Elu suured imed

     Minu elus viimane pool aastat on olnud täis muret ja tõelist kurbust. Masendust. Töösse uputamist, et mitte mõelda ja lihtsalt end tegevuses hoida. Ei olegi leidnud nii paljut, mille üle rõõmustada. Kogu varasem töö iseendaga on justkui olematu olnud ning tagasilangus eneseleidmises ja ellu ärkamises on olnud võimas. Võimas negatiivne langus.

     Ja siis, paar päeva tagasi juhtus suur ime, millele mõeldes ununevad kõik mured, kõik halvad mõtted, kogu kurbus ja silmad täituvad lihtsalt pisaraist suurest rõõmust ja õnnest. Minu kallid ja väga lähedased inimesed said esmakordselt vanemateks.

     Täna, neid külastades ja esimest korda pisikest nähes, täitis mind nii kohutavalt suur õnnetunne ja rõõm, et ma ei teadnud, kuhu joosta ja mida teha. Kui õnne soovides asi kallistusteni jõudis, siis lihtsalt kõik need ootamatult suured rõõmu- ja õnnetunded purskasid minust välja lihtsalt pisaratejoana.

     Ma ka ise ehmusin nii tugevast reaktsioonist, kuid voodis seda väikest kullakest nähes ei teadnud ma keda esimesena tänada - kalleid vanemaid, elu ennast, universumit.... see oli nii kohutavalt kummaline ja jõuline tunne, mis ajas mind segadusse ja mõjus lausa lämmatavana. Siiani olen selle kõige lummuses. Ja kui nüüd nägin, mis looga kirjeldas üks vanematest seda, mida sõnadesse ei saa panna - tunne, mis valdab vanemaid äsja sündinud last vaadates, tundes, kuuldes, tajudes, süles hoides, tema lõhna tundes, kõik see tunnete virr-varr, siis ma lihtsalt tundsin üle pika aja, et ma lihtsalt pean siia kirja panema oma tunded.

     See laul on tõesti lihtsalt nii positiivne, mida kuulates hakkab päike särama, seostuvad vaid väga soojad ja suured tunded ning ... lihtsalt õnn. Ilmselt edaspidi seda lugu kuuldes mõtlen alati neile kolmele kallile inimesele ja sellele võrratule päevale, neile emotsioonidele ja rõõmule. Kas oleks veel mõni parem laul, mis võib seostuda sellise suure imega nagu on lapse sünd? Imeline.

 

     Ja ma siiski pean siia lisama ka enamus laulu sõnadest, sest need on lihtsalt nii ilusad ... nii laulus kui paberil :)

....

For all of these simple things and much more a flower was born
It blooms to spread love and joy faith and hope to people forlorn

Inside every man lives the seed of a flower
If he looks within he finds beauty and power

Ring all the bells sing and tell the people that be everywhere that the flower has come
Light up the sky with your prayers of gladness and rejoice for the darkness is gone
Throw off your fears let your heart beat freely at the sign that a new time is born

Väike mudimine

     Üks mu tuttav tundis juba ammu, et see töö, mida ta teeb, ei ole päris see, mida ta teha sooviks ja otsustas oma elus midagi muuta. Ta leidis enda jaoks massaaži ja läks seda õppima. Juba üle aasta tegutseb ta sel alal oma põhitöö kõrvalt ja on mind korduvalt enda juurde kutsunud.

     Mul on sageli peavalud ja kael/turi pinges. Alati on varasemalt olnud nii, et kui mul on pea valutanud ja keegi on end lahkelt pakkunud appi kaela mudima, et mu peavalusid leevendada, et veri paremini käima hakkaks, siis niipea, kui mu kaela on hakatud masseerima, on mul süda pahaks läinud.

     Kunagi üks mulle väga lähedane inimene ütles, et ah, ei ole see nii hullu midagi, et kannata ära ja las inimene mudib kauem - alles siis on tulemust tunda. Kuid mul on alati nii paha hakanud, et ma ei ole lubanud end mudida. Kunagi kui vaevlesin jällegi peavaludes, siis olin koos kahe lähedase inimesega, üks neist oli see, kes ütles, et vast peaks ikka proovima masseerimist. Otsustasime proovida mudimist minu valude leevendamiseks. Kui teine lähedane inimene mu kaela mudima hakkas, ütlesin, et mul on sellest nii paha. Inimene, kes varem arvas, et peaks ikkagi laskma kauem mudida, nägi masseerimise ajal mu nägu ja käskis ise selle mudimise koheselt lõpetada. Ta ütles, et ma olin selle protseduuri ajal näost läinud täiesti valgeks ja olin välja näinud justkui hakkaksin otsi andma. Peale seda ei ole ta enam kordagi seda soovitanud  ega peale surunud.

     Kuna selline asi - südame pahaks minemine - on olnud korduv, siis keeldusin ka selle tuttava varasematest lahketest pakkumistest. Kuid eelmisel nädalal otsustasin, et tõesti prooviks siiski selle asja ära. See tuttav kinnitas mulle, et on täiesti kaks ise asja, kas masseerib inimene, kes on seda õppinud või masseerib sind inimene, kes teeb seda omapäi.

     Täna oli siis see päev, kuid läksin massaaži. Kuna ma polnud kunagi käinud sellistes kohtades ega teadnud, mis mind ees ootas, siis olin  kohutavalt närvis. Pinget lisas ka asjaolu, et massaaži pidi tegema inimene, kes on mu tuttav ja kellega on mul olnud teistsugused suhted ja kokkupuuted. See oli väga närvesööv protsess.

     Esiteks oli minu jaoks kummaline, kuidas ma võtan end pea alasti inimese ees, keda ma tunnen ja lasen end mudida. See tekitas minust tõelist ebamugavustunnet. Otsustasin, et soovin lasta mudida vaid oma selga ja kaela - endal lihtsam ja tegijal samuti. Teiseks lisasid pinget tuttava varasemad kommentaarid mõne oma kliendi kohta (talle oli vahel kummaline, et inimestele, kes tulevad massaaži, on mõned asjad arusaamatud, mis tema jaoks on juba iseenesest mõistetavad).

     Huvitav oli see, et kui esimesest kohmetusest ja naerupursetest üle sain (see oli tõseliselt imelik tunne, kui tuttav inimene hakkab järsku sind silitama ja masseerima - täiesti teistsugune roll, totaalne rollivahetus - tegi ühel ajal nii nalja kui kõhedust), oli see protseduur väga meeldiv. Mahe muusika, hämar valgustus, küünlavalgus ja väga rahulik keskkond. Ma rahunesin ruttu ja läksin vooluga kaasa. Muidugi oli kõik see minu jaoks väga huvitav ja esitasin talle pidevalt küsimusi selle kohta, mida ta teeb ja miks ning mida see peaks parandama.

     Ta tegi, mida tegema pidi, ja ütles, et mul on turja piirkond ikka väga pinges. Kuna ta teadis seda, et mul on süda pahaks läinud, siis tegi ta kõike väga õrnalt ja aeglasemalt kui tavaliselt. Aeg lendas kiiresti ja lõõgastusin tõesti väga hästi. Huvitaval kombel süda pahaks ei läinudki.

     Enne äraminemist ütlesin  talle veel, et see oli tõesti väga mõnus ja üllatav, et mul ei tekkinud tavapärast reaktsiooni. Kuid poolel teel koju, tundsin, kuidas veri hakkas mul keema, nägu hakkas tulitama, pea hakkas keerlema ning pidevalt oli tunne, et kohe hakkan oksendama. Nüüdseks on sellest möödas juba 5 tundi ja peavalu, mida tunnen, ei möödu. Kuna ta mudis vaid mu selga, turja ja kukalt, siis poole kodutee peal hakkas mul paha seetõttu, et mul oli tunne nagu oleks kõik minu kaelas olev pinge surutud mu kuklani välja (masseerimist alustas ta seljalt liikudes altpoolt ülesse). Mul oli tunne, et kõik valu on pandud liikuma ja see peaks justkui kuskilt väljuma, kuid ta jäigi mulle kuhugi kuklasse pidama ning välja minust ei saa.

