu kaupa edasi sisemise rahu ja õnneni.

Seda ilmselt soovingi uueks aastaks nii iseendale kui kõigile teistele, et sel aastal leitaks üles see oma elus, mida on soovitud muuta, õppida, parandada ja mille jaoks ollakse valmis. Oskust ja julgust astuda see kõige esimene samm, sest ülejäänud sammud järgnevad siis iseenesest.

Minutid tunduvad kui tunnid

     Ma ei suuda uskuda, kui pikad võivad kriitilisel hetkel tunduda minutid. Aja mõiste ja määratlus võivad totaalselt saada uue mõõtme siis, kui juhtub midagi täiesti ootamatut ja kohutavat sinu lähedastega. 

     Mul on laps, kes on igati tubli ja tark ning teeb vahel asju nii, mis tunduvad isegi mulle läbimõeldumad ja kaalutletumad, kui mõne täiskasvanu otsused. Eks seda arvab muidugi iga vanem, kes oma last armastab, et tema laps on kõige tublim ja erilisem kui ükski teine laps maailmas. 

     Kui laps sünnib, siis see on nii eriline tunne, et seda on isegi raske kirjeldada. On kummaline, et kedagi on võimalik armastada nii palju, kui oma last. Kui oled varem armastust kogenud - oma kaaslase, vanemate, õdede-vendade, sõprade vastu - siis seda ei anna võrreldagi sellega, kui palju on võimalik armastada oma last. Ja kui mõtled, et suuremat armastust kui see, ei ole olemas, siis eksid. Mida suuremaks laps kasvab, seda suuremaks muutub ka armastus tema vastu ja tabad end vahel mõttelt, et kuidas on võimalik, et armastus, mida ta vastu tundsid sündides, on veelgi kasvanud ja kasvab iga aastaga jälle suuremaks. 

     Kui aga lapsega midagi juhtub, kas või väikest, siis on tunne justkui elaks seda ise läbi. Kui ta on kurb, siis tunned sedasama, kui ta on rõõmus, siis oled seda koos temaga, kui ta kukub või lööb end ära, siis hakkab endalgi see koht valutama. Kui aga lapsega juhtub midagi sellist, mille üle sul ei ole kontrolli, siis omandab šokk katastroofilise mõõtme. Näiteks kui laps on väike ja mänguhoos jookseb autotee poole, kus sa näed, et auto tuleb, kuid näed kogu liikumist justkui aegluubis. Nagu filmis, mis on pandud aegluubis liikuma. Su mõte liikub kiiresti, kuid sõnad ja käed-jalad ei jõua mõttele järele ning sa näed ka ennast justkui aegluubis liikumas, kuigi tahaksid panna end hoopis kiirenduse peale ja söösta appi kui välk.

     Minu laps on juba suurem ja sõidab aeg-ajalt ise bussiga sugulaste juurde külla. Seda, kelle juurde ta sõidab, teavitame enne, mis kellast ta kohale jõuab. Või tema teavitab meid, mis kellast tema kohale jõuab. Nii on sõitmine toimunud juba mitu aastat ja ilma probleemideta. Ka täna panin ta bussile ning saatsin sugulase juurde teele. Ise olin aga juba varasemalt kokku leppinud kohtumised tänasele õhtule. Teadsin, mis kellast ta kohale jõuab ja mõtlesin, et helistan hiljem ja uurin, kuidas sõit läks. Ajasin tuttavatega juttu ega pannud tähele, et 40 minutit oli sellest juba möödas, kui ta oleks pidanud sihtkohta jõudma. Võtsin telefoni, et talle helistada ja uurida, kas kõik on korras, kui avastasin, et mulle on tehtud 5 vastamata kõnet selle inimese poolt, kelle juurde ta pidi jõudma. Süda hakkas taguma, keha läks kuumaks, mõtted hakkasid liikuma juba kõige hullemale poole isegi enne kui olin saanud tagasi helistada. Sain helistaja kätte ja kuulen, et ta küsib minu käest, et mis kell mu laps pidi kohale jõudma, et teda ei olnud selle bussi peal, kus ta pidi olema. Tema laps oli bussi ukse juures olnud vastas ja oli öelnud, et bussist tulid kõik inimesed välja, kuid minu last mitte. Hakkas uurima, et mis kell ta pidi ikkagi jõudma. Ütlesin kella ja uurisin, et kus nad hetkel ise on. Ja mis mõttes teda ei olnud bussi peal, et ma ise panin ta bussi peale ja saatsin ära. Süda tagus nüüd juba nii nagu tahaks rinnust välja tulla. Nad ütlesid, et sõitsid juba koju, sest mõtesid, et äkki ta läks ikkagi nii välja, et nad ei pannud tähele ja hakkas ise nende poole liikuma, sest tee oli tal selge. Uurisin, et kas nad ei helistanud talle ja mulle öeldi, et tal on telefon välja lülitatud. Süda, mis tuksus enne nii, et tahtis välja karata, tuksus nüüd veelgi kõvemini ja mul oli tunne, et see süda ei tuksnud enam mitte ainult rinnus, vaid nüüd tuksus ta lausa nii, et tahtis igalt poolt mu kehast välja karata. Käed muutusid nõrgaks, jalad liikusid iseenesest ukse poole, pea tagus metsikult... See on kirjeldamatu tunne. 

