Kui alateadvus lajatab sajaga näkku

     Ärkasin ühel hommikul ülesse kaetud üleni külma higiga. Ärkasin paanikas ja ahastuses, sest olin näinud kohutavat unenägu. Ma usun, et igaüks on kord sellisest unenäost ärganud. Sellisest unenäost, kus sa tahaksid teada lahendust, kuid seda ei tule. 

     Ma nägin unest, et eksisin ära. Ja mitte niisama. Vaid olin läinud võõrasse riiki reisima ning see kõik oli fantastiline. Uus ja põnev kultuur, kauge maa teisel pool maakera, põnevad uued kohad. See unenägu hakkas nii hästi. 

     Mind ümbritsesid lähedased inimesed ja tunne oli suurepärane. Mäletan sellist õnne ja rahulolu tunnet. Oli mahe suvepäev ja istusime mere ääres. Päike ei kõrvetanud enam ja puhus kerge tuul. Me istusime ja pidasime piknikku. See ei olnud tavaline meri, vaid ookean. Võimas ja ilus. Seltskonnas olid ka lapsed. Üks juba suurem ja teine alles väike. Läksime kolmekesi jalutama. Suurem laps mängis kividega ja jooksis väikseid mäekesi pidi üles alla. Väiksem oli mul süles, sest tema ei suutnud mööda neid kaljusid ronida. See oli nii tore tunne. Ma mäletan, kuidas suurem laps rõõmsalt hüppas ja jooksis, ise samal ajal lauldes ja meiega rääkides ning väiksemat lõbustades. Mäletan kuidas pisem mu süles kogu aeg naeru laksutas ja rõõmsalt kaasa elas suurema lapse lauludele ja naljadele. Tuul sasis kergelt mu juukseid ja päike hakkas loojuma. See kõik oli nii ilus. Ma ei olnudki tähele pannud, kuhu olime välja jõudnud. Kuid kui tahtsin tagasi minna, siis ... me ei saanud. Kaljud olid suuremad, kivid veeresid mööda ääri alla ja me olime justkui hoopiski teises kohas, sest tagasiteed ei olnud. Lõksus. Otsustasin ikkagi tagasisuunas liikuda. 

     Suurem laps oli väsinud ja ei laulnud enam. Väike oli samuti väsinud. Kui suurem küsis, et millal me tagasi jõuame, siis ma ei osanud talle midagi muud öelda, kui ainult seda, et peame veel edasi minema, sest me ei ole veel kohale jõudnud. Ta oli tark laps ja sai kohe aru, et midagi on valesti. Ja küsis mu käest, kas me oleme eksinud. Ma vastasin, et jah, me oleme kuidagi vales suunas vist läinud ja nüüd peame leidma õige tee tagasi. Ta vaatas mind tõsiselt ja ei lausunud midagi. Väiksem ei saanud midagi aru. Lihtsalt hoidis vaikselt mu ümbert kinni ja vaatas, mis toimus. Päike oli juba peaaegu täiesti loojunud, mere kohal tuul tõusnud ning ookeani lained lõid tugevamalt vastu mere ääres seisvat kivist kaljuseina. Läksime äärt pidi muudkui aga edasi. Õnneks oli mul peal kerge pluusike ja panin selle pisemale ümber. Suuremale ütlesin, et ta peab püüdma olla ettevaatlik, kuid ärgu paigal püsigu, sest muidu hakkab liiga külm. Kumbki laps terve selle liikumise ajal ei jonninud ega nurisenud. Isegi siis, kui ühel korral pidin äärepealt väiksega peaaegu ookeani kukkuma, sest jalge all hakkasid kivid allapoole veerema ning ookeani lained justkui meid oodates vastu kivisid loksusid, olid mõlemad kui vaprad sõdurid. Ise püüdsin olla hästi rahulik ja kindel, kuigi tegelikult olin täiesti ahastuses. Vastutasin ju ka laste eest ja kui mõtlesin veel sellele, mida teised seltskonnaliikmed tundma pidid ja lapse vanemad.... ma olin kohutava pinge all.

     Jõudsime kuidagi linna. Linna, kus pea keegi ei oska inglise keelt. Oli tükk tegemist, et leida inimene, kes üldse inglise keelt mõistaks. Pöördusin lõpuks ainult nooremate inimeste poole, kellelt abi paluda. Ma leidsin õnneks ühe tüdruku, kes vastumeelselt meid aitas. Selles riigis  millegipärast arvasid kõik, et kui võõras inimene nende poole pöördub, siis on tegu kas kerjuse või vargaga. Seega oli ka see tüdruk vastumeelselt nõus aitama. Ma nägin tema sisemist võitlust iseendaga - ta justkui ei tahtnud seda enda südametunnistusele võtta, et äkki tõesti see kahe lapsega naine ei ole kerjus, vaid päriselt keegi, kes abi vajab. Ta juhatas meid mingi söögikohani ja ütles, et me läheks ühte kaubikusse, et need mehed seal kaubikus viivad meid sinna, kuhu vaja ja aitavad meid (ta nimelt seletas neile elavalt midagi omas keeles ja näitas meie poole). Ma mäletan, kui tänulik ma sellele tüdrukule olin. Kallistasin teda. Ta vaatas ming väga kurvalt ja kuidagi ikkagi umbusklikult ja justkui kergendatult, et see kõik ei jää tema kaela. Istusin autosse, kus oli soe. Lapsed olid mu ümber ja võtsid vastu meeste pakutud friikartulid, sest nende kõhud olid kohutavalt tühjad. Ma olin nii õnnelik, sest arvasin, et võime nüüd kergemalt hingata. Kaubikus põles väike lambike. Õues oli ju juba pilkane pimedus, sest vahepeal oli öö kätte jõudnud. Kuid kui hakkasin autos ringi vaatama, siis pidi mul süda seisma jääma. Auto roolis istus üks tume mees. Kaubiku taga meie vastas istusid veel neli tumedat meest, kes vaatasid meid.... no nii, et pidin õudusest püskid täis laskma. Ja just siis ärkasin üles. Külmas higis, süda puperdamas ja ise täielikus paanikas. 

     Käisin toas ringi ja püüdsin rahuneda. Sisendasin, et see oli lihtsalt uni ja kõik on ju korras. Olen oma kodus ja kõik on hästi. Kuid see uni ei andnud mulle rahu. Ma tavaliselt ei tee seda üldse, kuid läksin kohe netti surfama, mida sellised kujundid unenäos tähendama peaks. See oli nii selgete märkidega uni. Ja mida ma siis lugesin pani mind veelgi rohkem jahmatama. 

     Paljudes unenägude seletajates oli juttu, et see võib tähedada seda, et olen kaotanud sihi oma elus ja et ma olen kaotanud ka oma eesmärgid. Et ma olen mures ja ebakindlad on ka rajad, mida pidi käin. Ja kui unes püüdsin kelleltki abi leida, siis see tähendab, et otsin elus kelleltki tuge, otsin kedagi, kellele saaksin toetuda. See unenägu pidavat tähendama, et mu elus on segadus ja rahutus, emotsionaalne virr-varr. Märgid viitasid sellele, et ma olen liialt keskendunud detailidele või mingile kitsale osale oma elust ja see ei lase mul näha kõike suures perspektiivis. Et ma ei märka tegelikku elu, vaid ainult väga väikseid juppe sellest. Ühes kohas isegi oli kirjas, et selleks, et näha kõike seda, mis mind tegelikult ümbritseb, peaksin pöörama tähelepanu oma tegelikele probleemidele. 

