Tulen just teatrist. Ja olen jällegi vaimustunud.
Sõber kutsus mind teatrisse. Ta on super sõber mulle, kes tutvustab erinevate teatrite etendusi. Ma ei ole selline inimene, kes ise vabatahtlikult teatrisse läheb. Ikka keegi kutsub või siis on kokku lepitud, et millagi tuleks teatrisse minna.
Ma ei käinud aastaid kuskil teatris. Olin selle asutuse lausa unustanud. Pigem valisin ikka selle, et kodus telekat vaadata või siis kinos käia. Kino mulle väga meeldib. Tore ja meelelahutuslik ja saad olla tunnike-kaks täiesti teises maailmas. Ja kui vaatad mõnda kergemat filmi või laste multikaid, siis saad lisaks ka filmi ajal popkorni krõmpsutada ja jooki luristada. Mõnus lõõgastus. Eriti meeldib mulle see, et niipea kui mõte tekib, et võiks kinno minna, valid välja filmi ja lähed. Ei pea seda pikalt ette planeerima või mõtlema sellele, et pileteid saada pole. Muidugi on filme, kuhu pileteid ei saa. Eriti mis puudutab näiteks PÖFFi või JAFFi filme. Need festivalid on mu lemmikud, sest nendel võib näha filme, mida kuskil ei näe ja netist otsides ei pruugi neid üldse leida.
Kinos olles tekib selline eriline tunne, mida kodus filmi vaadates kunagi ei teki. Istud pimedas saalis, sinu ees on suur ekraan ja heli on ka erilise võnkega. Mõned kohad filmis lähevad kui kehast läbi. Kino on väga tore meelelahutus ja ei ole suurt vahet, mida sa vaatamas käid. No muidugi oma soovide järgi valitud filme, kuid ei ole vahet, kas see on komöödia, draama, action või multikas või hoopis midagi muud. JAFFil käies olen leidnud oma lemmiku Jaapani filmirežissööri Hayao Miyazaki. Nii palju kui tema filme näinud, siis ükskõik, millist tema teost ka ei vaataks, mööda ei pane ühegagi. Just tema loomingu tõttu ei jõua ma kunagi ära oodata, millal festival igal aastal hakkab. Tegelikult oli see tänu tema esimesele animafilmile, mida nägin - "Minu naaber Totoro". Midagi nii fantastilist kui see film ei olnud ma aastaid näinud.
Kuna hetkel on JAFFi aeg ja paari päeva pärast saan minna vaatama üht tema uuemat teost, siis ärevus on muidugi sees. Kuid jutu mõte on see, et kinos on tore käia ja iga žanri ja iga erineva riigi tehtud filmide hulgast võib leida kinos suurepäraseid teosed, mida nautida.
Teater aga on hoopis midagi muud. Kui mu sõber kutsus mind mõned aastad tagasi teatrisse ja ütles, et aitab teatrist eemal olemisest ja on aeg uuesti leida tee teatrini, siis olin sellega nõus. Ma olin ju unustanud selle, et kunagi kui koolis käisin, siis sai käia teatris sageli. Vahepeal kadus selle asutusega aga absoluutselt igasugune side. Õnneks on mul aga tore sõber, kes kohe oskab välja valida etendusi, mis mind lihtsalt hämmastavad.
Mäletan veel selgesti, kui paar aastat tagasi otsustas ta mulle sünnipäevaks kinkida ühe etenduse pileti ja ma läksin seda vaatama. See oli Von Krahli etendus "Gilgameš ehk igaviku nupp". Ma ei olnud varem kunagi näinud selle teatri lavastusi ja see jättis igatahes kustumatu mulje. Ma olin täielikus šokis nii etenduse ajal kui ka peale seda. Etendus oli piiridest väljaminev, erines kõigest sellest, mida teised teatrid teevad ja kuidas see lavastatud oli, oli lihtsalt imeline. Ma isegi ei hakka rääkima sellest, kui head tööd tegid näitlejad. See oli lihtsalt nii fantastiline.
