Andestamisest

     Kuulasin täna ühe esineja lugusid - lihtsalt, et teada, millest ta laulab ja selleks, et aru saada, miks ta nii armastatud esineja on. Sattusin kuulama üht lugu, mis mind väga liigutas ja pani mõtlema andestusele. Sellele, kui keeruline on lasta lahti minevikust ja anda andeks neile, kes on meid hinge põhjani solvanud, meile haiget teinud ning oma käitumise ja olemasoluga vorminud mingil määral selleks, kes me oleme antud hetkel. Kelle puhul ei ole me valmis selleks, et neid mõista.

     Ma kuulasin ja mõtlesin, et tõesti on nii, nagu räägitakse - selleks, et sa saaksid oma eluga edasi minna, peaksid laskma lahti oma minevikust, sellega leppima ja andestama neile, kes on sulle haiget teinud.

     Aga kui sa ei saa? Kui haavad selleks on liiga sügaval ja iga väiksemgi vihje minevikule kisub need uuesti lahti? Kas me peaks andestama neile, kes on meile liiga teinud ja ise ei ole vähimatki kahetsust üles näidanud?

     Minu elus on olnud inimene, lähedane inimene, kes ... kelle kohta võin ma vist öelda, et oli periood, kus tundsin, et ma vihkan kedagi kogu oma südamest ja ka kõike seda, mis vähegi teda meelde tuletas. Ma nägin endaga kõvasti vaeva, et sellest vihast vabaneda, kuna tundsin, et see hävitab mind ennast ja paneb käituma nii, et endale alateadlikult haiget teen. Ma tundsin, et kui suutsin endast välja juurida vihatunde, läks mu enesetunne küll kergemaks, kuid andestada ei ole ma suutnud siiani.

     Ma küll ei mõtle sellele, mis oli, kogu aeg, kuid tunnen, et ma ei ole valmis selleks, et selle kõigega tegeleda. See, kui ma peaksin andestama kellelegi, tähendab ju seda, et ma peaksin selle kõigega tegelema - mõtlema, analüüsima, leppima, siis lahti laskma ja lõpuks andestama. Aga see on nii raske. Lihtsam on olla selle tundega, mis on mul tekkinud pikkade aastate jooksul. Ükskõiksus ja tunne nagu seda inimest ei olekski olemas.

     Kas see kõik tähendab, et ma mürgitan ise oma hinge? Tõenäoliselt. Aga kes ütleb, kuidas on võimalik minevikust lahti lasta nii, et see ei muudaks talumatuks olevikku? Võib-olla tulekski lihtsalt lasta minevikul olla minevikus, seda mitte torkida ja kogu seda soga ei ole vaja jälle pinnale segada?

     Ma imetlen neid inimesi, kes tõesti suudavad andestada. Siiralt ja ausalt. Mitte neid inimesi, kes ütlevad ja mõtlevad, et on andestanud neile, kes on haiget teinud, kuid kui tekib mingi erakordne situatsioon, siis sa näed/kuuled, et tegu ei ole andestamisega, vaid lihtsalt andestuspüüdlusega. Võib-olla vihjab sellele küll ainult väike märkus möödaminnes, kuid sa saad aru, et oma hinges tunneb see inimene end endiselt reedetuna.

     Peab õppima andestuse kunsti. Aga millisest otsast alustada? Ma ei ole selleks valmis. Andestada suudavad vaid kõige tugevamad. Mina seda kindlasti veel ei ole. Aga loo, mis mind nii puudutas ja selliseid mõtteid tekitas, panen ma küll siia. Meenutuseks, kui vahel oma blogi vaatan, et ma ei tohi seda unustada, et andestades leian hingerahu. Kui valmis olen, siis teen proovi. Täna ei ole veel see päev.

Kadunud otsuste keeristes

     Viimane kord, kui kirjutasin, tundsin end päris hästi, kuid nüüd on juba see hetk möödunud ning olen tagasi langenud masendusse. Ma olen segaduses. Ja eksinud.

     Ma tunnen, et ma ei ole oma eluga rahul. Sellest on midagi puudu. Rõõm. Rahulolu. Naer. Ma tunnen, et mu koht ei ole siin, kus ma hetkel olen. Ja ma ei saa aru, kuidas ma siia sattusin. Kas ma olen teinud oma elus õigeid otsuseid? Tõenäoliselt oleksin võinud teha paremaid.

     Kuid ma olen kõik otsused oma elus teinud ise, mitte keegi ole mulle pistnud relva meelekohta ja öelnud, et sa pead seda tegema. Ja nüüd ma ei saa aru, kuidas see sai juhtuda, et ma olen teinud järjepidevalt otsuseid, mis ei ole mulle head. Üks vale otsus minu enda jaoks teise otsa ja sellest välja astuda ja midagi parandada... ma ei tea. Ma olen hetkel nii kadunud.

     Ma tunnen, et pean midagi otsustama, et tunda end rõõmsama ja rahulolevana, kuid ma ei tee seda, kuna tunnen hirmu. Kes ütleb, et see otsus, mida hetkel arvan olevat minu jaoks õige, seda ikka ka on? Kuidas ma tean, et kui pean midagi olulist ja suurt iseenda jaoks otsustama, mis muudaks kogu mu praeguse elu, on ikka see, mis toob mulle hingerahu? Võib-olla kaotan end peale seda veelgi rohkem? Ja mida ma siis teen?

     Ma tunnen, et minu elus on inimesed, kes ei peaks mu elus mulle nii lähedal olema kui nad on. Ma tunnen seda kogu oma südamest, kuid ma ei julge taganeda ja lahkuda. Ma ei tea, kas ma olen valmis loobuma oma unistustest ja soovides, mis on mind saatnud nii palju aastaid, kui olen laotanud laiali nii oma südame kui hinge. Võib-olla ei ole ma ka endast kõike andnud ning peaksin proovima lappida seda, mis on purunemas või juba purunenud. Võib-olla tahan ma liiga kergelt alla anda?

     Elu aga on nii lühike ja kas ikka on vaja suur osa sellest mööda saata kahtleva, õnnetu ja rõõmuvaesena. Ma olen nii segaduses. Ma olen nii arg. Ma nii tahan, et keegi ütleks mulle, mis oleks minu jaoks õige. Või vähemalt ma tahaks tunda kindlust, et kui teen otsused, mille vahel kaalun, siis peale seda muutub kõik paremaks. Aga tegelikult olen ju ise ikka seesama inimene, ükskõik mida ma ka ei otsustaks või kuhu ma ka ei läheks. Ma olen nii kadunud hetkel.

     Vahel tunnen end nii kurvana. Mõnesid hetki, kui olen väga õnnetu, kirjeldab vast kõige paremini üks vana lugu, mis mulle seda kõike siin kirjutades meelde tuli

Hetked

     Olen olnud viimasel ajal nii masenduses, et olin juba unustanud selle, mida tähendab tunda rõõmu. Ja täna, nii ootamatult, seda tegin.

     Nimelt on minu lemmikpühad aastas jõulud. Ma isegi ei tea, miks see nii on, kuid mulle need lihtsalt nii meeldivad. Mulle meeldib kingitusi teha ja kodu kaunistada ja kui tänavatele ilmuvad jõulukaunistused ja poodides nähakse vaeva jõuluaegse dekoreerimisega, siis ... no mulle ei käi see närvidele nagu seda tihti kuulda võib. Ma imetlen seda ilu. Võin kümneid kordi tänaval ühest ja samast jõulutuledes kaunistatud kohast mööda minna ja iga kord ahhetada selle üle, kui kena see on. Isegi kui need samad kaunistused on seal olnud juba aastaid. Mul on iga kord tunne, nagu näeksin seda kõike alles esimest korda. 

     Sel aastal aga ei olnud mul seda jõulutunnet tekkinud. Ja täna, kui otsustasin, et aitab kinkide ostmise edasilükkamisest, läksin poodi. Olin juba varem mõelnud, mida väikest kellele valida ja tundsin, kuidas kõige sobilikumaid variante valides, hakkas mu hinge tulema rõõm ja rahu ja ootus, et varsti saan jälle olla koos kõigi kallite inimestega. Nendega istuda, naerda, lollitada, laulda ilusaid laule ja võistelda, kellel sel aastal lauast tõustes kõige suurem kõht on...