     Ma lugesin kõikide sümbolite tähendusi, mida unenäost mäletan ja olin jahmatusest suu ammuli. Kuidas on see võimalik, et see, mida unes näen, nii ka on. Jah, ma olin täielikult nõus sellega, mida lugesin. Mu elus on juhtunud asju, millega peaksin tegelema, kuid mille olen kuhugi enda sisse surunud. Ja püüan teha näo, et neid asju pole olnud. No ma tean, et on, kuid olen võtnud seisukoha, et liiga palju mingile negatiivsele minevikusündmusele pidama jäädes, hakkan neid ehk võimendama ja need võivad hakata mu praegust elu häirima. Liiga palju minevikule mõelda ei ole minu meelest ka hea. Nii olen minevikus olnule pühendanud teatud aja, õppinud sellest, mida vähegi õppida olen suutnud ja pannud selle oma minevikus olnud asjade riiulisse ning selle sinna lihtsalt jätnud. Kui vahel mõte selle riiuli poole läheb, siis püüan võimalikult kiiresti millegi muuga oma mõtted hõivata. Kuid see unenägu lajatas mulle täiega vastu vahtimist.

     Ma ju tean tegelikult seda, et nii kergelt ei ole võimalik väga suurtest ja negatiivsetest olukordadest välja tulla. Et kõigele tuleks mõelda, läbi seedida, lasta valla kõik tunded, mida iganes need mineviku sündmused ka esile ei kutsu ning sõlmida peale kõigi emotsioonide läbielamist minevikuga rahu. Kuid ma ei ole seda tegelikult teinud. Ma tean seda. Ma tean, et ma valetan iseendale. Ma ei ole loll. Kuid mida teha siis kõige selle taagaga, mis minus on? Mis siis, kui mul on äkki liiga raske sellega tegeleda? Ja mis siis, kui ma ei ole nõus andestama? Elule või saatusele või jumalale või kellele iganes. Mis siis, kui ma ei suudagi seda teha? Kõik, mis on olnud minu minevikus on ju osake minust endast. Ja ma ka ei ole valmis selleks, et teised mind väga nõrgana näeks. Kas ma olen juba piisavalt tugev selleks, et hakkama saada teiste kaastundega? Kas ma olen valmis kõigiks küsimusteks? Ma korra olin väga avali. Tulemuseks oli, et puhkesin üks kord kohvikus vesteldes ulguma ja ei osanudki kõigele vastata. Isegi mitte nii lihtsalt küsimusele, kui see, et mis mind kõige rohkem kurvastab selles olukorras, milles olen? See oli nii raske küsimus, et ma ainult nutsin. Kas see on normaalne? Kas ma ikka pean tegelema oma minevikuga, kui ma selleks valmis ei ole?

     Ma usun, et ma pean tegelema sellega, mis mind häirib ja mida püüan tagasi suruda. Ma usun, et see on vajalik selleks, et saaksin edasi liikuda. See on tõesti nii - ma püüan olla tugev, rõõmus, õnnelik, nautida seda, mis mind ümbritseb. Kuid kui jään iseendaga üksi, siis on raske üksi olles iseendale maski ette panna. Asi ei ole selles, et ma ei tunneks rõõmu sellest, mis mu ümber on või nendest inimestest, kes mind ümbritsevad. Või et nemad ei ole valmis mind toetama. Asi on selles, et ma ise ei ole valmis seisma silmitsi iseendaga ja minu sees oleva valuga. See ongi nii nagu seal unenäos - kõik on ilus ja tore ja suurepärane ja siis ühel hetkel on totaalne kaos, hirm ja paanika. 

     Ma ei tea, miks ma sellist unenägu nägin. Ehk sellepärast, et ma hakkan jõudma lähemale sellele valmisolekule või sellele, et mul ei ole mõtet oma tunnete eest põgeneda. Või sellele, et ma olen valmis leppima oma minevikuga. Mu alateavus ehk tuletas mulle läbi selle unenäo meelde, et ma saaks olla õnnelikum ja paremini elus toime tulla, kui ma tegeleks kõige sellega, mis mu hinge tegelikult närib. Et on aeg lõpetada poolikult elamine.

     Ma ei tea. Ma tõesti ei tea. Kuid selge on see, et ma sain tõesti hoobi näkku. Seda, va kurivaim alateadvust, on raske ignoreerida. 

Miks stiilipidu on siiski tore pidu

     Mind kutsuti umbes kuu aega tagasi ühele soolaleivapeole, mis ei olnud tavaline soolaleivapidu. Nimelt pidi see olema stiilipidu 30ndate stiilis.

     Mind on alati stiilipeod veidi hirmutanud, kuid ootusärevus selliste pidude puhul on kordades suurem kui tavaliste koosviibimiste puhul. Mida selga panna? Kust need riided leida? Kuidas teised välja näevad? Kas ma üldse leian midagi? Kuid kunagi ei ole mu peas küsimust selle kohta, kas minna stiilipeole tavalistes rõivastes. Kutsujad võtavad kindlasti kõik  külalised väga hea meelega alati vastu, kuid ikkagi ootatakse stiilile vastavalt rõivastatud külalisi.

     Minu riiete otsingud algasid juba varakult. Eriti arvestades seda, et pidin lisaks endale, leidma sobilikud riided veel kahele inimesele. Kuna olin vahepeal haige, siis jäid minu otsingud samale nädalale, kui pidu pidi toimuma. Hakkasin nädala alguses endale selgeks tegema, mida üldse kolmekümnendatel kanti, et teada, mida ma otsima pean. Ähmaselt ma seda küll aimasin, kuid selge ettekujutus siiski puudus.

     Oma üllatuseks avastasin, et mulle väga meeldivad selle ajastu rõivad.  Mehed olid nii šikid ja naised nii naiselikud ning lapsed lausa nupsikud. No eks seda ajastust mõjutas palju ka majanduslik olukord, kuid sellise stiilipeo jaoks võib siiski valida välja just kõige lahedamad palad, mis endale meelejärgi on.

     Kui taustauuring tehtud, suundusin otsejoones kaltsukatesse, kus tuhlasin ja tuhlasin, kuni lõpuks leidsin kahe inimese jaoks sobilikud kostüümid, kuid ise endale midagi valida ei osanud. Kuna tundus, et võin isegi juhuslikult sobilikud riided leida tavalistes poodides, läksin erinevatesse keskustesse surfama. Aga endiselt ei midagi. Kuna kõik see võtab nii palju aega, siis pöördusin lõpuks tagasi esimesse kaltsukasse, kus olin käinud, ja ostin ära selle, mis mulle kohe oli silma jäänud. Seega ostlemise kohta loo moraal - kui stiilipeo jaoks midagi silma jääb, tuleb kohe ära osta, sest tõenäoliselt muidu jäädki otsima ning tekitad sellega endale vaid peavalu ja mõttetut ajakulu.

     No ja kui siis peopäev kätte jõudunud, jõudis mulle kohale, et ikka on veel midagi puudu ja pidin veel kiiruga sama päeva hommikul ostma mõned aksessuaarid. Kuna pidu pidi algama juba kell kolm, siis tormasin poest tagasi koju, et hakata end sättima. Sest tuli ju teha veel ka soeng, ilma milleta, oleks riiete selgepanek olnud vaid pool kogu lõbust. Tegin ära teistele soengud ja kui siis aeg iseendani jõudis, avastasin, et olin lokke tehes kiirustades vale plögina pähe pannud (soengukinnitus vahendi asemel olin pähe pannud vaha). Kui rullid peast keerasin, olid juuksed nagu rasvarullid, lokkidest polnud juttugi ja nutt tahtis lihtsalt peale tulla. Ega ei olnudki midagi muud teha, kui juba riietes ja meigiga minna ja pesta nii palju seda vaha peast välja kui võimalik ning lihtsalt püüda päästa nii palju kui päästa annab.