     Uurisin edasi, et kuidas see on võimalik, et teda selle bussi peal ei olnud. Mulle hakkas sugulane aga ise küsimusi esitama. Kes ta bussi peale pani? Kas tal oli enne tulekut tüli meiega? Mis kell buss ikkagi pidi jõudma? Mis värvi oli buss? Kas buss peatus veel kuskil? Ma olin veelgi rohkem segaduses. Ütlesin, et lapsel oli isaga enne tulekut tüli küll, aga ma ei saa aru, miks ta pidi maha minema. Vastasin ka kõigile teistele küsimustele. Palusin, et ta läheks ikkagi bussijaama tagasi ja uuriks, kas see buss on kohale jõudnud ja uuriks sealt kohapealt ka, et mis toimub täpsemalt. Küsisin, kas ta saab seda teha? Ta ütles, et ikka saab, et ta kohe läheb sinna. Ma ütlesin, et ma helistan politseisse kohe. Ta ütles, et okei ja et teda saab sellelt numbrilt kätte, millelt ta hetkel helistab. 

     Ma olin totaalselt endast väljas. Helistasin häirenumbrile. Ma kukkusin kohe nutma, kui mult küsiti: "Mis juhtus?" Seletasin kuidagi ära selle olukorra ja mul paluti helistada kohe otse politsei numbrile. Helistasin sinna ja mult küsiti uuesti: "Mis juhtus?" Ma läksin veelgi endast välja. Seletasin paanikas nii hästi kui suutsin, mis juhtus ja mult hakati küsima igasuguseid küsimusi. Mis mu nimi on? Kus ma elan? Mis mu isikukood on? Mis aadressile pidi ta minema? Kes ta vastu pidi minema? Kas ma ütlesin bussijuhile, et laps sõidab üksi? Mis lapse nimi on? Mis tema isikukood on? Mis on lapse telefoninumber, et mis siis et telefon praegu väljas on, et nad saavad teada, kus ta enne telefoni väljaminemist viimati oli? Ma läksin selle lause peale nii endast välja, et ei saanud peaaegu hingatagi. Mul ei tulnud enam lapse telefoninumber meeldegi. Ütlesin, et ma ei mäleta numbrit. Leppisime kokku, et kohe vaatan järgi ja helistan tagasi. Läksin lauda oma sõbranna juurde ja palusin, et ta kirjutaks ülesse minu lapse numbri, et ma saaksin selle öelda. Kuid just sel hetkel helistas mu laps mulle. Ma ei suuda öelda, mida ma sel hetkel tundsin. See oli justkui keegi oleks mu väga halvast unest üles äratanud. Ütlesin kus ta peab olema, et ta kuhugi ei liiguks ja et ta kohe helistaks sellele sugulasele. Siis ütlesin, et ma pean korra tegema ühe kõne ja kohe helistan tagasi. Helistasin politseisse tagasi ja ütlesin, et kõik on korras. Tänasin neid ja tundsin, et ma olen kõige kohutavam ema maailmas, sest saadan lapse bussiga teise linna ja siis oleksin justkui kõik valesti teinud. 

     Helistasin lapsele tagasi ja küsisin, kus ta on. Ta ütles, et juba nägi sugulasi ja kõik on hästi. Uurisin, et kus ta siis oli ja ta ütles, et bussis. Et buss sõitis nii kaua. Küsisin, et miks tal telefon väljas ometi oli ja ta ütles, et aku hakkas tühjaks saama ja ta lülitas selle siis välja, et kui peab kohapeal helistama, siis ta saab seda vähemalt teha. Küsisin, et kus see buss siis sõitis nii kaua ja millal ta kohale jõudis ning sain teada, et buss oli hilinenud pea tund aega, sest oli hästi aeglaselt sõitnud (täna tuli selle talve esimene lumi maha). Ma olin nii tänulik, et temaga kõik korras oli ja ta ütles, et ta peab nüüd minema. Helistasin veel kord sellele sugulasele, et saada kinnitust, kas ta ikka on kohal. Ja kui teada sain, et ta istub juba nende autos, siis lõpetasin kõne ja hakkasin lahinal nutma. 

     Kõik see aeg - mil sain teada, et teda ei tulnud selle bussi pealt maha, kus ta pidi olema kuni selleni, et ta istus sugulase autosse - kestis vaid 15 minutit, kuid tundus nagu oleks olnud tunde. Peas käis läbi kümneid mõtteid, mis kõik võis juhtuda ja mida ma kohe nüüd edasi teen ja kuhu torman. See oli kohutav ja ma ei saa praegu aru, kuidas on võimalik, et sellises olukorras jääb aeg seisma. Seda justkui ei olegi olemas. 