     Kuid kõige õnnelikumana üle tüki aja tundsin siis, kui ostsin koju uued kuuseküünlad, panin need kuusele ning süütasin põlema... Lihtsalt, väiksed uued küünlakesed ja mõtlemine kõigele sellele, mille üle ma nii tänulik saan olla oma elus .... Ma tunnen, et olen rõõmus.

     Nagu mulle üks kallis inimene meelde tuletas hiljuti, et kas ma ikka tean, et sellist asja nagu õnn ei ole ole olemas, on olemas ainult hetked, mil oled õnnelik. Õnnehetked. Ja oskus neist rõõmu tunda, hinnata ning mitte kogu aeg proovida taga ajada seda suurt õnne, mida tegelikult ei olegi, sest on ainult hetked, mida tuleb märgata. Täna, praegu, ma tunnen, et üks sellistest hetkedest on nüüd. Ei tohi ainult ära unustada, kuidas osata rõõmu tunda tillukestest asjadest meie ümber. Näiteks kuuseküünaldest.

     Ma olen praegu õnnelik. Just nüüd. Siin.

     Teemakohane armas lauluke ka siia, mida hiljaaega kuulsin ETVst ja mis mulle tõesti väga meeldis

Proovides leida end

     Ma ei tea, miks mul on nii raske end muuta? Ja kas ma peaksin seda ikka tegema? Või on see lihtsalt midagi, mida olen endale sisendada püüdnud - kui midagi on valesti, leia see viga iseendas ning muuda seda.

     Aga kas ikka on nii? Miks ma pean kogu aeg endale sisendama, et viga on minus? Mina olen see, kelle pärast tekivad probleemid, sõnavahetused, arusaamatused. Kas tõesti on see nii, et viga on vaid ühepoolne ning muutes iseennast, oma harjumuspäraseid käitumis- ja rääkimisviise, muutub olukord paremaks? Ma julgeks selles kahelda. Või vähemalt hetkel on mul selline tunne, et see siiski ei vasta päris tõele. Või olen ma hetkel lihtsalt nii nõrk, väsinud ja stressis, et selline pingutamine selle nimel, et kõigi vastu kena olla, ei näi toimivat.

     Vahel ma tõesti näen seda, mida olen valesti teinud ja saan aru, et kui ma oleksin jätnud kuidagi käitumata või midagi ütlemata või kui mu hääletoon oleks olnud teistsugune või pilk sõbralikum, et mingi arusaamatuse oleks saanud ära hoida. Aga vahel, nagu viimasel ajal, ma ei taha kogu aeg endas vigu otsida ja proovida end muuta.

     Ma ei tea, miks ma viimasel ajal nii tunnen, kuid mul vahel tõesti viskab üle. Miks pean mina pingutama, iseendaga vaeva nägema, püüdma teisi mõista, nendega arvestama, nende jaoks olemas olla, ise midagi vastu saamata? Mul on üha enam tekkinud tunne, et püüdes olla empaatiavõimeline inimene, ei ole ma õppinud seda, kuidas mitte lasta endale pähe istuda. Ja ma ei saa sinna midagi parata, et ma tunnen seda, et mind on järjest rohkem hakatud ära kasutama ning vahel on mul tunne, et minuga manipuleeritakse sihilikult mingi eesmärgi saavutamiseks. Püütakse tekitada minus kaastunnet selleks, et midagi saada. Ja mulle ei meeldi see tunne. Mulle ei meeldi, et avastan end tegemas asju, mida ma ei taha teha või "leppides" millegagi, millega ma nõus ei ole või hoides keelt hammaste taga vaid sellepärast, et püüan teise situatsiooni mõista. Kõige rohkem ei meeldi mulle aga see, et ma SAAN ARU hetkest, mil mulle püütakse pähe istuda, kuid ma oskan teha ainult "möh-möh" ja olukord võtab kiiremini pöörde, mida ma ei taha ning ma lihtsalt ei oska peatada ega ära hoida.

     Ma pean leidma viisi, kuidas ma saan olla olemas teiste jaoks nii, et ma ka iseennast seejuures hästi tunneks. Sest kõik see, mida olen enda sisse kogunud.... mul on tunne, et ma lõhken kohe:) Ja püüdes nii olla veelgi sõbralikum, rahulikum ja parem (pingutades, et keegi midagi aru ei saaks, mida tegelikult tunnen), avastan, et viskan teistega suheldes vestluse sisse sapiseid märkuseid, teen mingeid vihjeid, ma tunnen ise, et mu pilk reedab mind. Ma leian, et see ei ole mulle tervislik ja hea teguviis. Ma pean leidma mingi lahenduse. Kuid ma ei tea millise.

     Kas on õige see, kui ütlen, mida mõtlen? Ma peaksin hakkama ütlema ei kõigele, mida minult palutakse? Kas peaksin siis, kui teine inimene räägib mulle midagi endast (muredest, soovidest, ootamatustest, terviseprobleemidest vms), peaksin ta küll ära kuulama, kuid mitte arvestama sellega?

     Ma olen nii segaduses ja ka pahane, et ma olen sel kõigel lasknud sinnamaani minna nii, et ma sellest aru ei ole saanud. See eneseleidmise tee on nii kuramuse raske. Ja kui juba tundub, et ma olen leidnud midagi enda kohta, tegelenud sellega ja parandanud ennast, avastan, et olen mõnele muule aspektile üldse jätnud tähelepanu pööramata, olles sattunud seejuures suurema supi sisse kui varem.

     Ma sooviks, et teised inimesed ka end muudaks, oma vigu tunnistaks, arvestaks, mitte aga ma ei taha tunda seda, et teised inimesed näevad minuga suheldes võimalust selleks, et ise kasu saada (lihtsamini läbi ajada) või lihtsalt on leidnud kellegi, kellele OMA muresid kurta. AGA KES SIIS MINA OLEN? Kas tühi koht? KAS MINA EI OLE SIIS OLULINE?

     Ma ei salli end üldse, kui mu elus on selliseid perioode, kus ma olen iseenda jällegi täiesti kaotanud, käin ringi pea laiali otsas ega suuda näha tervikpilti. Ma ei salli end kui avastan, et olen hakanud teistesse halvasti suhtuma (st oma sisimas mõtlen asju, mida kõva häälega teisele öelda ei julge). Ja ma ei salli ennast sellisel ajal kohe üldse sellepärast, et saan aru, kui vähe ma tean.

     Ma pean leidma lahenduse selleks, et enam mitte selliseid mõtteid teistest ega endast mõelda. Mu kodu lähedal on üks tore väike saiakeste pood, millest hommikul mööda minnes ei suuda lihtsalt vahel kiusatusele vastu panna. Astud sisse ümbritsetud sellest imelisest värskete saiakeste lõhnast, mida tänaval vaid õrnalt tundsid. Ja olen ostnud neid imelisi suussulavaid soojasid, värskeid, ahjust alles välja võetud saiakesi. Ja nad on niiiiiii maitsvad ja head ning paari-kolme maitsvat saiakest nohistades mõtled, et vahel harva ju võib ka:) Kuidas ma vahel tahaks, et selle imelise väikese saiakeste poe asemel oleks lahenduste pood. Astud hommikul enne askeldamisi sisse, vaatad imetledes ringi millistele kõigile muredele ja probleemidele seal lahendusi pakutakse ning ostad siis just selle, mida antud hetkel vajad. Ja vahel, kui pole ammu sellesse lahenduste poekesesse sisse astunud, lähed jällegi ning avastad imestades, milliseid uusi põnevaid lahendusi on jällegi müügile tulnud ja kui tore kui vahel mõned ammu unustatud vanad lahendused letti on löödud. Mulle nii meeldiks, kui mu kodu juures oleks ka selline tilluke poeke. Sellisel perioodil nagu praegu, ma tõesti vajaks seda.