     Tuttav ütles, et selleks, et ma oma pingest kaelast lahti saaks (mul pidid mingid lihased kaelal kivikõvad olema), peaksin käima kuskil 4 korda massaažis (kolmandal korral on juba täpemalt näha, kas oleks vaja 4 või 5 korda käimist) ja see leevendaks kindlasti mu peavalusid ja pinges kaela.

     Mudimiskogemus oli tõeliselt huvitav ja põnev. Saan aru, miks inimesed käivad nii sageli massaažis. Homme uurin, kas see tunne, mis mul oli, on normaalne ja kas ma üldse tohin seal käia, kui pärast end nii halvasti tunnen. Kuid jah, ma mõistsin täna, et sellest, et olla reibas ja triksis-traksis :), tuleb enda eest hoolitseda ja aega ka iseendasse investeerida (ja raha). Vaid nii on võimalik leida tasakaal ja rahu. Teha midagi ka oma hingele ja tervisele.

     Kui kõik sobib ja asjale leidub lahendus, siis olen varsti ta juures tagasi ja ootan põnevusega, kas massaažiga on võimalik leevendada mu peavalu.

Üleloomulikud võimed

     Üks minu väga lähedane ja kallis inimene käis paar päeva tagasi inimese juures, kelle kohta öeldakse, et nad on sensitiivid või selgeltnägijad. See kogemus, mis temal oli... oli tõeliselt üleloomulik.

     Juba pikemat aega oli tal kõik viltu kiskunud ja kõik, mida ta ette võttis, ebaõnnestus mingil kummalisel moel, millele me ei leidnud seletust, nagu annaks talle keegi mõista, et kõik hea ei ole justkui talle mõeldud või muutused, mida ta tahaks oma elu parandamiseks teha, ei ole ette nähtud. Kui ta saatis sellise sensitiivi juurde inimene, kes selliste asjadega kokku puutub, oli see uudis meile päris šokeeriv. Tekkisid kohe igasugused mõtted: Kas see on mingi nali? Äkki on tõesti midagi toimunud, mis teda tema tegevuses takistab? Kas selline asi on võimalik? Meil ei tekkinud mõtet pettusest enne, kui kuulsime, millist summat küsib sensitiiv siis, kui tõesti selgub, et midagi on, nt needus peale pandud/teda on ära sõnutud (isegi siis, kui seda on tehtud mitte teadlikult, vaid lihtsalt mingi situatsiooni ajel - inimesed ütlevad ja mõtlevad vihahoos vahel tõesti täiesti mõtlematuid ja inetuid asju). Tekkis kohe tunne, et inimene, kes selliseid kolossaalseid summasid küsib, võib igal inimesel, kes tema juurde satub, leida midagi, millega tuleks edasi tegeleda.

     Mu * käis ära selle inimese juures ja tagasi tulles oli ta kui läbipekstud. Ta hakkas rääkima, mis oli juhtunud ja mida talle räägiti. Ja mida edasi ta rääkis, seda hirmsamaks kõik läks. Mitte niivõrd see, mida ta ütles, vaid see, kui palju asju see sensitiiv täppi pani. Ja kust sai ta selliseid asju teada? Tervise kohta, pisidetailide kohta minu kalli inimese elust, tema pere kohta... kuidas on see võimalik? Ma küsisin, et äkki ta ise rääkis midagi, millest võis teha järeldusi, kuid ei - see, mida see sensitiiv nägi ja ütles, ei ole midagi sellist, mida saaks järeldada. Ja asjad, mis klappisid - neid oli lihtsalt liiga palju.

     Peale seda käiku ja kõige selle kuulmist, ei tundunudki enam see summa, mida küsiti, kui midagi peaks olema, nii kolossaalne, vaid mina ise oleks nõus isegi rohkem talle maksma. Ma ei pane siia kirja seda, mida räägiti või mida öeldi mu kalli inimese kohta (see on lihtsalt liiga isiklik), kuid see oli midagi ennekuulmatut. See oli nii jahmatav, et ma ei ole siiani sellest kõigest toibunud. Kuidas on see võimalik?

     Küll aga oli huvitav see, et sensitiiv sai rääkida vaid selle inimese perest ja sugulastest, kes tema juurde oli tulnud. Kuid minu tuttav ültes, et talle teeb muret üks tema tuttav - mina. See, kuidas sensitiiv minu kohta midagi uuris, seda ma ka siia kirja ei pane (ma arvan, et ma ei tohiks seda teha), kuid ta pani minu kohta kõik täppi. Kuidas on see võimalik? Ta küll rääkis väga lühidalt ja ütles, et tal ei ole lubatud rohkem midagi öelda ega kaugemale midagi uurida, kuid see, mis ta paari lausega minu kohta oli öelnud, läks samuti täppi. Mind ei teadnud ei see sensitiiv ega see inimene, kes mu tuttava tema juurde saatis. Milline pauk!

     Kui varem ma uskusin, et on olemas selliseid inimesi, kellel on üleloomulikud võimed, siis nüüd on mu usk veelgi süvenenud. Kui ma kõike seda juttu kuulasin, siis ma tundsin, kui raskeks kõik läks, mul hakkas sellest kõigest pea valutama ja süda läks isegi pahaks ja ma ei saanud enam hästi hingata. Seda kõike oli liiga palju ja ometi ei puudutanud see mind (välja arvatud üks väike osa), ma ei kujuta ette, mida mu kallis inimene pidi veel tundma. Kümneid kordi hullemini. Peale kõike seda sain ma aru, miks ta nägi välja kui oleks teda läbi pekstud.

     See aga mis minu kohta öeldi, pani mind tõsiselt mõtlema. Ja esimest korda elus ma isegi tunnen, et ma läheks ka mõne sellise sensitiivi juurde konsultatsioonile. Mul ei ole vähimatki kahtlust, et tal on üleloomulikud võimed ja oskused, mida on vaid vähestel.

     Kõige rohkem loodan ma aga seda, et mu kallis inimene saaks kõik korda ja teda saadaks tulevikus vaid õnn ja rahulolu. Ma usun üleloomulikesse võimetesse ja imetlen neid inimesi, kes millegi sellisega teisi inimesi aitavad. On kindlasti palju ka neid, kes oma võimeid kuritavitavad ja halba teevad, kuid neile, kes teisi aitavad, soovin ma ainult jaksu ja jõudu ning loodan, et nad oma tegevusega paljudelt hingevalu ja muud hädad võtavad ning ka ise terveks jäävad (st et nad halba energiat endasse ei jätaks).

     Imetlusväärne lihtsalt. Ja nii jahmatav ja õudne ja kõhedusttekitav ja uskumatu lugu.

MINU TEGELIK VANUS

     Kuna ma tegelen iseendaga ja enesearenguga, siis mõtlesin, et peaks otsima testi, mille saaks lihtsalt ja tasuta netis täita, et teada saada, kui vana ma tegelikult olen arvestades kõike seda, kuidas elan ja olen.

     Otsisin natuke ja leidsingi ühe sellise toreda lehe, kus saab seda teha (http://www.realage.com/). Testi täitmine võttis ikka omajagu aega ja oli pikk, kuid pani mõtlema sellele, millele ehk nii konkreetselt ei olegi mõelnud. Näiteks sellele, et ma tegelikult ikka nii väga täpselt ei tea kõike oma tervisega seonduvat ja ega ole ka teisele aspektide üle oma elus nii väga täpselt juurelnud.

     Kuid täites seda testi, tekkis siiski soov teada saada - no mis mu vanus siis ikkagi minu tervise, eluviisi ja suhete järgi võiks olla. Ja ma sain selle kohutava tõe teada.

     Ma olen oma tegelikust vanusest 3,4 aastat vanem!!! See vanus, mis mulle testi lõpus ette lõi, oli tegelikult see, kui vanana end tegelikult ka tunnen. Ega neid teste ei saa muidugi tõepähe võtta, kuid mingi pildi annavad need siiski.

