Kirjutasin aasta lõpus ühe postituse, kuid vaatasin just, et olin selle avaldamise asemel lihtsalt salvestanud. Unise peaga ei maksa vist postitusi kirjutada. Ma panen selle siiski siia üles, sest sõpruse teema on minu jaoks tõeliselt oluline.
Töötan ühes kohas juba aastaid ja sain seejuures sõbraks ühe kolleegiga. Puutusime päevast päeva kokku ja jagasime aastaid üksteisele oma muresid ja rõõme. Saime läbi ka tööväliselt ja ka meie lapsed käivad üksteisega läbi. Sel aastal otsustas ta oma elu muuta ja kolis perega välismaale elama. Suhtleme siiani üksteisega Skype'i teel. Oleme neil ka juba nende uues kodus külas käinud.
Töötan ühes kohas juba aastaid ja sain seejuures sõbraks ühe kolleegiga. Puutusime päevast päeva kokku ja jagasime aastaid üksteisele oma muresid ja rõõme. Saime läbi ka tööväliselt ja ka meie lapsed käivad üksteisega läbi. Sel aastal otsustas ta oma elu muuta ja kolis perega välismaale elama. Suhtleme siiani üksteisega Skype'i teel. Oleme neil ka juba nende uues kodus külas käinud.
Me oleme paljuski sarnased inimesed - meil on sarnased väärtushinnangud, nägemused elule ja suhetele, sarnased kogemused elus. Tööl olles oleme paaril korral ka veidi tülli keeranud, sest stressis olles ei ole me üksteist täielikult mõistnud. Mina olen pigem selline kontrollivam ja analüüsivam ning tema võtab paljut vabamalt, millest need tööalased tülid ka alguse sai. Ma olen väga intuitiivne inimene, emotsionaalne ja kaalun väga palju, mis inimese käitumise taga tegelikult peituda võib. Mul tekkis mingil hetkel tunne, et tegelikult ei ole tema tunded minu vastu sama tugevad kui mul tema vastu. Kui me veel koos töötasime, siis olin vahel ka segaduses selles osas, kas me oleme siiski pigem vaid kolleegid või suhtleb ta minuga ka tööväliselt vaid sellepärast, et me lapsed käivad omavahel läbi või oleme me siiski sõbrad ja ma teen oma sisestunde põhjal lihtsalt valestid järeldusi nähes tonti seal, kus seda ei ole. Või on meie suhe temaga seda kõike kolme sisaldav, sõltub lihtsalt ajahetkest.
Jõulude ajal läks mul endal nii kiireks, et ma ei saatnud kellelegi jõulukaarte. Ei oma sugulastele ega ka sõpradele. Mulle endale nii meeldib postist kirju saada ja jõulude ajal kaarte. Olen tavaliselt alati jõulukaarte saatnud ja neid on ka mulle saadetud. Ma isegi haarasin millalgi poest kaardid, kuid mul jäid margid ostmata ja nii lebavad nüüd minu selle aasta jõulukaardid kõik kapis riiuli peal. Magasin lihtsalt õige hetke maha ja nüüd peale jõulu oleks ju ka imelik neid posti hakata panema. No sel aastal said kõik sõnumiga tervitsed.
Välismaal elavale sõbrale aga saatsin Skype'is pikema videojõulutervituse. Laulsime ühe lõbusa jõululaulu saates neile toredaid jõulutervitusi. Tegime seda esimesel jõulupühal.
Mõned päevad tagasi rääkisin jällegi pikemalt sõbraga Skype'is ja küsisin ühe küsimuse selle jõulutervituse kohta. Mille peale hüppas sõbra selja tagant välja tema noorem laps ja ütles, et ta ei olnudki seda vaadanud. Laps oli talle küll sõnumit tahtnud näidata, kuid ta oli lapsele öeldnud, et ei, ei, ei, ma ei vaata seda praegu. Ma ei osanud esiteks selle peale midagi öelda. Sõber oli ise ka veidi kimbatuses ja ütles, et ta laps tõesti tuli seda sõnumit näitama, kuid siis ta kohe ei vaadanud ja pärast unustas lihtsalt ära. Ma püüdsin selle peale lihtsalt jutuga edasi minna ja mitte välja näidata seda, kui solvav see tegelikult minu jaoks oli.
Peale kõnet ei suuda ma aga nüüd enam millelegi muule mõelda kui ainult sellele, et miks ta mu jõulutervitust ei vaadanud. Või miks ta seda teha ei tahtnud. Jälle läksid mõtted sellele, kas me ikka oleme tõelised sõbrad. Või pean siiski mina teda ekslikult enda paremaks ja lähedasemaks sõbraks kui ta tegelikult on või olla tahab? Kas meie sõprus põhineb ikka samadel alustel? Või olime me lihtsalt head kolleegid, kellest üks püüab nüüd iga hinna eest kinni hoida? Kas ma üldse peaks sellest kõigest mingeid põhjapanevaid järeldusi tegema? Või sellest, et tavaliselt olen mina see, kes temaga kontakti otsib? Kui nüüd pikemalt sellele kõigele mõelda, siis on ta ise vaid mõned korrad püüdnud minuga ühendust võtta ja tavaliselt olen mina see, kes helistab või sõnumeid saadab. Olen ma talle sõber, kuid liiga pealetükkiv sõber? Äkki peaksin andma talle rohkem vabadust selles osas, et ei võta temaga nii tihedalt ühendust? Kõik need närivad kahtluseussid, mida olen vahel ka varem tundnud, tulid ludinal peale seda kõnet uuesti mu sisse ja seal, minu hinges, nad nüüd istuvad ja mu mõtteid ja tundeid söövad. No ütleme nii, et kui ma suhtlen mõne oma teise sõbraga, siis mul ei ole sellist asja endal kunagi olnud, et kui sõber on saatnud mingi sõnumi, siis ma ei loe seda või unustan selle või ei tunne selle vastu huvi. Kuid äkki ma ei peaks kõiki ja kõike vaid enda järgi vaatama?
No igatahes on see kõik minu jaoks keeruline. Inimesi oma hinge lubada on raske, eriti kui oled elu jooksul siit ja sealt päris karme lakse saanud. Kui sa aga seda juba teinud oled, siis on keeruline oma mõtteid ignoreerida. Seesama sõber on mulle seda muidugi ka ette heitnud, et ma ma analüüsin kõike liiga palju ja teen järeldusi iga väiksemagi asja kohta. Kuid samas on ta mulle seda ka korduvalt öelnud, et mul on ülihea sisetunne ja tavaliselt on mu sisetunne alati õige olnud (ka tema kohta puutuv sisetunne). Kogu see sõpruse värk on minu jaoks nii keeruline. Kes on su tõeline sõber? Kust maalt sõpruse puhul peaksid sa lõpetama mõtlemise asjadele, mis võiks mingi käitumise taga olla ja kust mitte? Ma vist ei tohiks sellele kõigele enam mõelda ja laskma asjadel minna oma rada.