    

Ega see nii kerge olegi

     Just nagu kiuste viskab elu mu ette kohe situatsiooni, mis paneb mind proovile selles, mida pidin õppima - õppima kuulama ja vestlema õigetel eesmärkidel.

     Tekkis olukord, kus käitusin ise valesti ja ka teine tegi eksimuse, kuid oma viga olin nõus tunnistama vaid mina. Võtsin end kokku ja otsustasin rääkida tekkinud olukorrast, kuna leidsin, et kui olen käitunud valesti, peaksin seda tunnistama ning oma seisukohti selgitama. Olin kindel, et soovin teada ka teise poole seisukohta...

     ... see ei olnud üldse nii lihtne kui paberil olev jutt tundus. Ja kui päris aus olla, siis ei saanud ma üldse kohe raske vestlusega hakkama. Ma tunnistan seda. No kohe üldse mitte. Ma olen sellele mõelnud ja mõelnud ja püüdnud selgusele jõuda, kas ma peaks midagi veel ette võtma. Kuid pigem hetkel mitte.

    

     Ma alustasin vestlust juba valesti - kirjeldasin olnud olukorda, vabandasin, tunnistasin oma viga ja ootasin TEGELIKULT, et ka teine osapool selle kõige peale oma viga tunnistaks. Minu eesmärk oli täiesti vale. Jah, see inimene, kellega meil konkreetne probleem tekkis, ütles tegelikult, mis ta tundis ja mis mulje temal sellest kõigest jäi ja ma isegi ütlesin talle, et ma sooviksin tema seisukohti mõista, kuid ma ei KUULNUD. Ma lihtsalt ei kuulanud. Selle asemel, et teda kuulata, ma ei tea, mis juhtus, kuid hakkasin oma seisukohti õigustama ja kaitsma ning seletama, miks ma just nii käitusin ja ütlesin ning kuidas mind tema käitumine solvas... Mille peale muidugi järgnes teisei inimese samalaadne sõnavõtt... Daaaaaa.... mis kasu on lugeda mingeid nõuandeid, kui sa ikka tegutsed nii nagu varem.

     Ma ilmselgelt ei tegutsenud õigesti ning olukord selle inimese ja minu vahel on ... elektrit täis ja pingeline. Me küll suhtleme, kuid on tunda, et kõik ei ole korras. Ning ma kogu aeg mõtlen, kas ma peaks selle teema uuesti üles võtma. Ja kui ma nii otsustan, kas ma ikka teen seda selleks, et olukorda parandada või teen ma seda selleks, et oma enesehinnagut upitada või soovin, et ehk nüüd näeb ta minu seisukohti ja tunnistab seda, et ka temal oli selles situatsioonis oma osa... ma ei tea, see kõik on nii raske. Tahaks nii väga, et see kõik oleks lihtsam.

     Kui raske on oma vanadest harjumustest loobuda. Ja kõige hullem oli see, et kui ma temaga vestlesin, siis juba vestluse ajal nägin ma seda hetkel, kui jutt hakkas valele poole veerema, kuid millegipärast ei suutnud ma ikkagi tagasi tõmmata, rahuneda, peatuda, vaid rääkisin edasi ja edasi. Tulemuseks vaid see, et ärritus nii tema kui ka mina ning pinge isegi suurenes.

     Kuid olen otsustanud, et enne kui ma ei ole endas selgusele jõudnud, ma vestlust ei alusta, kuid kui see soov tuleb teiselt poolt, siis olen nõus pigutama ning sel korral kuulama ka teda.

    

Üks asi lõpetatud

     Nii tore on tõdeda seda, et olen ühe asja lõpuks lõpetanud, mille olin käsile võtnud. Nimelt laenutasin mingi aega tagasi raamatukogust raamatu olles lummatud selle hoone müstilisest võlust - täis põnevaid raamatuid ja avastamisrõõmu.

     Kuigi pidin raamatu laenutamise tähtaega pikendama, olin vahepeal loobumas selle lõpunilugemisest ning kahjuks tagastasin selle kaks päeva ületades tähtaega, sain teostatud ühe enda püstitatud eesmärgi. Nimelt ei jäänud mul see raamat vedelema kuhugi öökapile ega sahtlisse ega jätnud ma teda pooleli, vaid lugesin selle otsast lõpuni läbi. Jeeeeiiii .... ma olen enda üle nii uhke!

     Panen siia ka kirja, mida lugesin ning mida sellest raamatust enda jaoks teada sain. Raamat ise rääkis sellest, kuidas keeruliste vestlustega hakkama saada - "RASKED KÕNELUSED Kuidas ebamugavaid vestlusi endale ja teistele kergemaks teha" autoriteks Douglas Stone, Bruce Patton, Sheila Heen (väljaandja OÜ Väike Vanker, 1999).

     Raamat algas juba väga hea sissejuhatava osaga, mis lihtsalt tekitas soovi see tõesti lõpuni lugeda, nimelt: "Keerulise sõnumi edastamine on nagu käsigranaadi heitmine. ... enda teada jätmine on nagu granaadi peos hoidmine pärast seda, kui oled splindi juba ära tõmmanud." (lk 25)

     Huvitav oli minu jaoks see, et selliseid keerulisi vestlusi pidades kipuvad inimesed sageli tegema eeldusi ja järeldusi selle kohta, miks teine üht või teistmoodi käitus/käitub või siis midagi ütles/ütleb ning sellest lähtudes looma endale pilti sellest, mis on teise inimese motiivid. Sain teada seda, et teise inimesega vesteldes, on oluline enne enda seisukoha väljendamist teist poolt kuulata ning teda mõista. Mitte ei ole oluline veenda teist selles, et meie enda arvamus on õige ja peegeldab reaalsust nii nagu see on, vaid aru saada, milline on teise inimese vaatepunkt. Loobuda tuleks süüdistamisest ning eneseõigustamisest ning püüda leida tee selleni, et meie mõistaks teist ja teine meid.

     Raamatus oli palju juttu sellest, kuidas kuulata, iseendast aru saada, mida täpsemalt teha ja kuidas käituda. Raamatut lugedes tekkis aga paratamatult vahepeal tunne, et see kõik, millest on juttu, on ju väga ilus ja tore, kuid tegelikus elus see ju ei toimi. Isegi kui tahaks ja pingutaks, ei tähendaks see seda, et kõik, millest juttu, praktikas läbi läheks.

     Selliseid raamatuid olen ma lugenud mitmeid ja miks olen need paraku pooleli jätnud ongi see, et ühel hetkel hakkan kahtlema kirjutatu rakendamise tõhususes. Kuid kuna olin võtnud eesmärgiks raamat läbi lugeda, siis just raamatu lõpu osas leidsin enda jaoks midagi, mis pani mind tõsiselt mõtlema.

     Ma olen märganud, et sellist tüüpi raamatutest olen enda jaoks alati leidnud mõne olulise koha, mis lihtsalt jääb kummitama. Minu jaoks ei ole raamatu lugemine ajaraisk siis, kui olen leidnud enda jaoks sellest kasvõi ühegi väite või mõttetera, mis paneb mind liikuma selles suunas, et õpiksin iseend paremini tundma.

     Vast kõige olulisem, mida sain teada oli see, et hea oleks püüda enda jälgida kõrvaltvaatajana ning näha ka enda vigu ja osa kogu probleemis (igas samasisulises raamatus on just see enda osaluse märkamine kõige olulisemal kohal) ning aru saada sellest, et kui on vaja kellegagi mingil keerulisemal teemal vestelda, siis tuleks endale selgeks teha see, mis on selle soovi eesmärk. Milline peaks olema selle vestluse point, mida ma tahan öelda. Ja kui selgub, et otsest eesmärki nagu ei olegi, vaid on tunne, et lihtsalt peaks mingil raskel teemal rääkima, siis tuleks sellest pigem loobuda ja iseendas selgusele jõuda, mida tahetakse saavutada. Kõige huvitavam oli aga minu jaoks see, et paljudel juhtudel ei ole tegu mitte sellega, et teisel osapoolel oleks probleem, vaid vestelda soovitakse enesehinnangu upitamise eesmärgil (a'la et ma ise ennast paremini tunneks, tunneks end vähem süüdi vms). Vestlusest tuleks osata loobuda aga siis, kui ei ole niivõrd siirast soovi teada saada teise seisukohti kuivõrd õigustada/selgitada oma vaatepunkte. Kui on aga näha, et vestlused ei vii tegelikult kumbagi poolt edasi või teisel poolel ei ole lihtsalt soovi olukorda lahendada, tuleks õppida loobuma ja lihtsalt edasi liikuda ning aktsepteerida teise inimese soove ja seda olukorda.

