Ma olen vist endiselt 12

     Täna juhtus midagi väga kummalist. Nimelt olin peale väga rasket ja kurnavat tööpäeva poes õhtusöögiks sisseoste tegemas, kui nägin poes kedagi, keda polnud juba aastaid näinud. Tegemist oli mu kunagise parima sõbraga, kellega kahjuks meie teed lahku läksid. Ja mitte just kõige ilusamini.  

     Ma ei nimeta väga paljusid inimesi oma elus sõbraks, aga kui ma seda teen, siis kogu südamest ja jäägitult. Minu jaoks on sõprus midagi väga olulist ja selleks, et mõnda tuttavat üldse oma sõbraks pidada, kulub mul aastaid, et oma süda neile avada. Kui aga tunnen ühel hetkel, et inimesel, keda olen oma sõbraks pidanud, ei ole just kõige paremad kavatsused või tunnen end ärakasutatuna või reedetuna, siis on mul raske seda inimest enam usaldada. Kui aus olla, siis kahjuks on mu elus kolm sellist juhust olnud ja mul on väga raske neid oma ellu tagasi lasta hoolimata nende soovist seda teha. Ma ei tea, miks, kuid ma ei suuda.

     Ja täna poes nägin ühte neist kolmest isikust, keda olen tõesti oma südamesõbraks pidanud.

     Mida mina siis teen? Kas lähen teda tervitama - mis siis, et minevikus meie sõprus lagunes. Ei, muidugi mitte. Kõigepeal nägin ma teda vaid põgusalt, kuid ma ei hakanud uurima, kas see tõesti oli ikka tema. No muidugi mitte seda.

     Selle asemel keerasin ma jalapealt otsa ringi, tegin näo nagu ma ei oleks teda märganud ja valisin tähtsa näoga mingist suvalisest riiulist toidukraami. Ja millegipärast pidin kohe peale seda lausa jooksuga kassa poole hakkama kimama. Nii ma siis seal poes olin, peitudes kassa juures oleva šokolaadi-, nätsu- ja suitsuriiulite taha.

     Aga selle asemel, et teha nägu, et ma tõesti ei näinud teda, teen mina hoopis mida? Piilun sealt, kus saan, kas tegu oli ikka minu endise südamesõbraga või ma siiski eksisin. Küll piilusin ühest kassa riiuli vahelt paistvast praost, küll teisest. Ja tõesti - see oligi tema.

     Kui olin selle ära näinud, panin juba ka tähele seda, mis mu ümber toimus. Vastaskassa järjekorras jälgis mind üks meesterahvas väga tähelepanelikult ja kui kassiirini jõudsin, siis ka tema vaatas mind kuidagi väga kahtlustavalt. Alles siis sain aru, kui koomiline ma olen. Nagu teismelisena sai vahel tehtud nägu, et sa ei näe kedagi ja kui siis vahemaa temaga kasvanud oli, kukkusid kihistama ja naerama ja oi kui veel mõni hea sõber kaasas oli, küll siis sai ikka räägitud: "Kas sa nägid, kuidas ta vaatas?" Mis siis, et tegelikult kuhugi umbmäärasesse punkti oma pilgu olid suunanud. Nalja nabani ja itsitamist kui palju.

     Ja nii tundsin end pärast poest väljumist - 12-aastasena, kes ei suuda lihtsalt ... nagu öeldakse tavaliselt ... normaalne olla. Mis takistas mind olemast "normaalne", täiskasvanu? Ma ei tea, aga ehk see, et tundsin end nii räsituna - kössis, kortsus, mossis ja no kõige hullemini riides läbi  terve aasta. Ja just sellisel päeval. Tundus, et ma ei ole kunagi hullem välja näinud kui täna ja nii stressis, et see paistab igast mu keharakust välja. Ja mida ma peaks talle ütlema? Kust ma tean, et mul just õiged sõnad pähe kargavad? Äkki jätan endast tõsiselt rumala mulje? Ei, tänan, täna mitte.

