Eelmisel aastal otsustasin, et mu elu vajab suurpuhastust ja muutust. Muutust endas, oma tegevustes, mõtetes, soovides. Kuigi varasemalt olin endaga palju tegelenud, lugenud igasuguseid huvitavaid raamatuid, artikleid, jutukesi, siis kõik minu muutused olid minu sees ja seda oli vaid väiksel määral näha väljaspoolt. Pigem oli tegu nii, et ma sageli rääkisin muutumisest, kuid tegusid mu jutule ei järgnenud.
Eelmise aasta suvel aga toimus minuga üks intsident - lihtsalt üks järjekordne negatiivne kokkupõrge inimesega, kellele ma ei meeldi - mis pani mind tõsiselt oma silmi avama. Meil oli väga tõsine kokkupõrge ja ega ma isegi sel hetkel kuigi adekvaatselt ei käitunud. Kisasin, karjusin, ei kuulanud lõpuks enam teist ja olin nii endast väljas, et lõpetasin järsult vestluse (lihtsalt ei rääkinud enam sõnagi ja ütlesin, et kõik, mis mul öelda oli, olen ma öelnud ja rohkem ma seda vestlust jätkata ei taha. Ning nii pea kui see inimene, mu toast lahkus, hakkasin töinama ega saanud enam suurest erutusest ja paanikast korralikult hingatagi). Ma sain aru, et selleks, et midagi muutuks ei piisa sellest, et ma mõtlen mingitest muutustest oma peas ja kujutan ette, et minuga midagi uut ja fenomenaalset toimuma hakkab, vaid ma pean tõesti selle jaoks ka midagi tegema.
Minu esimene muutus algas sellest, et hakkasin mitte tegema enam ületunde. Või vähemalt püüdsin ja püüan siiani neid teha vaid äärmisel vajadusel. Selleks, et mu reaalsustaju ei kaoks, panen oma tehtud ületunnid ka alati rangelt kirja (ka pooletunnise aja, mil olen kauem tööl). Ma nüüd ei mäleta, kas olen sellest siin blogis ka kirjutanud, aga isegi kui olen, siis mis sellest. See on minu jaoks oluline ja seega, pean seda kirjutama. Kuna olen aastaid tööl tohutul hulgal ületunde teinud ja oma tervise tuksi keeranud selle ületöötamisega, siis otsustasin, et võin hakata vaikselt ka tehtud ületunde tagasi võtma. (Ma ei otsustanud seda mitte niisama ise, vaid rääkisin sellest ka oma ülemusega, kes on õnneks väga mõistev ja heatahtlik inimene ja kes julgustas mind seda ka tegema. Öeldes isegi, et võiksin hakata võtma ka pikki nädalavahetusi, et oma ületunde kuidagi korvata).
Esialgu on muutustega raske harjuda nii endal kui ka teistel. Peale seda, kui olin ühel reedel pool päeva varem ära läinud ja end kohutavalt süüdi tundnud, et ma tööl ei ole, otsustasin, et pean alustama millestki väiksemast. Kuna olin käinud samas majas, kus ma töötan, taiji trennis, mis kestis kahjuks tõeliselt pikalt (kolm tundi järjest), siis mõtlesin uurida, mida selles klubis veel pakutakse. Vaatasin, et seal toimuvad ka erinevad jooga tunnid.
Ma ei ole kunagi joogaga tegelenud - mitte üheski sellises trennid käinud. Kodus youtube'i video järgi teha on natuke teine asi kui trennis kohapeal käia. Nii vähemalt rääkis mulle kunagi mu üks hea tuttav, kes ise juba aastaid sellega süvenenult tegelenud on. Otsustasin, et peaks seda proovima. Hommikused välistasin ma kohe, õhtuseid aga seal polnud. Olid päevased trennid. Vaatasin, et üks päevastest pakkus mulle erilist huvi. Seal oli lihtsalt kirjas see, et tegu on Kundalini joogaga ja et see toimub lõuna ajal kaks korda nädalas. Otsustasin ja tundsin, et peaksin seda proovima. Kaks tundi tööajast nädalas oma ületundide arvelt ära käia tundus mulle vastuvõetav.
