Väiksed valed

     Täna oli mul üks õudne juhus töö juures. See ei lase mul enam rahulikult isegi hingata.

    

     Pidi algama üks projekt, mille puhul pidi see osapool, kus mina tööd teen, ootama eelmise etapi tegijate taga. Et meie saaksime oma tööd jätkata, pidid inimesed, kes olid eelmise etapiga seotud, ühe viimase asja lõpetama enne kui meie saaks oma tööga jätkata. Töö delegeeriti ühele inimesele, kes oli täna haigena kodus.

     Ootasin ja ootasin, millal asi tehtud saab, kuid ei midagi. Seega tegin ise oma äranägemise järgi versiooni, mida saaks häda korral kasutada, kui eelmise etapi inimene (kes oli kodus haige) ei jõua õigeks ajaks tööd tehtud. No et oleks vähemalt midagi olemas ja saaks tööga edasi liikuda. Aeg kiirustas takka ning meie meeskonnast kasutas üks liige minu tehtud veel poolikut varianti. Mõned minutid peale seda sain kätte eelmise etapi töötaja töö ja viskasin sellele pilgu peale. See tundus väga sarnane olevat sellele, mida mina tegin. Lisasin enda tehtule vaid mõned täiendused eelmise etapi töötaja tööst ja käiku läks asi, mille mina tegin.

     Tegin juba mõnda aega tööd, kui otsustasin, et see inimene, kes tegi oma tööetapi viimase osa, näeks siiski seda varianti, mis läks töösse. Saatsin selle talle meilile koos seletusega, et muutsin siit ja sealt midagi ning täiendasin vastavalt sellele, kuidas õige tundus.

     Umbes tunni aja pärast sain kurja telefonikõne, kui inimene, kes eelmise etapi viimase töö - haigena - tegi, ütles: " Ütle mulle ausalt, kas sul oli see juba varem valmis tehud? Enne kui sa minu variandi said? Ma teen siin nagu kilplase tööd" Ja mida tegin mina? Selle asemel, et öelda, et jah, mul oli oma variant juba tehtud, ütlesin, et jah, mul oli mingi osa valmis, kuid täiendasin sellega, mida sa saatsid ja kasutasin sinu asju ikka ka. No, osaliselt oli see ju õige, kuid jätsin talle mulje, et kasutasin siiski suures osas tema tehtud varianti. No miks ma ei võinud öelda, et jah, ma tegin juba kõik valmis, vaatasin, et kõik on enam-vähem sama ja lisasin sinu tööst vaid paar asja. Mis oli mul seda nii raske välja öelda?

     Mul on tunne, et ma olen mingi kohutav valetaja. Ma ei tea, miks ma seda tegin. Kas ma ehmusin nii otsekohese küsimuse pärast ja mul oli piinlik öelda, et arvasin, et ta ei jõua õigeks ajaks valmis ning tegin selletõttu oma versiooni? Või ei tahtnud ma, et ta tunneks, et tema tööst ei olnud mingit kasu? Või tahtsin ma oma nahka päästa, et mitte tunnistada seda, et pidasin ennast piisavalt tubliks töötajaks, et saan ka teiste tööülesannetega hakkama? Ma ei saa endast aru.

     Ja kuidas ma peaks nüüd minema ja ütlema sellele töökaaslasele, et tead, ma tegin siiski enne sind oma variandi, mida ainult mõne asjaga sinu tööst täiendasin? Ja kas ma peaks seda üldse tegema? Või jääma oma vale juurde kindlaks?

     Ma olen nii kohutav inimene, et endal läheb ka süda pahaks. Mul on tunne, et ma olen maailmas vist ainus inimene, kes valetab. Mul on nii piinlik! Ma ei tea, mis ma pean tegema. Kuidas ma nüüd iseendaga lepin? Kas ma üldse saan endale andestada?

     Miks inimesed selliseid hädavalesid nii lihtsalt kasutavad? Ja miks on mul tunne, et ma olen ainus inimene, kes selliseid hädavalesid kasutab? Ma olen niivõrd halb inimene. Pole ime, et ma endaga pahuksis olen ja end nii üksikuna tunnen. Ma olen ise selles süüdi ja tekitan selliseid olukordi endale ise.

Sõbrapäev

     Naljakas, et olen täiskasvanud inimene, aga mulle on siiani olulised igasugused väikesed tähtpäevad, suurtest rääkimata. Juba päevi enne mõne sellise päeva saabumist lähen ma ähmi täis ja hakkan mõtlema sellele, mida sel päeval teha.

     Kui mõni inimene, kes teab, et mulle tähtpäevad meeldivad ja olulised on, rikub need meelega või siis kogemata ning ilma vabandamat, siis olen päris pikalt selle inimese peale solvunud ja pahane ja leian, et see on tehtud meelega. Lapsik suhtumine, aga nii ma tunnen. Olen aastatega püüdnud endast välja juurida sellist lapselikku vaimustust igasuguste selliste päevade osas ning olla ikka täiskasvanulikum.