     Oluline õppetund (see üks hea mõte sellest raamatust), mille sain ning mida pean harjutama, on tõsine soov teist poolt mõista. Tõsiselt, huvitatult ning siiralt. Pean õppima kuulamist ehk: "On raske kuulata kedagi teist kui tunneme, et meid pole kuulda võetud." (lk 109) Harjutus mulle edale on siis see, et enne kui väljendan oma tundeid ja mõtteid nii, et teised sellest aru saaks, pean õppima kuulama kõigepealt teist ja alles siis võin loota sellele, et teine kuulab ka seda, mis minul öelda on.

   

Kui kurb

     Täna juhtus Tallinnas ühes lasteaias suur õnnetus - nimelt suri lämbumise tagajärjel väike kolmeaastane laps. 

     Olin parajasti külas, kui see jutuks tuli ning esialgu arvasin, et tegu on mingi arusaamatusega, kuid koju jõudes, uudiseid vaadates ning nüüd ka netist lugedes, sain aru, et tegu oli tõesti sellise kohutava tragöödiaga.

     See on lihtsalt nii kohutav ja õudne, et ei kujutagi seda ette, mida peavad tundma selle lapse vaesed vanemad ja lapse lähedased ja milline trauma on see sellele vaesele kasvatajale ja neile lastele ja lasteaia laste lastevanematele ja kõigile, kes vähegi selle õnnetusega kokku puutuvad. Ma ei kujuta ette, mida nad peavad läbi elama.

     Kui ma seda lugesin, siis ma lihtsalt ei suutnud välja mõelda, mida võisid tunda selle lapse vanemad, kes tõid hommikul oma lapse lasteaeda ja päeval sellise kõne võisid saada. Ma tunnen neile nii kaasa. Ma küll ei tea, kes nad on  või mis pere see on, kuid sellist õnnetust ei sooviks mitte ühelegi inimesele. Ma ei suuda seda valu ette kujutada.

     Lugesin netist mingeid kommentaare ja ma lihtsalt ei saanud aru mõnedest inimestest, kes olid nii õelad selle vaese kasvataja suhtes. Jah, ma usun, et on olemas selliseid kasvatajaid, kes ei pööra lastele piisavalt tähelepanu ja on ka neid, kes jutustavad omavahel selle asemel, et lastega mängida, kuid ma ei usu, et see vaene kasvataja, kes seal nende lastega oli, suudaks kunagi enam elada ilma kohutava süütundeta. Kas ta üldse suudab veel oma tavalisi toimetusi jätkata? Ma olen enam kui veendunud, et ta ei sooviks midagi muud kui seda, et ta saaks selle 10 minutit (või mis iganes aeg see tegelikult oli) tagasi keerata ja kõike teisiti teha. Ma tunnen talle nii kaasa.

     Ma ei tea, miks ma siia sellest nüüd kirjutasin. Kuid see õnnetus viis mind nii rööpast välja ja mu hinges on sellepärast nii suur kurbus, et ma pean selle siia lihtsalt kirja panema ja sellest kurbusest kasvõi nii natuke lahti saama.

    Igatahes kõik minu head mõtted saadan ma praegu selle lapse vanematele ja lähedastele ja loodan, et nad mingil moel läbi kosmiliste võngete (kui nii võib end väljendada) saavad mu kaastunde kätte.

     Kui kurb.

Oodates tänulikkust

     Mõtlen vahel sellele, miks ootan ma tänulikkust millegi eest, mida olen teinud teiste heaks ilma, et teised oleks minult abi palunud.

     Kui midagi on vaja ära teha ja suhteliselt lühikese aja jooksul, kuid kui olen näinud, et inimene, kes seda tegema peaks on jäänud hätta või jooksnud omadega umbe, siis olen läinud ja end appi pakkunud. Punninud nii, et endal nina verel, kuid teise tegemata töid ka varna ei taha visata, vaid ikka aidata nii hästi ja nii palju kui võimalik.

     Olen aga avastanud aja jooksul, et pool aastat või aasta hiljem ei mäleta minu abi enam keegi, vaid sageli inimene, keda olen aidanud raskel ja kiirel ajal, räägib (isegi mulle endale), kuidas ta on alati kõigega kenasti hakkama saanud kelleltki abi palumata ega vastu võtmata.

     Täna juhtus jällegi selline situatsiooni, kus inimene, keda olen korduvalt aidanud, seisis ja andis mõista, et ta on alati kõigega kenasti ise hakkama saanud ega ole teiste abi palunud, vaid isegi öelnud, et ta teiste abi ei vaja.

     Sel korral ma aga murdusin ja kui varem olen lihtsalt suu ammuli seda juttu kuulanud ning oma sisimas mõelnud, kui lühike võib olla inimese mälu ja kui väike tänutunne, siis täna ma seda enam teha ei suutnud. Võtsin julguse kokku ja avasin suu - ütlesin, et tegelikult olen ma ju teda alati aidanud sellega, et ta kõigega hakkama saaks. Ning minu üllatuseks ei vaielnudki ta vastu ega ajanud tagasi, vaid vahetas kiirelt teemat.

     Peale seda vestlust hakkasin mõtlema sellele, kuidas kipun tegema teiste jaoks liiga palju. Tõesti - see inimene, keda aidanud olen, ei ole minult ise peaaegu kunagi abi palunud, vaid olen ISE appi läinud. Mõtlesin sellele, mida olen tundnud neil hetkedel kui olen aidanud. Ja pean tunnistama, et olen ennast hästi tundnud, kuid samas oodanud oma sügavas hingesopis suurt tänulikkust ehk ka seda, et mulle öeldaks seda, et ilma sinuta ei oleks see tehtud saanud või midagi muud suurt ja ilusat kiituseks. Tegelikult see, et see inimene ei ole minult ise abi palunud, on jäänud minu jaoks märkamatuks.

    Kas tõttan appi ainult selleks, et saada tunnustust? Enesekindlust? Oodanud teise inimese poolt seda, et ta annaks mõista minu olemasolu vajalikkust? Seda et ma olen asendamatu? Ma ei teagi täpselt, mida olen oodanud, kuid olen tõesti olnud lihtsalt pime. Eeldanud, et kui jään ise hätta, siis jooksevad ka teised mulle samamoodi appi kui mina neile. Kuid seda ei juhtu. Vähemalt siiani ei ole juhtunud. Ja miks?

     Eks ikka sellepärast ei tõtta teised mulle appi, kui nende abi vajan, sest ma ei küsi seda. Teised on harjunud, et saan oma asjad niikuinii ise tehtud. Ja ... no kui nüüd päris aus olla, siis ega ma nii täpselt ei teagi, miks mind ennast ei aidata, kui seda vajanud olen. Ma tunnen, et mind on ära kasutatud. Ja selles olen süüdi vaid ma ise.

     Kunagi lugesin ühest raamatust (kahjuks ei mäleta ma jällegi seda, mis raamat see oli), kus kirjutati sellest, kuidas anda inimestele nõu või kuidas neid aidata. Põhiline, mida sellest mäletan on see, et selles soovitati esiteks mitte kunagi anda ainult üht nõuannet, vaid alati mitut (st inimene, kes nõu vajab, peab ise selle lõpliku otsuse tegema, mida antud situatsioonis peaks tegema) ning teiseks TEISI INIMESI EI TOHI AIDATA EGA NEILE NÕU ANDA SIIS, KUI NAD SEDA ISE EI PALU. Ja ma mäletan seda, et selles raamatus räägiti ka sellest, miks seda teha ei tohi. Vaid nii palju on meeles, et seda ei tohiks teha selletõttu, et nii võtame ära võimaluse abivajajal ise oma elus tähtsaid otsuseid vastu võtta ja ühel hetkel võib tulla olukord, kus inimene, keda oleme aidanud, süüdistab meid selles, et oleme andnud neile kas vale nõu või mõjutanud nende otsuseid. Ning appi ei tohiks kohe tõtata seetõttu, et inimene, kes on korduvalt abi vajanud, hakkabki alguses alateadlikult ning hiljem teadlikult käituma nii, mis kutsub esile sama abitu olukorra ning meie ise tunneme vajadust neid aidata - päästa (kui õigesti mäletan, siis oli selle puhul juttu õpitud abitusest ning märterlusest).