Kui astusin uksest sisse, vahetasin riided, astusin ruumi ning jooga õpetajat nägin, tundsin ma kohe, et ma olen õigest kohas. Õpetaja oli fantastiline. Nii soe, armas, tore ja heasüdamlik. Ta tekitas esimesest hetkest alates nii hea tunde, et kogu mu hirm selle suhtes, kas ma ikka selles trennis hakkama saan ja kuidas see mulle sobib, haihtus kui õhku. Ma istusin maha ja olin valmis.
Õpetaja tehtavad harjutused olid mulle just sobivad. Ei liiga rasked ega ka liiga kerged. Ma sirutasin kätt ühele poole ja teisele poole, tegin keharinge, venitusi ning tundsin, kuidas ma ikka kohe tõesti olen väga õiges kohas. Ja siis pauk - ühe harjutuse lõppedes õpetaja ütles: "Kellelgi teist hakkas seda harjutust tehes üks jalg valutama." Ma oli hirmu pärast vait. See olin mina. Ma ei saanud aru, mis toimub. Õpetaja räägib edasi: "Ma tahan lihtsalt teada, kas mu taju mind ei peta. Mul oli tunne, et kellelgi teist ühel jalal oli valus." Keegi ei vastanud. Minu üks jalg valutas, kuid ma ei julgenud iitsatadagi, et see olen mina. Hakkasime edasi tegema harjutusi.
Peale tunni lõppemist valdasid mind väga segased tunded. Kas ma sattusin väga hea inimesetundja tundi või on tegu õpetajaga, kes tajub inimesi veidi kõrgemalt kui tavainimesed üksteist tajuda suudavad? Aga ma ei juurelnud selle üle nii pikalt, sest see positiivne energia ja kõik need ülesanded, mida tehti - see oli täpselt see, mida ma vajasin. Venitused, lõdvestused, puhkamine, pingutus ja tõsine mõtete kontsentratsioon - see oli see, mis lubas mul kergemalt hingata peale trenni ja tunda end vabana. See oli suurepärane tunne. Ja lisaks see üliarmas õpetaja, kes lihtsalt kiirgas armastust. Ma olin sattunud õigesse kohta.
Ma olen nüüd seal trennis käinud vist juba neli kuud. Päris pikalt ikkagi. Ning ma tunnen, et ma tahan seal edasi käia. Vahepeal siiski juhtus üks intsident, mis pani mind mõtlema, kas ma soovin seal edasi käia või mitte. Nimelt lähen ühel hommikul tööle ja tee peal tunnen, kuidas mu vasak õlg on kohutavas pinges ja valutab. Mõtlesin, et kui ma nüüd midagi ei tee, siis läheb see valu mul varsti edasi pähe ja pean hakkama siis jällegi peavaluga võitlema (pean seda kahjuks sageli tegema). Lõuna ajal joogasse minnes juhtus aga midagi erakordset. Läksin saali, kus trenn toimub ja istusin oma matile maha. Olin rõõmus ja rõõsa. Kui kõik olid kohal, ütles õpetaja: "Me ei saa enne alustada, kui see inimene annab endast märku, kellel see õlg valutab." Ja katsub oma vasakut õlga. Ma olin vait kui sukk. MIS MÕTTES? Ta jätkas: "Kellelegi teist teeb see õlg täna väga liiga, kellele teist?" Ma tõstan vaikselt käe ja annan mäku, et see olen mina. Ta vaatas mind korra ja ütles: "Väga hea! Näete kui hästi ma teid juba tajun mu kullakesed. Ma tahtsin täna teha õlgadele harjutusi, aga ma teen siis täna hoopis midagi muud. Alustame!"