     Ma ei ole siiani maha rahunenud. Sõbranna, kellega koos olin, ütles, et ma peaksin midagi kangemat jooma, et saaksin täna magada, kuid ma ei suuda isegi seda teha. Ainult suitsu tegin kui vana mees, mida ma ei ole juba ammu-ammu teinud. Ja nüüd mõtlen, et see jääb tõenäoliselt viimaseks korraks, kui ma oma lapse kuhugi üksi saadan, sest sellises olukorras, kus sul pole ei infot ega kontrolli ja on täielik teadmatus, ei ole võimalik jääda rahulikuks ja mitte kaotada tervet mõistust. Ma saan aru, et mu laps on juba suur ja peab varsti alustama oma elu, kuid hetkel olen nii endast väljas, et ma ei suuda üldse mõeldagi, et saadaksin veel lapse kuhugi üksi. 

     Ma ei hakka aga rääkimagi sellest, kui halva emana ma ennast tunnen. Ma ei suuda endale andestada, et ma esiteks ei pannud tähele, et kell on juba nii palju, et ma ei kuulnud telefoni helisemas, et samal ajal kui tema sõitis, olin mina väljas kohvitamas, et ma saatsin lapse üksi bussiga teise linna, et ma olen temaga pahandanud, kui võin tast nii lihtsalt ilma jääda, et ma ... et ma olen lihtsalt nii halb ema ja muretsen liiga vähe oma lapse pärast. Kuigi ma olen siiani end pidanud pigem liiga kaitsvaks emaks vaadatates mõnda teist lapsevanemat, kelle lapsed tegutsevad palju rohkem omapäi, ning olen püüdnud lapse kasvades anda talle võimalust olla iseseisvam, siis mõistan, et pean püüdma olla veelgi kaitsvam ja tegema karmimad reeglid selle kohta, et oma lapse asukohta uurida. Ma pean muutma kõike, millesse olen varem uskunud ja kuidas oma last kasvatanud. 

     Need minutid, mis möödusid kui tunnid, muutsid kõik ja panid mind asju vaatama teise nurga alt.

    

Kui maailm pudeneb kokku

     Seisan silmitsi olukorraga, millega ma ei ole varem mitte kunagi kokku puutunud. Ja ma ei teagi, mida teha või kuidas käituda.

     Minu elus on üks väga kallis inimene, kes on juba pikemat aega pidanud võitlust iseenda ja kõigega, mis teda ümbritseb. Ta on püüdnud ehitada endale elu, mis teda rahuldaks, leida töö, mis pakub talle väljakutseid ja eneseteostusvõimalusi, luua pere, mis pakuks naudinguid ja rahulolu töövälisel ajal. Kõik see on tal õnnestunud aastatega luua ja kõiges selles olla ka edukas ning suurepärane. Kuid see kõik ei ole tulnud lihtsalt. Selle jaoks on ta pidanud tooma ohvriks oma vaba aja ja jättis seejuures hooletusse oma tervise. Nüüd on lained tema peal kokku löönud ja tal on raske mõista seda, mis on reaalsus ja mis mitte. Rääkimata sellest, et iseendale tunnistada olukorra tõsidust. Mainimata ei saa jätta, et see kõik on juhtunud suures osas pikaajalise stressi ja magamatuse tõttu. Kuid olukord on väga hull. Ja nüüd vajab ta juba abi teistelt. 

     Kõik, mis on juhtunud, on juhtunud nii äkki ja ootamatult. Kui tunned inimest aastaid ja näed teda, räägid temaga ja püüad toetada ja mõista, siis saad aru, et inimene vajab puhkust, kuid seda talle selgeks teha on olnud võimatu. Samuti ei osanud kuidagi aru saada, mis peitub tema käitumise muutumise taga ja et olukord ei ole mitte ainult tõsine vaid äärmiselt kriitiline. Sellises olukorras hakkad end süüdistama ja mõtlema, mida kõike oleks saanud varem teha ja kuidas oleks tegelikult pidanud teda aitama. Tekib paratamatult tunne, et sa ei mõistnud seda, kui inimene appi karjus ja nüüd on kätte jõudnud olukord, kus maailm, mis on loodud suure armastuse ja hoolivusega täis lootust ja paljusid eesmärke, pudeneb lihtsalt sõrmede vahel laiali ja sa ei saa kuidagi midagi ka teha, et seda peatada. Sellisel hetkel mõistad kui habras on tegelikult üks inimene ja kui habras on kõik see, mis meid ümbritseb. Piisab vaid ühest hetkest, mis võib muuta kõike. 