     Igatahes täna olles järjekordselt silmitsi olukorraga, kus tundsin, et minu suhtes ollakse ebaõiglane, tuli mulle see loetud raamatu tarkus meelde ja selle asemel, et olla pahane inimesele, kes antud situatsiooni esile tõi, olin ma maruvihane iseenda peale.

     Ma ei saa aru, miks ma pean otsima heakskiitu ja tänulikkust? Miks ma ootan seda sealt, kus tegelikult ei ole keegi abi otsinudki, vaid olen justkui ise ennast peale surunud ja nüüd tunnen enda halvasti kohelduna ja solvunult? Ma pean õppima seda, et tõmmata end tagasi ja lasta teistel vaikselt toimetata omasoodu. Ning aidata vaid siis, kui keegi minu poole abipalvega pöördub (mitte istuda ja mossitada ning mõelda, kui egoistlikud teised on, et selle asemel, et mind aidata, otsustavad nad oma asjade tegemise kasuks ja mulle ütlevad vaid: "Oi, sul on vist tõesti väga raske.")

     Ma arvan, et kõige rohkem vihastas mind täna see, kui inimene, keda olen mitme aasta jooksul hädas alati aidanud, ütles mulle nähes seda, et olen väga hädas ja mures: "Sulle vist sobivadki sellised rasked situatsioonid, sa oled kohe nii ergas ja silmad säravad." Ma muidugi läksin endast välja ja ütlesin, et tegu ei ole mitte sellega, et mu silmad säravad ja et ma olen ergas, vaid ma olen nii piges ja varsti nutma puhkemas.  .... Ja ei midagi - ma ootasin abi, ma tunnistan seda, kuid küsida oli piinlik ja oodates tänulikkust kõige tehtu eest, sain vastuseks vaid vaikuse ja kõik.

     Seega sain täna lataka silma, mis äratas mind. Ma otsustasin proovida teha selle õpetuse järgi, mida kunagi ammu lugesin, et aitan ja annan nõu vaid siis, kui minult seda palutakse. Muidugi ma ei tea, kuidas see mul õnnestub, kuid ma proovin. Sest nagu näha, siis sellised situatsioonid tekitavad minus endas nii vastakaid tundeid ja solvumist, et pean sellise käitumise lõpetama. Lõpetama ka selle, et ootan tänulikkust nende kordade eest, kus mu abi pole palutud. Ning lõpetama tegelikult ise nii egoistliku ja ennasthävitava käitumise. Ja kõige rohkem ei meeldi mulle see, et sellised olukorrad panevad mind nii halvasti mõtlema inimesest, kes on mulle väga kallis ning oluline. Ma ei meeldi iseendale üldse, kui olukorrad, mida olen ise esile tõstnud või nende suunda olulisel määral mõjutanud, panevad mind teist inimest oma mõtetes süüdistama või halvustama.

     Igatahes tunnen, et tänane päev on minust tekitanud nii vastakaid tundeid ja nördimust, et pean nägema selles kõiges oma osa, leppima sellega, pöörduma minevikust tagasi olevikku ning püüdma teha paremini. Paremini iseenda jaoks. 

Müürid

     Mõtlesin täna sellele, kuidas mõne inimese puhul me tunneme temaga rääkides müüri meie vahel, millest läbi murda ei õnnestu.

     Nimelt on mu elus inimene, keda tean juba aastaid ja kunagi olles seisus, kus ma ei teadnud, kes ma olen ja mida tahan, suhtlesin temaga nii nagu ma ei tahakski teda enda lähedale lasta. Olin umbusklik ja ehk ka mitte kõige sõbralikum.

     Naljakas on see, et sellest ajast, kui olin sügavas masenduses, olen ma justkui kustutanud oma elust mõned aastad. Püüdes meenutada, mida olen teistele öelnud või kuidas käitunud, siis ma lihtsalt ei suuda seda meenutada. Ma tean, et ma oli teisi inimesi eemaletõukav ning ei tahtnud kedagi enda lähedale lasta, kuid mida ma täpsemalt nendega rääkisin või mida nemad mulle rääkisid ... seda ma ei mäleta. Justkui läbi udu meenuvad mulle vaid mõned seigad. Kui mõtlen neile aastatele oma elus, siis oleksid need justkui mustad, tühjad ja ... olematud.

     Nüüd kui olen endaga vaeva näinud, tööd teinud ja püüdnud sõlmida endaga rahu, on mu silmad justkui avanema hakanud. Ma märkan seda, mida varem ei näinud. Seda, mis jääb ridade vahele ja ütlemata.

     Selle inimesega seoses on seda kõige paremini märgata. Ta on keegi, kes on mu elus ja sinna ka jääb, kuid üksteisega vestlemisel ma tunnen, et me oleme võõrad, kuigi teame üksteise tegemistest, elust ja ka tunnetest. Kuid see kõik on vaid pinnapealne, põgus ja põhineb pigem viisakusel kui lähedusel.

     Selliseid inimesi on mu elus ka rohkem, kuid mitte kõigi puhul ei tunne ma seda, et see mind häiriks või kurvastaks. Ma tahaks temaga suheldes olla avatud ja siiras, kuid millegipärast ma lihtsalt ei saa. Ja seetõttu tunnen ma, et me vestlused on väga kummalised ja pingutatud. Ma tunnen seda nii tugevalt ja arvan, et kui see oleks tema valida, siis ta valiks minuga mitte suhelda. Eriti panevad mind nii tundma mõned laused meie vestlusest, mida vast muidu tähele ei panekski, kuid kuna see meievahelise müüri tunne on nii tugev, siis lihtsalt ei jää need märkamata. Vahel muidugi on olnud selliseid vestlusi, kus mul on jäänud mulje, et nüüd, nüüd saabus see hetk, kui müüri meie vahel tekkis pragu ja on vaja veel vaid ühte tugevat hoopi, et see müür variseks, aga järgmisel korral temaga suheldes on see tunne jällegi kadunud. Müür on kinni ning tugevam kui varem.

     Nii kummaline on midagi sellist tunda. Kõige kurvem on see, et ma tahaks temaga sellest ausalt rääkida ja öelda, mida tunnen, kuid ma ei saa ega julge. Kuidas ma lähen ja hakkan rääkima teisele inimesele lihtsalt, lambist, midagi sellist? Kuidas ma lähen ja ütlen, et ma tunnen, et meie vahel justkui oleks midagi, mis ei lase meil olla teineteisega siirad ega luba meil saada tõesti lähedaseks?

     Täna aga hakkasin tõsiselt mõtlema sellele, et ehk ei ole tegu mitte sellega, et meie vahel on müür, vaid et minu ümber on müür. Ehk on see, et märkan seda kohmetust meie vestlustest tingitud mitte sellest, et tema ei soovi minuga rääkida, vaid  lihtsalt eeldan, et ta seda teha ei taha. Ning teadupärast inimesed, kes on meie ümber, peegeldavad seda, kuidas me ise nendega käitume ja suhtleme. Võib-olla tunneb tema end ebamugavalt sellepärast, kuidas mina end tunnen ning milliseid emotsioone välja näitan? Ehk on asi ainult minus?!

     Muidugi oleks kõige lihtsam temaga maha istuda ja kõigest sellest rääkida. Aga mis siis kui mu eeldused on õiged? Kuidas ma siis saaksin temaga peale midagi sellise teadasaamist isegi ainult viisakuse tasandil suhelda (kuna me suhtleme niikuinii ka tulevikus)? Kui imelikud oleksid siis veel meie vestlused ja kokkusaamised?