     Ma ei tea, miks on see nii oluline näida neile inimestele, kes enam meie elus pole (olgu see siis südamesõber või mitte), seda et meil läheb hästi, et me särame, oleme õnnelikud, ilma muredeta ja näeme ka peale nädalast stressis töönädalat õhtul toidupoes shoppates välja nii, nagu astuksime hetke pärast moelavale?

     Mind üllatas, et mul üldse sellised tunded tekkisid, sellised mõtted ja veelgi enam üllatas mind see, et mina - täiskasvanud inimene, kes ei ole enam päris noor ega ka mitte päris kõbi - hakkan poes luurekat mängima. Vabandage väga! Ja miks tekkis mul nii tugev soov jätta mulje, et mul läheb paremini kui temal?  Väga naljakas ja kummaline situatsioon. Või olen lihtsalt mina nii imelik? Ilmselt küll. Oleks aeg kasvada täiskasvanuks ja oleks aeg hakata paremaks inimeseks.

Tõdemus

     Eelmisest korrast, kui panin kirja oma ahastava postituse, ei ole üldse palju aega möödas, kuid pean lihtsalt jällegi siia kirjutama. Varasemalt on olnud nii, et kui on midagi, mis on liiga rasked olnud selleks, et sellega tegeleda, ei ole olnud probleem see sahtel oma mõtetes lihtsalt kinni virutada ja kõik. Kuid viimased päevad on olnud mulle päris rasked. Millegipärast ei ole mul õnnestunud enam oma mõtteid sellelt kurvalt teemalt eemale suunata. Ikka ja jälle lähevad mõtted selle juurde, mis tekitab minus kohutavat tühjust. Niipea kui see on juhtunud, olen proovinud endas need mõtted maha suruda, leida muud tegevust ja teinud kõik selleks, et mitte sellele mõelda. See on mul ka lõpuks mõneks tunniks õnnestunud. 
     Olen paar ööd väga rahutult maganud, kuid kirjutanud selle üleväsimuse, ületöötamise ja stressi arvele. Kuid täna öösel ma seda teha enam ei saanud, sest ärgates täna väga varajastel hommikutundidel, mäletasin ma seda, mida olin unes näinud. Kui üles ärkasin ja oma unenäole mõtlesin, siis ei olnudki enam küsimust, miks ma ei ole saanud ka varasematel öödel magada - sest ma ei näinud seda und täna öösel esimest korda. Ma olin ühte ja sama und näinud ka eelmistel öödel, kuid ärgates lihtsalt enam ei mäletanud, mis mind magada ei lasknud. Ärkasin täna üles unenäo peale, mille sisu puudutas just nimelt seda, miks tunnen justkui mu hinges oleks tühjus. Ma nägin seda, kuidas ma seda üle elan, aga kõrvaltvaatajana, kes ometi tunneb samu tundeid. Ja ma sain aru. Ma sain aru, miks mulle just nüüd need mõtted mõne päeva eest pähe tulid, millele nii kaua mõelnud polnud. See, et neist siia blogisse kirjutasin, muutis kõik selle minu jaoks lihtsalt palju reaalsemaks. See, et ma magada ei saa, kuna näen unes sama, mida üle elan, näitab seda, et mu alateadvus annab mulle märku, et ma pean selle probleemiga tegelema ja mitte kõrvale lükkama.
     See, et mulle ka päevasel ajal need mõtted pidevalt pähe tulevad, ei näita aga mitte seda, et peaksin neid tundeid üha uuesti ja uuesti üle elama, ennast haletsema, vigu otsima või end süüdistama, vaid hoopis seda, et ma olen just nüüd piisavalt VALMIS selleks, et selle tühimikuga oma hinges tegeleda. Või õigemini - MA PEAN SELLEGA TEGELEMA. Ma olen valmis selleks, et kõik see iseendas läbi töötada ja lasta sel soovil minna. Lasta minevikul jääda minevikku, tulla praegusesse hetkesse ja vabastada end sellest kohutavast vangistusest. Arvan, et kui ma seda ei tee, siis ei saagi ma kunagi nautida seda, mis toimub just nüüd ja praegu, vaid näen praegust hetkel läbi minevikku aheldatud mõtteviisi. Mul on aeg lasta lahti minevikust, soovidest, mis jäid täitumata ja astuda natuke lähemale sellele, mis ümbritseb mind just nüüd. Ehk tähendab see seda, et olen piisavalt lähedal sellele, et lasta lahti sellest osast oma minevikust ja teha ruumi uutele võimalustele. Ma pean lihtsalt julguse kokku võtma ja oma "deemonitega" silmitsi seisma. Usun, et ma ei tohiks oma mõtteid ja tundeid ignoreerida, vaid nendega tegelema, et need ei jääks mind uuesti aastateks painama.