     Näiteks mõistsin ma kohe päris hästi seda, et selleks et ennast leida,  tuleb mul ka silmitsi seista oma tervisega. Ei tea, miks kiputakse seda tahaplaanile lükkama ning tervisele mõtlema alles siis, kui midagi lahti on. Ja isegi kui on tunne, et tervisega ei ole kõik korras ja tekib mõte, et peaks igaks juhuks laskma arstil end kontrollida, kiputakse ka seda visiiti edasi lükkama seni, kuni on saabunud kriitiline hetk - kus ei saa enam arsti juurde minemist edasi lükata.

    Kummaline kui ükskõiksed inimesed vahel oma tervise suhtes on arvestades ometi kõiki tänapäevaseid võimalusi oma keha eest hoolitsemisel. Ega minagi suur erand ole.

     Näiteks ei olnud ma üle 10 aasta käinud hambaarsti juures (kuna mul lihtsalt ei ole auke hammastes olnud, v.a. ühes loksuvas hambas kooliajal, mille ma palusin kooli hambaarstil välja tõmmata, kuid mida tema siiski sutsuke puurida tahtsi ja mis järgmise päeva hommikul mul laginal suust välja kukkus). Ma polnud kunagi tundnud ka hambavalu. Kuid - seistes silmitsi iseendaga - otsustasin sel aastal oma tervisega tegelema hakata ning julgust kokkuvõttes ka hambaarsti juurde läksin. Ja üllatus, üllatus - mul oli neli auku, millest üks nii suur, et pidin seda parandamas käima kolmel korral. Ja siis ühe visiidi ajal tundsin ka seda, mida tähendab hambavalu. KO-HU-TAV!!!!

    Käisin ka peale seda veel ühe arsti juures, et end kontrollida lasta ning täna käisin perearsti juures vereproovi tegemas, et teada saada, kas mul on ehk vaja, millegagi tegeleda ravimise mõttes. 

     Kuigi praegu, kui ma ei ole veel pensionil ega selle eel, ei tundud see 3,4 aastat enda päris vanusest vanem olla kuigi traagiline, siis ütleme nii, et kui oleksin nii 70, siis oleks see 3,4 aastat juba oluliselt suurema kaaluga kui hetkel nii noorena olles. Kuna ma aga nii ükskõikselt enda osas mõelda ei soovi ja ei tohiks, siis peaksin püüdlema ka tervise osas, olema tähelepanelikum.     

     Siit ka minu uus siht iseenda tegemistes - saada oma tegelik vanus võrdseks sellega, mida minu sünniaastajärgne vanus näitab. Hull punnitamine saada maha 3,4 aastat oma turjalt, kuid juba selle tunnistamine, et ma pean midagi ette võtma, on minu jaoks uus ja oluline samm.

     Panen ka siia ühe laheda kõne, mille Youtube'ist leidsin ja mis mind sel teemal tõsisemalt mõtlema pani.

Tõsiselt inspireeriv

     Sattusin ühel päeval vaatama sellise suure mehe kõnet ülikooli lõpetajatele nagu Steve Jobs ja olin vaimustuses sellest, mida kuulsin. Panen selle kõne ka siia, sest see oli väga võimas ja pani mind tundma nii nagu suudaksin teha kõike, kui ma ainult midagi piisavalt tahan. Tuleb leida vaid see, mis mulle meeldib ning mida tõesti armastan. Ning sealt edasi liikuda on juba palju lihtsam.

     Tõenäoliselt kui oleksin seda kõnet kuulanud mitu aastat tagasi, ei oleks see mulle sellist mõju avaldanud nagu praegu, kui olen eneseleidmise teel ning olen olnud ausam ning avatum iseenda suhtes. Varasemalt olen elanud klapid silmade ja kõrvade eest. Nüüd aga - astudes samme lähemale iseendale - tundus see, mida kuulsin tõeliselt julgustav.

     Rääkisin sellest kõnest ühele kallile inimesele oma elus ning küsisin, kas ta on seda kõnet kuulnud. * ütles, et muidugi olen seda kuulnud, kuid kas sa oled kuulnud tema suust midagi tõeliselt erilist. See on vaid 45 sekundit sinu elust, mida kuulata, kuid mis võib tõeliselt avada su silmad, et näha maailma täiesti erinevalt sellest, kuidas oled seda siiani teinud.

     Ja seda see video tõesti ka tegi. Kas pole mitte inspireeriv? VÕIMAS!

"The world as Steve Jobs saw it:

When you grow up you tend to get told the world is the way it is and you're life is just to live your life inside the world. Try not to bash into the walls too much. Try to have a nice family, have fun, save a little money.

That's a very limited life. Life can be much broader once you discover one simple fact: Everything around you that you call life was made up by people that were no smarter than you and you can change it, you can influence it, you can build your own things that other people can use.

Once you learn that, you'll never be the same again."

Jookse, jookse, jookse

                                      

     Ma olen omadega päris umbe jooksnud. Tunnen end juba kuid masendunult ja õnnetuna. Ei ole suutnud kuidagi end koguda ja rööbastele tagasi saada. Mingil hetkel tundsin, et ei jõua enam isegi püsti tõusta. Soovisin vaid voodis vedeleda ja peidus olla.

     Kuna olin totaalselt umbes, masendunud ning sellises olekus hakkan lihtsalt masendusest, väsimusest ja stresstist ülemäära sööma, siis tõusis vahepeal ka mu kehakaal. Nagu ma veel piisavalt vähe masenduses oleks olnud. Tabasin aga siiski selle ära, et minu kummalised söögiisud ei ole seotud millegi muu kui stressiga.

    Võtsin end kokku ja ma ei tea, mis mul pähe lõi, kuid otsustasin hakata jooksmas käima. Ma ei ole oma elus eriti jooksnud. Kui olin noorem, siis minu jooksud piirdusid kehalise kasvatuse kohustuslike jooksudega ning ühenädalase ettevõtmisega hakata igal hommikul jooksmas käimas. Nädala ma vastu pidasingi. Ja ma ei tea, kust mul selline mõte nüüd tuli. Kuid jooksma ma läksin ning püüan nädalas 2-3 korda jooksmas käia. See on mul õnnestunud päris hästi, sest jooksen juba aprillist alates. Ainult puhkuse ajal juulis jäi mul kuu aega vahele.

     See on nii kummaline tunne - joosta. Lihtsalt joosta. See tekitab tõesti väga hea enesetunde. Esiteks kohutavalt suur rahulolu tunne, kui olen pannud jooksmise riided selga, välja lähen ning esimesed sammud jooksen. See on võimas ning iga kord kuni siiani, kiidan end mõttes: "Sa oled nii tubli! Väga hea! Sa ajasid end  välja ja nüüd jookse!"

     Üleüldse mulle meeldib joosta vast sellepärast nii palju, et ma end mõttes ise nii palju julgustan ja kiidan :) Jooksmist alustada oli väga raske, sest mul ei olnud ei võhma, ei jõudu ega õiget rütmi. Esimesed korrad suure osa teest ma lihtsalt käisin, sest ei olnud võimeline millekski rohkemaks. See tundus mulle nii masendav. Siis mõtlesin, et ma ei tohi alla anda, vaid pean midagi välja mõtlema.

     Nii mõtlesin välja stsenaariumi. Ma olen võistlusel iga kord kui jooksmas käin. Tegin endale mõttes mitme peatuskohaga jooksuraja, kust ja kuhuni välja võin käia ning ülejäänud aja pean jooksma. Iga etapi lõpp on minu jaoks finiš ning kui hakkan enne sihtkohta jõudmist väsima, kujutan ette, et inimesed on kogunenud vaatama seda võistlust, kus ma jooksen ning ergutavad mind jooksuraja kõrval: "Sa suudad! Sa suudad! Lisa tempot! Ära anna alla!" Hull plaksutamine, vilistamine, pildistamine ja hõikamine käib siis raja kõrval, kui hakkan väsima ja mul tekib tunne, et ma annan enne ühe jooksuraja etapi läbimist alla. Kui midagi sellist ette kujutan, siis jalad hakkavad lihtsalt iseenesest üksteise ette käima ning allaandmine ei tule siis enam kõne allagi.

