Täna tundsin end üle pika aja jälle korraks hästi.
Olen viimasel ajal olnud suures segaduses, kuna ei tea, kuidas toimida inimesega, kes on mulle ülikallis ja oluline, kuid kelle puhul olen juba mõnda aega tundnud, et midagi on juhtunud ja ma ei tea, mis on selle põhjuseks. Tunnen, et muutunud on nii minupoolne käitumine tema suhtes, kui ka temapoolne käitumine minu suhtes. Ja ma ei saa aru, kas selle muutunud käitumise tagamaad on siirad ja heatahtlikud või on asi siiski selles, mida ma tunnen ... see inimene on hakanud minusse mingist hetkest alates halvemini suhtuma selliseid vihjavaid etteheiteid tehes ning ma olen millegagi põhjustanud temas pahameelt.... miski on meie vahel ja ma arvan, et see ei saa enam olla lihtsalt tunne. See ongi nii.
Kuid nii raske on alustada endale kalli inimesega selleteemalist juttu. Võib-olla kujutan ma siiski seda kõike endale ette? Võib-olla mõtlen ma üle? Võib-olla olen ma end juba niivõrd oma tundes veennud, et usun midagi, mis on minu paranoilise peakese väljamõeldis? Olen seetõttu enda käitumist niivõrd muutnud (selliseks kaitsvamaks ja alati ründevalmiks), et ei olegi tähele pannud, et mitte temas ei ole midagi muutunud, vaid minus eneses.
Ja kuidas siis sellist juttu alustada? Võib-olla lähevad suhted sellevõrra veelgi imelikumaks ja kaugeneme veelgi?
Kuskil aasta tagasi või isegi suts rohkem leidsin ühel hommikul, et olen end täiesti käest lasknud ning suure masenduse tõttu hunniku üleliigseid kilosid juurde võtnud (nimelt olen selline inimene, kellel stressi korral tekib isu, mitte ei kao). No, seda, et olen mitmeid-mitmeid kilosid juurde võtnud, seda ma sel hommikul muidugi ei avastanud, seda teadsin ma juba ka varem:) Kuid avastus oli minu jaoks oluline, kuna sel hommikul jõudis mulle kohale, et edasi minnes sama rada pidi, võin ma vaid endale muresid juurde tekitada. Ja otsustasin, et lähen trenni. Ka koha ja trennikava olin juba leidnud ning enda jaoks paika pannud.
Kuni tänase päevani ei ole ma aga sinna trenni jõudnud. Sest vahetult enne seda, kui olin otsustanud üle 10 aasta trenni minna, mõtlesin, et proovin kodus mingi neti video põhjal ühe väikese kava läbi teha (kas ma üldse midagi teha jõuan?). Ja oh seda üllatust! Kava, mille leidsin, kestab vast mingi 15 minutit ja ma mäletan siiani, et pea igast harjutusest jõudsin ma ilma hingeldamata ja ilma surmapildita oma silme ees, teha vaid mõned liigutused. See oli mulle selline pauk! Mina, kes ma kunagi olin noor ja sile, treenitud ja reibas, olid surmani väsinud, kui jõudsin 15-minutilise treeningkava lõppu (millest tegin ka vaid vist 1/4).
Kuhugi trenni peale seda hommikut ma minna ei julgenud ning otsustasin, et olukord on tõsine ning ma pean selle video järgi harjutama seni, kuni jõuan seda teha vabalt (sest see on ju kõigest 15 min). Esimene nädal oli normaalne (otsustasin, et tõusen tööpäevade hommikuti 20 minutit varem ja teen trenni), teine oli juba raskem, kolmas veelgi enam. Vahel ajasin end isegi varem voodist välja, viskasin diivanile telekat vaatama (mõttega, et ma korra puhkan ja ärkan rahulikult) ja vahel nii mõni hommik vahele jäigi. Vahel lausa mitmeks nädalaks. Kuid võtsin end uuesti kokku, sest mul oli piinlik mõelda, et kui inimene ärkab varem üles eesmärgiga trenni teha, ta lihtsalt vedeleb. Mõtlesin, et ma vaatan parem trenni tehes telekat.
Ja nii ma end sundisin. Ikka päev päeva järel. Varsti hakkasin end paremini tundma. Olin reipam. Jõudsin kava lõpuni teha ilma mõtteta, et kohe jääb mu süda seisma ja siia ma lebama jäängi. Jõudisn trepis üles käia ilma hingeldamata. Olin rõõmsam, aktiivsem ning rohkem endaga rahul. Ja muidugi kadusid ka mõned üleliigsed kilod. Mul ei olnud vaja isegi kuhugi trenni minna raha raiskama, sest paremast enesetundest piisas ka sellest vähesest liikumisest päevas.
Nüüd aga - terve sügis kuni jaanuarini - ei teinud ma midagi. Jällegi. Enesetunne muutus kehvemaks, tuju halvemaks, võhm kadus ludinal, väsimus võttis võimust kolinal. Jaanuaris otsustasin, et ma ei näinud nii palju vaeva vaid selleks, et kõike pooleli jätta, vaid selleks, et oma elu paremaks muuta. Ja hakkasin uuesti vaikselt tegema kodus trenni. Esimesel nädalal korra, teisel juba kaks no ja kolmandal ka tegelikult kaks. Sel nädalal olen olnud väga tubli ja teinud iga päev midagi.
Kuid täna, kui õhtul tegin ühe kava läbi, otsustasin, et olen valmis selleks, et teine erinev kava otsa teha. Teise kava esimese poole peal mõtlesin, et no kas mul oli vaja nii palju pingutada. Ja tõemeeli mõtlesin pooleli jätta. Kuid tegin siiski edasi: " Natuke veel. Mõni minut on veel jäänud!" Ja nii ma selle lõpuni tegin. See tunne lõpus oli fantastiline! Ma olin enda üle väga uhke (naljakas on see, et vahel kui olen kodus trenni teinud - eriti kui neil päevil, kui olen tundnud end väga jõuetuna ning otsustanud vaid sel päeval trenni tegemise vahele jätte, kuid siiski end kokku võtnud ja seda teinud - ja selle lõpetanud, olen avastanud, et käitun nagu inimene, kes oleks mingi medali saanud. Nägu naerul, käed püsti nagu pjedestaalil seisest ja medalit vastu võttes või siis lihtsalt on mul pöidlad püstis ja kiidan mõttes end taevani). Uhke, et üldse end liigutada otsustasin ja et ma ei andnud alla, vaid astun vaikselt, kuid järjekindlalt uuesti õigele teele (minu jaoks õigele).
Ja mõtlesin, et ehk peaksin selle kalli inimesega samuti tegema. Astuma vaid ühe väikse sammu korraga, end lihtsalt kokku võtma ja ära tegema seda, mida õigeks siiski pean - rääkida temaga oma tunnetest. Ei ole vaja kõike lahendada kohe ja ehk ei ole ka oluline see, mis selle vestluse tulemus on, kuid oluline on see, et ma sellega algust teen! Ja seda, mis selle kõige tulemus on, näitab siis aeg. Peab lihtsalt olema kannatlik ning mitte alla andma. Ja kui tundubki, et midagi on ületamatu või liiga hirmus, siis tuleb sügavalt sisse hingata ja see samm ära teha. Üks väike samm korraga.
Seda ma teen.
No comments:
Post a Comment