Ei ole vist vaja pikalt mõelda selle üle, kas inimesed annavad iseendale lubadusi, mida plaanivad uuel aastal teha varasemaga võrreldes teisiti või paremini. Kindlasti võtab iga inimene, kes vähegi juurdleb selle üle, mis aasta jooksul tehtud hästi, mis halvasti ja mis üldse tegemata jäänud, vastu otsuseid, kuidas järgmine - tulev aasta muuta paremaks. Ja nii olen ka mina igal aastal mõelnud, mida kõike plaanin uuel aastal teha ja mida muuta.
Sel aastal aga tundsin esimest korda, et olen valmis muutuseks. Ilmselt ei ole asi niivõrd selles, milliseid muutusi ette võtta või planeerida, vaid pigem hoopis selles, kas ollakse sellisteks plaanitud või soovitud muutusteks valmis. On lihtne mõelda aasta alguses, et hakkan aasta algusest tegelema rohkem spordiga või jätan suitsetamise maha või puhkan varasemaga võrreldes rohkem või hakkan reisima vms. Igal ühel oma soovid ja lubadused. Võimalik, et aasta alguses suure hooga ka oma lubadusi hakatakse täitma või vähemalt liigutakse sellest suunas, et need lubadused täitmise suunas liiguks. Kuid tihti jäävad esimesed sammud lühikeseks või peale esimesi samme ei järgne piisavalt järgmisi. Ja nii jäävadki tihti uus aasta soovid ja lubadused unarusse kuni aasta lõpuni ja järgmisel aastal võetakse uuesti samad soovid plaani jne jne.
Nii olen ka mina tihti mõelnud, et vot nüüd hakkan tegema seda või seda ning kindlasti teen sel aastal teoks oma ammu antud lubaduse. Kuid ei midagi. Aasta lõpus olen sageli samas kohas, kus aasta eest. Sel aastal aga tundsin, et ma olen tõesti valmis muudatusteks. Ma tundsin 1. jaanuaril endas mingit tohutut jõudu. See oli kummaline. Aasta esimene päev tõotas kätte näidata mulle seda, milliseks on kujunemas minu järgnev aasta - selliseks nagu mitmed varsemad, tõenäoliselt ei muutu suurt midagi. Kuid ma otsustasin ise endas, et ma olen käinud ära pika tee, et end leida ja astunud selles osas pikad sammud edasi ning ainult mina ise saan olla see, kes saab muuta oma käekäiku ja seda, milliseks kujuneb mu aasta. Ei ole mõtet oodata muutusi teistes või loota headele juhustele, vaid muutused saavad alguse siis, kui selleks on õige aeg ja kui iseendas selgus, valmisolek ja jõud muutuseks olemas. Siis leiab igaüks endas ka võimalusi, et muutusi ellu viia. Võimalused astuvad ise su juurde. Ilmselt olid need siiski ka varem olemas, kuid olid ise sel hetkel lihtsalt endal silmad kinni pigistanud või pilgu mujale pööranud ja võimaluste nägemine jäi ära. Selleks lihtsalt ei oldud valmis.
Näiteks olen juba pikki aastaid töötanud ühes ja samas kohas ning olnud oma praegusel ametil õnnetu. Olen tundnud, et tahaksin õppida midagi uut ja teha midagi muud või siis üldse vahetada töökohta. Kuid kuidagi ei ole see mul õnnestunud. Olen tundnud, et ma ei oska midagi erilist peale selle, mida teen, kartnud läbikukkumist või seda et ma ei saa hakkama või siis hoopis seda, et äkki uues kohas ja uuel ametil ei olegi kõik nii tore, kui seda endale ette kujutan. Ja nii olen jäänud oma turvatsooni kinni ja jätnud sammud muutuste suunas astumata või teinud vaid poolikuid samme. Sel aastal aga tundsin, et minu piir on ees ja olen valmis end muutma. Tööl sain ühel hetkel aru, et ainult mina ise saan midagi muuta ja ma pean seda tegema kohe - ükskõik kui hirmutav see ka ei tundu. Astusin selle aasta ühel esmaspäeval oma ülemuse ette ja ütlesin, et ma olen kindlalt otsustanud oma elu muuta ja midagi muud teha. Pakkusin välja, et vahetaks organisatsioonisiseselt oma ametikohta ja jääksin samasse firmasse tööle. Tegin üllataval kombel väga konkreetse pakkumise, mida võiksin teha ja ütlesin, et ta mõtleks sellele pakkumisele ja annaks mulle reedeks oma otsusest teada. Lisasin ka, et juhul kui mingit reorganiseerimist ei ole võimalik teha, siis ma olen võtnud kindla otsuse lahkuda ja elus edasi sammuda teisi radu pidi.
Juba neljapäeva varahommikul astus ülemus mu juurde ja pakkus välja uue ameti olemasolevas ettevõttes ja andis ka kindla lubaduse, mis ajal üleminek uuele ametile võiks toimuda. Ma olin arvestanud ka võimalusega, et pean firmast lahkuma, kuid uskusin siiski võimalusse, et saan arendada uusi oskusi olemasolevas asutuses. Ja nii see ka läks. Nii et minu esimene samm muutuste suunas on tehtud, mida olin nii pikk aastaid igatsenud ja oodanud, kuid mille nimel vähe samme astunud. Olin tõesti teinud varasemalt katsetusi, kuid need kõik olid jäänud tulemuseta ja kõhklused iseendas süvenesid. Hetkel tunnen aga, et isegi siis, kui muutused tulevad raskelt või tagasilöökidega, siis on see õige tee ning olen enda üle väga uhke. Ma usun, et saan hakkama kõigega, kui seda piisavalt tahta, sest see jõud on mu sees olemas. Ja kui usun oma jõudu mina, siis see ongi kõige tähtsam. Sest ega muu polegi määrav - ei see, mida arvavad või teevad teised, ei see, mida mult oodatakse. Kui tunnen, et minu sammud ei tee liiga ega haiget kellelegi ja avavad hoopis uusi ja paremaid võimalusi ka iseendale haiget tegemata, siis tulevad muutused kergemalt ja edukamalt. Ikka ühe väikse sammu kaupa edasi sisemise rahu ja õnneni.
Seda ilmselt soovingi uueks aastaks nii iseendale kui kõigile teistele, et sel aastal leitaks üles see oma elus, mida on soovitud muuta, õppida, parandada ja mille jaoks ollakse valmis. Oskust ja julgust astuda see kõige esimene samm, sest ülejäänud sammud järgnevad siis iseenesest.
Seda ilmselt soovingi uueks aastaks nii iseendale kui kõigile teistele, et sel aastal leitaks üles see oma elus, mida on soovitud muuta, õppida, parandada ja mille jaoks ollakse valmis. Oskust ja julgust astuda see kõige esimene samm, sest ülejäänud sammud järgnevad siis iseenesest.
