Väiksed julgustükid

     Kui ma olin teismeline ja ka "hilisteismeline" (kahekümnendate alguses;)), siis ei olnud minu jaoks nii suur julgustükk võtta ennast kokku ja teha midagi, mida ma varem teinud ei olnud. Vast päris tiinekana tekkis selline häbitunne ja piinlikkus, kuid mitte hirm. Vähemalt ei suuda ma seda meenutada, et oleksin uusi kogemusi kartnud. Pigem vastupidi - ma lausa otsisin uusi ja põnevaid üritusi, tegemisi ja inimesi, kes mu elu rikastaksid. Samuti ei olnud minu jaoks mingi probleem mõne võõra inimesega lihtsalt juttu ajama hakata ning uue tuttavaga niiviisi meeldivalt aega veeta.

     Ühel hetkel aga aastaid tagasi avastasin, et mulle on koormav uute inimestega tühjast-tähjast vestelda  ja ükski teema ei tundunud olevat kohane. Minu vestlused inimestega (nii võõrastega kui ka varasemate põgusate tuttavatega või inimestega, keda polnud ammu näinud) muutusid kohmetuteks ja lausa kentsakateks. Ma lihtsalt ei teadnud mida öelda ja kuidas olla. Naljakas, sest varem ma isegi ei mõelnud inimestega vesteldes millegi sellise peale, kuidas ma võin välja näha, millise mulje jätta või mida teised minust arvavad. Mulle lihtsalt ei läinud see korda. Ma tahtsin ainult end hästi tunda ja seda, et ka teistel oleks tore minuga koos olla.

     Seda, et ma end siiani uute inimestega vesteldes kohmetuna tunnen, ei ole muutunud. Kuid ma olen end kokku võtnud ning ei istu vaikselt kuskil laua nurgas või seina ääres ennast varjates, vaid püüan vestlustes osaleda ja ka seltskonnas OLLA. Kuid mida ma ei ole aastaid teinud, on proovida midagi uut.

     Sellest võib olla möödas juba pea kümme aastat, kus ma lihtsalt olen klammerdunud vanade harjumuste külge ja leian igast uuest kogemusest kõrvalehiilimiseks erinevaid - enda arvates ka suurepäraseid - põhjendusi. Viimati tegin midagi ootamatud paar aastat tagasi, kui ühel üritusel keset käredat pakast tünnisauna alasti hüppasin (kuna sauna minek ei olnud plaanis, siis ei olnud kaasas ei rätte ega vastavaid riideid). See oli hetkesituatsioonis tehtud otsus ja täiesti spontaanne jätmata ruumi arutlemiseks, kas seda teha või mitte. Ma olin peale tünnist väljumist ise nii ehmunud (ja paanikas sellest, mida teised mõelda võivad), et oli ülejäänud ürituse endistviisi vait ja hoidsin seinte lähedale :)

     Mulle soovitas mõni aeg tagasi üks inimene vaadata ühte filmi ("Yes Man"), kus räägitakse sellest, kuidas muutes iseenda suhtumist võib muutuda totaalselt su senine elu. Muidugi filmis oli kõik ülepaisutatud, kuid point, mida mulle selle filmisoovitusega öelda taheti oli järgmine - ole avatum ja sa näed, et maailm su ümber võib muutuda. Ma vaatasin seda filmi ja esialgu ei avaldanud see mulle mingi mõju. Kuid aja möödudes olen sundinud end ütlema jah asjadele, millele tavaliselt varem ütlesin ei. Viimasel ajal aga püüan üha rohkem haarata kinni uutest võimalustest ja kogemustest. Nii et filmist oli siiski mingi kasu:) Vahel kui midagi uut proovin või mõnele pakkumisele automaatselt (end sundides muidugi) jah ütlen, mõtlen jällegi sellele filmile :)

     Käisin ühe lapse sünnipäeval, kuhu oli tellitud ka õhtujuht (nagu selgus, siis oli ta selle koha üks omanikest), kes lihtsalt pani mind tegema asju, mida ma kunagi varem teinud ei olnud hoolimata sellest, et ütlesin talle ei (mul oli ka hea põhjendus muidugi - tegu on laste sünnipäevaga ja kõik on ikka laste jaoks tehtud). Minu ei peale, tõstis see õhtujuht mu kukil ronimisredeli juurde. Olin sellest kõigest nii jahmunud, et enne kui aru sain, olid mulle külge seotud toestused ja käsu peale redelist üles ronida, ma seda ka kohe tegin. Kui olin üles jõudnud, pidin jalad rippu laskma ning siis ühe käe ja siis teise ning mind kukutati lihtsalt alla:) See oli nii võimas ja vabastav tunne. Õhtu jooksul kutsus ta ka proovima lae alt redelit mööda põranda poole liikuma, mida ma kahe julgustava lapse hõisete saatel lõpuks ka tegin. Laest põrandani minnes oli ainus tugi see, et mu jalad redelipulk redelipulga haaval allapoole sammusid, samal ajal kui ma ise näoga põranda poole õhus hõljusin (olin seinaga 90 kraadise nurga all). Ja kui mind lõpuks ka saldot tegema kutsuti, siis ei mõeldnud ma enam midagi, vaid olin lihtsalt nõus. Ja see oli võimas. Kummaline oli isegi see, et kui üks sünnipäeval olev laps mu juurde peale seda tuli ja küsis: "Miks sa iga kord, kui sa midagi teed, kiljud?" , ei tundnud ma piinlikkust ega kohmetust, mida varasemalt oleksin kindlasti tundnud, vaid siirast rõõmu ja uhkust iseenda üle.

     Nii et iseenda ületamiseks ei ole vahel vaja midagi muud, kui ühe lapse sünnipäeva ja nautida ka ise kõike seda, mida lapsed seal teevad. Olla lihtsalt avatud. Minu jaoks oli tegu tõeliste julgustükkidega. Tasub vahel öelda jah asjadele, mille puhul muidu tõmbuks kohe tagasi ning lasta uuel rikastada oma senist elu. See tunne võib olla võimas ja täita südame rõõmuga ka päevi peale uue kogemuse saamist.