     Samas ma saan aru, et me peaks kuulama oma sisetunnet ja mitte seda ignoreerima. Kuid äkki sel korral mu sisetunne nende müüride osas on vale ja tegu on ainult minu enda interpretatsiooniga selle kõige kohta ning tegu on ainult minus?

     See inimene minu elus ning meie omavaheline suhe on üks vähestest, mis tekkitab minus nii suurt segadust. Ta on üks vähestest inimestest, kelle puhul ma ei tea, mida peaksin tegema. Miks me üldse tunneme mõne inimesega vestledes sellise müüri olemasolu?

Midagi toredat sellest, millest mina veel nii palju ei jaga:)

      Panen siia ühe laheda video, mille saatis mulle üks väga kallis inimene, kes hoolitseb selle eest, et ma ajast päris maha ei jääks ja et ma hoiaks end kursis põnevate leidudega kiirelt arenevast arvutimaailmast.

     Ma pean tunnistama, et arvutid on minu jaoks üks suht tume maa ja neist arengutest ja suundadest, mis selles vallas toimuvad, olen ma ikka väga kaugel. Kuna see armas inimene minu elus teab seda, et mulle ei ole mõtet mingisuguseid keerulisi asju tutvustada, siis aeg-ajalt saadab või näitab ta mulle midagi sellist, mis võiks minus tekitada huvi arvutite ja sellega kaasnevate võimaluste vastu.

     Eks ma vaikselt proovin selle riistapuuga ka sõbraks saada. Heaks näiteks on kasvõi see blogi. Ma arvasin kogu aeg, et see on midagi väga keerulist ja ega ma veel kõike tea ega oska ka siin teha, kuid ma olen valmis õppima. See on lihtsalt nii huvitav ja see tunne, kui sa midagi selgeks saad, mida varem teha ei osanud, on niiiiii hea.

     Näiteks tundsin ühel päeval nii suur rõõmu sellest, kui sain siia blogile lisada video:) Kui ma nüüd ise sellele mõtlen, siis on see nii naljakas, et millestki nii väiksest nii suurt rõõmu võib tunda ning et ma seda ennem ei osanud (no lihtsamat asja ei olegi ju). Ja tegelikult ei olnud see ju midagi muud, kui ühe nupu asemel vajutada teist:) Aga, näed, õnne kuhjaga! Nagu öeldakse, oska tunda rõõmu pisikestest asjadest.

     Igatahes siit tulgu siis üks väike inspireeriv looke sellest, kuidas selleks, et teha üks tore lauluke, pole enam vaja lauljat, vaid kõigest õiget programmi (laulab arvuti). Selleks, et motiveerida midagi uut juurde õppima, piisab vahel ka millestki nii vähesest.

Ennast tuleks vahel ka kiita

     Uus kuu on alanud ja kui mõelda sellele, mille suurega eelmisel kuul hakkama sain, mida juurde õppisin, siis nagu ei olekski midagi toimunud. Aeg lihtsalt lendas. Kuid kui hakata natuke mõtlema sellele, kas tõesti mitte midagi võrreldes varasemaga ei ole muutunud, tuleb tunnistada, et on. 

     Eneselegi üllatuseks suutsin möödunud kuul enda eest seista rohkem kui varasematel kuudel. Seista oma tõekspidamiste ja veendumuste eest öeldes teistele seda, mida tõeliselt tunnen, palunud mõistmist inimestelt, kellelt varem seda nii otsekoheselt ei ole julgenud paluda ning mis kõige tähtsam - väljendanud oma soove selgesõnaliselt ja täpselt.

     Miks ma olen otsustanud hakata mõtlema igal kuul millelegi, mida olen möödunud kuul õppinud või hästi teinud? Mille üle võiksin uhkust tunda?

     Nimelt on ajal selline halb komme väga kiiresti edasi liikuda ja kui ise hetkeks ei peatu ja kokkuvõtteid ei tee, siis hajuvad kuud üksteise sisse kui udusse ning varsti saab neist kuudest aasta. Ja siis juba järgminegi. Negatiivsele ma uue kuu esimesel päeval ei mõtle. Otsustasin mõelda ainult sellele, mis on olnud hea minule endale. Nii tunnustan justkui iseennast.

     Edaspidi tunnustan ja märkan iseennast kui mitte sagedamini, siis kasvõi sel ühel päeval kuus. Ma ei tahaks nimelt pöörata tähelepanu pidevalt neile asjadele oma käitumises, tunnetes ja otsustes, mida olen halvasti teinud või mida peaksin muutma, vaid püüan avada silmad ka sellele, mis on olnud hästi.

     Enne kui seda postitust kirjutama hakkasin, siis istusin päris tükk aega ja mõtlesin sellele. Ja KUI raske oli leida eelmise kuu jooksul midagi, mille üle ma sain ise uhke olla, mis oleks midagi sellist, mille pärast end kiita saaks. Miks on ikkagi nii lihtne leida sekundiga ülesse vead või selle, mida muuta, aga selleks, et leida midagi tõeliselt positiivset ja head, tuleb  ajusid ragistada? Kas meil on silmad liiga kinni? Vaatame me valesid asju? Tunneme me piinlikkust iseennast kiita? On see meie kasvatusega seotud? Madala enesehinnanguga? Ei tea, kuid minu jaoks oli tõeliselt raske leida iseenda tegemistes/mõtetes kuu aja jooksul midagi positiivset. Kui lõpuks selle siiski leidsin, mis tundus endalegi üllatusena, oli tunne tõesti väga hea.

     Ilma otsuseta leida möödunud kuu jooksul midagi, mille pärast end kiita võiks, arvaksin endiselt, et eelmine kuu oli mõttetu, stressirohke ja ei toonud mulle midagi uut. Arvaksin siiani, et see voolas lihtsalt minust mööda hallis hämaruses. Kuid sooviga märgata varasemast ka midagi erinevat - positiivset - tunnen, et olen jällegi astunud sammukese lähemale iseendani! Väikese küll, aga siiski sammu. 

     Igatahes siia lõppu üks lugu, mille kuulamist ei suuda ma lõpetada. Jäägu ka see lugu mulle siia meenutuseks oktoobrikuust:)

    

    

Ma olen vist endiselt 12

     Täna juhtus midagi väga kummalist. Nimelt olin peale väga rasket ja kurnavat tööpäeva poes õhtusöögiks sisseoste tegemas, kui nägin poes kedagi, keda polnud juba aastaid näinud. Tegemist oli mu kunagise parima sõbraga, kellega kahjuks meie teed lahku läksid. Ja mitte just kõige ilusamini.  

     Ma ei nimeta väga paljusid inimesi oma elus sõbraks, aga kui ma seda teen, siis kogu südamest ja jäägitult. Minu jaoks on sõprus midagi väga olulist ja selleks, et mõnda tuttavat üldse oma sõbraks pidada, kulub mul aastaid, et oma süda neile avada. Kui aga tunnen ühel hetkel, et inimesel, keda olen oma sõbraks pidanud, ei ole just kõige paremad kavatsused või tunnen end ärakasutatuna või reedetuna, siis on mul raske seda inimest enam usaldada. Kui aus olla, siis kahjuks on mu elus kolm sellist juhust olnud ja mul on väga raske neid oma ellu tagasi lasta hoolimata nende soovist seda teha. Ma ei tea, miks, kuid ma ei suuda.

     Ja täna poes nägin ühte neist kolmest isikust, keda olen tõesti oma südamesõbraks pidanud.

     Mida mina siis teen? Kas lähen teda tervitama - mis siis, et minevikus meie sõprus lagunes. Ei, muidugi mitte. Kõigepeal nägin ma teda vaid põgusalt, kuid ma ei hakanud uurima, kas see tõesti oli ikka tema. No muidugi mitte seda.

     Selle asemel keerasin ma jalapealt otsa ringi, tegin näo nagu ma ei oleks teda märganud ja valisin tähtsa näoga mingist suvalisest riiulist toidukraami. Ja millegipärast pidin kohe peale seda lausa jooksuga kassa poole hakkama kimama. Nii ma siis seal poes olin, peitudes kassa juures oleva šokolaadi-, nätsu- ja suitsuriiulite taha.