     Ma ei tea, mida teha, kuidas olla ja käituda, kui palju sekkuda teise inimese ellu, kuidas ise selle kõigega toime tulla, kui palju toetama selle inimese lähedasi.... See kõik on nii keeruline ja raske, et tahaks sind justkui lämmatada. Kuid olen oma eneseotsingute käigus aru saanud ühest - kui sa saad aru, et on probleem, siis tuleb mõista selle olemust ja tegelikku põhjust, koguda nii palju informatsiooni ja taustainfot kui võimalik, et oleks võimalik hakata samm-sammult liikuma lahenduse poole. See protsess on keeruline ja väsitav, sest tõsised ja sügavad probleemid kipuvad tavaliselt ligi hiilima tasapisi ja salakavalalt ning kõige lahtiharutamine võtab tohutult aega ja energiat. Ilmselt seetõttu, et probleem hiilis ligi tasapisi, oli ka raske hinnata objektiivselt selle kalli inimese olukorda. Sa ei tule selle peale, kui tõsine võib olukord olla ja isegi kui peast on sellised mõtted läbi käinud, siis sa lükkad need kõrvale ega usu, et olukord võib olla läinud nii hulluks, et lahendusprotsessi peaksid sekkuma spetsialistid. Ja see tekitabki süütunnet ja kahetustust - sa ju tundsid, et midagi on väga hullusti ja su sisetunne ütles, et tegutse nii ja naa, kuid kui tegu on lähedase inimesega, siis ei taha kuidagi pähe mahtuda mõte, et inimene võib olla haige, mitte väsinud ja pinges. Sa leiad vabandusi ja ettekäändeid ja tõesti mõistlikke argumente, et mitte sekkuda olukorda kuni on lõpuks hilja. Nii kahju. Nii kahju lihtsalt kui sa näed, kuidas inimesest on järgi jäänud vaid hale vari. Samas tuleb mõelda positiivselt ja mõista, et kriis toobki välja selle, millega on jäänud tegelemata ning nüüd on võimalik tegutseda ratsionaalselt, sihikindlalt ja teha kõike selleks, et varju eluvaimu sisse süstida ja inimene jällegi jalule aidata. Kõik, mida saame teha on olla olemas, pakkuda talle oma armastust ja jõudu ning aidata tal saavutada rahu iseendas ja iseendaga ning seeläbi ka teistega. 

     Vahel on vist vaja elult tõsist ja šokeerivat raputust selleks, et näha olukorda ausalt ja ilm maskideta. 

Uskumatu kokkusattumus või must maagia

     Juba pikemat aega on mul probleeme ühe inimesega. Probleemid ei ole päris otsesed, kuid kuidagi on läinud nii, et pinged meie vahel on aastate jooksul kasvanud. Temaga suhtlemine on minu jaoks tõeline katsumus.

     Mina olen terve elu uskunud, et heaga on alati võimalik palju rohkemat saavutada kui kurjaga ja isegi siis, kui inimene käitub halvasti, tuleks proovida teda mõista ja leida üles temas midagi head ning proovida suhelda inimestega posiitivses võtmes. Samuti olen ma oma loomult päris tolerantne inimene, kes suudab endast isegi väga eri arvamusel oleva inimesega leida ühine keel ja mõistev või vähemalt normaalne suhtlusviis. See inimene aga on negatiivse ellusuhtumisega ja väga oma arvamuses kinniolev inimene, kelle arvates vaid siis on kõik hästi, kui kõike tehakse nii, nagu tema seda õigeks peab. Mingites olukordades tuleb aga arvestada nii kaaslaste kui ka olukorra spetsiifikaga, mis ei luba ega võimalda alati ajada kõike oma rida pidi. Ning sellest ka meie väikesed lahkhelid on kunagi alanud. Mitte et meil oleks varasemalt olnud tülisid, kuid me väga viisakalt avaldasime oma arvamust ning oli näha ja tajuda, et talle sageli minu arvamused ei sobinud. Kuid varasemalt ta jäi alati viisakaks ning meeldivaks kaaslaseks ning kõik asjad said alati hästi, kiiresti ja efektiivselt tehtud. Ilmselt aga on ta end hoidnud pikalt lihtsalt tagasi ja hirm millegi ees ei ole lubanud tal end väljendada sel viisil nagu ta seda teha oleks tahtnud. See, et oleme eri arvamusel osades küsimustes on vaid üks osa praegusest halvast situatsioonist, mis on tekkinud. Olen tema poolt juba pikemat aega tajunud midagi väga negatiivset. Mitte lihtsalt halvakspanu, vaid tema tõsist soovi, et mul läheks halvasti või et minu ettevõtmised ebaõnnestuks või et juhtuks midagi, mis seaks minu väga halba valgusesse ja tema heasse. Igatahes on see väga tugev negatiivne tunne, mis mind valdab ja mida ma tegelikult hästi kirjeldada ei oskagi.

     Esialgu kui ma midagi sellist ülinegatiivset tundsin - ja see oli kuskil poolteist või kaks aastat tagasi - siis püüdsin seda tunnet ignoreerida, sest see tundus nii jabur. Teate, sellist tunnet, et sa räägid inimesega täiesti rahulikult, sõbralikult ja tavaliselt, ilma igasuguse konfliktita, kuid kuklas on selline imelik tunne. See tunne tekib iseenesest ja justkui tühjast kohast - lihtsalt tuleb mingil hetkel. See võib tekkida isegi siis, kui jutt, mida räägite, on naljakas, lõbus ja tegelikult väga positiivne või kui räägitakse lihtsatest igapäevastest asjdest (a'la ilmast või mis uudistest kuulsite vms). Tunne, mis iseenesest kuskilt tuleb ning sa tajud, et sinu vestluskaaslane justkui irvitaks su üle või mõtleks midagi halba või sooviks midagi halba või tahaks kuidagi sind alla suruda ja lömastada. Ja selle tunde võib vallandada lihtsalt mingi silmavaade või midagi, mida isegi ei pane tähele. Ma ei tea, kas ainult minul on selline tunne tekkinud, või on neid inimesi rohkem, kes midagi sellist jaburat on kogenud. Ilma igasuguse põhjusteta tunned, et inimese suhtumine sinusse on muutunud ja ta soovib sulle halba. Igatahes minul selline tunne ühe vestluse ajal selle inimesega tekkis, justkui ta vaataks mulle ülevalt alla ja loodaks, et ma teen midagi valesti, et ta saaks ennast paremas valguses näidata. Või siis pigem tunne, justkui ta sooviks minust lahti saada. No selline sisetunne, mida sa ei oskagi tegelikult seletada, vaid mis lihtsalt tekib heast peast ja ilma igasuguse mõistliku ja loogilise seletusega. Ei sa tea täpselt, mis tunne see on, kuid tead, et midagi halba - justkui mingi suur must ja tume silm jälgib sind ja soovib halba.