Ma ei julge veel

Sellest ajast alates, kui avastasin, et pean iseendasse vaatama ja julgema näha seda, mis tegelikult olemas on, mitte ainult minu enda väljamõeldud ja loodud kujutluspilti sellest, mis ma arvan, et on, on möödas juba ... las ma mõtlen täpsemalt ... varsti neli aastat. See kõik juhtus üle kolme aastat tagasi, kui avastasin, et ma ei tohi otsida vigu ainult teistes ja leida kõige imelisemaid vabandusi ja ettekäändeid selleks, et veenda iseennast millestki, mis on vaid pool kogu tõest. Uskumatu, et mul on tõesti kõige sellega nii kaua aega läinud. Ja täna, just mõni hetk enne seda, kui ma istusin siia seda postitust kirjutama, tabasin ma ennast milleltki, mis näitab, et ma olen alles oma teekonna alguses. Lihtsalt - pesin hambaid, et end magama sättida ja ainult korra, tõesti ainult mõned sekundid tabasin end mõtlemast milleltki, millest olen need aastad ja ka mõned enne seda (pea nelja aastat ma mõtlen) kõige rohkem puudust tundnud. Ainus, mille puhul olen kogu selle aja tundnud, et ma olen käest lasknud nii palju võimalusi, et täita tühimikku oma hinges ja iga kord mõelnud võimaluste tekkides ainult sellele, et kuidas asjad võiksid olla, kuidas ma tahaks, et need oleks, kuidas kõike oma vaimusilmas ette kujutanud ja kuidas kõik on hoopis teisiti, kui ma sooviks ning just seetõttu lükanud oma südamesoove edasi ja edasi ja nüüdseks on sellest möödas juba aastad. Ja täna hambaid pestes ja sellele vaid mõneks sekundiks mõeldes, hakkasid pisarad iseenesest voolama, hinge täitis kohutav kurbus ja ängistus ja viha ja meeleheide ja .... nii kohutav tühjus. See kohutav tunne, kestis küll vaid sekundeid, sest ma ei suuda seista veel silmitsi iseendaga. Ma ei julge! See on nii valus. Ma ei taha mõelda nii kurbadele asjadele, millelegi mida kahetsen, et olen jätnud tegemata. Ja nüüd aastaid hiljem ma lihtsalt ei saa aru, miks ma kunagi nii kuradi loll ja arg olin ja miks ometi ei kuulanud ma oma südame häält. Ja nüüd.... nüüd on mu hinges nii kohutav tühimik, millele ma lihtsalt ei julge mõelda, sest ma ei suuda sellega silmitsi seista. Ma tean, et ma ei suuda seda endale andestada, et ma ei teinud midagi selleks, et oma südamesoovi täita, vaid istusin ja loodsin, et ehk tuleb see õige hetk homme. Nüüd on sellest möödas aastad.... ja ainuüksi mõte sellele paariks sekundiks, muudab hea tunde hetkega kõige masendavamaks ja ängistavamaks tundeks.... ma lihtsalt ei julge oma mõtetega silmitsi seista. Nendega, mis on olemas, mida ma tean, kuid mille olen visanud nii kaugele kui vähegi võimalik ja proovin neid üldse mitte puutuda, kuid kui vahel neid riivan.... nagu selle kohta öeldakse, kui vett segada, siis soga tuleb ikka pinnale. Ja ma arvan, et mul ei ole piisavalt jaksu, et ma julgeks silmitsi seista iseendaga nende tunnete/seikadega, millest teadlik olen ja mida muuta enam ei saa. Ma lihtsalt ei julge vett segada. See on nii raske ja valus!

