Väiksed sammud

     Täna tundsin end üle pika aja jälle korraks hästi.

     Olen viimasel ajal olnud suures segaduses, kuna ei tea, kuidas toimida inimesega, kes on mulle ülikallis ja oluline, kuid kelle puhul olen juba mõnda aega tundnud, et midagi on juhtunud ja ma ei tea, mis on selle põhjuseks. Tunnen, et muutunud on nii minupoolne käitumine tema suhtes, kui ka temapoolne käitumine minu suhtes. Ja ma ei saa aru, kas selle muutunud käitumise tagamaad on siirad ja heatahtlikud või on asi siiski selles, mida ma tunnen ... see inimene on hakanud minusse mingist hetkest alates halvemini suhtuma selliseid vihjavaid etteheiteid tehes ning ma olen millegagi põhjustanud temas pahameelt.... miski on meie vahel ja ma arvan, et see ei saa enam olla lihtsalt tunne. See ongi nii.

     Kuid nii raske on alustada endale kalli inimesega selleteemalist juttu. Võib-olla kujutan ma siiski seda kõike endale ette? Võib-olla mõtlen ma üle? Võib-olla olen ma end juba niivõrd oma tundes veennud, et usun midagi, mis on minu paranoilise peakese väljamõeldis? Olen seetõttu enda käitumist niivõrd muutnud (selliseks kaitsvamaks ja alati ründevalmiks), et ei olegi tähele pannud, et mitte temas ei ole midagi muutunud, vaid minus eneses. 

     Ja kuidas siis sellist juttu alustada? Võib-olla lähevad suhted sellevõrra veelgi imelikumaks ja kaugeneme veelgi?

     Kuskil aasta tagasi või isegi suts rohkem leidsin ühel hommikul, et olen end täiesti käest lasknud ning suure masenduse tõttu hunniku üleliigseid kilosid juurde võtnud (nimelt olen selline inimene, kellel stressi korral tekib isu, mitte ei kao). No, seda, et olen mitmeid-mitmeid kilosid juurde võtnud, seda ma sel hommikul muidugi ei avastanud, seda teadsin ma juba ka varem:) Kuid avastus oli minu jaoks oluline, kuna sel hommikul jõudis mulle kohale, et edasi minnes sama rada pidi, võin ma vaid endale muresid juurde tekitada. Ja otsustasin, et lähen trenni. Ka koha ja trennikava olin juba leidnud ning enda jaoks paika pannud.

     Kuni tänase päevani ei ole ma aga sinna trenni jõudnud. Sest vahetult enne seda, kui olin otsustanud üle 10 aasta trenni minna, mõtlesin, et proovin kodus mingi neti video põhjal ühe väikese kava läbi teha (kas ma üldse midagi teha jõuan?). Ja oh seda üllatust! Kava, mille leidsin, kestab vast mingi 15 minutit ja ma mäletan siiani, et pea igast harjutusest jõudsin ma ilma hingeldamata ja ilma surmapildita oma silme ees, teha vaid mõned liigutused. See oli mulle selline pauk! Mina, kes ma kunagi olin noor ja sile, treenitud ja reibas, olid surmani väsinud, kui jõudsin 15-minutilise treeningkava lõppu (millest tegin ka vaid vist 1/4).

     Kuhugi trenni peale seda hommikut ma minna ei julgenud ning otsustasin, et olukord on tõsine ning ma pean selle video järgi harjutama seni, kuni jõuan seda teha vabalt (sest see on ju kõigest 15 min). Esimene nädal oli normaalne (otsustasin, et tõusen tööpäevade hommikuti 20 minutit varem ja teen trenni), teine oli juba raskem, kolmas veelgi enam. Vahel ajasin end isegi varem voodist välja, viskasin diivanile telekat vaatama (mõttega, et ma korra puhkan ja ärkan rahulikult) ja vahel nii mõni hommik vahele jäigi. Vahel lausa mitmeks nädalaks. Kuid võtsin end uuesti kokku, sest mul oli piinlik mõelda, et kui inimene ärkab varem üles eesmärgiga trenni teha, ta lihtsalt vedeleb. Mõtlesin, et ma vaatan parem trenni tehes telekat.

     Ja nii ma end sundisin. Ikka päev päeva järel. Varsti hakkasin end paremini tundma. Olin reipam. Jõudsin kava lõpuni teha ilma mõtteta, et kohe jääb mu süda seisma ja siia ma lebama jäängi. Jõudisn trepis üles käia ilma hingeldamata. Olin rõõmsam, aktiivsem ning rohkem endaga rahul. Ja muidugi kadusid ka mõned üleliigsed kilod. Mul ei olnud vaja isegi kuhugi trenni minna raha raiskama, sest paremast enesetundest piisas ka sellest vähesest liikumisest päevas.

