Täna hommikul ärgates tervitas mind imeilus päike, mis peaks ju tegelikult panema naeratama ja tekitama tunde, et ma tahan välja! Aga ei - must masendus tõi selle päikese ette pilved ja tunde, et tahaks ainult teki alla pugeda ja oma nina sealt mitte kunagi enam välja pista. Peas keerles sadu mõtteid ja tegutsemisplaane, mis pikema järelemõtlemise peale ei tundukski ehk just kõige briljantsematena. Tundsin isegi pahameelt, et täna vihma ei saja ja ilm ei vasta mu meeleolule:) Mõne aja pärast, kui olin suutnud end püsti ajada, võtsin vastu otsuse, et oluline on siiski tunda rõõmu pisikestest asjadest ja lihtsalt peab midagi tegema, et oma tuju tõsta. Süüa midagi head, vaadata mõnda head filmi, minna jalutama, teha midagi kasulikku... mitte ükski mõte ei tundunud piisavalt hea. No mis väike asi see siis olema peaks, mis tuju paremaks teeks? Millest ma peaks siis rõõmu tundma? Ja siis tuli mul meelde, et olin paar päeva tagasi kuulnud üht laulu, mis mulle sel hetkel, kui seda kuulsin, naeratuse näole tõi. Surfasin natuke ja leidsin selle! Kuulasin ühe korra, teise, kolmanda, neljanda ja tunnen, kuidas mõtted muutuvad, meeleolu läheb paremaks, isegi päike tundus juba päris kena ja avastasin end mõttelt, et küll on tore, et sügisel ei sajagi iga päev vihma ega ole sombune. Nii et igas halvas peab leidma midagi head ja kui ei leia, siis tuleks vähemalt proovida seda teha, sest siis on võimalik endale pärast kasvõi öelda, et ma vähemalt proovisin. Nii nagu minule tõi naeratuse näole lihtsalt ühe väikese loo kuulamine.
Nii tore, et ma selle blogi endale tegin :) Ma saan nüüd siia panna kirja kõik oma mõtted. See on nagu kunagi, kui tegime paari tuttavaga kokkuleppe, et poole aasta jooksul täidame ühte märkmiku ja paneme sinna kirja kõik, mis meid rõõmsaks ning õnnelikuks teeb. Igaüks ostis endale spetsiaalselt sel otstarbel ka märkmiku, mille nimetasime rõõmumärkmikuks. See blogi ongi siin täna nagu minu rõõmumärkmik. Ma loodan muidugi, et sellega blogiga ei lähe nii nagu selle märkmikuga, mida sai pool aastat aktiivselt kasutatud, peale seda jäi aga aastateks sahtlisse vedelema ja vedeleb seal siiani. Ainult vahel kui kätte satub, siis sirvin seda ja mõtlen, et ma hakkan seda nüüd edasi täitma. Loodan, et blogi pidamine on motiveerivam kui tavaline märkmik:)
Aga siit mulle mälestuseks see lugu, mis naeratama pani
No comments:
Post a Comment