Unustatud vana

Olin juba mõnda aega mõelnud, et peaks külastama raamatukogu, kuhu pole juba kuus aastat oma jalga tõstnud. On nii palju raamatuid, mida olen tahtnud lugeda, kuid kõiki neid poest kokku osta ju ei jõua ning olles alustanud mõne raamatuga, on väga vähesed, mida olen suutnud lõpuni lugeda. Ikka võtan ette ühe raamatu, siis leian mõne uue põneva raamatu, mida alustan jne, kuni öökapi peal on neid virnas juba viis või kuus tükki. Igaühel ilusti järjehoidjaks midagi vahele otsitud. No ei ole piisavalt iseloomu, et teha midagi lõpuni. Ikka kipub mul nii olema, et mõte on hea, aga teostus annab soovida. Kuid sel nädalavahetusel tegin selle sammu ära ning seadsin sammud raamatukogu poole. Vaatasin kõik ruumid hoolega läbi ja tundsin end kui laps kommipoodi sattudes - kõike tahaks, aga ei saa ju. Avastasin end riiulite vahel kõndides sülle haaramas juba pea kümnendat raamatut, kui sain aru, et mul ei ole mõtet ühe korraga nii palju raamatuid laenutada, ükskõik kui põnevad need ka ei oleks. Sest kujutasin ette seda veelgi kõrgemaks kasvavat raamatuvirna oma voodi kõrval ja ahastust, mis kaasneb raamatute laenutustähtaja lähenemise ja pooleli olevate raamatutega. Panin kõik peale ühe ära ja võtsin vastu otsuse vanade raamatute vahel kõndides, et just see raamatu tagastamise tähtaeg olgu mulle iseloomu kasvatamise juures põhiliseks - võta raamat ja loe see läbi, sul on piiratud aeg ja ei ühtegi vabandust. Olin enda üle tõsiselt uhke, et tabasin end käimast vanu harjunud radasid pidi, teadvustades seda ning võttes vastu otsus midagi paremuse poole muuta. Nüüd ei jää midagi muud üle, kui lihtsalt loota ja tegutseda selle nimel, et iseendaga tehtud kokkuleppest ka kinni peaksin.

Kui hakkasin raamatukogust väljuma, jäi teele ette ka lasteraamatute osakond, mida ma polnud kunagi külastanud. Muidugi astusin ka sinna sisse, sest iial ei või teada, mis meeldivad üllatused sind kuskil oodata võivad. Ja ennäe imet - lasteosakonnas oli laual üks raamat, millelt enam pilku ära pöörata ei saanud, nimelt Delfi Naistelehe peatoimetaja Tiina Kuuleri poolt kokku pandud raamat koduhel kogutud laste naljakate ütluste võistluse tulemustest "Eesti laste naljad" (Delfi ja Tänapäev, 2005). Lehitsesin natuke seda raamatut ja mõtlesin, et see oleks suurepärane raamat, mida esimesena üle nii pika raamatukogus käimise pausi lugeda. Ja ma ei pidanud kahetsema - nalja nabani ja raamat loetud põhimõtteliselt poole päevaga :) Kuna oleks tore mõningaid neist ka hiljem lugeda, panen siis kirja, et oleks hea meenutada kui tuju kurb või lihtsalt soov, midagi toredat lugeda. Igatahes mõned parimad, mis tegid mu päeva kohe lõbusamaks (ees on nalja saatnud inimese nimi ja lehekülg, kus nali kirjas).  

V (lk 12)

 "Pärnu rannas. Rahvast palju lapsi palju, kauge Vene aeg.

"Issi tule minuga palli mängima!"

