Kõige suurem takistus

     Igaüks meist on kindlasti vahel tundnud, et sisetunne ütleb üht, kuid mõte ütleb teist. See on hetk kui tunned, et peaksid tegema midagi, kuid sa ei tee seda. Mittetegemise põhjuseks võivad olla erinevad põhjused, kuid ennekõike oma sisetunde mittekuulamise põhjuseks on hirm. 

     Hirm on midagi sellist, mis takistab meid edasi liikumast või tegemast midagi. Hirmu all antud hetkel ei mõtle ma seda, et see hoiatab meid millegi halva eest, vaid hirm, millest praegu kõnelen on hirm iseenda ees. Kui inimene on endaga sõber ja usaldab iseennast, siis ei ole keeruline ka kuulata seda, mida sisetunne meile ütleb ja selle järgi tegutseda. Kui aga suhe iseendaga on mõranenud või üldsegi katki, siis on keeruline oma sisehäälest aru saada ja seda kuulda. 

     Kui palju on minu elus olnud selliseid olukordi, kus ma tunnen, et ma peaks tegema ühte- või teistmoodi, kuid teen hoopis ristivastupidi sellele, mida ma tunnen või arvan, et peaksid tegema. Olles mõtisklenud selle üle, miks ma ennast ei kuula, olen aru saanud, et kõige kurja juur on hirm. Igas olukorras avaldab see hirm end erinevalt - vahel piinlikusena, vahel häbelikkusena, vahel vihana, vahel vaikimisena. Neid olukordi on palju ja nad on erinevad, kuid nende taga on alati üks - hirm. Hirm selle eest, et ma ei saa hakkama. Hirm selle ees, mida teised minust arvavad. Hirm selle eest, kuidas ma välja paistan. Hirm läbikukkumise ees. Hirm selle eest, et võin kellelegi haiget teha. Hirm üksi jäämise ees. Põhjuseid on tuhandeid. 

     Kui kuulata oma hirmu ja mitte oma sisetunde häält, siis kõik, mida ette võtame, näib vale või on hirmu järgi tegutsedes tagajärjed alati selliseid, mida me ei oota ja ei taha. Tihtipeale ei saa isegi aru, et me tegutseme või räägime midagi hirmu tõttu ja arvame sageli, et teised meid ei mõista või meid saadab pidev ebaõnn. Tegelikult aga peaksime lihtsalt olema enda vastu ausad ja nägema seda, et meid juhib mitte meie sisetunne vaid hirm. Aga kuidas saada üle sellest hirmust? 

     Ma usun sellesse, et õppides armastama iseennast ja seda, kes me tegelikult oleme, on võimalik üle saada kõigist oma hirmudest. Hirmul on tohutu energia. Negatiivne energia. Kui me oleme hirmul ja tegutseme hirmust, siis tegelikult tõmbamegi enda teadmata kõike seda negatiivset endale ligi. Hirm rikub positiivsel meie juurde jõudmast ja see tõmbab omakorda halba ligi. Ega niisama ei öelda, et ära kutsu halba ligi. Vanarahvas teadis seda juba ammu enne meid, et halb tõmbab halba ligi ja hea tõmbab head ligi. Kuid miks on siis hoolimata iidsetest tarkustest raske mõelda positiivselt? Miks on nii raske lahti lasta hirmust?

     Tihti mõtlevad inimesed, keda saadab pidev ebaedu, et ju see on siis nende saatus. Ei, ma ei usu seda. Ma arvan, et asi on pigem selles, et inimeste kõige suurem hirm on seista silmitsi iseendaga, lasta lahti oma minevikust, mitte oodata oma unelmate tulevikku ja lihtsalt õppida olema olevikus. Uute võimaluste nägemine oleks kui halvatud. Võib-olla mulle ei meeldi mu olevik? Võib-olla ei taha ma avada oma silmi selleks, et mitte näha seda, kus ma tegelikult olen või kes ma tegelikult olen. Võib-olla ma ei taha näha seda, mis mind ees ootab, kui ma midagi oma elus ei muuda. Võib-olla ma ei oska seda näha. Hirmust lahtilaskmine tähendab ju seda, et ma pean leppima sellega, mis on olnud, nägema asju objektiivselt, andestama ja kõigest õppima. See tähendab seda, et peaksin laskma lahti kõigest, mis mind tagasi hoiab. See tähendaks, et ma peaksin väljuma oma turvatsoonist. Mis siis, et see turvatsoon võib olla negatiivne, ma võib-olla ei oskagi teisiti lihtsalt olla. Ma võib-olla ei teagi, kes ma tegelikult olen ja mida ma tahan, sest ma ei ole sellele kunagi pikemalt mõelnud. Hirm defineerib mind mitte mina hirmu. 