     Sel aastal proovin esimest korda mitte midagi erilist sõbrapäevaks teha - ei kingitusi pereliikmetele, ei mingit erilist õhtusööki, ei kooki või muud maitsvat üllatust töökaaslastele ega sõbrapäeva sõnumeid/telefonikõnesid sõpradele. Varasematel aastatel olen ikka kuulnud kommentaare kõige selle peale, et a'la kas see kõik ei ole mitte koolilastele mõledud või see on ju puhas kommerts või millal sa sellest juba välja kasvad vms. Ma olen siiani kõigile neile kommentaaridele vapralt vastu pidanud, kuid olen tähele pannud, et tunnen end peale selliseid päevi või isegi juba samal õhtul enne magamaminekut segaduses olevat ja kahtlev. Kas ma ikka oleks pidanud nii palju vaeva nägema? Võib-olla on neil õigus ja see kõik ongi vaid üks suur nali ja raha väljapressimise võimalus? Kas need, kes selliste tähtpäevade tähistamisega kaasa lähevad, on lihtsalt ullikesed ja nõdrameelsed?

     Ma ei tea, kuid püüan sel aastal sõbrapäeval end vaos hoida:) Minu jaoks on sellistel päevadel tähendus vaid sellepärast, et saan enda jaoks olulistele inimestele heal ettekäändel helistada/sõnumeid saata, neid millegi meeldivaga meeles pidada ja kui ma veel midagi kingiks olen teinud/ostnud, siis minu jaoks ei ole suuremat rõõmu kui andmisrõõm. Ma olen ise siis nii rõõmus. Aga sel aastal püüan siis olla täiskasvanu.

     Igatahes iseendale sõbrapäeva puhul mulle siia üks tore lugu, mille netist leidsin ja mida hea meelega ikka ja jälle kuulan. Võib-olla peaksin aga lihtsalt jääma iseendaks ja nagu laulus öeldakse:  

Find your life, don’t hide from what you are
And rise before you fall
And hope for something more!
Live if we really want to

Head sõbrapäeva mulle igatahes! Püüan siis sel aastal olla lihtsalt sõbrapäevatähistaja "kapis"!

Väiksed julgustükid

     Kui ma olin teismeline ja ka "hilisteismeline" (kahekümnendate alguses;)), siis ei olnud minu jaoks nii suur julgustükk võtta ennast kokku ja teha midagi, mida ma varem teinud ei olnud. Vast päris tiinekana tekkis selline häbitunne ja piinlikkus, kuid mitte hirm. Vähemalt ei suuda ma seda meenutada, et oleksin uusi kogemusi kartnud. Pigem vastupidi - ma lausa otsisin uusi ja põnevaid üritusi, tegemisi ja inimesi, kes mu elu rikastaksid. Samuti ei olnud minu jaoks mingi probleem mõne võõra inimesega lihtsalt juttu ajama hakata ning uue tuttavaga niiviisi meeldivalt aega veeta.

     Ühel hetkel aga aastaid tagasi avastasin, et mulle on koormav uute inimestega tühjast-tähjast vestelda  ja ükski teema ei tundunud olevat kohane. Minu vestlused inimestega (nii võõrastega kui ka varasemate põgusate tuttavatega või inimestega, keda polnud ammu näinud) muutusid kohmetuteks ja lausa kentsakateks. Ma lihtsalt ei teadnud mida öelda ja kuidas olla. Naljakas, sest varem ma isegi ei mõelnud inimestega vesteldes millegi sellise peale, kuidas ma võin välja näha, millise mulje jätta või mida teised minust arvavad. Mulle lihtsalt ei läinud see korda. Ma tahtsin ainult end hästi tunda ja seda, et ka teistel oleks tore minuga koos olla.

     Seda, et ma end siiani uute inimestega vesteldes kohmetuna tunnen, ei ole muutunud. Kuid ma olen end kokku võtnud ning ei istu vaikselt kuskil laua nurgas või seina ääres ennast varjates, vaid püüan vestlustes osaleda ja ka seltskonnas OLLA. Kuid mida ma ei ole aastaid teinud, on proovida midagi uut.