     Kuna ma ei tea kunagi millal hakkan väsima ja alla andma ning oma peas võin ju igasuguseid situatsioone välja mõelda, siis on minu jaoks jooksmine tõesti päris põnev. Arvatavasti kui ma selliste mõtetega ei jookseks, siis oleksin juba jooksmisest ammu loobunud.

     Kuid ma ei taha jooksmist lõpetada. Ma tunnen kui hästi see mulle mõjub ja tõesti vähendab minu masendust. See tunne küll ei ole kadunud, kuid peale jooksmist tunnen tõesti rahulolu ning olen positiivsemalt meelestatud kui enne jookmist. Pealegi suudan treppidest ülesse minna ilma hingeldamata, joosta bussile ilma, et mul pistma hakkaks ja õhupuudus tekiks. Suunan ka käia pikemaid vahemaid palju kiiremini ja peale jooksmist ei ole mul sellist tavalist näksimise soovi. Nii et ükskõik kust otsast ma seda ka ei vaata, on värskes õhus liikumine suurepärane.

     Peale kuuajast pausi oli küll väga kummaline kui kiiresti ma oma jõu ja võhma olin kaotanud. Nagu oleksin esimest korda uuesti jooksmas käinud. Kuid nüüd jätkan jällegi sellega ning olen õnnelikum.

     Joosta on lahe ja enda jaoks tuleb midagi kasulikku teha! Mina hetkel olen leidnud endale jooksmis nieng üllatanud end isegi. Olen end ületanud vastupidamise ja tahatejõuga. Ma võin enda üle uhke olla:)

                            

 PILT: http://www.vagabondish.com/running-cultures/

Ei teagi täpselt

     Naljakas, kuidas vahel on kohe nii, et kui elus midagi väga suurt ja tähtsat juhtub, siis ei tahagi sellest kohe rääkida. Justkui oleks mingi sein ees ja kõik - hoiad kõike endasse.

     Ma olen tükk aega juba mõlenud, et tahaks kirjutada, kuid see, millest olen tahtnud kirjutada on nii isiklik ja kuidagi vaid minu, et paratamatult tekkis mõte: "Kas mul on ikka vaja sellest siia blogisse kirjutada? Kas keegi minu tutvusringkonnast, kes seda lugema satub, saab aru, et see olen mina?"

     Kui seda blogi kirjutama hakkasin, siis tegin seda sooviga oma mõtetes paremat selgus saada, jäädvustada oma ideid ja tähelepanekuid ning lihtsalt soovist oma tundeid väljendada. Nüüd aga olen sattunud kimbatusse. Kui elus toimuvad olulised muutused, millest tahaks kirjutada (et oma tundeid väjendada ka siis, kui ma seda otseselt kellelegi tuttavale/lähedastele rääkida ei taha), aga need on nii suured ja erakordsed, kas ma siis peaks seda avalikult üldse väljendama.

     Tekib küsimus - miks ma seda blogi siis kunagi üleüldse alustasin?

     Ma tunnen, et ma pean kirjutama oma tunnetest, sest ma pean endas selgusele jõudma, ma pean oma elus toimunud muudatustega tegelema - eriti kui need ei ole sellised positiivsemat laadi - ma pean endast kõik välja saama ja ma pean olema iseenda vastu aus. Naljakas on see, et kui ma blogiga alustasin, siis siia kirjutades ma sain rohkem selgust iseendas ja tegelesin rohkem oma tundemaailmaga. Kuid kuidas sa kirjutad nii ümber nurga, kui tegelikult peaks ütlema otse?

     Kas ei ole nii, et ausus iseendaga ja julgus ka seda kõvasti öelda, toob sind ennast iseendale lähemale? Olgu, blogis ma siin häält ei tee, vaid ainult kriban, kuid ka see on ju mu hääl - virtuaalne, kuid siiski. Ma olen mõelnud, miks ma nii paljudest asjadest ei taha rääkida inimestele, kes on mulle lähedased ja keda võin usaldada? Ma olen sellele mõlenud ja jõudnud järeldusele, et sellel on mitu põhjust.

    Vahel, kui midagi olulist toimub, tahan ma oodata ja vaadata, mis on selle sündmuse tulemus. Vahel aga on minu elus toimuv mulle piinlikkust tekitav (nt on mul häbi iseenda käitumise pärast ja kuidagi väga raske on kallile inimesele lihtsalt rääkida, et ma tegin nüüd midagi nii lolli. Ikka leian pigem õigustusi oma käitumisele, nt tuues välja teise inimese apsud või selgitades, miks ma midagi nii tegin seni, kuni vestluskaaslane nõustub ja isegi õigustab minu käitumist -a'la "Ma oleks sinu olukorras täpselt samamoodi teinud!"). Vahel aga tunnen, et võib-olla ei  sobi neist asjadest rääkida, kuna seda peetakse üldiselt millekski, mida tuleks enda teada hoida. Vahel aga kardan, kuidas teised reageerivad. Vahel on mul tunne, et olen millestki juba kümneid kordi rääkinud ja teine on minust ja minu mõtetest juba tüdinud. Vahel aga ei soovi ma teisi kurvastada, sest siis ei pea ma enam mitte hakkama saama vaid iseendas toimuvaga, vaid pean ka mõtlema juba teise peale. Vahel on aga teistel oma elus toimuvaga nii palju tegemist, et ma ei taha neid veel oma muredega koormata. Vahel on mul aga tunne, et ma küll räägin, kuid teine ei kuule või siis ei saa aru. Ja vahel ma lihtsalt loodan, et inimene, kes on mulle lähedane, tunneb ise nii suurt huvi minuga toimuva vastu, et küsib seni, kuni ma räägin kõik ära. Või siis saab ise minust aru ilma, et ma peaks midagi pikemalt selgitama. Vahel aga ma tunnen, et ma ei taha rääkida, kuna inimestel on komme hakata nõu andma või hakkavad nad oma kogemustes rääkima ning ütlema, kuidas nemad sarnases olukorras käitusid, kuigi mina ei taha võib-olla midagi muud, kui lihtsalt kõik oma mõtted ära rääkida - ilma nõu saamata, ilma teiste kogemustes kuulmata. Lihtsalt vahel tahaks, et keegi tõesti kuuleks mis ma ütlen nii, et mul rääkides ei teki tunnet, et ta ootab lihtsalt seda, millal ma pausi teeks või oma mõtte lõpetaks, et ta saaks oma mõtteid hakata rääkima.

     Ja üldse  - kas ma pean kõigest rääkima?

     Ma ei ole veel otsusele jõudnud, mida ma teen selle blogi osas, kuid ma tunnen, et ma pean oma seest selle kõik välja saama, et ma saaks edasi toimetada. Mu mõtted on nii takerdunud kõigile muutustele, et ma tunnen, et see juba ahistab mind. Ma olen täielikus segaduses.

    

Väiksed valed

     Täna oli mul üks õudne juhus töö juures. See ei lase mul enam rahulikult isegi hingata.

    

     Pidi algama üks projekt, mille puhul pidi see osapool, kus mina tööd teen, ootama eelmise etapi tegijate taga. Et meie saaksime oma tööd jätkata, pidid inimesed, kes olid eelmise etapiga seotud, ühe viimase asja lõpetama enne kui meie saaks oma tööga jätkata. Töö delegeeriti ühele inimesele, kes oli täna haigena kodus.

     Ootasin ja ootasin, millal asi tehtud saab, kuid ei midagi. Seega tegin ise oma äranägemise järgi versiooni, mida saaks häda korral kasutada, kui eelmise etapi inimene (kes oli kodus haige) ei jõua õigeks ajaks tööd tehtud. No et oleks vähemalt midagi olemas ja saaks tööga edasi liikuda. Aeg kiirustas takka ning meie meeskonnast kasutas üks liige minu tehtud veel poolikut varianti. Mõned minutid peale seda sain kätte eelmise etapi töötaja töö ja viskasin sellele pilgu peale. See tundus väga sarnane olevat sellele, mida mina tegin. Lisasin enda tehtule vaid mõned täiendused eelmise etapi töötaja tööst ja käiku läks asi, mille mina tegin.