     Ometigi usun ma seda, et on vaja õppida usaldama iseennast, kuulata oma sisetunnet, lõpetada endale valetamine ja lasta lahti hirmust. Hirm on kõigest takistus, mis blokeerib kõik hea, mis meid ees oodata võiks. Tuleb õppida, tuleb kasvada, tuleb andestada ja tuleb usaldada. Vaid nii on võimalik leida tee, mis juhib meid kõrvale negatiivsest ja toob päikest igasse meie päeva. 

Kui hingele vaja teha pai

     Minu side joogaga on kestnud juba paar aastat. Olen nii tänulik, et elu on mind kokku viinud minu jooga õpetajaga, kes on minu elus kui päike. Ta ilmselt ise seda ei tea, sest jooga tundides hoian end pigem tagaplaanile. Kuid iga kord, kui tundi lähen ja seal olen, siis see energia ja soojus on lihtsalt super. Tunnist väljun alati kui uuesti sündinu.

     Iga tunni alguses loeme me mantrat ja ühes tunnis õpetaja ütles, et ta saab sellest alles nüüd aru, et meie jaoks ei ole sellel mantral nii sügavat tähendust, kui selle tegelikkuses on. Et see mantra, mida loeme, ei ole veel meie omaks saanud. Ta selgitas selle tähendust ja seda, et see puhastab ja valgustab meie hinge ning loob seose meie endi ja meid ümbritseva vahel. Et alles siis, kui mantra saab meie enda omaks (olgu see siis see mantra, mida meie oma tunnis loeme kui mõni muu), annab ta meile seda jõudu, mis matras peidus on. 

     Muidugi oli õpetaja jutt palju pikem ja põhjalikum, kui mina seda siin kirjutan. Õpetaja jutt liigutas mind hinge põhjani ja peale tundi tundsin, et tahan leida selle seose iseenda ja meie mantra vahel. 

    Mantra nimi on Gayatri mantra. Mantra pärineb hinduismi usundist ning seda mantrat peetakse üheks vanimaks ja võimsaimaks mantraks üldse, mida miljonid hinduistid loevad igapäevaselt. Nad loevad seda mantrat kolm korda päevas (hommikul, lõunal ja õhtul) olles näoga päikse suunas. Seda mantrat loetakse kas mõne palve osana või eraldi palvena.  Sadade aastate kaupa on seda mantrat edasi antud õpetajalt õpetajale enne kui see sai laiemalt tuntuks kõikjal. Mantra ise pärineb 2500 kuni 3500 aastat tagasi (mõnedel andmetel ulatub selle mantra vanus isegi 6000 aasta tagusesse aega) ning oli kirja pandud Rigveda pühakirjas. Mantra on otseselt suunatud Gayarti jumalannale, keda peetakse tarkuse ja valguse (päikese) jumalannaks.

Mantra ise kõlab sanskriti keeles järgmiselt:

Aum

Bhur Bhuvah Svah

Tat Savitur Varenyam

Bhargo Devasya Dheemahi

Dhiyo Yo nah Prachodayat

The Rig Veda (10:16:3)

     Gayatri mantra põhiline sõnum on see, et me peame olema ise oma hinge loojad ja arendajad ning kui teeme iseendaga tööd, et vabaneda kõigist takistustest ja blokeeringutest, elame oma elu paremini, õpime, siis lõpuks jõuame sisemise rahu, tarkuse ja õnneni. Lühidalt aitab see mantra meil jõuda õige rajani ning juhib õigele teele, kui seda vajame. Aitab jõuda sisemise tarkuseni, vabaneda valust ja kurbusest ning lõpuks leida tee, mis meid valgustab ning tagab rahu meie hinges. See mantra on justkui võti meie hinge, mis puhastab seda ning avab südame uksed uuele. Mantra on võimas ja tugev, mis puhastab, tervendab ning kaitseb meid ning aitab jõuda arusaamiseni iseendast. Valgustab meid. Mantra abil jõuame arusaamiseni sellest, milles on meie probleemid ja kuidas neid õiglaselt ja heatahtlikult on võimalik lahendada nii, et me ei teeks liiga ei iseendale ega ka kellelegi meie ümber. Leiame intuitiivselt lahendusi ja tee sisemise rahuni. Toon välja huvitava lingi selle kohta, kus on kirjas see, millised 10 tervendavat mõju sellel mantral on  http://www.thehealthsite.com/diseases-conditions/10-health-benefits-of-chanting-the-gayatri-mantra-pa1214/