     Igatahes peale selle tunde tekkimist, hakkasin järjest enam märkama, selle inimese halvakspanu minu suhtes ja soovi mind hävitada. Ma ei tea, kas hävitama on õige sõna... Ma tundsin, et on hakanud toimuma mingi kummaline võimuvõitlus, ilma et mina seda kunagi tahtnud oleks. Nagu mingi vaikne sõda. Ja ma ei tea, kuidas ma sellesse sattusin, miks või mis on selle ajendiks. Küll aga ma tajusin peale seda esimest intsidenti, mil mul selline tunne tekkis temaga rääkides, et kui alguses tekkisid tema poolt sellised negatiivsed mõtted aeg-ajalt, siis mida aeg edasi läks, seda järjekindlamaks ta oma negatiivsete mõtetega minu suunas muutus ja tema negatiivseid mõtteid hakkas lõpuks väljendama ka tema käitumine, millega ta püüdis/püüab mõista anda kõigile, et kohutavamat inimest kui mina pole olemas. 

     Igatahes hakkas tema poolt järjest rohkem tulema mürgiseid kommentaare ja esialgu ei saanud ka nagu aru temaga suheldes, kas ta teeb nalja või mõtleb seda tõsiselt. Kuid kuna mina püüan inimeses leida alati midagi head ja püüan säilitada häid suhteid, siis ma tegelen selliste asjadega siis, kui tundub, et tegu ei ole naljaga ja muudel juhtudel lihtsalt ei pööra sellele tähelepanu. Ühel hetkel aga hakkasin märkama selliseid kummalisi asju, mida enam ei olnud võimalik ignoreerida ega arvata, et inimene teeb nalja või et tema tagamõtted oleksid täiesti puhtad. Selle tõenduseks näiteks pean ma seda, kui olen paaril korral peale sattunud tema vestlustele mõne teise inimesega, kus ta mind mustab ja minu kohta lausa valetab. Ja kui temalt selle kohta aru pärinud olen otse ja öelnud, et ta selgitaks, miks ta minu kohta selliseid asju välja mõtleb ja midagi sellist üldse räägib, siis ütleb ta mulle, et ma sain valesti aru või kuulsin valesti... Igatahes olen ma oma sisetundele saanud otseseid kinnitusi selle kohta, et midagi ta sepitseb minu vastu, kuid ma ei ole siiani aru saanud miks. Olen sel teemal temaga rääkinud, kuid ta eitab kõike ja ütleb, et ma saan kõigest valesti aru.

     Peale viimast üliemotsionaalset kokkupõrget selle inimesega tundsin, et see negatiivne tunne on hakanud mind jälitama isegi ilma tema juuresolekuta. Justkui ma käiks ringi mingi musta pilve sees. Võimalik, et mõtlesin selle ise välja ja kujutasin seda endale ette, kuid see tunne oli nii kõikehõlmav, et ma ei saanud enam isegi magada ja see hakkas mõjuma mu tervisele. Teadsin, et see suruv negatiivne tunne, mis mind rusus, on tema poolt tekitatud. Selline imelik ülitugev sisetunne oli lihtsalt.

     Ühel päeval aga kui pidin temaga jällegi suhtlema ja tundsin eriti tugevat negatiivsust enda ümber, siis ma ei tea miks, kuid mõtlesin, et kui ma koju jõuan, siis pean ilmtingimata ja esimesel võimalusel uurima, kuidas ma selle eest end kaitsta saan. Uurisin netis ringi ja toksisin sisse otsinguid selle kohta, kuidas kaitsta end negatiivse energia eest. Seal pakuti igasuguseid variante välja, kuid paljudes oli sellist, mis võiks kuidagi teha teisele liiga ja seda ma ei soovinud. Tahtsin leida midagi sellist, mis ei laseks lihtsalt negatiivsel energial minuni jõuda ja mis mind kaitseks kõige halva eest. Ja ma leidsin sellise lahenduse, mis mulle sobis.

