Väiksed valed

     Täna oli mul üks õudne juhus töö juures. See ei lase mul enam rahulikult isegi hingata.

    

     Pidi algama üks projekt, mille puhul pidi see osapool, kus mina tööd teen, ootama eelmise etapi tegijate taga. Et meie saaksime oma tööd jätkata, pidid inimesed, kes olid eelmise etapiga seotud, ühe viimase asja lõpetama enne kui meie saaks oma tööga jätkata. Töö delegeeriti ühele inimesele, kes oli täna haigena kodus.

     Ootasin ja ootasin, millal asi tehtud saab, kuid ei midagi. Seega tegin ise oma äranägemise järgi versiooni, mida saaks häda korral kasutada, kui eelmise etapi inimene (kes oli kodus haige) ei jõua õigeks ajaks tööd tehtud. No et oleks vähemalt midagi olemas ja saaks tööga edasi liikuda. Aeg kiirustas takka ning meie meeskonnast kasutas üks liige minu tehtud veel poolikut varianti. Mõned minutid peale seda sain kätte eelmise etapi töötaja töö ja viskasin sellele pilgu peale. See tundus väga sarnane olevat sellele, mida mina tegin. Lisasin enda tehtule vaid mõned täiendused eelmise etapi töötaja tööst ja käiku läks asi, mille mina tegin.

     Tegin juba mõnda aega tööd, kui otsustasin, et see inimene, kes tegi oma tööetapi viimase osa, näeks siiski seda varianti, mis läks töösse. Saatsin selle talle meilile koos seletusega, et muutsin siit ja sealt midagi ning täiendasin vastavalt sellele, kuidas õige tundus.

     Umbes tunni aja pärast sain kurja telefonikõne, kui inimene, kes eelmise etapi viimase töö - haigena - tegi, ütles: " Ütle mulle ausalt, kas sul oli see juba varem valmis tehud? Enne kui sa minu variandi said? Ma teen siin nagu kilplase tööd" Ja mida tegin mina? Selle asemel, et öelda, et jah, mul oli oma variant juba tehtud, ütlesin, et jah, mul oli mingi osa valmis, kuid täiendasin sellega, mida sa saatsid ja kasutasin sinu asju ikka ka. No, osaliselt oli see ju õige, kuid jätsin talle mulje, et kasutasin siiski suures osas tema tehtud varianti. No miks ma ei võinud öelda, et jah, ma tegin juba kõik valmis, vaatasin, et kõik on enam-vähem sama ja lisasin sinu tööst vaid paar asja. Mis oli mul seda nii raske välja öelda?

     Mul on tunne, et ma olen mingi kohutav valetaja. Ma ei tea, miks ma seda tegin. Kas ma ehmusin nii otsekohese küsimuse pärast ja mul oli piinlik öelda, et arvasin, et ta ei jõua õigeks ajaks valmis ning tegin selletõttu oma versiooni? Või ei tahtnud ma, et ta tunneks, et tema tööst ei olnud mingit kasu? Või tahtsin ma oma nahka päästa, et mitte tunnistada seda, et pidasin ennast piisavalt tubliks töötajaks, et saan ka teiste tööülesannetega hakkama? Ma ei saa endast aru.

     Ja kuidas ma peaks nüüd minema ja ütlema sellele töökaaslasele, et tead, ma tegin siiski enne sind oma variandi, mida ainult mõne asjaga sinu tööst täiendasin? Ja kas ma peaks seda üldse tegema? Või jääma oma vale juurde kindlaks?

     Ma olen nii kohutav inimene, et endal läheb ka süda pahaks. Mul on tunne, et ma olen maailmas vist ainus inimene, kes valetab. Mul on nii piinlik! Ma ei tea, mis ma pean tegema. Kuidas ma nüüd iseendaga lepin? Kas ma üldse saan endale andestada?

     Miks inimesed selliseid hädavalesid nii lihtsalt kasutavad? Ja miks on mul tunne, et ma olen ainus inimene, kes selliseid hädavalesid kasutab? Ma olen niivõrd halb inimene. Pole ime, et ma endaga pahuksis olen ja end nii üksikuna tunnen. Ma olen ise selles süüdi ja tekitan selliseid olukordi endale ise.