"Miks mina, mine otsi keegi lastest, tutvusta ennast ja kutsu mängima."

Natukese aja pärast on poiss tagasi: "Issi, tševoo ei taha minuga mängida" ("tševo?" on vene keeles "mida?")"

Anneli (lk 34)

"2,5-aastane poeg vaatas, kuidas emme pead pesi. Emme pea alaspidi ja juuksed ripakil. Poeg vaatas ja vaatas ning ütles õrna häälega: "Emme, sa oled nii kaunis, sa oled nagu lehm.""

Maris (lk 167)

"Arne (2,5 a) on roninud maal veidi liiga suure kivi otsa ja kardab nüüd alla tulla. Seal ta siis seisab ja hõikab: "Valesti läks, valesti läks!""

Riido (lk 147)

"Jälgin pojaga (6 a) spordisaalis koolipoiste pallimängu. Äkki pöördub poiss minu poole, osutab Zidane nimega vutisärki kandvale koolipoisile ja küsib: "Issi, miks selle poisi seljale sitane on kirjutatud?""

U (lk 178)

"Poeg (6 a) tuleb juuksurist hästi lühikese siilisoenguga. Teen talle pai, mille peale ütleb poiss: "Tee kõike, mis sa tahad, aga ära sa mu soengut segamini aja!""

Nele (lk 70)

"Issi oli 3-aastase pojaga arvuti taga. Ma ei teagi, mida nad seal parasjagu mängisid või uurisid, igal juhul ühel hetkel ma kuulsin, kuidas poja issile käratas: "Issi, sa oled sama loll kui emme!""

Liisu (lk 127)

"Räägin loo väikesest maatüdrukust, kes autoga sõites ei tahtnud kuidagi oma kohal istuda ja turvavööd kinni panna. Ainuke võimalus teda toolile istuma sundida oli politseiga ähvardades, et onu politsei peatab issi kinni ja teeb talle trahvi, kui lapsel rihmad lahti on. "Onu politsei" asemel kasutas ülejäänud perekond tavalises kõnepruugis loomilikult sõna "kitsed", mille tähendusest lapski üsna kiiresti aru sai. Kui tüdruk elus esimest korda trolliga sõitis (ta oli siis 3-4-aastane), nägi ta politseiautot ja karjus üle trolli hingematvalt: "Kitsed! Rihmad kinni, rihmad kinni!""

Alari ema (lk 169)

"5-aastane Alar pobiseb õhtul uinudes omaette. Emme uurimise peale kostab ta: "Lugesin õhtupalvet, aga siis läks meelest ära, kuidas edasi läks ja küsisin Jumala käest järele... Jumal ütles, et tema ei tea mingist õhtupalvest midagi...""

Juta (lk 110)

"Sõbranna sõitis oma 6-aastase linnalapsega maale vanaemale külla. Poiss vaatas maantee ääres lehmi ning märkis: "Sa mõtle, kui ilusti need meile siia silmailuks on pandud.""

Kilu (lk 129)

"Töökaaslane rääkis, kuidas ta talvel koos 3-aastase pojaga jooksis trolli peale ja kui nad hingeldades trolli sisse olid saanud, küsis murelik väikemees kõva häälega: "Emme, kas sul on nede tissidega väga raske joosta?" (Tegemist on pikakasvulise ja rinnaka naisega.)"

Margit (lk 107)

"Liis (3 a) ei öelnud veel R-tähte. Vanaema tuli maalt külla ja küsis: "Noh, Liisike, kas sa ütled juba rott ja rebane ja ...?" Liis vastas väga kelmikal häälel: "Ei ütle. Aga ma ütlen hobune... Kitseke ütlen ka.""

Margit (lk 50)

"Lugu juhtus minu tädipojaga, oli teine u. 2,5-aastane ja magas oma vanematega samas toas. Ühel õhtul olid vanemad tükk aega voodis hästi vaikselt olnud ja oodanud, millal väikemees magama jääb, et saaks seda va vanainimeste asja tegema hakata. Tüki aja pärast, kui täielik vaikus oli, hakkasid tädi ja tädimees "nahistama". Järsku küsis poiss, et mida emme-issi seal teevad? Ema-isa vastasid, et ei midagi. Poiss ütles kavala häälega: "Keda te lolliks tahate teha!""