     Leidsin koha, kus kirjutati sellest, et kui on teada, kes midagi negatiivset teile soovib, siis tuleks tema energia enda suhtes külmutada. Istusin siis ühel laupäeva hilisõhtul oma kööki ja tegin nii nagu õpetuses kirjas. Panin silmad kinni ja mõtlesin sellele inimesele ja sellele, et ta ei saa mulle enam kunagi liiga teha ja ma olen nüüd kaitstud tema halbade soovide eest. See oli ainult mõned sekundid kui talle mõtlesin, edasi tegin nii nagu oli õpetatud. Kui kogu protseduur läbi sai, siis mu käed olid täiesti mõistliku põhjuseta tulikuumad ja ma olin kuidagi väga väsinud. Pühapäeval ärgates tundsin end palju kergemini. Ise veel mõtesin, et näed, inimesel ei ole vaja tegelikult teha midagi muud, kui ise oma mõtted vabastada sellistest kujutluspiltidest ja juba hakkabki kergem. Mõtlesin, et ei usu, et sel kõigel mingi tõepõhi all on, kuid tõesti oli enesetunne kergem ja parem. Arvasin veel, et tegu oli tõenäoliselt lihtsalt minu enda mõtetega ja kuna konfliktid kogu aeg suurenesid, siis sisendasin endale midagi, mida olemas ei olnud ja hakkasin seda uskuma.

     Ülejärgmisel päeval tundsin end nii hästi kui juba väga pika ajal vältel tundnud ei olnud. Mõtlesin, et inimese mõttejõud on ikka nii võimas. Kui tunnen end ise rahulikumana, ju siis on ka lihtsam kõike seda üle elada ja näha asju selgemalt, samuti lahendada probleeme ilma liigsete emotsioonideta. Pidin sel päeval selle inimesega kohtuma ja see ei häirinud mind enam üldse. Siis aga andis ta mulle teada, et teda oli tabanud pühapäeval tõsine haigus. Ta arvas, et on saanud endale mingi viiruse. Ütles, et tal on kõik lihased ja liigesed kohutavalt valusad, kogu aeg on iiveldustunne, et ta saab vaid pikali olla, sest isegi istuda on raske. Ütles ka seda, et ta ajutegevus ei tööta hästi.

     Ma seedisin seda uut infot ja ei suutnud uskuda seda, mida kuulsin. Kuidas on see võimalik? Kuidas on see võimalik, et mina tegin laupäeval enda kaitseks mingeid voodoo trikke ja tema jääb pühapäeval haigeks? Ja veel nii hullusti? Inimene, kes pole peaaegu kunagi haige, võib-olla vahel väike köha või nohu. Ma olin täielikus paanikas - mida arvata? Mida teha? Mõtlesin, et pean kohe minema ja oma musta maagiaga saadud kaitse tagasi võtma, kuid kui päev läks edasi, siis seda enam hakkasin mõtlema, et ma ehk ei tohiks ma seda teha. Võib-olla mul peabki olema kaitse peal, võib-olla oli mu sisetunne õige ja tema negatiivsel energial  oligi nii tugev võim minu üle. Isegi kui neil asjadel ei ole mingit mõju ega omavahelist seost, siis minu mõttemaailmale mõjub see, mida tegin, hästi ja laseb mul hingata. Ning ehk sellest piisab.

     Asjade selline kokkusattumus oli minu jaoks väga ehmatav ja pani tõesti mõtlema sellele, et maailmas võib olla nii palju asju, mida ei olegi tegelikult võimalik seletada. Sellest kõigest on möödunud juba mõnda aega ja kaitse olen jätnud endiselt endale peale. Kui see oli tõesti nii, et see inimene mulle tõsimeeli halba soovis ja tema mõttejõul oli nii tugev mõju, et kui musta maagia abil pandud energia kaitse mind hoiab ja tõemeeli kaitseb, siis on imekspandav see, kui palju halba pidi see inimene mulle soovima, et ta niimoodi tõsiselt haigestus. Ma nägin teda umbes nädala peale tema haigestumist uuesti ja see oli justkui teine inimene - näost hall, silmaalused kottis ja mustad, temast oli justkui energia välja pigistatud. Ma olen teda tundnud umbes seitse aastat ja mitte kunagi ei ole ma teda sellisena näinud. Teda vaadata oli lausa valus ja kahju hakkas temast. Kuna olin mures, et äkki siiski oli võimalik, et ma sedasi ennast kaitstes talle kuidagi liiga sain teha, siis rääkisin loo ära ka ühele oma tuttavale ja ütlesin, et olen täieliku dilemma ees. Kas jätta asjad nii nagu on - sest mul on tõesti kergem olla ja ma tunnen end paremini kui varem - või võtta see kaitse maha, sest kui sellel kõigel on tõesti mingi selline mõju, siis ega ma inimesele ju halba ei soovi, vaid lihtsalt seda, et tema mulle enam midagi halba ei saaks teha ega oma mõtetega mind tasapisi hävitada. Mu tuttav kuulas mind ära, kes samuti seda inimest teab, ja ütles, et ma jätaks kõik nii nagu on. Sest kui ma ise tunnen end kergemini ja tervemana, siis järelikult oli see midagi sellist, mis oli minu jaoks vajalik teha. 

     Igatahes on kogu see lugu minu jaoks mõtlemapanev ja kokkusattumus on lihtsalt nii suur, et paneb tõesti uskuma igasuguse musta maagia võimusesse ka nende inimeste kätes, kellel tegelikult selleks võimeid ei ole.

Võitlus alkoholiga

     Ma ei tea, kas ma olen sellest oma blogis kirjutanud, kuid ma elan suure murega. Nimelt on üks minu lähedane inimene tõeliselt alkoholikuradi küüsi vajunud. See,  et ma pean seda pidevat võitlust nägema, on mulle piin. 