     Päästetööd lõppesid ja peole jõudsime tund hiljem kui kutsutud. Väga piinlik, kuid see-eest saabusime stiilselt. See oli esimene kord mu elus, kui olen kuhugi nii kaua hilinenud. Tunne oli seetõttu väga räbal. Kuid kohale jõudes olid kõik väga sõbralikud ja nägid lihtsalt fantastilised välja. See oli suurepärane vaatepilt. Just seetõttu mulle need stiilipeod nii meeldivadki. Ust avades astud sa sisse justkui teise maailma. Muusika, inimesed, meeleolu, toit, jook - kõik on teistsugune. Ja ka inimesed, kellega kogu aeg suhtled, räägivad ja käituvad hoopis teisiti kui tavaliselt. Selle peo juues oli aga lihtsalt imeline see, et toit oli tehtud tõesti selle aja retseptide järgi. Peoperenaine ütles küll, et ta luges neid retepte ja oleks ise teinud nii mõndagi teistmoodi, kuid autentsuse huvides jättis omapoolsed täiendused tegemata ja jälgis täpselt tolle aja retsepte. See tekitas veelgi erilisem tunde. Ja tõesti maitses toit hoopis teisti kui tänapäeval.

     Kuigi sellised stiilipeo kutsed on alati seotud suure ja pika ettevalmistusajaga, on stiilipidu väärt neid kõiki tunde ja minuteid, mis on kulutatud riiete otsimisele ja enda sättimisele. See peavalu ja mure on kui õhku pühitud hetkest, mil avatakse uks, et sind tervitada ja sisse kutsuda. 

     Panen siia ka mõned pildid selle kohta, milline selle ajastu tüüpilisem riietumisstiil oli, et oleks hiljem hea meenutada, millised sellel stiilipeol külalised välja nägid. 

  

Taiji esimesed sammud

     Minu samm teha midagi uut ja seniavastamatut, jõudis järgmisse etappi. Juba pikka aega olen mõelnud, et tahaksin hakata käima kuskil trennis. Kuid kuna minu viimane kogemus jääb üle kümne aasta tagusesse aega, siis ei soovinud ma minna kuhugi suurde spordikeskusesse. Ma tõesti tundsin hirmu ja pelgasin seal valitsevat hindavat suhtumist treeningukaaslastesse, nende riietesse, kehasse ja sellesse, millised nad on ja kuidas liiguvad. Seega otsisin kohta, kus võiksid käia väga tavalised inimesed, pigem igas vanuses inimesed, kellel ei oleks oluline see, kuidas keegi välja näeb või kuidas liigub.

     Avastasin oma üllatuseks, et minu töökoha juures, täpselt maja taga, asub klubi, kus tehakse erinevaid trenne. Mitte selliseid tavapäraseid aeroobseid trenne, vaid väikeses saalis tegeletakse jooga, taiji, mõne tantsulisema trenniga ... kõigisse trenniliikidesse ma ka ei süvenenud päris täpselt. Kuid seal tegeletakse pigem selliste teistsuguste trennidega. Kuna see jääb mu töökohale nii lähedale (lihtsalt ümber maja nurga minna), siis ei olnud nagu ka vabandust tuua selle kohta, et trenni minek võtab palju aega. Seega otsisin välja trenni, mis tundus mulle jõukohane olevat ja otsustasin, et teen sellega proovi.

     Ma valisin taiji trenni, kuna mulle pakkus huvi see, kuidas on võimalik läbi voolava ja rütmilise liikumise ning läbi meditatiivsete harjutuste jõuda hingelise tasakaaluni. Ma tundsin, et minu hing on rahutu ja ma ei oska lõõgastuda ega puhata ja ehk selles trennis õpin ma iseennast niipalju tundma, et suudan leida tasakaalu ja rahu.

     Enne esimesse trenni minekut, lugesin kodulehelt, et harjutusi tehes peaks seljas olema pigem tumedapoolsed riided ja pikkade käistega pluus, mida mul muidugi tol päeval kaasas ei olnud. Läksin lõunapausi ajal poodi ja ostsin endale ühe musta pikkade käistega pluusi. Kuna kodulehelt lugesin ka, et kaasa võiks võta oma mati, mida mul muidugi ei olnud ja ma seda ostma ei tahtnud hakata, siis kirjutasin meili, et plaaniksin tulla õhtul trenni, kuid mul puudub oma matt. Üsna pea sain vastuse, et matid on olemas ja tulgu ma aga proovima, kuidas mulle see trenn sobib.

     No kui ma juba nii kaugele jõudsin, siis tuli ikka ka õhtul kohale minna. Eriti piinlik oleks, kui oled juba meili kirjutanud ja siis ikkagi kohale ei ilmu. Kuna sel päeval oli väga kiire õhtupoolik töö juures, siis viimasel hetkel tegin veel tööd, peale seda vahetasin töö WC-s välgukiirusel riided, tõmbasin mantli selga, saapad jalga ja jooksin trenni.

     Ähkides ja puhkides jõudsin kohale (seda, et ma pole juba paar kuud jooksnud, annab kohe võhmale tõsise tagasilöögi), tegin ukse lahti ja vaatan, et saali põrandal istub üks mees. Kodulehel oleva pildi järgi tundsin ära, et see on treener. Ta avas silmad, ma teretasin teda rõõmsalt ja kohe ütles ta, et ma olen vist see, kes talle päeval meili kirjutas. Ütlesin, et jah, see olen tõesti mina ning tormasin teda kättpidi tervitama. Ta vaatas üle ukse minu väljasirutatud kätt ning mainis, et üle ukse kätt ei anta. Astus koridori, ulatas mulle alles siis käe ja mina hakkasin vatrama. Et mõtlesin tulla proovima ja vaadata, kuidas mulle see trenn sobib. Küsisin, et kuhu ma riideid saan panna jne. Märkasin, et kui olin mantli hõlmad lahti teinud, siis ta vaatas mind pealaest jalatallani väga hindavalt ja ma ei saanud lihtsalt oma suud kinni hoida ja küsisin, et kas mu riietus ei sobi või. Mille peale ta vist ehmus (no, et ma nii otse küsisin kohe ma pakun) ja ütles, et ei sobib küll. Palus tulla saali, kui valmis olen. Minu jaoks oli väga kummaline kõige selle juures see, et mina rääksin pigem reipalt ja selge kõlava häälega, kuid tema rääkis algusest peale väga vaikse, tõsise ja madala häälega, mis oli minu jaoks väga harjumatu,

     Läksin riietusruumi ning panin oma asjad ära. Peale seda astusin saali ja oma jahmatuseks nägin ma mõlemal pool ust seina ääres rätsepistes istuvaid inimesi, kellest mõnedel olid silmad suletud ja nad jätsid mediteeriva inimese mulje. Ma olin veidi pabinas, sest sealt ma siis tulin ju hõisates ja vadistades, kuidas ma sinna sattusin, kui tegelikult saalis inimesed püüdsid end täielikus vaikuses häälestada trenni lainele. Mul oli väga piinlik, aga no sisse tulles ei näinud ma, et saali seina ääres istus vähemalt kaheksa inimest ja ka seda ma ei teadnud, et seal peab vaikselt olema. Püüdsin sellest üle saada ja võtta asja siiski rahulikult.