     Tegin juba mõnda aega tööd, kui otsustasin, et see inimene, kes tegi oma tööetapi viimase osa, näeks siiski seda varianti, mis läks töösse. Saatsin selle talle meilile koos seletusega, et muutsin siit ja sealt midagi ning täiendasin vastavalt sellele, kuidas õige tundus.

     Umbes tunni aja pärast sain kurja telefonikõne, kui inimene, kes eelmise etapi viimase töö - haigena - tegi, ütles: " Ütle mulle ausalt, kas sul oli see juba varem valmis tehud? Enne kui sa minu variandi said? Ma teen siin nagu kilplase tööd" Ja mida tegin mina? Selle asemel, et öelda, et jah, mul oli oma variant juba tehtud, ütlesin, et jah, mul oli mingi osa valmis, kuid täiendasin sellega, mida sa saatsid ja kasutasin sinu asju ikka ka. No, osaliselt oli see ju õige, kuid jätsin talle mulje, et kasutasin siiski suures osas tema tehtud varianti. No miks ma ei võinud öelda, et jah, ma tegin juba kõik valmis, vaatasin, et kõik on enam-vähem sama ja lisasin sinu tööst vaid paar asja. Mis oli mul seda nii raske välja öelda?

     Mul on tunne, et ma olen mingi kohutav valetaja. Ma ei tea, miks ma seda tegin. Kas ma ehmusin nii otsekohese küsimuse pärast ja mul oli piinlik öelda, et arvasin, et ta ei jõua õigeks ajaks valmis ning tegin selletõttu oma versiooni? Või ei tahtnud ma, et ta tunneks, et tema tööst ei olnud mingit kasu? Või tahtsin ma oma nahka päästa, et mitte tunnistada seda, et pidasin ennast piisavalt tubliks töötajaks, et saan ka teiste tööülesannetega hakkama? Ma ei saa endast aru.

     Ja kuidas ma peaks nüüd minema ja ütlema sellele töökaaslasele, et tead, ma tegin siiski enne sind oma variandi, mida ainult mõne asjaga sinu tööst täiendasin? Ja kas ma peaks seda üldse tegema? Või jääma oma vale juurde kindlaks?

     Ma olen nii kohutav inimene, et endal läheb ka süda pahaks. Mul on tunne, et ma olen maailmas vist ainus inimene, kes valetab. Mul on nii piinlik! Ma ei tea, mis ma pean tegema. Kuidas ma nüüd iseendaga lepin? Kas ma üldse saan endale andestada?

     Miks inimesed selliseid hädavalesid nii lihtsalt kasutavad? Ja miks on mul tunne, et ma olen ainus inimene, kes selliseid hädavalesid kasutab? Ma olen niivõrd halb inimene. Pole ime, et ma endaga pahuksis olen ja end nii üksikuna tunnen. Ma olen ise selles süüdi ja tekitan selliseid olukordi endale ise.

Sõbrapäev

     Naljakas, et olen täiskasvanud inimene, aga mulle on siiani olulised igasugused väikesed tähtpäevad, suurtest rääkimata. Juba päevi enne mõne sellise päeva saabumist lähen ma ähmi täis ja hakkan mõtlema sellele, mida sel päeval teha.

     Kui mõni inimene, kes teab, et mulle tähtpäevad meeldivad ja olulised on, rikub need meelega või siis kogemata ning ilma vabandamat, siis olen päris pikalt selle inimese peale solvunud ja pahane ja leian, et see on tehtud meelega. Lapsik suhtumine, aga nii ma tunnen. Olen aastatega püüdnud endast välja juurida sellist lapselikku vaimustust igasuguste selliste päevade osas ning olla ikka täiskasvanulikum.

     Sel aastal proovin esimest korda mitte midagi erilist sõbrapäevaks teha - ei kingitusi pereliikmetele, ei mingit erilist õhtusööki, ei kooki või muud maitsvat üllatust töökaaslastele ega sõbrapäeva sõnumeid/telefonikõnesid sõpradele. Varasematel aastatel olen ikka kuulnud kommentaare kõige selle peale, et a'la kas see kõik ei ole mitte koolilastele mõledud või see on ju puhas kommerts või millal sa sellest juba välja kasvad vms. Ma olen siiani kõigile neile kommentaaridele vapralt vastu pidanud, kuid olen tähele pannud, et tunnen end peale selliseid päevi või isegi juba samal õhtul enne magamaminekut segaduses olevat ja kahtlev. Kas ma ikka oleks pidanud nii palju vaeva nägema? Võib-olla on neil õigus ja see kõik ongi vaid üks suur nali ja raha väljapressimise võimalus? Kas need, kes selliste tähtpäevade tähistamisega kaasa lähevad, on lihtsalt ullikesed ja nõdrameelsed?

     Ma ei tea, kuid püüan sel aastal sõbrapäeval end vaos hoida:) Minu jaoks on sellistel päevadel tähendus vaid sellepärast, et saan enda jaoks olulistele inimestele heal ettekäändel helistada/sõnumeid saata, neid millegi meeldivaga meeles pidada ja kui ma veel midagi kingiks olen teinud/ostnud, siis minu jaoks ei ole suuremat rõõmu kui andmisrõõm. Ma olen ise siis nii rõõmus. Aga sel aastal püüan siis olla täiskasvanu.

     Igatahes iseendale sõbrapäeva puhul mulle siia üks tore lugu, mille netist leidsin ja mida hea meelega ikka ja jälle kuulan. Võib-olla peaksin aga lihtsalt jääma iseendaks ja nagu laulus öeldakse:  

Find your life, don’t hide from what you are
And rise before you fall
And hope for something more!
Live if we really want to

Head sõbrapäeva mulle igatahes! Püüan siis sel aastal olla lihtsalt sõbrapäevatähistaja "kapis"!

Väiksed julgustükid

     Kui ma olin teismeline ja ka "hilisteismeline" (kahekümnendate alguses;)), siis ei olnud minu jaoks nii suur julgustükk võtta ennast kokku ja teha midagi, mida ma varem teinud ei olnud. Vast päris tiinekana tekkis selline häbitunne ja piinlikkus, kuid mitte hirm. Vähemalt ei suuda ma seda meenutada, et oleksin uusi kogemusi kartnud. Pigem vastupidi - ma lausa otsisin uusi ja põnevaid üritusi, tegemisi ja inimesi, kes mu elu rikastaksid. Samuti ei olnud minu jaoks mingi probleem mõne võõra inimesega lihtsalt juttu ajama hakata ning uue tuttavaga niiviisi meeldivalt aega veeta.

     Ühel hetkel aga aastaid tagasi avastasin, et mulle on koormav uute inimestega tühjast-tähjast vestelda  ja ükski teema ei tundunud olevat kohane. Minu vestlused inimestega (nii võõrastega kui ka varasemate põgusate tuttavatega või inimestega, keda polnud ammu näinud) muutusid kohmetuteks ja lausa kentsakateks. Ma lihtsalt ei teadnud mida öelda ja kuidas olla. Naljakas, sest varem ma isegi ei mõelnud inimestega vesteldes millegi sellise peale, kuidas ma võin välja näha, millise mulje jätta või mida teised minust arvavad. Mulle lihtsalt ei läinud see korda. Ma tahtsin ainult end hästi tunda ja seda, et ka teistel oleks tore minuga koos olla.

     Seda, et ma end siiani uute inimestega vesteldes kohmetuna tunnen, ei ole muutunud. Kuid ma olen end kokku võtnud ning ei istu vaikselt kuskil laua nurgas või seina ääres ennast varjates, vaid püüan vestlustes osaleda ja ka seltskonnas OLLA. Kuid mida ma ei ole aastaid teinud, on proovida midagi uut.