     Nüüd aga - terve sügis kuni jaanuarini - ei teinud ma midagi. Jällegi. Enesetunne muutus kehvemaks, tuju halvemaks, võhm kadus ludinal, väsimus võttis võimust kolinal. Jaanuaris otsustasin, et ma ei näinud nii palju vaeva vaid selleks, et kõike pooleli jätta, vaid selleks, et oma elu paremaks muuta. Ja hakkasin uuesti vaikselt tegema kodus trenni. Esimesel nädalal korra, teisel juba kaks no ja kolmandal ka tegelikult kaks. Sel nädalal olen olnud väga tubli ja teinud iga päev midagi.

     Kuid täna, kui õhtul tegin ühe kava läbi, otsustasin, et olen valmis selleks, et teine erinev kava otsa teha. Teise kava esimese poole peal mõtlesin, et no kas mul oli vaja nii palju pingutada. Ja tõemeeli mõtlesin pooleli jätta. Kuid tegin siiski edasi: " Natuke veel. Mõni minut on veel jäänud!" Ja nii ma selle lõpuni tegin. See tunne lõpus oli fantastiline! Ma olin enda üle väga uhke (naljakas on see, et vahel kui olen kodus trenni teinud - eriti kui neil päevil, kui olen tundnud end väga jõuetuna ning otsustanud vaid sel päeval trenni tegemise vahele jätte, kuid siiski end kokku võtnud ja seda teinud - ja selle lõpetanud, olen avastanud, et käitun nagu inimene, kes oleks mingi medali saanud. Nägu naerul, käed püsti nagu pjedestaalil seisest ja medalit vastu võttes või siis lihtsalt on mul pöidlad püstis ja kiidan mõttes end taevani). Uhke, et üldse end liigutada otsustasin ja et ma ei andnud alla, vaid astun vaikselt, kuid järjekindlalt uuesti õigele teele (minu jaoks õigele).

     Ja mõtlesin, et ehk peaksin selle kalli inimesega samuti tegema. Astuma vaid ühe väikse sammu korraga, end lihtsalt kokku võtma ja ära tegema seda, mida õigeks siiski pean - rääkida temaga oma tunnetest. Ei ole vaja kõike lahendada kohe ja ehk ei ole ka oluline see, mis selle vestluse tulemus on, kuid oluline on see, et ma sellega algust teen! Ja seda, mis selle kõige tulemus on, näitab siis aeg. Peab lihtsalt olema kannatlik ning mitte alla andma. Ja kui tundubki, et midagi on ületamatu või liiga hirmus, siis tuleb sügavalt sisse hingata ja see samm ära teha. Üks väike samm korraga.

     Seda ma teen.

Lihtsalt nii tore lugu

     Mõtlesin, et panen siia ühe loo, mis mulle juba mõnda aega nii väga meeldib ja mida kuulates võtan selle aja, et lihtsalt olla ja kuulata. Tore, kui on selliseid lugusid, mida kuulates suudad isegi keset kõige kiiremat tööpäeva lihtsalt lõpetada arvutis toksimise või millegi tegemise ning lihtsalt olla.

     Lugesin just kuskilt, et oma vaimse tasakaalu hoidmiseks oleks soovitav päevas 10 minutit lihtsalt uneleda. Mitte mõelda igasuguseid mõtteid probleemide lahendamiseks, vaid võtta päevas see aeg, et lihtsalt mõelda toredaid mõtteid. Ma proovisin seda ja see ei olegi nii lihtne. Ikka tahavad pähe tulla igasugused mõtted argipäevategevustest või mingisugustest ülesannetest/kohustustest, mida tuleb täita, pooleli olevatest asjadest või probleemidest. Keeruline on lihtsalt olla ja uneleda - mõelda toredaid ja häid mõtteid, mis teevad meele rõõmsaks.

    Siit lugu, mida kuulates on see tegevus kordades kergem :)

NB! Tore, et neid tegijaid on sel aastal saatnud nii suur õnn, et neid neid on märgatud ja nüüd ka tunnustatud! Loodan, et nad oma indu ei kaota!

Midagi on tulekul

     Ma ei tea seda, miks on mul hetkel nii kummalised tunded. Viimastel päevadel olen tundnud, et mul ei ole mõtet praegu rabeleda. Mõtled küll, mida teha ja milliseid otsuseid vastu võtta, kuid midagi hoiab mind tagasi.  Mingi kummaline tunne. Sisetunne.

     Mul on tunne, et midagi suurt on sel aastal minu elus muutumas. Ma ei tea mis ja ma ei tea, miks mul selline tunne on, kuid ma tunnen, et mul ei ole mõtet midagi erilist otsustada, sest muutused toimuvad ilma minu täiendavate pingutustetagi. Võib-olla aga ma lihtsalt ootan muutust ning sellest on tingitud sellised kummalised tunded. Need tuletasid mulle meelde selle, kui oluline on inimestele sisetunne.