     Trenn algas soojendavate harjutustega. Venitused, oma pea masseerimised, painutused ja ka hingamine. Trennis muusikat ei olnud. Jällegi minu jaoks täiesti üllatav kogemus teha trenni grupis ilma muusikata. Olin endale kuidagi ette kujutanud, et seal lastakse kerget meditatiivset muusikat või linnulaulu, merekohinat või midagi muud sarnasti, kuid ei - täielik vaikus. Iga kõhukorin ja hingeldus on kõigile saalisviibijatele hästi kuulda.

     Unustasin vist mainida, et üks trenn kestab kolm tundi. Niisiis olime oma harjutustega jõudunud kuhugi poole peale, kuid treener hakkas tegema hingamis harjutusi. Neid harjutusi pidi tegema püsti seistes ja kinnisilmi. Ühe harjutuse juures rääkis ta, et meie peopesa keskel täpselt on üks energiapunkt ja püüame teise käega seda puudutada nii, et me käsi kokku ei pane. Üht kätt hoidsime naba juures peopesa ülessepoole ja teisega püüdsime tõmmata ja puudutada seda energiapunkti tehes selliseid tõmbamise liigutisi. Ta ütles, et me kujutaks, ette et meie üks käsi on kui meduus, mis püüab kogu aeg edasi liikuda. Ja samal ajal ütles ta, millal hingata sisse ja millal välja. Ja varsti hakkasin ma tundma, et ma ei saa enam oma käsi kokku panna. Minu käte vahele oli tekkinud mingi tugev takistus, nagu mingi asi. Ma hingasin ja tegin ühe käega seda meduusi ujumise liigutust, kuid järsku tundsin, et mul hakkab väga paha. Ma avasin silmas ja märkasin, et olin hakanud higistama, selline minestuseelne seisund hakkas tekkima. Lahkusin vaikselt saalist ja läksin vetsu, kus veega nägu pühkides püüdsin end turgutada. Istusin korraks ka maha ja tõmbasin hinge. Ma olin täiesti šokis - kuidas mul lihtsalt hingates nii paha hakkas ja mis kuramuse asi mul sinna käte vahele tekkis? Kas mul on tõesti nii elav kujutlusvõime? Või viib see treener oma õpilasi kuidagi hüpnootilisse seisu?  Või no mis üldse juhtus?

     Peale väikest enda kogumist, võtsin julguse kokku ja läksin saali tagasi. Hingamisharjutused jätkusid. Seisin oma kohale tagasi ja jätkasin harjutuste tegemist. Nüüd oli vaja käsi hoida enda kehast veidi eemal, peopesad suunaga põranda poole ja hästi vaikselt tõsta ja langetada hingamise rütmis oma käsi. Treener rääkis, et me püüaks ette kujutada, et me lükkame oma kehast kõik muremõtted ja probleemid välja (lüli lüli haaval) ja kui oleme need oma kätega kehast välja surunud, püüame ette kujutada, et me ammutame maa põuest endasse uut ja puhast energiat. See tuleb meie kehasse meie käte kaudu. Ise pidime samal ajal käsi üles ja alla liigutama justkui merelained. Ja jälle tundsin ma justkui minu käte ja põranda vahel on mingi seos. Midagi on seal vahel, nagu mingi asi või vai või midagi sellist, igatahes oli mul selline tunne, et minu käed ja põrand on millegagi ühendatud ja mu tundsin seda. Ma avasin silmad ja mõtlesin, et püüan rahuneda ning aru saada, mis tegelikult toimub. Vaatasin teisi ja nägin, et kõik tegid harjutusi väga süvenenult. Õnneks varsti see harjutuste seeria lõppes.

     Järgmine harjutus oli üksteise selja masseerimine. Sattusin ühe naisega paari. Treener ütles ja rääkis täpselt, kuidas peab tegema ja mida ning kui tugevalt masseerida. Kuna ma niigi masseerimisi ei kannata, siis tundsin, kuidas mu pea hakkas ringi käima. Järsku hakkasid mu silme ette tulema mustad täpid nagu enne minestamist ning suutsin vaid pöörata mind masseeriva naise poole ning öelda, et vabandust, kuid mul hakkas nii paha ning istusin põmaki aknalauale maha. Naine, kes mind masseeris vaatas mind jahmunult ning treener ütles, et ma istuks, et see on tavapärane, et võib paha hakata. Istusin ja püüdsin toibuda ning jälgisin trennikaaslasi. Nad kõik tundusid olevat väga rahul ja tasakaalus iseendaga. Ma istusin ja mõtlesin, et ma olen kõige imelikum inimene maamunal, et kuidas see saab olla, et mul hakkas lihtsalt hingamisest ja lõõgastumisest nii paha. Tundsin end väga räbalalt. Kuid mis kõige põhilisem - ma nii karstin, ma olin täielikus šokis ja väga endast väljas. Ma püüdsin olla rahulik, kuid pisarad tahtsid iseenesest silma tulla.

     Kui tuli iseseisva harjutamise koht, siis tuli treener minuga rääkima. Ma ütlesin talle, et see oli nii hirmus, et ma ei saanud aru, mis toimub. Et mul hakkas nii paha. Mille peale tema ütles, et no sa hingasid ja lõdvestusid, et mis seal ikka nii hirmsat on. Et vahel mõnega juhtub. Ma küsisin, et kas see on tavapärane või tähendab see seda, et see trenn siiski pigem ei ole minu jaoks. Mille peale ta nagu ei osanud midagi öelda ja jäi sõnu valima ja ma küsisin siis, et pigem nagu mitte ja ta ütles, et nojah, et pigem... Mul tulid pisarad silma. Ma tundsin, et ma olen kõige imelikum ja teistsugusem inimene. Ma tundsin, et ma oleks justkui mingi väärakas, sest mul hakkas paha. Ja ütlesin talle läbi pisarate, et see oli väga jube, et ma arvasin, et see on pigem selline venituste trenn, kuid see et mul nii paha hakkas, on väga hirmus. See trenn tundus mulle jube. Ta vaatas mind, naeratas ja läks teiste trennikaaslaste juurde.

     Trenni lõpuni ei suutnud ma rahuneda. Kõige lõpus aga juhtus veel üks naljakas asi. Nimelt pidime olema pikali ja lihtsalt hingama ja lõõgastuma. Ta rääkis hästi monotoonselt ja rahulikult, mida ette peame kujutama ja kuidas mõtted peaksid lõpetama tegevuse, et saaksime puhata. Ja ühel hetkel, ma ei pannud tähele millal, ta lõpetas rääkimise ja oli lihtsalt vaikus. Järsku ärkasin ehmatusega.... oma norsatuse peale ülesse. Ma jäin magama. Kui piinlik. Ja veel ärgata oma norsatuse peale. Vaju häbi pärast maa alla. Avasin koheselt silmad ja lihtsalt lesisin. Ma ei saanud aru, kuidas ma sain nii kiiresti lihtsalt magama jääda. Põmm ja valmis. Ma ei julgenud enam silmi kinni panna ja vaatasin vaid lakke. Hakkasin kuulama teiste hingamist ja kuulsin järsku oma suureks rõõmuks, et üks mees oli ka magama jäänud, sest ta hästi vaikselt hingas norsates. Mõtlesin, et no jumal tänatud - ma ei ole ainus!