     Sellest võib olla möödas juba pea kümme aastat, kus ma lihtsalt olen klammerdunud vanade harjumuste külge ja leian igast uuest kogemusest kõrvalehiilimiseks erinevaid - enda arvates ka suurepäraseid - põhjendusi. Viimati tegin midagi ootamatud paar aastat tagasi, kui ühel üritusel keset käredat pakast tünnisauna alasti hüppasin (kuna sauna minek ei olnud plaanis, siis ei olnud kaasas ei rätte ega vastavaid riideid). See oli hetkesituatsioonis tehtud otsus ja täiesti spontaanne jätmata ruumi arutlemiseks, kas seda teha või mitte. Ma olin peale tünnist väljumist ise nii ehmunud (ja paanikas sellest, mida teised mõelda võivad), et oli ülejäänud ürituse endistviisi vait ja hoidsin seinte lähedale :)

     Mulle soovitas mõni aeg tagasi üks inimene vaadata ühte filmi ("Yes Man"), kus räägitakse sellest, kuidas muutes iseenda suhtumist võib muutuda totaalselt su senine elu. Muidugi filmis oli kõik ülepaisutatud, kuid point, mida mulle selle filmisoovitusega öelda taheti oli järgmine - ole avatum ja sa näed, et maailm su ümber võib muutuda. Ma vaatasin seda filmi ja esialgu ei avaldanud see mulle mingi mõju. Kuid aja möödudes olen sundinud end ütlema jah asjadele, millele tavaliselt varem ütlesin ei. Viimasel ajal aga püüan üha rohkem haarata kinni uutest võimalustest ja kogemustest. Nii et filmist oli siiski mingi kasu:) Vahel kui midagi uut proovin või mõnele pakkumisele automaatselt (end sundides muidugi) jah ütlen, mõtlen jällegi sellele filmile :)

     Käisin ühe lapse sünnipäeval, kuhu oli tellitud ka õhtujuht (nagu selgus, siis oli ta selle koha üks omanikest), kes lihtsalt pani mind tegema asju, mida ma kunagi varem teinud ei olnud hoolimata sellest, et ütlesin talle ei (mul oli ka hea põhjendus muidugi - tegu on laste sünnipäevaga ja kõik on ikka laste jaoks tehtud). Minu ei peale, tõstis see õhtujuht mu kukil ronimisredeli juurde. Olin sellest kõigest nii jahmunud, et enne kui aru sain, olid mulle külge seotud toestused ja käsu peale redelist üles ronida, ma seda ka kohe tegin. Kui olin üles jõudnud, pidin jalad rippu laskma ning siis ühe käe ja siis teise ning mind kukutati lihtsalt alla:) See oli nii võimas ja vabastav tunne. Õhtu jooksul kutsus ta ka proovima lae alt redelit mööda põranda poole liikuma, mida ma kahe julgustava lapse hõisete saatel lõpuks ka tegin. Laest põrandani minnes oli ainus tugi see, et mu jalad redelipulk redelipulga haaval allapoole sammusid, samal ajal kui ma ise näoga põranda poole õhus hõljusin (olin seinaga 90 kraadise nurga all). Ja kui mind lõpuks ka saldot tegema kutsuti, siis ei mõeldnud ma enam midagi, vaid olin lihtsalt nõus. Ja see oli võimas. Kummaline oli isegi see, et kui üks sünnipäeval olev laps mu juurde peale seda tuli ja küsis: "Miks sa iga kord, kui sa midagi teed, kiljud?" , ei tundnud ma piinlikkust ega kohmetust, mida varasemalt oleksin kindlasti tundnud, vaid siirast rõõmu ja uhkust iseenda üle.

     Nii et iseenda ületamiseks ei ole vahel vaja midagi muud, kui ühe lapse sünnipäeva ja nautida ka ise kõike seda, mida lapsed seal teevad. Olla lihtsalt avatud. Minu jaoks oli tegu tõeliste julgustükkidega. Tasub vahel öelda jah asjadele, mille puhul muidu tõmbuks kohe tagasi ning lasta uuel rikastada oma senist elu. See tunne võib olla võimas ja täita südame rõõmuga ka päevi peale uue kogemuse saamist.

Milline kergendus

     Kaks päeva tagasi tekkis juhus, kus sain teha tõeks selle, mida olin tahtnud juba mõnda aega teha. Rääkisin kallile inimesele sellest, mida tunnen. Olles juba mõnda aega tundnud tugevalt, et minu ja selle inimese vahel on midagi, mille me mõlemad jätame rääkimata ja mis on löönud kerge kiilu meie vahele, kaasnes selle jutuajamisega tohutu kergendus.

     Kuigi olin juba eelmisel nädalal otsustanud, et teen oma tunnetest temaga juttu, ei leidnud ma kuidagi sellise delikaatse teema aruteluks sobilikku hetke. Küll olin mina hõivatud, küll tema, küll tuli üks takistus vahele, küll teine. Ja siis, nagu selgest taevast, tekkis situatsioon, milles nägin võimalust ja haarasin sellest kinni.

     Vestlus algas väga kohmakalt ning oli kuidagi seotud selle uue situatsiooniga ning sain aru, et ma pigem kuulan teda üle kui soovin teda kuulata. Esimene katse ebaõnnestus täiesti. Ma rääkisin küll sellest, mida tunnen, kuid sain aru, et see on pigem etteheide. Ja muidugi ei saanud ma kuidagi teada seda, mida teine tunneb või arvab. Ta hoiak oli tõrjuv ja kaitsev. Ma sain aru, et sedasi ei vii see jutuajamine kuhugi. Lahkusin mõneks ajaks tema juurest, et end koguda.

     Kui olin end kogunud ja kokku võtnud, rahunenud ja leidnud tasakaalu, läksin uuesti ta juurde ning hoolimata tema muigest suul, kui ütlesin, et ma lihtsalt ei saa seda teemat veel lõpetada, kuna tunnen, et me peaks sellest kõigest natuke rääkima, jätkasin. Sel korral tundsin, et olen rahulik ja suudan rääkida tõesti oma tunnetest ilma, et selle taga oleks etteheite noote. Ma lihtsalt rääkisin sellest, mida tunnen ja püüdsin teha võimalikult selle järgi, mida raamatutest soovitatud. Sisu edastamiseks püüdsin kogu aeg kasutada mina-sõnumeid sina-sõnumite asemel ning loobuda igasugustest eelarvamustest ning oma oletustest. Püüdsin olla igasuguse eelarvamuse vaba ning edastada vaid oma tundeid.

     Ja, oh la la, jutt hakkas voolama kui iseenesest. Mina rääkisin, mida mõtlen ja rääkis tema, mida mõtleb. Ja vahel mõne teema puhul, millest rääkimine ilmselgelt talle ebamugavust tekitas ja mida ta tahtis endale hoida (just see, mida tundsin, et tal on midagi tegelikult öelda, aga ta ei tee seda), ei kippunud ma ütlema seda, mida mina arvan, miks ta nii teeb, vaid ütlesin vaid ühe lausega seda, mida tunnen, siis kui meil on mingi selline omavaheline situatsioon juhtunud, mis temas sellist ebamugavust tekitanud. Ja tegin pausi - ma ei täiendanud, eeldanud ega arvanud midagi, vaid olin lihtsalt tasa ning ootasin seda, kas see jutuosa jääb sinna, kus see on või otsib ta lihtsalt õigeid sõnu. Ja tal oli midagi öelda - see oli talle raske ning ta vist ei teadnud, mida täpselt võib öelda ja mida peaks ütlema, kuid ta tegi seda siiski. Nii nagu minagi - rääkis oma tunnetest.

     Vestluse lõpetasin kokkuvõtet tehes ja püüdsin jätta positiivse tunde sellest vestlusest andes mõista, et ma ei rääkinud temaga sellisel ebamugaval teemal mitte selle pärast, et teda kiusata või etteheiteid teha, vaid sellepärast, et mulle selline tunne oli tekkinud meie osas ja see häiris ning painas mind juba pikemat aega. Ning just seetõttu, et ma temast niivõrd hoolin, selle teema ka üles võtsin.