     Parim seletus aga mantra enda kohta, mille leidsin on minu meelest sellisel lehel 

http://www.magicofgayatri.com/pages/magic-of-gayatri.html
  
     Kui aga nüüd rääkida sellest, mis minu hingele tõesti pai tegi seoses selle mantraga, siis on see üks versioon sellest, mille leidsin youtube'st. Kui ma esimene kord seda kuulsin, siis ma ei saanud aru, mis minuga toimub. Ilma, et oleksin seda tahtnud, voolasid lihtsalt pisarad mu silmist. Süda värises ja ma olin täiesti pahviks löödud. Mis sellest, et olin seda mantrat juba pea kaks aastat igas jooga tunnist lugenud, siis alles seda versiooni kuulates tekkis mul selle kõigega tõeline side ja ma mõistsin, miks õpetaja meile ütles, et see mantra ei ole veel päris meie omaks saanud. Minu jaoks olid aga mu pisarad täiesti arusaamatud, kuid lugesin selle mantra kohta edasi ja üks inimene kommenteeris, et sellel mantral on imeline võime meie hinge puhastada ja vabastada meid. Pisarad pidavat vaid näitama seda, et inimese sisemised tõkked on vabanenud ja tšakrad avanenud ning hing on alustanud puhastumist kõigest negatiivsest. Ma ei tea, kas see vastab tõele või mitte, kuid minule mõjus see täiesti maagiliselt. Ma olen nii tänulik, et mind on tutvustatud sellise mantraga, mis mõjub mulle väga rahustavalt ja positiivselt. Olgu see siis iga inimese enda asi, kas selle loo mõju on lihtsalt imeline rütmi ja heli sünergia või siis selle mantra sügavam tähendus.

     

     

Uus aasta - Uus algus!

     Ei ole vist vaja pikalt mõelda selle üle, kas inimesed annavad iseendale lubadusi, mida plaanivad uuel aastal teha varasemaga võrreldes teisiti või paremini. Kindlasti võtab iga inimene, kes vähegi juurdleb selle üle, mis aasta jooksul tehtud hästi, mis halvasti ja mis üldse tegemata jäänud, vastu otsuseid, kuidas järgmine - tulev aasta muuta paremaks. Ja nii olen ka mina igal aastal mõelnud, mida kõike plaanin uuel aastal teha ja mida muuta.

      Sel aastal aga tundsin esimest korda, et olen valmis muutuseks. Ilmselt ei ole asi niivõrd selles, milliseid muutusi ette võtta või planeerida, vaid pigem hoopis selles, kas ollakse sellisteks plaanitud või soovitud muutusteks valmis. On lihtne mõelda aasta alguses, et hakkan aasta algusest tegelema rohkem spordiga või jätan suitsetamise maha või puhkan varasemaga võrreldes rohkem või hakkan reisima vms. Igal ühel oma soovid ja lubadused. Võimalik, et aasta alguses suure hooga ka oma lubadusi hakatakse täitma või vähemalt liigutakse sellest suunas, et need lubadused täitmise suunas liiguks. Kuid tihti jäävad esimesed sammud lühikeseks või peale esimesi samme ei järgne piisavalt järgmisi. Ja nii jäävadki tihti uus aasta soovid ja lubadused unarusse kuni aasta lõpuni ja järgmisel aastal võetakse uuesti samad soovid plaani jne jne. 