     Trenni lõpus istuti ringis ja treener rääkis niisama nendest harjutustes, mida trennist tehti ja miks. Ning vastas inimeste küsimustele. Treener küsis ka, et kas keegi tundis hingamisharjutusi tehes, et midagi oleks kui käte vahel. Mille peale mina ütlesin, et mina tundsin väga tugevalt. Ta vaatas mind altkulmu, sirutas käe mu poole ja ütles, et sa oled keskmisest tundlikum inimene. Mul oli suu kinni ja ma ei teadnud, kas võtta seda kui solvangut või komplimenti. Kui trenn lõppes, siis tänasin treenerit ja lahkusin kohe ja kiiresti saalist. Minu juurde tuli aga üks vanem naine ja ütles, et ta nägi, et ma olin suures hirmus, kui mul paha hakkas ja ta tahtsis mulle öelda, et ka temal on kahel korral hakanud nii paha, et ta on peaaegu ära minestnud. Ta rääkis, et ta on seda uurinud, küsinud ja saanud teada, et see pidi olema normaalne, et vahel võib midagi sellist juhtuda. Et ta tahtis mulle seda kohe tulla ütlema trenni ajal juba, kuid ei leidnud kuidagi sobivat hetkel. Ma tundsin, justkui mul oleks koorem õlgadelt langenud. Ma tänasin teda ja ütlesin, et ma arvasin, et mul on midagi viga, et ma olen imelik. Et see oli tõesti väga hirmus. Tundsin, et alles siis hakkasin pingest vabanema. Jäime sel teemal veidi juttu ajama ja siis ütles selle naise mees, et tema on jällegi tahtnud kogu selle trenni ajal midagi sellist tunda, aga ta ei ole saanud seda tunda. Et ta on isegi veidi kade, et ma midagi sellist juba esimeses trennis tundsin. Ma ütlesin, et see ei ole just kõige meeldivam tunne, mida tahta läbi elada.

     Vot selline esimene taiji trenn oli mul. Nädal läks sellest mööda ja mõtlesin tõsiselt, kas ma ikka tahan sinna trenni uuesti minna. Mõtlesin, et peaksin siiski proovima. Esimene negatiivne kogemus, treeneri pigem tõrjuv hoiak minu suhtes ja hirm ei lasknud mul tegelikult aru saada sellest, kas mulle see trenn meeldib ja sobib. Järgmisel nädalal ma siiski uuesti sinna ei läinud. Kuid nädal peale seda juba küll.

     Teise trenni minnes ma juba teadsin, et tuleb olla vaikselt, sest inimesed istuvad saalis. Kuid üleriideid ära võttes nägin sama naist, kes mulle ütles, et ka temal oli paha hakanud, ja ütlesin talle vaikselt, et mõtlesin siiski uuesti proovida. Mille peale ta armsalt ütles, et see on väga õige tegu. Läksin vaikselt saali, treener istus jällegi saali keskel ja istusin täpselt tema vastu seina äärde. Ma ei rääkinud midagi. Kui ta silmad avas, siis lihtsalt naeratasin talle ja tervituseks noogutasin. Ta naeratas mulle vastu ja noogutas. Tundus, et sel korral oli tervitus talle sobilikum.

     Teine trenn oli täiesti teiste harjutustega. Tegime osasid harjutusi ka maas olles ja mitte kogu aeg püsti seistes. Ma püüdsin teha vähem süvenenult trenni ja võtta veidi kergemalt kõike seda. Niipea kui tundsin, et midagi hakkab mulle üle jõu käima, siis jätsin pooleli või tegin poole vähem kui teised. Ja üllatuseks ei hakanud mul ei paha ega midagi. Treener oli kuidagi sõbralikum minuga. 

     Kui lõpus tehti uuesti selliseid meditatiivseid hingamisharjutusi, siis istusin ja pidin mõtlema hingamisele, Kuulama mida treener räägib. Ühel hetkel aga ma tundsin, et mu pea oli justkui tühi. Ma ei suutnud isegi hingamisele mõelda, Oli täielik tühjus. Ja siis järsku vihises mu silme eest mööda üks lärmakas pilt. Ma ei saanudki aru, mis asi see oli. Kuid see võis olla lihtsalt mingi tänava pilt, a'la autod liikusid, inimesed käisid ringi jne. Ja siis oli uuesti tühjus. Vaikus. Mitte midagi. Ja jälle vihises kui välk mu silme eest mööda uus pilt. See kord sain aru, mis see oli. Ma sattusin korraks tööle. See kõik oli nii häiriv ja raske. Need pildid segasid mind. Sest oli mõnus vaikus ja siis järsku selline välgunoole kiirusel tulevad pildid koos tõeliselt kõva lärmiga. Siis aga kuulsin ma jällegi treeneri häält, kes õpetas, mida teha (hingata, millele mõelda, mida ette kujutada). Ma istusin ja mõtlesin, et see siiski on vist vajalik trenn, mida edasi proovida. Seda need pildid, mida ma nägin mööda vihisemas, need olid tavapärased. Tänavamüra, liikuvad inimesed, töö, kodu... ma sain aru, et ma elan kogu aeg lärmi sees ja ma tõesti ei oskagi end välja lülitada ja puhata. 

     Peale trenni lõppu treener rääkis, et me õpimegi saama teadlikuks iseendast ja õpime seda, kuidas lõõgastuda ning end välja lülitada. Sest kui me ei õpi seda tegema, siis oleme alati kõige ja kõigi lükata-tõugata. Oluline on aga õppida end ja oma mõtteid kontrollima. Selleks on vaja aga osata olla teadlik sellest, mis meis toimub. Ma sain aru, et tal on õigus, kui ta rääkis sellest, et inimesed väga sageli puhkavad ainult öösiti voodis magades. Siis kui nad ei mõtle igasuguseid mõtteid, vaid on vajunud sügavasse unne. Kuid oluline on õppida puhkama ka siis, kui sa ei maga ning olla teadlik sellest, mida teeb su keha ja mis toimub sinus endas. Nii õpime paremini tundma iseend, kuulama iseend ja kuulma seda, mida meie keha meile ütleb. Ning ära tundma hetki, millal oleks vaja hoog korraks maha võtta ja lõõgastuda.

     Taiji - suurepärane totaalselt uus kogemus.

Lennukiga uude ajastusse

     Juba aastaid ja aastaid kuulen ma seda, kuidas mu tuttavad või lähedased käivad reisimas ja sõitmas igal pool ning see on muutunud sama tavaliseks kui sõita Tallinnast Tartusse. Mina kui mittereisiv inimene kuulasin alati selliseid reisijutte suure põnevuse ja ka kerge kadedusega, kui nüüd päris aus olla. Minu jaoks tundus välismaailm kuidagi väga kättesaamatu ja kauge, rääkimata sellest kui kallis see reisimine on.

     Sel suvel võtsin oma elus vastu otsuse, et nüüd ma tõesti muudan oma elu ja pööran suuremat tähelepanu iseendale. Lubasin endale, et ma mitte ainult ei räägi ja ei mõtle seda, vaid ka astun reaalseid samme selleks, et oma lubadust täita.