     Ma ei teadnud varem sellisest probleemist kui alkoholism eriti midagi. No muidugi sellised raamatutarkused on selged ja põhiliseid asju alkoholi kahjulikkusest, selle haiguse staadiumitest ja ravist teadsin põhjalikult, kuid mu teadmised piirdusid tavaliselt vaid teooriaga. No ja sellega, et nägin kunagi kõrvalt, kuidas üks inimene selle haigusega võitles ja kui palju tema lähedased sellepärast kannatasid, kuid ma ei süvenenud tol korral sellesse nii sügavalt, sest see oli ikkagi kõrvaline mure. Pealegi püütakse täit tõde teiste eest siiski varjata häbi pärast ja seetõttu ma ei teadnudki tegelikku terviklikku pilti. Nüüd alles kui endal üks lähedane seda põeb, siis jõuab tegelikult kohale, mis see täpselt on ja kui kohutavalt hävitav haigus see on.

     See haigus on õudne. Ta hiilib ligi nii salakavalalt, et inimene ei saa isegi aru, kuidas ta kõige selle lõksu jäi. Alguses võis ju olla tore - oli lõbus, sai nalja, palju uusi sõpru ja toredaid kohtumisi juba olemasolevate sõpradega. Kuid mida aeg edasi, seda vähemaks neid sõpru jääb klaasi taga istudes ja seda enam tekib mõnel inimesel soov joomisrituaali pidada tihedalt ja pidevalt. Ilma, et inimene ise mõistaks on tema joomised muutunud regulaarseks ja alkoholi kangus muutunud tugevamaks. Varasem õlle nihkub tasapisi edasi mõne kangema kraadiga pudeli järele, et mõnutunne, mida tunda ja mida juba vajatakse tuleks rutem. 

     Kõrvalseisjal on kõige selle juures vähe, mida teha. Alguses ei pane isegi seda tähele, mis sinu lähedase inimesega juhtub. Sa püüad mõista tema jutte sellest, et on ju tore sõpradega kokku saada ja selle juurde kuulub ikka mõni naps. Või on vaja töökaaslastega asju ajada ja seejuures mõni klaasike on ju täiesti loomulik nähtus. Või jutud sellest, et oleks vaja natuke lõõgastuda ja puhata ning end lõdvaks lasta, tunduvad ka loogilised. 

     Minuga nii oli. Kuni selle ajani kui mulle tundus, et asi on kontrolli alt väljunud. Oma muret väljendades sain ilmselgelt pahameele rahe endale kaela ja selle, kui mõistmatu ja kalk inimene ma olen. Kuid minu aimdus selles osas, et midagi on viltu, tekkis mul juba ammu. Nii palju kui sain ja teadsin, ma oma kalli inimese joominguid väiksesse kalendrisse kirja panin. Ikka ja jälle pidin kuupäevadele ringe ümber tõmbama. Peale mõnda kuud vaatasin siis kriitiliselt enda tehtud kalendrit ja sain šoki. Kaineid päevi ühes kuus oli vähem kui joobes päevi. Kui arvestada sinna juurde pohmakad, siis täiesti selgeid päevi oli sel inimesel ühes kuus vast mõned. Kui reaalsus mulle väikse paberilipiku peal vastu jõllitas ja ma oma tehtud ringe vaatasin, siis olin täiesti endast väljas.

     Näitasin seda kõike ka asjaosalisele ning arvutasin välja ka selle kui palju ta tõenäoliselt sellises olukorras on oma raha maha joonud, rääkimata tervisest või millestki enamast. Muidugi oli kõik see ka suureks šokiks talle endale. Ta võttis end kokku ja aastate jooksul ka oma joominguid vähendas. Kuid tekkis olukord, et tema iganädalased joomised muutusid ümber. Deformeerusid tsükliteks. Mu kallis lähedane on olnud tubli ja super, kuid kui tsüklisse langeb, siis võib ta seal olla terve nädala ilma, et millestki või kellestki hooliks või kedagi tähele paneks. Ainus, mis loeb, on alkohol ja hoidku sel perioodil end see, kes tahab teda takistada.

     Ma ei kujuta seda ette, kui raske selline võitlus võib olla sellele inimesele, kes võiteb alkoholiga. Ma olen seda kõrvalt ainult näinud ja ega see ilus pilt ei ole. Sa näed, kuidas peale tsüklit on inimesel ahastus, ta tunneb kohutavat süüd ja lubab kõike kokku. Ja kui tal õnnestub need mõned päevad üle elada, mis on vajalikud selleks, et mürgid kehast välja saada, siis sa näedki seda tahet end muuta ja elada õnnelikumat ja paremat elu. Kuid juba mingi aja pärast on näha, kuidas inimene muutub närvilisemaks, väsib kiiresti, ärritub kergesti ja võib väiksemategi asjade peale plahvatada. Kõrvalt vaadates on tunne, justkui selle inimese sees midagi keeks. Justkui keegi purskaks tema sees tuld. Nagu oleks ta sees draakon, kes taha välja tulla, kuid ei saa. Ja ta purskab tuld seni, kuni inimene haarab selle klaasi või pudeli järgi ja summutab kõik oma ängi pudelisse, siis alles jääb see draakon rahulikuks ja on õnnelik.