Kuidas üks kõne võib halvata kogu päeva

Sain ühel päeval keset tavalist rutiinset päeva kõne, mis raputas mind tõsiselt - ei ühtegi mõtet enam oma igapäevases tegevuses, võimetus konsentreeruda peale seda millelegi ja täielik ahastus. Järjekordselt pidin veenduma selles, et ei ole midagi hullemat kui teadmatus. Naljakas, et kui keegi räägib midagi "ümber nurga" ja jätab täpsustamata seejuures selle, mis kõige olulisem, siis mõtted kipuvad lendama kõige kummalisematesse kohtadesse. Samas on sellistes kõnedes või vestlustes ka midagi positiivset. Positiivset selle mõttes, et pähe tulevad mõtted, mis muidu tavaliselt pähe ei tule, mille oled kuhugi sügavasse hingesoppi peitnud ja võib-olla ei olegi endale teadvustanud, et midagi sellist võid tunda. Kogu alateadvus kistakse päevavalgele ja pead sellega siis silmitsi seisma. Positiivne on see kõik aga selleks, et oled paljastanud end iseendale ja isegi kui hiljem selgub, et tegu ei olegi just nende mustemate stsenaariumitega, millest mõelda jõudsid, peab neil mõtetel ometi mingisugunegi ajend olema. Ja sellega silmitsi seismine ning mõistmine, et sellised tunded ei ole mitte tulnud tühjast kohast, vaid mingil konkreetselt põhjusel, on jällegi sammuke lähemale iseendale. On vaja ainult pisut julgust.

No miks see peab nii olema?

Mulle meeldiks väga see, kui teel iseendani, leiaksin end alati liikumas edasi. Tahaksin mõelda, et see inimene, kelle ma siis leian, mulle kogu südamest meeldib ja kelle puhul saan lihtsalt õnnest ohata ning mõelda: "No küll on toreda inimesega tegu. Kus ta on kogu mu varasema elu olnud? Peale tema tundmaõppimist on mu nägu temale mõeldes pidevalt säramas." Aga tegelikult on see tee no nii kuramuse raske vahel. Ja see inimene, kes mulle peeglist vastu vaatab, ei meeldi mulle mõni päev kohe üldse mitte. Eriti neil päevil, kui endale aru andes pean tunnistama, et olen kellegi suhtes käitunud ebaõiglaselt või isegi arusaamatult. Vahel ma lihtsalt ei mõista, miks elan ennast välja inimeste peal, kes seda ära teeninud ei ole ja keda peaksin just vastupidi eriti hoidma ja neile nii oma tegude ja sõnadega näitama, kui väga ma neist hoolin või neid armastan. Ja ometi, endalegi täiesti arusaamatutel põhjustel, on just need inimesed need, kes minu eneseleidmise teel mulle kõige sagedamini "ette jäävad" ja peavad kannatama mu segaste tunnete ja väljaelamiste pärast. Ja kui peale selliseid väljaelamise purskeid hakkan mõtlema, mille peale ma siis nüüd nii pahaseks sain, siis ... no ei mõista seda isegi, rääkimata sellest, et teised seda tegema peaks. Peale selliseid "etteasteid" vaju või häbi pärast maa alla, aga no vabandada ka nagu ei julgeks. Või õigemini nagu ei tahaks - nii piinlik on lihtsalt. Ja nii ma siin istudes mõtlen, kui kohutav inimene ma olen ja mis õigusega nõuan/palun kellelgi olla enda suhtes lugupidav, kui ise käitun nagu viimane tolvan. Lootes ainult, et ehk mulle andestatakse niisama, kirjutades see olukord lihtsalt mingite tujude alla. Iga kord, kui mingi selline tagasilöök on olnud minu teel, siis hakkab kummitama Bruce Springsteeni loo refrään: "One step up and two steps back..." Ja nii ma vahel lihtsalt tunnengi sellistel hetkedel, et ma liigun ühe sammu edasi ja kaks tagasi (kuigi laul ise kirjeldab hoopis midagi muud). Ikka üks samm edasi ja kaks sammu tagasi.