     No selle lubaduse täitmine osutus keerulisemaks kui ma arvasin. Esimene suur samm minu elus oli see, et püüdsin hakata töölt koju minema õigel ajal ja mitte tegema enam ületunde, v.a juhul kui vahel tõesti kuidagi muudmoodi ei saa. Minu tööpäev lõppeb tegelikult kell viis, kuid pea kümme aastat olen ma töölt koju läinud kella kuue-seitsme-kaheksa-üheksa ajal ja vahel töötanud ka nädalavahetustel. Eks see on tugevat mõju avaldanud ka mu tervisele ja eraelule, kuid siiski suutsin hommikuti püsti tõusta ja ennast jälle tööle venitada.

     Kui ma otsustasin alustada töö juures oma käitumise ja tegevuse muutmist, siis kõigepealt rääkisin tõsiselt oma ülemusega. Kunagi aastaid tagasi olin vabatahtlikult võtnud enda kanda paariks kuuks suure töölõigu, kuna üks inimene lahkus töölt. Ma jäin olude sunnil täitma aastateks kohustust ja mis ei lasknud mul ei magada ega puhata. Ja kuna pidin seda tegema oma tegelike töökohustuste kõrvalt, siis ei jõudnud ma teha hästi ei enda tööd ega seda kohustust, mis mulle määrati (ajutisest püsivaks tasustamata tööks). Elasin ise pidevates süümekates ja tihti ka suures vihas ebaõigluse pärast. Teised töökaaslased olid aga pahased, et töö ei ole tehtud nii hästi kui peaks. Kusjuures naljakas on see, et kõik inimesed eeldasid juba suhteliselt lühikese aja möödudes, kui olin ajutise kohustuse täitmiseks võtnud, et see ajutine teise inimese kohustuse ülevõtmine, oligi tegelikult minu kohustus. Kui ma korduvalt rääkisin kolleegidele, et see ei ole minu ülesanne ja selle probleemi peab lahendama ülemus, siis kõik pööritasid silmi ja seljataga toimus suur kirumine  - mind peeti lihtsalt üheks suureks vingujaks. Eks olid ka ülemuse kõrvad tummad minu appikarjetele ja palvetele olukorraga tegeleda ning mingi lahendus leida.

     Olen aastaid püüdnud endaga tööd teha ja enesekindlust suurendada. Samuti oskust öelda EI kui ma seda tegelikult öelda tahan. Kuid ei ütlemiseks  või enda kehtestamiseks mul senini julgust ei olnud. Siiski on minu eneseotsingud andnud tulemust. Ma pöördusin oma ülemuse poole suve algul hoopis teisiti, kui olin seda varem teinud. Ma lihtsalt ütlesin, et peale puhkuselt naasmist ei kavatse ma teha enam seda tööd, mille ta oli mulle ajutiselt määranud. Ütlesin, et ta peab selle olukorraga nüüd tegelema ja lahenduse leidma. Mina seda enam teha ei jõua, taha ega ka pea ja kuidagi ta mind selleks ka sundida ei saa, sest see ei ole minu tööülesanne. Kuna nägin, et ta oli ahastuses, sest see oli väga suur töölõik, siis pakkusin välja lahenduse, mis tundus mulle mõistlik. Nimelt ära jagada see üks ülesanne nelja inimese vahel, kes seda tegelikult tegema peaks, sest see kuulub lepingute järgi nende tööülesannete alla (selle olin eelnevalt endale selgeks teinud, mis kellegi täpsed lepingujärgsed kohustused muidugi on). Seda ei ole nad aga pidanud senini tegema, sest aastaid-aastaid tagasi kui firmal oli raha rohkem, palgati seda kohustust täitma eraldi töötaja. Mu ülemus on tegelikult väga tore ja mõistev inimene, kellel on suur ja hea süda ning kes on alati olnud mind toetav ja julgustav. Seega ütlesin lisaks, et eks see saab raske olema, kuid küll inimesed harjuvad ja lõpuks lepivad sellega. Ülemus oli nõus ja enne puhkusele minekut pidasime ülemusega koos tõsise ja raske koosoleku töökaaslastega, kelle vahel antud töölõik ära jagati. Eks see nii läkski, et vastuseisu oli alguses omajagu mõne kolleegi poolt, kuid praeguseks on olukord normaliseerunud. 

     Tänu sellele, et ütlesin lahti ülesandest, mis ei olnud minu ülesanne, jäi mul rohkem aega tegeleda oma tööga. Ja tänu sellele sammule olen suutnud ka lahkuda enam-vähem siis, kui mu tööpäev tegelikult lõppeb, mu töölaud ei ole tööde all lookas, saan lubada endale korralikku lõunapausi, mil saan pool tunnikest lihtsalt süüa ja lõõgastuda ning tunnen, et mu töö ei olegi kõige hullem. Eks ma näen ja vahel satun juhuslikult ikka peale sellele, kui mind seljataga kirutakse ja etteheiteid tehakse (sest loobusin tegemast tööd, mis ei olnudki tegelikult minu töö või leitakse teisi põhjuseid, miks mulle etteheiteid teha), kuid püüan suhtuda sellesse rahulikult. Eks vahel ole ikka süümekaid, kuid ma püüan neist üle olla. 

     Hiljuti kolis mu üks kallis inimene teise riiki elama ning seoses sellega hakkasin uurima võimalust talle külla sõita. Ja minu üllatuseks leidsin, et tegelikult on maailm avatud ka neile, kel ei ole luksusjahte või riigi üle keskmist sissetulekut. Ma olin tõesti jahmunud ja üllatunud. Ostsin lennupiletid ja otsustasin sõita maailma avastama. Esimene reisi jäi küll lühikeseks, kuid mulle oli see tohutu hüpe edasi.

     Ma olen sõitnud lennukiga kunagi ammu-ammu, siis kui olin alles väike laps, kuid ma ei mäleta seda ja seega minu jaoks oli see kui esimene lennureis üldse. 

     Lennujaama minnes olin pabinas ja ärevil, sest ma ei teadnud, mida oodata. Ahmisin kõike endasse nii palju kui võimalik. Jälgisin inimesi ja püüdsin teha nii nagu nemad. See oli ühe korraga nii huvitav, hirmutav kui ka põnev. Lennukile minnes olin üllatunud, kui väike lennku on, kui organiseeritud kõik on ja kui lihtne on liikuda tegelikult ühest kohast teise. Kui lennuk hakkas liikuma, tundsin kuidas mul süda tahtis sees lõhkeda, kuid püüdsin jätta väga rahulikku muljet. Kõik teised tundusid olevat nii lõõgastunud ja lennukiga sõit näis neile sama tavaline kui auto või bussiga sõitmine. Hingasin sügavalt ja kui lennuk lisas kiirust, et õhku tõusta, tundsin ühel hetkel hirmu ja teisel hetkel kohutavat vabastavat tunnet. 

     Lennuki õhku tõustes sain aru, et minu selja taha jäävad päevad, mis on minevikus ja mul on aeg hakata vaatama tulevikku. Esimene samm tööl sai tehtud. Teine samm reisimisega sai samuti tehtud. Ja see kõik oli minu jaoks kui uus algus. Kehas kõhe tunne, veidi hirmus, õõvastav, samas põnev ja ärevust tekitav. Õhus lennates ja alla oma tavapärastele käiguradadele vaadates sain aru, et see kõik on mu lend uude ajastusse. Vaja oli vaid muuta oma vaatenurka.