     Nii olen ka mina tihti mõelnud, et vot nüüd hakkan tegema seda või seda ning kindlasti teen sel aastal teoks oma ammu antud lubaduse. Kuid ei midagi. Aasta lõpus olen sageli samas kohas, kus aasta eest. Sel aastal aga tundsin, et ma olen tõesti valmis muudatusteks. Ma tundsin 1. jaanuaril endas mingit tohutut jõudu. See oli kummaline. Aasta esimene päev tõotas kätte näidata mulle seda, milliseks on kujunemas minu järgnev aasta - selliseks nagu mitmed varsemad, tõenäoliselt ei muutu suurt midagi. Kuid ma otsustasin ise endas, et ma olen käinud ära pika tee, et end leida ja astunud selles osas pikad sammud edasi ning ainult mina ise saan olla see, kes saab muuta oma käekäiku ja seda, milliseks kujuneb mu aasta. Ei ole mõtet oodata muutusi teistes või loota headele juhustele, vaid muutused saavad alguse siis, kui selleks on õige aeg ja kui iseendas selgus, valmisolek ja jõud muutuseks olemas. Siis leiab igaüks endas ka võimalusi, et muutusi ellu viia. Võimalused astuvad ise su juurde. Ilmselt olid need siiski ka varem olemas, kuid olid ise sel hetkel lihtsalt endal silmad kinni pigistanud või pilgu mujale pööranud ja võimaluste nägemine jäi ära. Selleks lihtsalt ei oldud valmis.

     Näiteks olen juba pikki aastaid töötanud ühes ja samas kohas ning olnud oma praegusel ametil õnnetu. Olen tundnud, et tahaksin õppida midagi uut ja teha midagi muud või siis üldse vahetada töökohta. Kuid kuidagi ei ole see mul õnnestunud. Olen tundnud, et ma ei oska midagi erilist peale selle, mida teen, kartnud läbikukkumist või seda et ma ei saa hakkama või siis hoopis seda, et äkki uues kohas ja uuel ametil ei olegi kõik nii tore, kui seda endale ette kujutan. Ja nii olen jäänud oma turvatsooni kinni ja jätnud sammud muutuste suunas astumata või teinud vaid poolikuid samme. Sel aastal aga tundsin, et minu piir on ees ja olen valmis end muutma. Tööl sain ühel hetkel aru, et ainult mina ise saan midagi muuta ja ma pean seda tegema kohe - ükskõik kui hirmutav see ka ei tundu. Astusin selle aasta ühel esmaspäeval oma ülemuse ette ja ütlesin, et ma olen kindlalt otsustanud oma elu muuta ja midagi muud teha. Pakkusin välja, et vahetaks organisatsioonisiseselt oma ametikohta ja jääksin samasse firmasse tööle. Tegin üllataval kombel väga konkreetse pakkumise, mida võiksin teha ja ütlesin, et ta mõtleks sellele pakkumisele ja annaks mulle reedeks oma otsusest teada. Lisasin ka, et juhul kui mingit reorganiseerimist ei ole võimalik teha, siis ma olen võtnud kindla otsuse lahkuda ja elus edasi sammuda teisi radu pidi.

     Juba neljapäeva varahommikul astus ülemus mu juurde ja pakkus välja uue ameti olemasolevas ettevõttes ja andis ka kindla lubaduse, mis ajal üleminek uuele ametile võiks toimuda. Ma olin arvestanud ka võimalusega, et pean firmast lahkuma, kuid uskusin siiski võimalusse, et saan arendada uusi oskusi olemasolevas asutuses. Ja nii see ka läks. Nii et minu esimene samm muutuste suunas on tehtud, mida olin nii pikk aastaid igatsenud ja oodanud, kuid mille nimel vähe samme astunud. Olin tõesti teinud varasemalt katsetusi, kuid need kõik olid jäänud tulemuseta ja kõhklused iseendas süvenesid. Hetkel tunnen aga, et isegi siis, kui muutused tulevad raskelt või tagasilöökidega, siis on see õige tee ning olen enda üle väga uhke. Ma usun, et saan hakkama kõigega, kui seda piisavalt tahta, sest see jõud on mu sees olemas. Ja kui usun oma jõudu mina, siis see ongi kõige tähtsam. Sest ega muu polegi määrav - ei see, mida arvavad või teevad teised, ei see, mida mult oodatakse. Kui tunnen, et minu sammud ei tee liiga ega haiget kellelegi ja avavad hoopis uusi ja paremaid võimalusi ka iseendale haiget tegemata, siis tulevad muutused kergemalt ja edukamalt. Ikka ühe väikse sammu kaupa edasi sisemise rahu ja õnneni.

Seda ilmselt soovingi uueks aastaks nii iseendale kui kõigile teistele, et sel aastal leitaks üles see oma elus, mida on soovitud muuta, õppida, parandada ja mille jaoks ollakse valmis. Oskust ja julgust astuda see kõige esimene samm, sest ülejäänud sammud järgnevad siis iseenesest.