     Sa püüad olla toetav, sest tead, et iga päev, mis see inimene on saanud olla ilma alkoholita, on kui maratonivõit. Sa võid vaid ette kujutada, millist pingutust see kõik nõuab. Ja pigistad silmad kinni kui tuleb tagasilöök. Kuid kui sa ühel hetkel pead olema jällegi aus ja tunnistama, et sellest kõigesti ei ole võimalik sel inimesel üksi välja tulla, siis see on samasugune šokk kui see, kui avastasid, et inimene on alkohoolik. 

     Mina tegin midagi enneolematut. Mulle helistas ühel päeval see kallis inimene peale kuuepäevast joomist ja palus, et ma tema jaoks olemas oleks. Ma jätsin oma töö ja lendasin. Kuid ma ei lennanud niisama. Ma lendasin, et ta viia arsti juurde. Seda ei oleks ma mõned aastad tagasi kunagi uskunud, et ma millekski selliseks võimeline olen, kuid ma rääkisin selle inimesega ja ta nõustus esimest korda minuga koos minema arsti juurde, et teha organismi puhastav ravi. Me läksime kohale ja saime kiiresti abi. Mu kallis inimene jäeti sinna 24 tunniks. Sel ajal kui ta seal oli, ei saanud mina rahulikult magada. Samas on mu hinges nüüd ka veidi suurem rahu, sest lõpuks peab ta hakkama selle kõigega tegelema. Üksi ja ilma kõrvalise abita sellest kõigest välja ei saa ja nüüd peale seda puhastust saab ta esimest korda peale kõiki neid aastaid alles tõsiselt aru, et ta on haige.

     Varem pidas ta end eriliseks inimeseks oma haigusega. Ütles, et ta arvas, et peab ja saab selle kõigega üksi hakkama, sest see on ainult tema enda probleem ja teised teda aidata ei saa. Peale ravil viibimist (isegi kui see kestis vaid 24 tundi) on ta aga aru saanud, et ta ei olegi oma muredega üksi. Ta rääkis, et ta oli tõesti väga jahmunud, kui ta nägi, kui palju inimesi selle lühikese aja jooksul sama abi käisid küsimas või saamas. Ta rääkis, kui üllatunud ta oli, kui ta nägi, et inimesed, kes ravi käivad saamas (kes nii nagu tema, et kaineks saada, kes käivad aga selleks, et mitte jooma minna), on täiesti tavalised inimesed. Varem oli ta arvanud, et sa oled alkohoolik siis, kui tänaval pudeleid pead juba käima korjamas, aga nüüd peale seda kogemust ta mõistab, et see haigus algab juba palju varem ja on tavalistel inimestel meie ümber. Ta rääkis, et ta vaatas neid inimesi ja mõtles, et kui tänaval peaksid sellised inimesed talle vastu tulema, siis ta ei pakuks kunagi, et neil mingi selline mure võiks olla. Ja ei ole vahet, kes sa oled, sest selle haiguse silmis on kõik võrdsed. Ta rääkis, et mõned inimesed, olid täiesti tavalised, mõne mehe kohta oleks ta aga öelnud, et see oleks kui mingi firma juht või muu tähtis tegelane. Kuid selle haiguse silmis ei ole sel kõigel vahet - mure ja haigus on kõigil üks. 

     Mõtlesin teda ravile viies, et hiljem kainenedes on ta mu peale kohutavalt vihane ja mind ootab ees tõeline peapesu, kuid oma üllatuseks oli reaktsioon hoopis teine. Ta tänas mind, et ma olin ta sinna viinud ja ütles, et alle nüüd saab ta aru, kui tavaline see haigus on. Ja et arstid/õed teavad kohe, mida teha, et nende jaoks ei ole see midagi erilist, sa oled nagu tavaline patsient. Ta oli üllatunud kui palju temaga tegeleti ja kui tõhus see ravi oli. Või et üldse sellisele probleemile mingi ravi on. Esimest korda ta ütles, et ta pidi tunnistama, et tema mure ei olegi midagi erilist. Ja mis põhiline - tal ei ole enam hirmu otsida sellele kõigele abi. Ta istus ja rääkis, et ta ei karda enam minna ja sellest rääkida, sest ta nägi, kui palju selliseid inimesi on ja et need inimesed, kes sama haigusega võitlevad on täiesti tavalised inimesed. Esineme samm on tehtud ja tal on julgust minna ja astuda nüüd ka järgmine. 

     Kahju ainult, et sellistes asutustes ei pakuta kohe paralleelselt abi ka neile, kes selle inimese lähedased on. Sest sama raske kui see on alkohoolikule, on see kõik ka raske teda ümbritsevatele inimestele. 

     Lihtsalt ma panen selle siia kirja, sest see oli lihtsalt nii kohutavalt raske päev, mil pidin ta sinna viima, et ma lihtsalt pean selle endast välja valama. Muidu lähen lõhki. Ma olen hetkel segaduses, ahastuses, mures, vihas, hirmus, armasuses ja hoolivuses kõike ühekorraga. Nii palju emotsioone ja tundeid, et ei teagi, kuidas selles kõiges lõpuks kord luua ja rahulikult elada.