Peale seda etendust hakkasin rohkem käima teatrites. Enamasti kas selle sama sõbra valikul, kuid hakkasin ka ise valima etendusi, kus käia. Ja olen hakanud ka ise teatripileteid sünnipäevadeks kinkima. No seda muidugi nii, et ostan sellele inimesele pileti, kellel sünnipäev on, ja endale ka ning oleme etendust vaatama läinud siis koos. Ja nii on minu ellu tulnud tagasi teater.
Täna aga tulen ühelt VAT teatri etenduselt, kuhu mind jällegi seesama sõber kutsunud oli. Etenduse nimi oli "Nisa". Etendus rääkist ühest vanast Aafrikas elavast naisest ja sellest, kuidas ta jutustas oma elust. Enne etendust olin tutvunud vaid tükki tutvustava infoga. Suurt ettekujutust aga sellest, milline see tükk välja näeb mul ei olnud. Ja kui kohale läksin ja etendus algas, siis esialgu oli keeruline end välja lülitada raskest tööpäevast. Kuid juba mõne minuti möödudes olin tükis nii sees, et tulin sellest välja alles etenduse lõppedes. See oli imeline tükk. Seal sai nalja, kuid oli ka väga palju, mille üle hiljem järgi mõelda. Ja selle tüki koreograafia - no mis ma oskan öelda. Selleks, et jääda usuma, et üks valge naine mängib Aafrikas elavat naist, ei olnud tõesti vaja mingeid trikke teha. Ei seda, et värvida nahka tumedamaks ega mingeid keerulisi tüki ülesehitusi. Nii nagu see estitatud oli, oligi suurepärane ja usutav. Etendust vaadates oli kui tunne, et see naisterahvas Nisa räägiks kui päriselt sinuga. Kõik koos toimis lihtsalt nii hästi: lava, koreograafia, näitleja ja muusika. Lihtsalt super etendus. Etenduse lõppedes mõtlesin, et seda tükki läheks uuesti ja uuesti vaatama, kuid kahjuks oli tegu viimase lavstusega. Mul on hea meel, et sellest osa sain.
Ja nüüd ongi nii, et ma ei tea, kas mulle meeldib rohkem kino või teater. See on nii kummaline lihtsalt. Teater pakub mulle rohkem kui kino. No mitte kõik etendused, mida olen vaatamas käinud, kuid ka kinos käies ei pakku mulle kõik filmid mingit erilist elamust. Kui mulle oleks esitatud mõned aastad tagasi küsimus, kas teile meeldib rohkem käia kinos või teatris, siis oleksin kõhklemata vastanud kino. Kuid nüüd olen ma segaduses. Vanasti oli seisukoht, et kui teatrisse lähed, siis on see nagu mingi eriline sündumus. Pead end korralikult, isegi pidulikult riidesse panema, olid nõuded kuidas käituda ja kuidas olla. Vahel pidi võtma kaasa isegi vahetusjalanõud. Kuid nüüd - sõltub muidugi kuhu teatrisse ja mis etendust vaatama lähed - võid teatrisse minna samamoodi nagu kinno. Riietus vaba ja olemine vaba. Loeb vaid tükk ja mitte see, kuidas keegi riides on või mis su ümber toimub.
Nii et peale tänast suurepärast etendust hakkasin isegi mõtlema, et ehk on mulle hakanud teater rohkem meeldima. See fiiling lihtsalt, mis sa saad vahetult otse näitejat nähes ja kohapeal olles ei ole võrreldav sellega, kui vaatad midagi ekraanilt. No ega see ei tähenda, et mulle kino vähem meeldiks, kuid selle kõrvale on endale koha mugavalt sisse seadnud teater :) Nüüd ma saan aru, miks inimesed on nõus ootama teatritükile minemist kuid või aasta, et mõnd etendust näha. See ootamine on lihtsalt seda kõike väärt.