Ma olin totaalses šokis. Terve tund ei suutnud ma kontsentreeruda, sest ma ei saanud aru, mis toimub. Kui esimesel korral ma arvasin, et tema tunne võis olla seotud ka sellega, et mu nägu andis kuidagi mõista, et mul oli valus, siis kuidas on see võimalik, et enne kui me midagi teinud olime, ta tundis, et mu õlg valutab. Ja ta isegi näitas täpset kohta, kust kõige valusam oli. Sest kui mu õlad, kael või pea valutavad, siis on see valu alati konkreetselt ühes kohas mitte kuidagi umbmääraselt kuskil õlgades, kaelas või kuskil peas. Kuidas on see võimalik, et õpetaja seda tajus? Mida ta veel näeb? Kas ma olen talle kui avatud raamat? Kas ma tahan olla talle kui avatud raamat? Tuhat mõtet keerles mu peas. Trenni lõppedes sain ma teada, et ta tõesti tunnetab teisi inimesi rohkem kui tavalised inimesed ja kui ta midagi sellist räägib, siis enamasti see nii ka on. Ma olin pahviks löödud.
Sain samal nädalal kokku oma selle hea tuttavaga, kes on tegelenud aastaid joogaga ning uurisin temalt, kuidas tema jooga tunnid välja näevad ning mida nad seal täpsemalt teevad. Samuti rääkisin temaga sellest ebaloomulikust kogemusest. Ta vaatas mind ja ütles peale seda, kui olin öelnud, et kujutad ette, millise jooga õpetaja juurde ma sattusin, et ma olen väga skeptiline inimene. Ma peaks end vabaks laskma ja aru saama, et on ka midagi võimsamat kui kogu mateeria, mis meid ümbritseb. Ta ütles, et sellist asja nagu juhus ei ole olemas. Kõik mis meiega juhtub on ette määratud.
Koduteel mõtesin sellele, et kas see tõesti võib nii olla, et kõik, mida me teeme on ette määratud. Ja kui aus olla, siis jah, ma arvan sama. Tõenäoliselt pidin ma selle õpetaja juurde sattuma. Ja just sel ajal kui ma sinna sattusin. Miks ma ei läinud aastaid varem kuhugi jooga trenni, kuigi olin seda juba aastaid proovida tahtnud? Ma nõustusin oma tuttava väitega ja sain aru, et see ei olnud tõenäoliselt juhus. Millegi jaoks oli mul vaja seda õpetajat oma ellu. Ju me teed pidid ristuma siin elus ja meil on üksteisele midagi anda või õpetada.
Nädal peale seda juhtumit ma siiski sinna trenni ei sattunud. Või õigemini võtsin aega selleks, et mõelda, kas ma tahan seal käia. Otsustasin, et tahan.
Mõned nädalad peale seda juhtumit, ei suutnud ma rahulikult jooga trennis olla. Ikka tulid igasugused mõtted pähe. Kas õpetaja näeb mind läbi? Kas ta saab mind aidata? Mida ta näeb ja tunneb? jne, jne. Ühe sõnaga ei suutnud ma täiesti 100% olla selle tunni juures, kus ma olin. Kuid sel nädalal ma otsustasin, et ma lasen asjadel minna nii nagu nad lähevad. Ma ei mõtle ega juurdle, vaid lihtsalt olen, sest muidu võin paljust ilma jääda. Ei pane lihtsalt oma mõtlemise kõrvalt tegelikku elu tähele. Ja sellise suhtumisega ma selle nädala teise trenni läksin.