     Vahel on lihtsalt selline naljakas tunne, mida ei oska kirjeldada. Mäletan, et vaatasin vist mõni aasta tagasi telekast üht saadet, kus räägiti sellest, et inimesed ei tohiks oma sisetunnet ignoreerida. Seal räägiti küll pigem sellest, kuidas ohte ära tunda ja "märke" näha, kuid see saade pani mind tol korral väga mõtlema sellele, kuidas inimesed kipuvad sageli oma sisetunnet mitte tähele panema või sellele mingeid ratsionaalseid seletusi otsima, mis lükkaksid sisetundega tekkinud kahtlused eemale.

     Kõige rohkem mõjutas mind aga sellest saatest üks lõik, kus arutleti selle üle, kuidas tihtilugu naised ei kuula oma sisehäält selles osas, mis puudutab meeste valikut. Kui nt naine on valinud endale mehe, kes aja jooksul on oma maski ära visanud ning osutunud vägivaldseks (emotsionaalselt või füüsiliselt) ning lahku minnes on naise käest uuritud, kas ta siis tõesti tutvuse alguses ei tundnud, et midagi ei ole päris õige, on vastus enamasti üks: "Jah, vist oli küll korraks mingi tunne, et mulle miski ei sobi või on vastumeelne, kuid see tunne läks kiiresti üle." Mille peale saatejuht rääkis väga võluva loo sisetunde kuulamise olulisusest.

     Nimelt rääkis ta kiskjatest ja neist, kes langevad nende saagiks (ma ei mäleta, keda ta täpselt mainis, kuid see polegi oluline). Kuidas inimesed peaksid õppust võtma loomariigist sisetunde olulisuse arvestamisel. Selleks soovitas ta vaadata lihtsalt mõnda dokumentaalsaadet loomadest. Kuidas näiteks käitub antiloop kui ta on sattunud lõvi sihikule? Kas antiloop, märgates või tundes lõvi lähenemist, hakkab arutlema enda ette, et ehk ikka SEE lõvi ei ole selline, kes tahab mind maha murda? Tal on ju päris kena lakk, no kuidas sellise lakaga lõvil võiksid olla halvad kavatsused? Ei, ma vist ikka pakun talle huvi, no selliste sarvedega isend nagu mina ei saa ju kedagi ükskõikseks jätta? Ja võib-olla ta lihtsalt näeb nii hirmuäratav välja, aga tegelikult on tal soe ja hea süda (tal on vist lihtsalt olnud raske lapsepõlv). Selliseid arutelusid loomariigis ei ole! Kui on tunda õhus ohtu ja sisetunne ütleb, et nüüd on aeg plagada, siis see tunne tavaliselt ei peta. Mina olen selle jutu sellest saatest endale nii meelde jätnud ja leian, et see on parim illustreeriv näide selle kohta, et inimesed peaksid tõesti õppima loomadelt oma sisetunde kuulamist ja sellega arvestamist.

     Mina aga tunnen, et midagi on tulemas, kuid mis see täpselt on, sellest ei ole ma aru saanud. Kuna olen nii pikalt olnud masenduses, siis proovin nüüd mõelda positiivsemalt :) Ehk on muutused, mis mind ees ootavad positiivsed ja toovad mu ellu rõõmu ja sära. Või õigemini peaksin ma võtma seisukoha, et mu elus on ruumi vaid headele muutustele:) Igatahes loodan, et kui tuleb mõni muutus minu elus sel aastal, siis on see sama kena ja hingemattev, kui sellel aastavahetusel toimunud ilutulestik.

     Toogu siis uus aasta muutusi - nii suur kui väikseid - täis õnne, rahu ja rõõmu. Jään ootama :)

Inspiratsiooni

     Kui antakse uueks aastaks lubadusi, siis mõeldakse midagi konkreetset. Kuna mina olen iseennast juba nii palju tundma õppinud, siis tean, et mul on raske midagi iseendale lubatut lõpetada. Olen sellele mõelnud, miks see nii on ja siiani jõudnud järeldusele - ma ei ole lubatut piisavalt tahtnud või enne lubamist kõiki aspekte läbi mõelnud. Mul puudub motivatsioon. Ma kardan teha midagi valesti ja hoidku selle eest, kui see on seotud mõne riski võtmisega. Ma olen liiga arg ja mugav ja ei suuda lahti murda oma harjumustest.

     Seega, kui uueks aastaks on juba kombeks midagi lubada, soovin, et suudaksin leida iseendas selle, mida olen surunud aastaid alla - millegi, mis mind inspireerib, motiveerib ja mis paneb mul silmad särama. Mida tehes tunnen rõõmu ja rahulolu. Ja siit uueks aastaks väike inspireeriv kõne aastate eest, kuid mida kuulates tekib alati tunne tõusta, leida see miski enda sees (mis on kas enda, ühiskonna või teiste inimeste poolt alla surutud) ja särada. Inspiratsiooni ning avatud meelt uueks aastaks!