Daam lillas

     Pidin mõned päevad tagasi sõitma trammiga bussijaama. Ühissõidukites sõitmine on minu jaoks sageli hädavajalik, sest jala igale poole ei saa ja juhilube mul kahjuks ei ole. Seetõttu pean kasutama punktist A punkti B jõudmiseks tramme, trolle või busse. Üldiselt ei ole mul selliste sõitude vastu midagi ja see on isegi tore. Kuid vahel on mulle see lihtsalt nii vastik, et ainuüksi seal sõites on mul tunne, et minu küljes on miljoneid erinevaid baktereid. See vastikuse tunne tabab mind alati siis, kui minuga samas sõidukis sõidab mõni asotsiaal või on sõidukis mustusse lõhn või on see lihtsalt väga räpane.

 

     Kui mustus, hais ja veidi ebameeldivad kaasreisijad kõrvale lükata, siis see tegevus on minu jaoks väga meeldiv. Sõidad kiiresti sinna kuhu vaja, vihmase ilmaga  saad kuiva, tuulise ilmaga saad pageda peitu, külmaga saad sooja. Tore on sõites vaadata aknast välja, kuid ei ole midagi põnevamat, kui jälgida seda, kes sinuga sama sõidukiga sõidavad.

 

     Mõned päevad tagasi istusin siis jällegi trammi ning hakkasin liikuma on sihtkoha poole. Tegu oli nädalavahetuse hommikuga, kus reisijaid veel liiga palju ei olnud ning inimeste vahel oli "õhku". Nii on eriti hea vaadata oma kaasreisijaid. Kes sõidavad, mida nad teevad, mis tujus nad on, mida räägivad ... no ma ei tohiks seda teha, sest see ei ole viisakas teisi jõllitada, kuid no mida sa inimlaps siis tegema pead. Inimesed on oma loomult juba uudishimulikud. Ja mulle meeldib teisi jälgida, kui mul selleks võimalus avaneb ja tuju on. Ma muidugi jään alati viisakuse piiresse ja püüan siiski inimesti mitte ainiti põrnitseda.

 

     Ja nii olin ka mina sel hommikupoolikul trammis isumas. Sõit kulges vaikselt ja tavapäraselt. Istusin trammi päris ees ning nägin seda, mis toimus esimese ukse juures. Inimesed tulid peale ja läksid maha, astusid peale tulles tahapoole või otsisid istekohta. Minu ees istus üks punases jopes naine ja luges Naistelehte ning tema kõrval seisis pisut viisakamalt riides meesterahvas viigipükstega. Mõlemad vast nii kuuekümnesed. Nad olid ilmselgelt abielus, sest mõlemal olid sõrmused sõrmes ning nad suhtlesid omavahel vähe, kuid nii nagu pikalt koos elanud paarid omavahel räägivad. Vähesega on kõik öeldud ning asi selge.

 

     Järsku aga toimus suur muutus. Trammile ruttas üks vanem proua, ka nii kuuekümnene, ning tiris enda järel suurt erklillat kohvrit. Tegu oli daamiga või siis naisega, kes püüab olla daam, sest kogu outfit oli väga läbimõeldud: tumelilla kübara moodi müts, tumelilla pikk mantel, lillad kindad, tumelilla kott ning erklilla suur kohver. Kohver oli väga raske, sest ta ei jõudnud seda kõrgetest trammiastmetes üles tõsta. Ja nii see daam lillas oma erklillat kohvrit trammi tahtis tõsta - ise õues punnides ja kohvrit upitades.

 

     Viigipükstega mees hüppas daamile rüütellikult appi. Tõstis kohvri trammi ja ulatas naisele käe, et ka teda trammi aidata. Kui naine ja kohver trammis, läks kohe mehe pilk kiirelt oma abikaasa poole. Abikaasa oli langetanud Naistelehe põlvedele ning jälgis olukorda. Tramm hakkas sõitma, kuid mees oli ilmselgelt pinges - vaatas närviliselt aknast välja ise samal ajal püüdes hästi rahulik olla ning visates samal ajal oma abikaasale iga mõnekümne sekundi tagant pilke. Arusaadavalt püüdis ta aru saada, kas naine on tema abistamise üle uhke või pahane. Kui naine võttis rahulikult Naistelehe uuesti kätte ja ütles, et paari peatuse pärast tuleb siis nende peatus, oli näha, et mehel langes kui koorem südamelt. Sellega sai ta oma naiselt heakskiidu ja sõit võis edasi minna.

 

     Üks peatus enne enda peatust hakkas viigipükstes mees aga daamiga lillas vestlema. Esimesel hetkel visates veel korra abikaasale üks pilk, kuid nähes, et abikaasa loeb Naistelehte edasi, jätkas daamiga vestlus. Vestluse teema oli väga lihtne: kas ta saab daamil aidata ka kohver maha trammist tõsta, kas see kohver on ikka vastupidav ja mugav jne. Viigipükstega mees sattus nii hoogu, et unustas abikaasale edasisi pilke viskamast. Ja nii ta ei näinudki, et abikaasa hoidis küll ajalehte käes, kuid jälgis kulli pilguga igat oma mehe sammu ning enda peatuse lähenedes väga aeglaselt selle ajalehe kotti pani.  

 

     Daam lillas oli tähelepanust muidugi väga vaimustuses: selg läks sirgemaks, hoiak uhkemaks, hääl oli flirtiv jne. Mees oli ajanud karva turri ja rinna ette ning püüdis vestlust üleval hoida. Ise väga rahulolev olles. Naiselt heakskiit saadud ning rind julgust täis.

 

     Kas pole huvitav trammiga sõita? Milline elu on me ümber ilma, et seda tavaliselt märkakski. Abivalmis mees, kes ilmselgelt kuuletub oma abikaasale ning alles temalt nõusoleku või heakskiidu oma käitumisele saades julgeb olla tema ise. Mehe abikaasa, kes nägi välimuselt mehest palju räsitum ja hoolitsetum välja, omab suurt mõjuvõimu mehe üle ning kontrollib tõenäoliselt kõike peres toimuvat. Ning muidugi võrratud daam lillas, kes oli ehtne naine, kes vajab mehe abi (või käitub nii nagu vajaks). Ta oli kena, sarmikas, sõbralik ja koketeeriv, kuid mitte labasusse langev.  See kõik pani mind mõtlema sellele, kuidas inimesed käituvad ja kui oluline meile siiski on saada meile lähedalseisvatelt inimestelt heakskiitu oma tegudele ja niiviisi saada tunnustust ka iseendale.

 

     Nii et tänan daami lillas, kes muutis trammisõidu jällegi põnevaks ja huvitavaks!

Meis kõigis võib olla peidus alfa

     Umbes paar nädalat tagasi sattusin telekast vaatama ühte huvitavat saadet National Geographic kanalilt, mis pani mind lihtsalt ahhetama. See rääkis sellest, kuidas meie - inimesed - oleme unustanud selle, kust me tuleme ja miks me nii käitume nagu me käitume. 

     Juttu oli saatest alfaisastest. Minu jaoks oli selline väljend tundmatu. Või kui ma seda isegi kunagi olen teadnud, siis ma kindlasti seda ei mäletanud. Alfaisane on ahvide karjas selline isane ahv, kes valitseb tervet karja, ta on kõige kõrgemal positsioonil seisev ahv. Ta ei pea olema just kõige suurem isane karjast, kuid see-eest on ta kõige mõjuvõimsam. Ja kui nüüd selle kohta rohkem edasi uurida, siis ei pea alfa olema alati isane ahv, vaid ta võib olla vabalt ka emane ahv. See kõik sõltub sellest, mis liigiga on tegu.