Seal trennis tegime tavalisi harjutusi. Paljud neist olid minu jaoks uued. Olin 100% oma mõtetega just seal, kus ma hetkel olin - jooga trennis. Õpetaja tegi aga ühe täiesti uue harjutuse. Nimelt pidime istuma silmad kinni, puhastama oma mõtted ja mitte midagi mõtlema ning olema lihtsalt õnnelikud. Selleks, et õnnelikud olla saaksime, pidime suunurgad üles tõstma nagu naerdes ja õnnelik olles ega tohtinud mõelda, mingile konkreetsele asjale, mis meid rõõmustab, vaid lihtsalt olla antud hetkel õnnelik ja rõõmus. Õpetaja ütles aeg-ajalt, et tõstaksime suunurki veidi veel ülesse. Ja siis veel veidi. Kuni lõpuks hakkasid kõik trennisviibijad naerma. See oli lihtsalt nii positiivne ja lõbus harjutus. Peale seda läksime aga pikali (tegime harjutust, mida ta nimetab meritäheks), sulgesime jällegi silmad ning pidime olema oma selle positiivse tundega ega tohtinud mõelda millelegi muule. Õpetaja samal ajal aga rääkis.
Ta rääkis õnnest. Ütles, et inimesed väga sageli sulgevad oma õnne kanalid ja unustavad selle avada. Nii ei pääse õnn ja rõõm nende juurde isegi siis, kui see neil nina ees on ja nende juurde tulla tahaks. Selleks, et olla õnnelikum, tuleb olla avatum ja selleks, et olla avatum, tulebki harjutada, sest kui elatakse pikka aega nii, et õnne kanal on kinni, siis on raske ümber harjuda. Ja see harjutus oligi näiteks üks selline, mis õpetab seda, kuidas olla õnnelik just selles hetkes, kus sa oled. Ja kui piisavalt kaua harjutada, siis varsti pääseb ka õnn meieni. Ma kuulasin seda juttu ja kogesin seda positiivset tunnet ning pisarad tahtsid iseenesest voolama hakata. Ta rääkis õnnest nii ilusti ja õigesti ja ma sain aru, mida ta ütles ja ma kuulsin seda ja ma tundsin seda. Ma tundsin, et vajan oma elus õnne, seda on mu elus vähe olnud, kuid olen vist tõesti iseendasse nii kapseldunud ja suhtun kõigesse nii negatiivselt või kaitses olles (eeldades, et keegi tahab mulle kindlasti keerata või mind reeta või midagi halba teha), et ma ei oskagi olla õnnelik enam. Ja kui olen, siis ainult üürikese aja, mitte rohkem, sest see on nii imelik. Olla õnnelik - mitu tundi järjest. See on ju kummaline. Kuidas see üldse võimalik on?
Tunni lõpus tegime energeetilisi hingamis ja kontsentreerumisharjutusi ja see oli lummav lihtsalt. Neid harjutusi tehes tundsin nii suurt ja positiivset energiat kogu saalist ja justkui maa alt, et see oli võimas. See oli imeline tunne. Ja nii tugev. Kuigi olen ka varem tundnud tõesti energia voolamist oma kehas mõttejõu abil, siis mitte kunagi nii. See oli vapustav. Tundus, et ma polnud ainus, kes nii tundis. Tunni lõpus, oli õpetaja juures järjekord. Trennikaaslased läksid õpetajat tänama nii võimsa tunni eest. Päris paljud tahtsin teda kallistada. Ma vaatasin arglikult kõrval ja korjasin oma asju kokku. Õpetaja ise oli ka väga õnnelik ja ütles, et kui varem ta on ikka tundnud, et mõnel läheb mõte kuhugi jalutama, trennisaalist minema, siis sel korral olid kõik 100% mõtetega kohal ja saalis oli tuhutult ilus energia. Nii et ka meie saime õpetajale midagi postiivset anda. See oli suurepärane trenn.
Ma tundsin sealt tunnist lahkudes ja õhtul koju minnes, et ma õnneks tõesti sattusin õige õpetaja juurde. Õigesse ja mulle sobilikku trenni. Sest kas see ei ole midagi väga postiivset, kui isegi tunde hiljem tunnen, et olen täis armastust ja õnne? See oli ja on suurepärane tunne. Ma ei jõua järgmist jooga trenni ära oodata.