Aga see lugu siis ka siia kirjeldamaks mu eriti kurba meeleolu hetkel .

 See lugu on aga lihtsalt suurepärane ja ma olen kogu südamest tänulik inimesele, kes tutvustas mulle selle geniaalse laulja elu ja loomingut ning õpetas nautima tema lugusid. See lugu kirjeldab paljuski seda, mida paljud tunnevad olles sasipuntras ja oma suhtes kohas, kus nad olla ei tahaks. Täna aga tuli meelde jällegi lihtsalt selle loo refrään seoses hoopis millegi muuga. Suurepärane lugu! Masendav häbitunne!

Kui ees ootamas tõsine jutt

Kui oleks võimalik, siis valiks vist igaüks elu, kus valitseb harmoonia, rahu, õnn ja naer - tõeline tasakaal kõige vahel, mis meid ümbritseb. Kui see tasakaal ja rahu ümbritseks meid iga päev, kas poleks mitte tore elada ja lihtsalt voolata kõigega kaasa, nii nagu see on? Ilma et peaks millegi pärast pead vaevama, muretsema, lahendama, arutama? Kui sa aga tead, et on midagi, mida ei tohi edasi lükata või õigemini, mida ei saa edasi lükata, siis miks kipuvad ikka pähe tulema mõtted edasilükkamisest, ajapuudusest, väsimusest, kurnatusest. Või olen see ainult mina? Ma ei tea, miks kulub mul nii palju aega selleks, et end kokku võtta jutuajamiste jaoks, mille kohta ma juba ette tean, et need on vältimatud? Miks mina, kes ma muidu julgelt sõna võtan ja pean end suhteliselt otsekoheseks inimeseks, selliste vestluste ees tõelist paanilist hirmu tunnen? Kunagi pahvatasin kohe kõik välja, mida sülg suhu tõi ja ega selliseid sõnalisi kokkupõrkeid vestluseks nimetada oleks vist liig, kuid ajapikku olen õppinud, et selliseid "jutud" enamasti mitte mingisuguse tulemuseni ei vii. Muudavad vaid keerulisi olukordi veelgi komplitseeritumateks. Sattusin aastaid tagasi lugema mingit raamatut, kus õpetati seda, kuidas kriitilistes olukordades leida hea lahendus (kahjuks ei mäleta ma selle raamatu ega autori nime). Selles soovitati kõigepealt selgeks teha see, mida tahetakse öelda ja aru saada enda jaoks, milles üldse probleem on, mis vajaks lahendamist. Millised oleksid sinu enda soovid antud olukorras. Ma mäletan, et kuna olin iseendaga pahuksis ja suures segaduses, siis mõtlesin, et no mis jura küll ikka kirjutatakse, mille peale aega, energiat ja raha kulutatakse. Nagu oleks mingi eriline avastus, millest raamat kirjutada. Ma ju tean, mida ma tahan muuta ja mis peaks teisiti olema. Kuid alles nüüd aastaid iseendaga tööd tehes ja iseenda vastu aus olles olen aru saanud, et selles kogu mõte ongi. Olla enda vastu  aus ja ise aru saada iseenda soovidest. Kui varem nägin ma vigu pigem teistes ja leidsin kümneid asju, mida TEISED võiksid muuta või paremini teha, siis olles tõesti endaga aus, sain aru, et ma pean ENDAS kümneid asju muutma. Mul ei ole õigus teha etteheiteid teistele, kui ma iseenda vigade ees silmad kinni pigistan ning leian, et minuga ollakse ebaõiglane või et minuga käitutakse täiesti ebaviisakalt. Ma mäletan veel täpselt seda hetke, kui mulle see kohale jõudis ja see oli justkui oleks keegi laval eesriide avanud. See oli kohutav hetk, kuid peale mida muutus kõik. Võib-olla peale seda tunnengi paanilist hirmu selliste tõsiste ja vältimatute jutuajamiste ees, sest see tähendab seda, et ma pean enne sellist vestlust püüdma hinnata objektiivselt ka ennast ja oma tehtud vigu ning ... kui raske see kõik on. Ja kui veel arvestada seda, et vestluse käigus tuleb säilitada täielik rahu ja kannatlikkus, avada oma kõrvad ja süda vestluskaaslase kuulmiseks ning olla valmis kõigeks selleks, milleks ehk veel valmis ei ole.... Palju lihtsam on ju elada edasi valedes (iseenda osas ma mõtlen) ja unustada kõik (või vähemalt proovida seda), mis vajaks parandamist lootes, et ehk laheneb kõik ómasoodu kui olla hästi vaikselt, midagi puudutamata ja lasta piisavalt ajal mööduda...