 

     Peale vestlust kodus mõtlesin veel, et ei tea, mis sellest kõigest saab ja kas see tegelikult kuidagi meie omavahelist suhtlust muudab. Ning tegelikult oli mul väike hirm, mis edasi saab. Kuid see kerguse tunne, nagu oleks koorem mu õlult tõstetud, korvas selle ebakindluse täiesti. Ma tundsin end hästi ja õnnelikumana. Esiteks sellepärast, et ma sellise jutuajamise tõesti ka läbi viisin, mitte lihtsalt ei mõeldnud, et ma teen seda, ja teiseks sellepärast, et suutsin end kokku võtta (küll teisel katsel, aga siiski) ja rääkida sellest mida tunnen.

     Järgmisel korral kui selle inimesega kokku sain, ma enam ei tundnud sellist ... seina meie vahel ega sellist pinget õhus, mida varem tundsin. Ja mind jahmatas see, kui see inimene mu käest küsis ühe oma tähtsa otsuse kohta, mida oli hiljaaegu vastu võtnud: "Kuule, ...., mis tunne sul seoses selle minu otsusega on? Su sisetunne on siiani alati täppi läinud." Ma pidin pikali kukkuma.

     Ma õppisin sellest kõigest päris paljut - vahel on kasu lugeda raamatuid sellest, kuidas pidada raskeid kõnelusi :). Alati tuleb olla aus enda vastu ega karta väljendada oma tundeid. Peab olema piisavalt avatud selleks, et olla valmis selleks, et teise arvamus ei pruugi sulle alati meeldida, kuid leppida sellega, et teisel on oma nägemus sellest kõigest, millega tuleb edaspidi arvestada.

     Naljakas, kui suur koorem võib inimesele olla lihtsalt mingi sellise sisetunde pärast, mille ulatusest saab aru alles siis, kuid sellest koormast on vabanetud. See tunne on suurepärane!



Väiksed sammud

     Täna tundsin end üle pika aja jälle korraks hästi.

     Olen viimasel ajal olnud suures segaduses, kuna ei tea, kuidas toimida inimesega, kes on mulle ülikallis ja oluline, kuid kelle puhul olen juba mõnda aega tundnud, et midagi on juhtunud ja ma ei tea, mis on selle põhjuseks. Tunnen, et muutunud on nii minupoolne käitumine tema suhtes, kui ka temapoolne käitumine minu suhtes. Ja ma ei saa aru, kas selle muutunud käitumise tagamaad on siirad ja heatahtlikud või on asi siiski selles, mida ma tunnen ... see inimene on hakanud minusse mingist hetkest alates halvemini suhtuma selliseid vihjavaid etteheiteid tehes ning ma olen millegagi põhjustanud temas pahameelt.... miski on meie vahel ja ma arvan, et see ei saa enam olla lihtsalt tunne. See ongi nii.

     Kuid nii raske on alustada endale kalli inimesega selleteemalist juttu. Võib-olla kujutan ma siiski seda kõike endale ette? Võib-olla mõtlen ma üle? Võib-olla olen ma end juba niivõrd oma tundes veennud, et usun midagi, mis on minu paranoilise peakese väljamõeldis? Olen seetõttu enda käitumist niivõrd muutnud (selliseks kaitsvamaks ja alati ründevalmiks), et ei olegi tähele pannud, et mitte temas ei ole midagi muutunud, vaid minus eneses. 

     Ja kuidas siis sellist juttu alustada? Võib-olla lähevad suhted sellevõrra veelgi imelikumaks ja kaugeneme veelgi?

     Kuskil aasta tagasi või isegi suts rohkem leidsin ühel hommikul, et olen end täiesti käest lasknud ning suure masenduse tõttu hunniku üleliigseid kilosid juurde võtnud (nimelt olen selline inimene, kellel stressi korral tekib isu, mitte ei kao). No, seda, et olen mitmeid-mitmeid kilosid juurde võtnud, seda ma sel hommikul muidugi ei avastanud, seda teadsin ma juba ka varem:) Kuid avastus oli minu jaoks oluline, kuna sel hommikul jõudis mulle kohale, et edasi minnes sama rada pidi, võin ma vaid endale muresid juurde tekitada. Ja otsustasin, et lähen trenni. Ka koha ja trennikava olin juba leidnud ning enda jaoks paika pannud.

     Kuni tänase päevani ei ole ma aga sinna trenni jõudnud. Sest vahetult enne seda, kui olin otsustanud üle 10 aasta trenni minna, mõtlesin, et proovin kodus mingi neti video põhjal ühe väikese kava läbi teha (kas ma üldse midagi teha jõuan?). Ja oh seda üllatust! Kava, mille leidsin, kestab vast mingi 15 minutit ja ma mäletan siiani, et pea igast harjutusest jõudsin ma ilma hingeldamata ja ilma surmapildita oma silme ees, teha vaid mõned liigutused. See oli mulle selline pauk! Mina, kes ma kunagi olin noor ja sile, treenitud ja reibas, olid surmani väsinud, kui jõudsin 15-minutilise treeningkava lõppu (millest tegin ka vaid vist 1/4).

     Kuhugi trenni peale seda hommikut ma minna ei julgenud ning otsustasin, et olukord on tõsine ning ma pean selle video järgi harjutama seni, kuni jõuan seda teha vabalt (sest see on ju kõigest 15 min). Esimene nädal oli normaalne (otsustasin, et tõusen tööpäevade hommikuti 20 minutit varem ja teen trenni), teine oli juba raskem, kolmas veelgi enam. Vahel ajasin end isegi varem voodist välja, viskasin diivanile telekat vaatama (mõttega, et ma korra puhkan ja ärkan rahulikult) ja vahel nii mõni hommik vahele jäigi. Vahel lausa mitmeks nädalaks. Kuid võtsin end uuesti kokku, sest mul oli piinlik mõelda, et kui inimene ärkab varem üles eesmärgiga trenni teha, ta lihtsalt vedeleb. Mõtlesin, et ma vaatan parem trenni tehes telekat.

     Ja nii ma end sundisin. Ikka päev päeva järel. Varsti hakkasin end paremini tundma. Olin reipam. Jõudsin kava lõpuni teha ilma mõtteta, et kohe jääb mu süda seisma ja siia ma lebama jäängi. Jõudisn trepis üles käia ilma hingeldamata. Olin rõõmsam, aktiivsem ning rohkem endaga rahul. Ja muidugi kadusid ka mõned üleliigsed kilod. Mul ei olnud vaja isegi kuhugi trenni minna raha raiskama, sest paremast enesetundest piisas ka sellest vähesest liikumisest päevas.

     Nüüd aga - terve sügis kuni jaanuarini - ei teinud ma midagi. Jällegi. Enesetunne muutus kehvemaks, tuju halvemaks, võhm kadus ludinal, väsimus võttis võimust kolinal. Jaanuaris otsustasin, et ma ei näinud nii palju vaeva vaid selleks, et kõike pooleli jätta, vaid selleks, et oma elu paremaks muuta. Ja hakkasin uuesti vaikselt tegema kodus trenni. Esimesel nädalal korra, teisel juba kaks no ja kolmandal ka tegelikult kaks. Sel nädalal olen olnud väga tubli ja teinud iga päev midagi.

     Kuid täna, kui õhtul tegin ühe kava läbi, otsustasin, et olen valmis selleks, et teine erinev kava otsa teha. Teise kava esimese poole peal mõtlesin, et no kas mul oli vaja nii palju pingutada. Ja tõemeeli mõtlesin pooleli jätta. Kuid tegin siiski edasi: " Natuke veel. Mõni minut on veel jäänud!" Ja nii ma selle lõpuni tegin. See tunne lõpus oli fantastiline! Ma olin enda üle väga uhke (naljakas on see, et vahel kui olen kodus trenni teinud - eriti kui neil päevil, kui olen tundnud end väga jõuetuna ning otsustanud vaid sel päeval trenni tegemise vahele jätte, kuid siiski end kokku võtnud ja seda teinud - ja selle lõpetanud, olen avastanud, et käitun nagu inimene, kes oleks mingi medali saanud. Nägu naerul, käed püsti nagu pjedestaalil seisest ja medalit vastu võttes või siis lihtsalt on mul pöidlad püstis ja kiidan mõttes end taevani). Uhke, et üldse end liigutada otsustasin ja et ma ei andnud alla, vaid astun vaikselt, kuid järjekindlalt uuesti õigele teele (minu jaoks õigele).