     Sellest võib olla möödas juba pea kümme aastat, kus ma lihtsalt olen klammerdunud vanade harjumuste külge ja leian igast uuest kogemusest kõrvalehiilimiseks erinevaid - enda arvates ka suurepäraseid - põhjendusi. Viimati tegin midagi ootamatud paar aastat tagasi, kui ühel üritusel keset käredat pakast tünnisauna alasti hüppasin (kuna sauna minek ei olnud plaanis, siis ei olnud kaasas ei rätte ega vastavaid riideid). See oli hetkesituatsioonis tehtud otsus ja täiesti spontaanne jätmata ruumi arutlemiseks, kas seda teha või mitte. Ma olin peale tünnist väljumist ise nii ehmunud (ja paanikas sellest, mida teised mõelda võivad), et oli ülejäänud ürituse endistviisi vait ja hoidsin seinte lähedale :)

     Mulle soovitas mõni aeg tagasi üks inimene vaadata ühte filmi ("Yes Man"), kus räägitakse sellest, kuidas muutes iseenda suhtumist võib muutuda totaalselt su senine elu. Muidugi filmis oli kõik ülepaisutatud, kuid point, mida mulle selle filmisoovitusega öelda taheti oli järgmine - ole avatum ja sa näed, et maailm su ümber võib muutuda. Ma vaatasin seda filmi ja esialgu ei avaldanud see mulle mingi mõju. Kuid aja möödudes olen sundinud end ütlema jah asjadele, millele tavaliselt varem ütlesin ei. Viimasel ajal aga püüan üha rohkem haarata kinni uutest võimalustest ja kogemustest. Nii et filmist oli siiski mingi kasu:) Vahel kui midagi uut proovin või mõnele pakkumisele automaatselt (end sundides muidugi) jah ütlen, mõtlen jällegi sellele filmile :)

     Käisin ühe lapse sünnipäeval, kuhu oli tellitud ka õhtujuht (nagu selgus, siis oli ta selle koha üks omanikest), kes lihtsalt pani mind tegema asju, mida ma kunagi varem teinud ei olnud hoolimata sellest, et ütlesin talle ei (mul oli ka hea põhjendus muidugi - tegu on laste sünnipäevaga ja kõik on ikka laste jaoks tehtud). Minu ei peale, tõstis see õhtujuht mu kukil ronimisredeli juurde. Olin sellest kõigest nii jahmunud, et enne kui aru sain, olid mulle külge seotud toestused ja käsu peale redelist üles ronida, ma seda ka kohe tegin. Kui olin üles jõudnud, pidin jalad rippu laskma ning siis ühe käe ja siis teise ning mind kukutati lihtsalt alla:) See oli nii võimas ja vabastav tunne. Õhtu jooksul kutsus ta ka proovima lae alt redelit mööda põranda poole liikuma, mida ma kahe julgustava lapse hõisete saatel lõpuks ka tegin. Laest põrandani minnes oli ainus tugi see, et mu jalad redelipulk redelipulga haaval allapoole sammusid, samal ajal kui ma ise näoga põranda poole õhus hõljusin (olin seinaga 90 kraadise nurga all). Ja kui mind lõpuks ka saldot tegema kutsuti, siis ei mõeldnud ma enam midagi, vaid olin lihtsalt nõus. Ja see oli võimas. Kummaline oli isegi see, et kui üks sünnipäeval olev laps mu juurde peale seda tuli ja küsis: "Miks sa iga kord, kui sa midagi teed, kiljud?" , ei tundnud ma piinlikkust ega kohmetust, mida varasemalt oleksin kindlasti tundnud, vaid siirast rõõmu ja uhkust iseenda üle.

     Nii et iseenda ületamiseks ei ole vahel vaja midagi muud, kui ühe lapse sünnipäeva ja nautida ka ise kõike seda, mida lapsed seal teevad. Olla lihtsalt avatud. Minu jaoks oli tegu tõeliste julgustükkidega. Tasub vahel öelda jah asjadele, mille puhul muidu tõmbuks kohe tagasi ning lasta uuel rikastada oma senist elu. See tunne võib olla võimas ja täita südame rõõmuga ka päevi peale uue kogemuse saamist.

Milline kergendus

     Kaks päeva tagasi tekkis juhus, kus sain teha tõeks selle, mida olin tahtnud juba mõnda aega teha. Rääkisin kallile inimesele sellest, mida tunnen. Olles juba mõnda aega tundnud tugevalt, et minu ja selle inimese vahel on midagi, mille me mõlemad jätame rääkimata ja mis on löönud kerge kiilu meie vahele, kaasnes selle jutuajamisega tohutu kergendus.

     Kuigi olin juba eelmisel nädalal otsustanud, et teen oma tunnetest temaga juttu, ei leidnud ma kuidagi sellise delikaatse teema aruteluks sobilikku hetke. Küll olin mina hõivatud, küll tema, küll tuli üks takistus vahele, küll teine. Ja siis, nagu selgest taevast, tekkis situatsioon, milles nägin võimalust ja haarasin sellest kinni.