Et muuta päev paremaks

Täna hommikul ärgates tervitas mind imeilus päike, mis peaks ju tegelikult panema naeratama ja tekitama tunde, et ma tahan välja! Aga ei - must masendus tõi selle päikese ette pilved ja tunde, et tahaks ainult teki alla pugeda ja oma nina sealt mitte kunagi enam välja pista. Peas keerles sadu mõtteid ja tegutsemisplaane, mis pikema järelemõtlemise peale ei tundukski ehk just kõige briljantsematena. Tundsin isegi pahameelt, et täna vihma ei saja ja ilm ei vasta mu meeleolule:) Mõne aja pärast, kui olin suutnud end püsti ajada, võtsin vastu otsuse, et oluline on siiski tunda rõõmu pisikestest asjadest ja lihtsalt peab midagi tegema, et oma tuju tõsta. Süüa midagi head, vaadata mõnda head filmi, minna jalutama, teha midagi kasulikku... mitte ükski mõte ei tundunud piisavalt hea. No mis väike asi see siis olema peaks, mis tuju paremaks teeks? Millest ma peaks siis rõõmu tundma? Ja siis tuli mul meelde, et olin paar päeva tagasi kuulnud üht laulu, mis mulle sel hetkel, kui seda kuulsin, naeratuse näole tõi. Surfasin natuke ja leidsin selle! Kuulasin ühe korra, teise, kolmanda, neljanda ja tunnen, kuidas mõtted muutuvad, meeleolu läheb paremaks, isegi päike tundus juba päris kena ja avastasin end mõttelt, et küll on tore, et sügisel ei sajagi iga päev vihma ega ole sombune. Nii et igas halvas peab leidma midagi head ja kui ei leia, siis tuleks vähemalt proovida seda teha, sest siis on võimalik endale pärast kasvõi öelda, et ma vähemalt proovisin. Nii nagu minule tõi naeratuse näole lihtsalt ühe väikese loo kuulamine.

Nii tore, et ma selle blogi endale tegin :) Ma saan nüüd siia panna kirja kõik oma mõtted. See on nagu kunagi, kui tegime paari tuttavaga kokkuleppe, et poole aasta jooksul täidame ühte märkmiku ja paneme sinna kirja kõik, mis meid rõõmsaks ning õnnelikuks teeb. Igaüks ostis endale spetsiaalselt sel otstarbel ka märkmiku, mille nimetasime rõõmumärkmikuks. See blogi ongi siin täna nagu minu rõõmumärkmik. Ma loodan muidugi, et sellega blogiga ei lähe nii nagu selle märkmikuga, mida sai pool aastat aktiivselt kasutatud, peale seda jäi aga aastateks sahtlisse vedelema ja vedeleb seal siiani. Ainult vahel kui kätte satub, siis sirvin seda ja mõtlen, et ma hakkan seda nüüd edasi täitma. Loodan, et blogi pidamine on motiveerivam kui tavaline märkmik:)

Aga siit mulle mälestuseks see lugu, mis naeratama pani