Ma olen omadega päris umbe jooksnud. Tunnen end juba kuid masendunult ja õnnetuna. Ei ole suutnud kuidagi end koguda ja rööbastele tagasi saada. Mingil hetkel tundsin, et ei jõua enam isegi püsti tõusta. Soovisin vaid voodis vedeleda ja peidus olla.
Kuna olin totaalselt umbes, masendunud ning sellises olekus hakkan lihtsalt masendusest, väsimusest ja stresstist ülemäära sööma, siis tõusis vahepeal ka mu kehakaal. Nagu ma veel piisavalt vähe masenduses oleks olnud. Tabasin aga siiski selle ära, et minu kummalised söögiisud ei ole seotud millegi muu kui stressiga.
Võtsin end kokku ja ma ei tea, mis mul pähe lõi, kuid otsustasin hakata jooksmas käima. Ma ei ole oma elus eriti jooksnud. Kui olin noorem, siis minu jooksud piirdusid kehalise kasvatuse kohustuslike jooksudega ning ühenädalase ettevõtmisega hakata igal hommikul jooksmas käimas. Nädala ma vastu pidasingi. Ja ma ei tea, kust mul selline mõte nüüd tuli. Kuid jooksma ma läksin ning püüan nädalas 2-3 korda jooksmas käia. See on mul õnnestunud päris hästi, sest jooksen juba aprillist alates. Ainult puhkuse ajal juulis jäi mul kuu aega vahele.
See on nii kummaline tunne - joosta. Lihtsalt joosta. See tekitab tõesti väga hea enesetunde. Esiteks kohutavalt suur rahulolu tunne, kui olen pannud jooksmise riided selga, välja lähen ning esimesed sammud jooksen. See on võimas ning iga kord kuni siiani, kiidan end mõttes: "Sa oled nii tubli! Väga hea! Sa ajasid end välja ja nüüd jookse!"
Üleüldse mulle meeldib joosta vast sellepärast nii palju, et ma end mõttes ise nii palju julgustan ja kiidan :) Jooksmist alustada oli väga raske, sest mul ei olnud ei võhma, ei jõudu ega õiget rütmi. Esimesed korrad suure osa teest ma lihtsalt käisin, sest ei olnud võimeline millekski rohkemaks. See tundus mulle nii masendav. Siis mõtlesin, et ma ei tohi alla anda, vaid pean midagi välja mõtlema.
Nii mõtlesin välja stsenaariumi. Ma olen võistlusel iga kord kui jooksmas käin. Tegin endale mõttes mitme peatuskohaga jooksuraja, kust ja kuhuni välja võin käia ning ülejäänud aja pean jooksma. Iga etapi lõpp on minu jaoks finiš ning kui hakkan enne sihtkohta jõudmist väsima, kujutan ette, et inimesed on kogunenud vaatama seda võistlust, kus ma jooksen ning ergutavad mind jooksuraja kõrval: "Sa suudad! Sa suudad! Lisa tempot! Ära anna alla!" Hull plaksutamine, vilistamine, pildistamine ja hõikamine käib siis raja kõrval, kui hakkan väsima ja mul tekib tunne, et ma annan enne ühe jooksuraja etapi läbimist alla. Kui midagi sellist ette kujutan, siis jalad hakkavad lihtsalt iseenesest üksteise ette käima ning allaandmine ei tule siis enam kõne allagi.
Kuna ma ei tea kunagi millal hakkan väsima ja alla andma ning oma peas võin ju igasuguseid situatsioone välja mõelda, siis on minu jaoks jooksmine tõesti päris põnev. Arvatavasti kui ma selliste mõtetega ei jookseks, siis oleksin juba jooksmisest ammu loobunud.
Kuid ma ei taha jooksmist lõpetada. Ma tunnen kui hästi see mulle mõjub ja tõesti vähendab minu masendust. See tunne küll ei ole kadunud, kuid peale jooksmist tunnen tõesti rahulolu ning olen positiivsemalt meelestatud kui enne jookmist. Pealegi suudan treppidest ülesse minna ilma hingeldamata, joosta bussile ilma, et mul pistma hakkaks ja õhupuudus tekiks. Suunan ka käia pikemaid vahemaid palju kiiremini ja peale jooksmist ei ole mul sellist tavalist näksimise soovi. Nii et ükskõik kust otsast ma seda ka ei vaata, on värskes õhus liikumine suurepärane.
Peale kuuajast pausi oli küll väga kummaline kui kiiresti ma oma jõu ja võhma olin kaotanud. Nagu oleksin esimest korda uuesti jooksmas käinud. Kuid nüüd jätkan jällegi sellega ning olen õnnelikum.
Joosta on lahe ja enda jaoks tuleb midagi kasulikku teha! Mina hetkel olen leidnud endale jooksmis nieng üllatanud end isegi. Olen end ületanud vastupidamise ja tahatejõuga. Ma võin enda üle uhke olla:)
No comments:
Post a Comment