     Vestlus algas väga kohmakalt ning oli kuidagi seotud selle uue situatsiooniga ning sain aru, et ma pigem kuulan teda üle kui soovin teda kuulata. Esimene katse ebaõnnestus täiesti. Ma rääkisin küll sellest, mida tunnen, kuid sain aru, et see on pigem etteheide. Ja muidugi ei saanud ma kuidagi teada seda, mida teine tunneb või arvab. Ta hoiak oli tõrjuv ja kaitsev. Ma sain aru, et sedasi ei vii see jutuajamine kuhugi. Lahkusin mõneks ajaks tema juurest, et end koguda.

     Kui olin end kogunud ja kokku võtnud, rahunenud ja leidnud tasakaalu, läksin uuesti ta juurde ning hoolimata tema muigest suul, kui ütlesin, et ma lihtsalt ei saa seda teemat veel lõpetada, kuna tunnen, et me peaks sellest kõigest natuke rääkima, jätkasin. Sel korral tundsin, et olen rahulik ja suudan rääkida tõesti oma tunnetest ilma, et selle taga oleks etteheite noote. Ma lihtsalt rääkisin sellest, mida tunnen ja püüdsin teha võimalikult selle järgi, mida raamatutest soovitatud. Sisu edastamiseks püüdsin kogu aeg kasutada mina-sõnumeid sina-sõnumite asemel ning loobuda igasugustest eelarvamustest ning oma oletustest. Püüdsin olla igasuguse eelarvamuse vaba ning edastada vaid oma tundeid.

     Ja, oh la la, jutt hakkas voolama kui iseenesest. Mina rääkisin, mida mõtlen ja rääkis tema, mida mõtleb. Ja vahel mõne teema puhul, millest rääkimine ilmselgelt talle ebamugavust tekitas ja mida ta tahtis endale hoida (just see, mida tundsin, et tal on midagi tegelikult öelda, aga ta ei tee seda), ei kippunud ma ütlema seda, mida mina arvan, miks ta nii teeb, vaid ütlesin vaid ühe lausega seda, mida tunnen, siis kui meil on mingi selline omavaheline situatsioon juhtunud, mis temas sellist ebamugavust tekitanud. Ja tegin pausi - ma ei täiendanud, eeldanud ega arvanud midagi, vaid olin lihtsalt tasa ning ootasin seda, kas see jutuosa jääb sinna, kus see on või otsib ta lihtsalt õigeid sõnu. Ja tal oli midagi öelda - see oli talle raske ning ta vist ei teadnud, mida täpselt võib öelda ja mida peaks ütlema, kuid ta tegi seda siiski. Nii nagu minagi - rääkis oma tunnetest.

     Vestluse lõpetasin kokkuvõtet tehes ja püüdsin jätta positiivse tunde sellest vestlusest andes mõista, et ma ei rääkinud temaga sellisel ebamugaval teemal mitte selle pärast, et teda kiusata või etteheiteid teha, vaid sellepärast, et mulle selline tunne oli tekkinud meie osas ja see häiris ning painas mind juba pikemat aega. Ning just seetõttu, et ma temast niivõrd hoolin, selle teema ka üles võtsin.

 

     Peale vestlust kodus mõtlesin veel, et ei tea, mis sellest kõigest saab ja kas see tegelikult kuidagi meie omavahelist suhtlust muudab. Ning tegelikult oli mul väike hirm, mis edasi saab. Kuid see kerguse tunne, nagu oleks koorem mu õlult tõstetud, korvas selle ebakindluse täiesti. Ma tundsin end hästi ja õnnelikumana. Esiteks sellepärast, et ma sellise jutuajamise tõesti ka läbi viisin, mitte lihtsalt ei mõeldnud, et ma teen seda, ja teiseks sellepärast, et suutsin end kokku võtta (küll teisel katsel, aga siiski) ja rääkida sellest mida tunnen.

     Järgmisel korral kui selle inimesega kokku sain, ma enam ei tundnud sellist ... seina meie vahel ega sellist pinget õhus, mida varem tundsin. Ja mind jahmatas see, kui see inimene mu käest küsis ühe oma tähtsa otsuse kohta, mida oli hiljaaegu vastu võtnud: "Kuule, ...., mis tunne sul seoses selle minu otsusega on? Su sisetunne on siiani alati täppi läinud." Ma pidin pikali kukkuma.

     Ma õppisin sellest kõigest päris paljut - vahel on kasu lugeda raamatuid sellest, kuidas pidada raskeid kõnelusi :). Alati tuleb olla aus enda vastu ega karta väljendada oma tundeid. Peab olema piisavalt avatud selleks, et olla valmis selleks, et teise arvamus ei pruugi sulle alati meeldida, kuid leppida sellega, et teisel on oma nägemus sellest kõigest, millega tuleb edaspidi arvestada.

     Naljakas, kui suur koorem võib inimesele olla lihtsalt mingi sellise sisetunde pärast, mille ulatusest saab aru alles siis, kuid sellest koormast on vabanetud. See tunne on suurepärane!