     Aga selle asemel, et teha nägu, et ma tõesti ei näinud teda, teen mina hoopis mida? Piilun sealt, kus saan, kas tegu oli ikka minu endise südamesõbraga või ma siiski eksisin. Küll piilusin ühest kassa riiuli vahelt paistvast praost, küll teisest. Ja tõesti - see oligi tema.

     Kui olin selle ära näinud, panin juba ka tähele seda, mis mu ümber toimus. Vastaskassa järjekorras jälgis mind üks meesterahvas väga tähelepanelikult ja kui kassiirini jõudsin, siis ka tema vaatas mind kuidagi väga kahtlustavalt. Alles siis sain aru, kui koomiline ma olen. Nagu teismelisena sai vahel tehtud nägu, et sa ei näe kedagi ja kui siis vahemaa temaga kasvanud oli, kukkusid kihistama ja naerama ja oi kui veel mõni hea sõber kaasas oli, küll siis sai ikka räägitud: "Kas sa nägid, kuidas ta vaatas?" Mis siis, et tegelikult kuhugi umbmäärasesse punkti oma pilgu olid suunanud. Nalja nabani ja itsitamist kui palju.

     Ja nii tundsin end pärast poest väljumist - 12-aastasena, kes ei suuda lihtsalt ... nagu öeldakse tavaliselt ... normaalne olla. Mis takistas mind olemast "normaalne", täiskasvanu? Ma ei tea, aga ehk see, et tundsin end nii räsituna - kössis, kortsus, mossis ja no kõige hullemini riides läbi  terve aasta. Ja just sellisel päeval. Tundus, et ma ei ole kunagi hullem välja näinud kui täna ja nii stressis, et see paistab igast mu keharakust välja. Ja mida ma peaks talle ütlema? Kust ma tean, et mul just õiged sõnad pähe kargavad? Äkki jätan endast tõsiselt rumala mulje? Ei, tänan, täna mitte.

     Ma ei tea, miks on see nii oluline näida neile inimestele, kes enam meie elus pole (olgu see siis südamesõber või mitte), seda et meil läheb hästi, et me särame, oleme õnnelikud, ilma muredeta ja näeme ka peale nädalast stressis töönädalat õhtul toidupoes shoppates välja nii, nagu astuksime hetke pärast moelavale?

     Mind üllatas, et mul üldse sellised tunded tekkisid, sellised mõtted ja veelgi enam üllatas mind see, et mina - täiskasvanud inimene, kes ei ole enam päris noor ega ka mitte päris kõbi - hakkan poes luurekat mängima. Vabandage väga! Ja miks tekkis mul nii tugev soov jätta mulje, et mul läheb paremini kui temal?  Väga naljakas ja kummaline situatsioon. Või olen lihtsalt mina nii imelik? Ilmselt küll. Oleks aeg kasvada täiskasvanuks ja oleks aeg hakata paremaks inimeseks.

Tõdemus

     Eelmisest korrast, kui panin kirja oma ahastava postituse, ei ole üldse palju aega möödas, kuid pean lihtsalt jällegi siia kirjutama. Varasemalt on olnud nii, et kui on midagi, mis on liiga rasked olnud selleks, et sellega tegeleda, ei ole olnud probleem see sahtel oma mõtetes lihtsalt kinni virutada ja kõik. Kuid viimased päevad on olnud mulle päris rasked. Millegipärast ei ole mul õnnestunud enam oma mõtteid sellelt kurvalt teemalt eemale suunata. Ikka ja jälle lähevad mõtted selle juurde, mis tekitab minus kohutavat tühjust. Niipea kui see on juhtunud, olen proovinud endas need mõtted maha suruda, leida muud tegevust ja teinud kõik selleks, et mitte sellele mõelda. See on mul ka lõpuks mõneks tunniks õnnestunud. 
     Olen paar ööd väga rahutult maganud, kuid kirjutanud selle üleväsimuse, ületöötamise ja stressi arvele. Kuid täna öösel ma seda teha enam ei saanud, sest ärgates täna väga varajastel hommikutundidel, mäletasin ma seda, mida olin unes näinud. Kui üles ärkasin ja oma unenäole mõtlesin, siis ei olnudki enam küsimust, miks ma ei ole saanud ka varasematel öödel magada - sest ma ei näinud seda und täna öösel esimest korda. Ma olin ühte ja sama und näinud ka eelmistel öödel, kuid ärgates lihtsalt enam ei mäletanud, mis mind magada ei lasknud. Ärkasin täna üles unenäo peale, mille sisu puudutas just nimelt seda, miks tunnen justkui mu hinges oleks tühjus. Ma nägin seda, kuidas ma seda üle elan, aga kõrvaltvaatajana, kes ometi tunneb samu tundeid. Ja ma sain aru. Ma sain aru, miks mulle just nüüd need mõtted mõne päeva eest pähe tulid, millele nii kaua mõelnud polnud. See, et neist siia blogisse kirjutasin, muutis kõik selle minu jaoks lihtsalt palju reaalsemaks. See, et ma magada ei saa, kuna näen unes sama, mida üle elan, näitab seda, et mu alateadvus annab mulle märku, et ma pean selle probleemiga tegelema ja mitte kõrvale lükkama.
     See, et mulle ka päevasel ajal need mõtted pidevalt pähe tulevad, ei näita aga mitte seda, et peaksin neid tundeid üha uuesti ja uuesti üle elama, ennast haletsema, vigu otsima või end süüdistama, vaid hoopis seda, et ma olen just nüüd piisavalt VALMIS selleks, et selle tühimikuga oma hinges tegeleda. Või õigemini - MA PEAN SELLEGA TEGELEMA. Ma olen valmis selleks, et kõik see iseendas läbi töötada ja lasta sel soovil minna. Lasta minevikul jääda minevikku, tulla praegusesse hetkesse ja vabastada end sellest kohutavast vangistusest. Arvan, et kui ma seda ei tee, siis ei saagi ma kunagi nautida seda, mis toimub just nüüd ja praegu, vaid näen praegust hetkel läbi minevikku aheldatud mõtteviisi. Mul on aeg lasta lahti minevikust, soovidest, mis jäid täitumata ja astuda natuke lähemale sellele, mis ümbritseb mind just nüüd. Ehk tähendab see seda, et olen piisavalt lähedal sellele, et lasta lahti sellest osast oma minevikust ja teha ruumi uutele võimalustele. Ma pean lihtsalt julguse kokku võtma ja oma "deemonitega" silmitsi seisma. Usun, et ma ei tohiks oma mõtteid ja tundeid ignoreerida, vaid nendega tegelema, et need ei jääks mind uuesti aastateks painama.

