Ma ei tea seda, miks on mul hetkel nii kummalised tunded. Viimastel päevadel olen tundnud, et mul ei ole mõtet praegu rabeleda. Mõtled küll, mida teha ja milliseid otsuseid vastu võtta, kuid midagi hoiab mind tagasi. Mingi kummaline tunne. Sisetunne.
Mul on tunne, et midagi suurt on sel aastal minu elus muutumas. Ma ei tea mis ja ma ei tea, miks mul selline tunne on, kuid ma tunnen, et mul ei ole mõtet midagi erilist otsustada, sest muutused toimuvad ilma minu täiendavate pingutustetagi. Võib-olla aga ma lihtsalt ootan muutust ning sellest on tingitud sellised kummalised tunded. Need tuletasid mulle meelde selle, kui oluline on inimestele sisetunne.
Vahel on lihtsalt selline naljakas tunne, mida ei oska kirjeldada. Mäletan, et vaatasin vist mõni aasta tagasi telekast üht saadet, kus räägiti sellest, et inimesed ei tohiks oma sisetunnet ignoreerida. Seal räägiti küll pigem sellest, kuidas ohte ära tunda ja "märke" näha, kuid see saade pani mind tol korral väga mõtlema sellele, kuidas inimesed kipuvad sageli oma sisetunnet mitte tähele panema või sellele mingeid ratsionaalseid seletusi otsima, mis lükkaksid sisetundega tekkinud kahtlused eemale.
Kõige rohkem mõjutas mind aga sellest saatest üks lõik, kus arutleti selle üle, kuidas tihtilugu naised ei kuula oma sisehäält selles osas, mis puudutab meeste valikut. Kui nt naine on valinud endale mehe, kes aja jooksul on oma maski ära visanud ning osutunud vägivaldseks (emotsionaalselt või füüsiliselt) ning lahku minnes on naise käest uuritud, kas ta siis tõesti tutvuse alguses ei tundnud, et midagi ei ole päris õige, on vastus enamasti üks: "Jah, vist oli küll korraks mingi tunne, et mulle miski ei sobi või on vastumeelne, kuid see tunne läks kiiresti üle." Mille peale saatejuht rääkis väga võluva loo sisetunde kuulamise olulisusest.
Nimelt rääkis ta kiskjatest ja neist, kes langevad nende saagiks (ma ei mäleta, keda ta täpselt mainis, kuid see polegi oluline). Kuidas inimesed peaksid õppust võtma loomariigist sisetunde olulisuse arvestamisel. Selleks soovitas ta vaadata lihtsalt mõnda dokumentaalsaadet loomadest. Kuidas näiteks käitub antiloop kui ta on sattunud lõvi sihikule? Kas antiloop, märgates või tundes lõvi lähenemist, hakkab arutlema enda ette, et ehk ikka SEE lõvi ei ole selline, kes tahab mind maha murda? Tal on ju päris kena lakk, no kuidas sellise lakaga lõvil võiksid olla halvad kavatsused? Ei, ma vist ikka pakun talle huvi, no selliste sarvedega isend nagu mina ei saa ju kedagi ükskõikseks jätta? Ja võib-olla ta lihtsalt näeb nii hirmuäratav välja, aga tegelikult on tal soe ja hea süda (tal on vist lihtsalt olnud raske lapsepõlv). Selliseid arutelusid loomariigis ei ole! Kui on tunda õhus ohtu ja sisetunne ütleb, et nüüd on aeg plagada, siis see tunne tavaliselt ei peta. Mina olen selle jutu sellest saatest endale nii meelde jätnud ja leian, et see on parim illustreeriv näide selle kohta, et inimesed peaksid tõesti õppima loomadelt oma sisetunde kuulamist ja sellega arvestamist.
Mina aga tunnen, et midagi on tulemas, kuid mis see täpselt on, sellest ei ole ma aru saanud. Kuna olen nii pikalt olnud masenduses, siis proovin nüüd mõelda positiivsemalt :) Ehk on muutused, mis mind ees ootavad positiivsed ja toovad mu ellu rõõmu ja sära. Või õigemini peaksin ma võtma seisukoha, et mu elus on ruumi vaid headele muutustele:) Igatahes loodan, et kui tuleb mõni muutus minu elus sel aastal, siis on see sama kena ja hingemattev, kui sellel aastavahetusel toimunud ilutulestik.
Toogu siis uus aasta muutusi - nii suur kui väikseid - täis õnne, rahu ja rõõmu. Jään ootama :)
No comments:
Post a Comment