     Ja mõtlesin, et ehk peaksin selle kalli inimesega samuti tegema. Astuma vaid ühe väikse sammu korraga, end lihtsalt kokku võtma ja ära tegema seda, mida õigeks siiski pean - rääkida temaga oma tunnetest. Ei ole vaja kõike lahendada kohe ja ehk ei ole ka oluline see, mis selle vestluse tulemus on, kuid oluline on see, et ma sellega algust teen! Ja seda, mis selle kõige tulemus on, näitab siis aeg. Peab lihtsalt olema kannatlik ning mitte alla andma. Ja kui tundubki, et midagi on ületamatu või liiga hirmus, siis tuleb sügavalt sisse hingata ja see samm ära teha. Üks väike samm korraga.

     Seda ma teen.

Lihtsalt nii tore lugu

     Mõtlesin, et panen siia ühe loo, mis mulle juba mõnda aega nii väga meeldib ja mida kuulates võtan selle aja, et lihtsalt olla ja kuulata. Tore, kui on selliseid lugusid, mida kuulates suudad isegi keset kõige kiiremat tööpäeva lihtsalt lõpetada arvutis toksimise või millegi tegemise ning lihtsalt olla.

     Lugesin just kuskilt, et oma vaimse tasakaalu hoidmiseks oleks soovitav päevas 10 minutit lihtsalt uneleda. Mitte mõelda igasuguseid mõtteid probleemide lahendamiseks, vaid võtta päevas see aeg, et lihtsalt mõelda toredaid mõtteid. Ma proovisin seda ja see ei olegi nii lihtne. Ikka tahavad pähe tulla igasugused mõtted argipäevategevustest või mingisugustest ülesannetest/kohustustest, mida tuleb täita, pooleli olevatest asjadest või probleemidest. Keeruline on lihtsalt olla ja uneleda - mõelda toredaid ja häid mõtteid, mis teevad meele rõõmsaks.

    Siit lugu, mida kuulates on see tegevus kordades kergem :)

NB! Tore, et neid tegijaid on sel aastal saatnud nii suur õnn, et neid neid on märgatud ja nüüd ka tunnustatud! Loodan, et nad oma indu ei kaota!

Midagi on tulekul

     Ma ei tea seda, miks on mul hetkel nii kummalised tunded. Viimastel päevadel olen tundnud, et mul ei ole mõtet praegu rabeleda. Mõtled küll, mida teha ja milliseid otsuseid vastu võtta, kuid midagi hoiab mind tagasi.  Mingi kummaline tunne. Sisetunne.

     Mul on tunne, et midagi suurt on sel aastal minu elus muutumas. Ma ei tea mis ja ma ei tea, miks mul selline tunne on, kuid ma tunnen, et mul ei ole mõtet midagi erilist otsustada, sest muutused toimuvad ilma minu täiendavate pingutustetagi. Võib-olla aga ma lihtsalt ootan muutust ning sellest on tingitud sellised kummalised tunded. Need tuletasid mulle meelde selle, kui oluline on inimestele sisetunne.

     Vahel on lihtsalt selline naljakas tunne, mida ei oska kirjeldada. Mäletan, et vaatasin vist mõni aasta tagasi telekast üht saadet, kus räägiti sellest, et inimesed ei tohiks oma sisetunnet ignoreerida. Seal räägiti küll pigem sellest, kuidas ohte ära tunda ja "märke" näha, kuid see saade pani mind tol korral väga mõtlema sellele, kuidas inimesed kipuvad sageli oma sisetunnet mitte tähele panema või sellele mingeid ratsionaalseid seletusi otsima, mis lükkaksid sisetundega tekkinud kahtlused eemale.

     Kõige rohkem mõjutas mind aga sellest saatest üks lõik, kus arutleti selle üle, kuidas tihtilugu naised ei kuula oma sisehäält selles osas, mis puudutab meeste valikut. Kui nt naine on valinud endale mehe, kes aja jooksul on oma maski ära visanud ning osutunud vägivaldseks (emotsionaalselt või füüsiliselt) ning lahku minnes on naise käest uuritud, kas ta siis tõesti tutvuse alguses ei tundnud, et midagi ei ole päris õige, on vastus enamasti üks: "Jah, vist oli küll korraks mingi tunne, et mulle miski ei sobi või on vastumeelne, kuid see tunne läks kiiresti üle." Mille peale saatejuht rääkis väga võluva loo sisetunde kuulamise olulisusest.

     Nimelt rääkis ta kiskjatest ja neist, kes langevad nende saagiks (ma ei mäleta, keda ta täpselt mainis, kuid see polegi oluline). Kuidas inimesed peaksid õppust võtma loomariigist sisetunde olulisuse arvestamisel. Selleks soovitas ta vaadata lihtsalt mõnda dokumentaalsaadet loomadest. Kuidas näiteks käitub antiloop kui ta on sattunud lõvi sihikule? Kas antiloop, märgates või tundes lõvi lähenemist, hakkab arutlema enda ette, et ehk ikka SEE lõvi ei ole selline, kes tahab mind maha murda? Tal on ju päris kena lakk, no kuidas sellise lakaga lõvil võiksid olla halvad kavatsused? Ei, ma vist ikka pakun talle huvi, no selliste sarvedega isend nagu mina ei saa ju kedagi ükskõikseks jätta? Ja võib-olla ta lihtsalt näeb nii hirmuäratav välja, aga tegelikult on tal soe ja hea süda (tal on vist lihtsalt olnud raske lapsepõlv). Selliseid arutelusid loomariigis ei ole! Kui on tunda õhus ohtu ja sisetunne ütleb, et nüüd on aeg plagada, siis see tunne tavaliselt ei peta. Mina olen selle jutu sellest saatest endale nii meelde jätnud ja leian, et see on parim illustreeriv näide selle kohta, et inimesed peaksid tõesti õppima loomadelt oma sisetunde kuulamist ja sellega arvestamist.

     Mina aga tunnen, et midagi on tulemas, kuid mis see täpselt on, sellest ei ole ma aru saanud. Kuna olen nii pikalt olnud masenduses, siis proovin nüüd mõelda positiivsemalt :) Ehk on muutused, mis mind ees ootavad positiivsed ja toovad mu ellu rõõmu ja sära. Või õigemini peaksin ma võtma seisukoha, et mu elus on ruumi vaid headele muutustele:) Igatahes loodan, et kui tuleb mõni muutus minu elus sel aastal, siis on see sama kena ja hingemattev, kui sellel aastavahetusel toimunud ilutulestik.

     Toogu siis uus aasta muutusi - nii suur kui väikseid - täis õnne, rahu ja rõõmu. Jään ootama :)

Inspiratsiooni

     Kui antakse uueks aastaks lubadusi, siis mõeldakse midagi konkreetset. Kuna mina olen iseennast juba nii palju tundma õppinud, siis tean, et mul on raske midagi iseendale lubatut lõpetada. Olen sellele mõelnud, miks see nii on ja siiani jõudnud järeldusele - ma ei ole lubatut piisavalt tahtnud või enne lubamist kõiki aspekte läbi mõelnud. Mul puudub motivatsioon. Ma kardan teha midagi valesti ja hoidku selle eest, kui see on seotud mõne riski võtmisega. Ma olen liiga arg ja mugav ja ei suuda lahti murda oma harjumustest.

     Seega, kui uueks aastaks on juba kombeks midagi lubada, soovin, et suudaksin leida iseendas selle, mida olen surunud aastaid alla - millegi, mis mind inspireerib, motiveerib ja mis paneb mul silmad särama. Mida tehes tunnen rõõmu ja rahulolu. Ja siit uueks aastaks väike inspireeriv kõne aastate eest, kuid mida kuulates tekib alati tunne tõusta, leida see miski enda sees (mis on kas enda, ühiskonna või teiste inimeste poolt alla surutud) ja särada. Inspiratsiooni ning avatud meelt uueks aastaks!