Naljakas, kuidas vahel on kohe nii, et kui elus midagi väga suurt ja tähtsat juhtub, siis ei tahagi sellest kohe rääkida. Justkui oleks mingi sein ees ja kõik - hoiad kõike endasse.
Ma olen tükk aega juba mõlenud, et tahaks kirjutada, kuid see, millest olen tahtnud kirjutada on nii isiklik ja kuidagi vaid minu, et paratamatult tekkis mõte: "Kas mul on ikka vaja sellest siia blogisse kirjutada? Kas keegi minu tutvusringkonnast, kes seda lugema satub, saab aru, et see olen mina?"
Kui seda blogi kirjutama hakkasin, siis tegin seda sooviga oma mõtetes paremat selgus saada, jäädvustada oma ideid ja tähelepanekuid ning lihtsalt soovist oma tundeid väljendada. Nüüd aga olen sattunud kimbatusse. Kui elus toimuvad olulised muutused, millest tahaks kirjutada (et oma tundeid väjendada ka siis, kui ma seda otseselt kellelegi tuttavale/lähedastele rääkida ei taha), aga need on nii suured ja erakordsed, kas ma siis peaks seda avalikult üldse väljendama.
Tekib küsimus - miks ma seda blogi siis kunagi üleüldse alustasin?
Ma tunnen, et ma pean kirjutama oma tunnetest, sest ma pean endas selgusele jõudma, ma pean oma elus toimunud muudatustega tegelema - eriti kui need ei ole sellised positiivsemat laadi - ma pean endast kõik välja saama ja ma pean olema iseenda vastu aus. Naljakas on see, et kui ma blogiga alustasin, siis siia kirjutades ma sain rohkem selgust iseendas ja tegelesin rohkem oma tundemaailmaga. Kuid kuidas sa kirjutad nii ümber nurga, kui tegelikult peaks ütlema otse?
Kas ei ole nii, et ausus iseendaga ja julgus ka seda kõvasti öelda, toob sind ennast iseendale lähemale? Olgu, blogis ma siin häält ei tee, vaid ainult kriban, kuid ka see on ju mu hääl - virtuaalne, kuid siiski. Ma olen mõelnud, miks ma nii paljudest asjadest ei taha rääkida inimestele, kes on mulle lähedased ja keda võin usaldada? Ma olen sellele mõlenud ja jõudnud järeldusele, et sellel on mitu põhjust.
Vahel, kui midagi olulist toimub, tahan ma oodata ja vaadata, mis on selle sündmuse tulemus. Vahel aga on minu elus toimuv mulle piinlikkust tekitav (nt on mul häbi iseenda käitumise pärast ja kuidagi väga raske on kallile inimesele lihtsalt rääkida, et ma tegin nüüd midagi nii lolli. Ikka leian pigem õigustusi oma käitumisele, nt tuues välja teise inimese apsud või selgitades, miks ma midagi nii tegin seni, kuni vestluskaaslane nõustub ja isegi õigustab minu käitumist -a'la "Ma oleks sinu olukorras täpselt samamoodi teinud!"). Vahel aga tunnen, et võib-olla ei sobi neist asjadest rääkida, kuna seda peetakse üldiselt millekski, mida tuleks enda teada hoida. Vahel aga kardan, kuidas teised reageerivad. Vahel on mul tunne, et olen millestki juba kümneid kordi rääkinud ja teine on minust ja minu mõtetest juba tüdinud. Vahel aga ei soovi ma teisi kurvastada, sest siis ei pea ma enam mitte hakkama saama vaid iseendas toimuvaga, vaid pean ka mõtlema juba teise peale. Vahel on aga teistel oma elus toimuvaga nii palju tegemist, et ma ei taha neid veel oma muredega koormata. Vahel on mul aga tunne, et ma küll räägin, kuid teine ei kuule või siis ei saa aru. Ja vahel ma lihtsalt loodan, et inimene, kes on mulle lähedane, tunneb ise nii suurt huvi minuga toimuva vastu, et küsib seni, kuni ma räägin kõik ära. Või siis saab ise minust aru ilma, et ma peaks midagi pikemalt selgitama. Vahel aga ma tunnen, et ma ei taha rääkida, kuna inimestel on komme hakata nõu andma või hakkavad nad oma kogemustes rääkima ning ütlema, kuidas nemad sarnases olukorras käitusid, kuigi mina ei taha võib-olla midagi muud, kui lihtsalt kõik oma mõtted ära rääkida - ilma nõu saamata, ilma teiste kogemustes kuulmata. Lihtsalt vahel tahaks, et keegi tõesti kuuleks mis ma ütlen nii, et mul rääkides ei teki tunnet, et ta ootab lihtsalt seda, millal ma pausi teeks või oma mõtte lõpetaks, et ta saaks oma mõtteid hakata rääkima.
Ja üldse - kas ma pean kõigest rääkima?
Ma ei ole veel otsusele jõudnud, mida ma teen selle blogi osas, kuid ma tunnen, et ma pean oma seest selle kõik välja saama, et ma saaks edasi toimetada. Mu mõtted on nii takerdunud kõigile muutustele, et ma tunnen, et see juba ahistab mind. Ma olen täielikus segaduses.
No comments:
Post a Comment