Kui ees ootamas tõsine jutt

Kui oleks võimalik, siis valiks vist igaüks elu, kus valitseb harmoonia, rahu, õnn ja naer - tõeline tasakaal kõige vahel, mis meid ümbritseb. Kui see tasakaal ja rahu ümbritseks meid iga päev, kas poleks mitte tore elada ja lihtsalt voolata kõigega kaasa, nii nagu see on? Ilma et peaks millegi pärast pead vaevama, muretsema, lahendama, arutama? Kui sa aga tead, et on midagi, mida ei tohi edasi lükata või õigemini, mida ei saa edasi lükata, siis miks kipuvad ikka pähe tulema mõtted edasilükkamisest, ajapuudusest, väsimusest, kurnatusest. Või olen see ainult mina? Ma ei tea, miks kulub mul nii palju aega selleks, et end kokku võtta jutuajamiste jaoks, mille kohta ma juba ette tean, et need on vältimatud? Miks mina, kes ma muidu julgelt sõna võtan ja pean end suhteliselt otsekoheseks inimeseks, selliste vestluste ees tõelist paanilist hirmu tunnen? Kunagi pahvatasin kohe kõik välja, mida sülg suhu tõi ja ega selliseid sõnalisi kokkupõrkeid vestluseks nimetada oleks vist liig, kuid ajapikku olen õppinud, et selliseid "jutud" enamasti mitte mingisuguse tulemuseni ei vii. Muudavad vaid keerulisi olukordi veelgi komplitseeritumateks. Sattusin aastaid tagasi lugema mingit raamatut, kus õpetati seda, kuidas kriitilistes olukordades leida hea lahendus (kahjuks ei mäleta ma selle raamatu ega autori nime). Selles soovitati kõigepealt selgeks teha see, mida tahetakse öelda ja aru saada enda jaoks, milles üldse probleem on, mis vajaks lahendamist. Millised oleksid sinu enda soovid antud olukorras. Ma mäletan, et kuna olin iseendaga pahuksis ja suures segaduses, siis mõtlesin, et no mis jura küll ikka kirjutatakse, mille peale aega, energiat ja raha kulutatakse. Nagu oleks mingi eriline avastus, millest raamat kirjutada. Ma ju tean, mida ma tahan muuta ja mis peaks teisiti olema. Kuid alles nüüd aastaid iseendaga tööd tehes ja iseenda vastu aus olles olen aru saanud, et selles kogu mõte ongi. Olla enda vastu  aus ja ise aru saada iseenda soovidest. Kui varem nägin ma vigu pigem teistes ja leidsin kümneid asju, mida TEISED võiksid muuta või paremini teha, siis olles tõesti endaga aus, sain aru, et ma pean ENDAS kümneid asju muutma. Mul ei ole õigus teha etteheiteid teistele, kui ma iseenda vigade ees silmad kinni pigistan ning leian, et minuga ollakse ebaõiglane või et minuga käitutakse täiesti ebaviisakalt. Ma mäletan veel täpselt seda hetke, kui mulle see kohale jõudis ja see oli justkui oleks keegi laval eesriide avanud. See oli kohutav hetk, kuid peale mida muutus kõik. Võib-olla peale seda tunnengi paanilist hirmu selliste tõsiste ja vältimatute jutuajamiste ees, sest see tähendab seda, et ma pean enne sellist vestlust püüdma hinnata objektiivselt ka ennast ja oma tehtud vigu ning ... kui raske see kõik on. Ja kui veel arvestada seda, et vestluse käigus tuleb säilitada täielik rahu ja kannatlikkus, avada oma kõrvad ja süda vestluskaaslase kuulmiseks ning olla valmis kõigeks selleks, milleks ehk veel valmis ei ole.... Palju lihtsam on ju elada edasi valedes (iseenda osas ma mõtlen) ja unustada kõik (või vähemalt proovida seda), mis vajaks parandamist lootes, et ehk laheneb kõik ómasoodu kui olla hästi vaikselt, midagi puudutamata ja lasta piisavalt ajal mööduda...