     Alfaisasele iseloomulik on suurus. Kui alfaisane ei ole kasvult piisavalt suur, siis ta ajab enda suureks (karva puhevile, rinna ette). Suurus loeb. Tema kõnnak on enesekindel, sammud suured ja jõulised, pilk suunatud otse teiste poole. Ta ei silita ega näpi ennast ebakindlalt (nt ei süga oma nägu, karvu, ei näpi sõrmi, kui on närvis). Sageli astub ta julmalt teise territooriumile (isiklikku ruumi) ja hakkab domineerima. Alfaisasele on iseloomulik see, et ta valitseb ruumi, kus ta on (nt seisest selle keskel, mitte kuskil nurgas). Samuti on ülioluline see, millise häälega alfa end väljendab. Kindlasti ei ole see midagi malbet. Alfaisase hääl on kõva ning toon väga madal. Sellise häälega suurendab ta veelgi oma mõju teiste silmis. Samas on alfa oma olemuselt rahulik ja on oluline, et ta suudaks grupis säilitada rahu ja koostöö sujumise. Sageli laseb ta ma grupi liikmetel kõigepealt ise jageleda ja kui siis midgi tõsist on, kisa ja konflikt liiga suureks on kasvanud, sekkub ta ning paneb asjad paika. Seda kõike peab alfaisane oskama ja suutma teha seetõttu, et ei tekiks tõsiseid konflikte ning kõik grupi liikmed tunneksid end turvaliselt ja kaitstult. No ja ei saa jätta mainimata seda, et alfaisane valib grupist alati kõigepealt endale emase ahvi, kes talle meeldib ja kellega olla tahab ning alles seejärel on luba teha valikud ka teisel grupi liikmetel. Teisi grupi liikmeid ajab ta vajadusel isegi eemale füüsilise jõuga emasest, kelle ta on endale välja valinud (nt kui emasel on ovulatsiooni aeg ja ta on eriti ahvatlev isastele).

    

     Kõige põnevam oli see, et põhimõtteliselt on inimestel õigeid nippe kasutades ja neid harjutades võimalik oma positsooni grupis muuta. Oluline on neid osata õigel ajal rakendada. Alfaisasele omaseid võtteid kasutades on võimalik teiste inimeste käitumist ja endasse suhtumist muuta, sest inimestele on säilinud kõik instiktid, mille järgi erinevates sitatsioonides ilma endale teadvustamata käitume. Sageli, kui käitume kuidagi mingis situatsioonis, siis me isegi ei pruugi sellele mõelda, miks me nii teeme. Öeldakse, et inimene käitub alateadlikult nii. Meie käitumine ei tundu meile kuidagi imelik ja tõenäoliselt me sageli seda isegi ei teadvusta, et mingis olukorras kasutame samu instinkte ja käitumismalle täpselt nii nagu meie esiisad gorillad. 

     See vist oligi kõige ahhetama panevam selle saate juures, et kui palju sarnasusi siiski inimesel on siiani oma esiisade ahvidega säilinud. KUID kui inimene soovib end muuta, siis teades seda, miks inimesed mingis situatsioonis kuidagi käituvad ning mis selle taga on, on võimalik endas arendada alfat ning muuta seda, kuidas teised sind tajuvad. 

     Hiljuti rääkisin ühe lähedasega, et tegelikult on minu ja tema vanemad kasvatanud meid pigem alandlikeks kui enesekindlateks ja ... no meid ei ole kasvatatud alfadeks. Ning just kasvatuse tõttu on meisse nii sügavale puuritud arusaam, et alati on igas inimeses midagi head (see tuleb lihtsalt üles leida), kui keegi sind näkku lööb, siis keera teine põsk, ei ole viisakas kõva häälega oma arvamust peale suruda, vaid tuleb hoolega kuulata teiste arvamust ning leida mingi lahendus, mis sobib kõigile jne, jne. Aga tegelikult löövad elus läbi hoopis teist tüüpi inimesed: julged, enesekindlad, julged eneseväljendajad, osavad suhtlejad, head stressitalujad, oskuslikud konfliktilahendajad jne. Alfad!

     Peale selle saate vaatamist, sain ma kohutavalt palju targemaks ja see lihtsalt avas mu silmad. Ning nüüd kuskil seltskonnas olles on mul tekkinud uus huvi - vaadata, kui palju alfaisaseid selles grupis on? Või on nii nagu tavaliselt - on vaid üks alfaiasne? Äärmiselt põnev.

     Selleks, et mul ei ununeks see, kust selle saate leidsin, panen siia ülesse ka video (see on saate esimene osa, mille kasti-katse peale mul lihtsalt karp vajus lahti :)). Sellel videol on ka kaks järge, mille leiab siis ülesse selle sama video kaudu. Fantastiline vaatamine. 

 

    

    

Kadunud hing on tagasi

     Olen nii pikka aega juba eemal olnud blogist, et olin selle juba peaaegu unustanud. Ühel päeval aga tuli see mulle jällegi meelde ja see, miks ma üldse seda blogi kunagi pidama hakkasin. 

     Tõesti, vahel on olnud olukordi, kus on tulnud midagi meelde, mida olen kogenud või mida põnevat kuulnud, kuid enam täpselt meeles ei ole, kus ja mis. Siis on tulnud aga meelde, et panin selle vist oma blogisse ja olen läinud ning uurinud seda enda blogist. Ja tõesti, tõesti - olen leidnud üles infot või mingeid laule, viiteid, mida niisama meenutades vaevalt et oleksin üles leidnud. Ja, no kindlasti ei oleks need mulle ka niisama meelde tulnud. Seega püüan jällegi alustada vaikselt sellega, mida olen kogenud ja mida põnevat kuulnud või juurde enda kohta õppinud või siis lihtsalt, mida elu õpetanud on ning püüan selle siia kirja panna. Et oleks, kust lugeda ja vaadata. 

     Pean aga ütlema, et oma blogi vahel lugedes on olnud väga tore näha seal lihtsalt ka erinevate laulude videosid, mis on mulle rõõmu valmistanud või siis lihtsalt kuidagi hinge läinud. Sel korral otsustasin, et üle nii pika aja midagi siia kirjutades, oleks tore seda tähistada ühe toreda lauluga. 

     Esimest korda, kui mulle seda lugu lasti, mõtlesin, et no mida veel???!!! Kuid peale seda, kui olin seda korduvalt ja korduvalt kuulnud, siis avastasin, et käin mööda tänavaid seda laulu ümisedes ja olen hakanud nägema selles laulus ka ilu. Ja et see lugu mulle ikka tõesti meeldima on hakanud, näitab ka see, et vahepeal saatsin selle loo lingi nii ühele kui ka teisele tuttavale sõnumiga: "Kuule, kas sa oled ühte hästi lahedat lugu juba kuulnud? Oota, ma saadan sulle kohe lingi". :) Igatahes panen ma selle siia, et see mind ka aastate pärast rõõmustaks. 

     Ja kui ma siis seda lugu Youtubis kuulasin, siis avastasin selle laulu teinud poiste naljavideo ka, mille ma ka siia panen, sest see oli lihtsalt nii naljakas. Tegu on naljaga, kus inimesed sõidavad hoopis teistsuguses liftis. Kui ma esimest korda seda nägin, siis ma mõtlesin ainult sellele, kui lahe oleks ise kunagi sellises liftis sõita. Terveks päevaks ja arvan, et ka isegi kaheks, oleks tuju hea.