Ma ei julge veel

Sellest ajast alates, kui avastasin, et pean iseendasse vaatama ja julgema näha seda, mis tegelikult olemas on, mitte ainult minu enda väljamõeldud ja loodud kujutluspilti sellest, mis ma arvan, et on, on möödas juba ... las ma mõtlen täpsemalt ... varsti neli aastat. See kõik juhtus üle kolme aastat tagasi, kui avastasin, et ma ei tohi otsida vigu ainult teistes ja leida kõige imelisemaid vabandusi ja ettekäändeid selleks, et veenda iseennast millestki, mis on vaid pool kogu tõest. Uskumatu, et mul on tõesti kõige sellega nii kaua aega läinud. Ja täna, just mõni hetk enne seda, kui ma istusin siia seda postitust kirjutama, tabasin ma ennast milleltki, mis näitab, et ma olen alles oma teekonna alguses. Lihtsalt - pesin hambaid, et end magama sättida ja ainult korra, tõesti ainult mõned sekundid tabasin end mõtlemast milleltki, millest olen need aastad ja ka mõned enne seda (pea nelja aastat ma mõtlen) kõige rohkem puudust tundnud. Ainus, mille puhul olen kogu selle aja tundnud, et ma olen käest lasknud nii palju võimalusi, et täita tühimikku oma hinges ja iga kord mõelnud võimaluste tekkides ainult sellele, et kuidas asjad võiksid olla, kuidas ma tahaks, et need oleks, kuidas kõike oma vaimusilmas ette kujutanud ja kuidas kõik on hoopis teisiti, kui ma sooviks ning just seetõttu lükanud oma südamesoove edasi ja edasi ja nüüdseks on sellest möödas juba aastad. Ja täna hambaid pestes ja sellele vaid mõneks sekundiks mõeldes, hakkasid pisarad iseenesest voolama, hinge täitis kohutav kurbus ja ängistus ja viha ja meeleheide ja .... nii kohutav tühjus. See kohutav tunne, kestis küll vaid sekundeid, sest ma ei suuda seista veel silmitsi iseendaga. Ma ei julge! See on nii valus. Ma ei taha mõelda nii kurbadele asjadele, millelegi mida kahetsen, et olen jätnud tegemata. Ja nüüd aastaid hiljem ma lihtsalt ei saa aru, miks ma kunagi nii kuradi loll ja arg olin ja miks ometi ei kuulanud ma oma südame häält. Ja nüüd.... nüüd on mu hinges nii kohutav tühimik, millele ma lihtsalt ei julge mõelda, sest ma ei suuda sellega silmitsi seista. Ma tean, et ma ei suuda seda endale andestada, et ma ei teinud midagi selleks, et oma südamesoovi täita, vaid istusin ja loodsin, et ehk tuleb see õige hetk homme. Nüüd on sellest möödas aastad.... ja ainuüksi mõte sellele paariks sekundiks, muudab hea tunde hetkega kõige masendavamaks ja ängistavamaks tundeks.... ma lihtsalt ei julge oma mõtetega silmitsi seista. Nendega, mis on olemas, mida ma tean, kuid mille olen visanud nii kaugele kui vähegi võimalik ja proovin neid üldse mitte puutuda, kuid kui vahel neid riivan.... nagu selle kohta öeldakse, kui vett segada, siis soga tuleb ikka pinnale. Ja ma arvan, et mul ei ole piisavalt jaksu, et ma julgeks silmitsi seista iseendaga nende tunnete/seikadega, millest teadlik olen ja mida muuta enam ei saa. Ma lihtsalt ei julge vett segada. See on nii raske ja valus!

Unustatud vana

Olin juba mõnda aega mõelnud, et peaks külastama raamatukogu, kuhu pole juba kuus aastat oma jalga tõstnud. On nii palju raamatuid, mida olen tahtnud lugeda, kuid kõiki neid poest kokku osta ju ei jõua ning olles alustanud mõne raamatuga, on väga vähesed, mida olen suutnud lõpuni lugeda. Ikka võtan ette ühe raamatu, siis leian mõne uue põneva raamatu, mida alustan jne, kuni öökapi peal on neid virnas juba viis või kuus tükki. Igaühel ilusti järjehoidjaks midagi vahele otsitud. No ei ole piisavalt iseloomu, et teha midagi lõpuni. Ikka kipub mul nii olema, et mõte on hea, aga teostus annab soovida. Kuid sel nädalavahetusel tegin selle sammu ära ning seadsin sammud raamatukogu poole. Vaatasin kõik ruumid hoolega läbi ja tundsin end kui laps kommipoodi sattudes - kõike tahaks, aga ei saa ju. Avastasin end riiulite vahel kõndides sülle haaramas juba pea kümnendat raamatut, kui sain aru, et mul ei ole mõtet ühe korraga nii palju raamatuid laenutada, ükskõik kui põnevad need ka ei oleks. Sest kujutasin ette seda veelgi kõrgemaks kasvavat raamatuvirna oma voodi kõrval ja ahastust, mis kaasneb raamatute laenutustähtaja lähenemise ja pooleli olevate raamatutega. Panin kõik peale ühe ära ja võtsin vastu otsuse vanade raamatute vahel kõndides, et just see raamatu tagastamise tähtaeg olgu mulle iseloomu kasvatamise juures põhiliseks - võta raamat ja loe see läbi, sul on piiratud aeg ja ei ühtegi vabandust. Olin enda üle tõsiselt uhke, et tabasin end käimast vanu harjunud radasid pidi, teadvustades seda ning võttes vastu otsus midagi paremuse poole muuta. Nüüd ei jää midagi muud üle, kui lihtsalt loota ja tegutseda selle nimel, et iseendaga tehtud kokkuleppest ka kinni peaksin.

Kui hakkasin raamatukogust väljuma, jäi teele ette ka lasteraamatute osakond, mida ma polnud kunagi külastanud. Muidugi astusin ka sinna sisse, sest iial ei või teada, mis meeldivad üllatused sind kuskil oodata võivad. Ja ennäe imet - lasteosakonnas oli laual üks raamat, millelt enam pilku ära pöörata ei saanud, nimelt Delfi Naistelehe peatoimetaja Tiina Kuuleri poolt kokku pandud raamat koduhel kogutud laste naljakate ütluste võistluse tulemustest "Eesti laste naljad" (Delfi ja Tänapäev, 2005). Lehitsesin natuke seda raamatut ja mõtlesin, et see oleks suurepärane raamat, mida esimesena üle nii pika raamatukogus käimise pausi lugeda. Ja ma ei pidanud kahetsema - nalja nabani ja raamat loetud põhimõtteliselt poole päevaga :) Kuna oleks tore mõningaid neist ka hiljem lugeda, panen siis kirja, et oleks hea meenutada kui tuju kurb või lihtsalt soov, midagi toredat lugeda. Igatahes mõned parimad, mis tegid mu päeva kohe lõbusamaks (ees on nalja saatnud inimese nimi ja lehekülg, kus nali kirjas).  

V (lk 12)

 "Pärnu rannas. Rahvast palju lapsi palju, kauge Vene aeg.

"Issi tule minuga palli mängima!"

"Miks mina, mine otsi keegi lastest, tutvusta ennast ja kutsu mängima."

Natukese aja pärast on poiss tagasi: "Issi, tševoo ei taha minuga mängida" ("tševo?" on vene keeles "mida?")"

Anneli (lk 34)

"2,5-aastane poeg vaatas, kuidas emme pead pesi. Emme pea alaspidi ja juuksed ripakil. Poeg vaatas ja vaatas ning ütles õrna häälega: "Emme, sa oled nii kaunis, sa oled nagu lehm.""

Maris (lk 167)

"Arne (2,5 a) on roninud maal veidi liiga suure kivi otsa ja kardab nüüd alla tulla. Seal ta siis seisab ja hõikab: "Valesti läks, valesti läks!""

Riido (lk 147)

"Jälgin pojaga (6 a) spordisaalis koolipoiste pallimängu. Äkki pöördub poiss minu poole, osutab Zidane nimega vutisärki kandvale koolipoisile ja küsib: "Issi, miks selle poisi seljale sitane on kirjutatud?""

U (lk 178)

"Poeg (6 a) tuleb juuksurist hästi lühikese siilisoenguga. Teen talle pai, mille peale ütleb poiss: "Tee kõike, mis sa tahad, aga ära sa mu soengut segamini aja!""

Nele (lk 70)

"Issi oli 3-aastase pojaga arvuti taga. Ma ei teagi, mida nad seal parasjagu mängisid või uurisid, igal juhul ühel hetkel ma kuulsin, kuidas poja issile käratas: "Issi, sa oled sama loll kui emme!""

Liisu (lk 127)

"Räägin loo väikesest maatüdrukust, kes autoga sõites ei tahtnud kuidagi oma kohal istuda ja turvavööd kinni panna. Ainuke võimalus teda toolile istuma sundida oli politseiga ähvardades, et onu politsei peatab issi kinni ja teeb talle trahvi, kui lapsel rihmad lahti on. "Onu politsei" asemel kasutas ülejäänud perekond tavalises kõnepruugis loomilikult sõna "kitsed", mille tähendusest lapski üsna kiiresti aru sai. Kui tüdruk elus esimest korda trolliga sõitis (ta oli siis 3-4-aastane), nägi ta politseiautot ja karjus üle trolli hingematvalt: "Kitsed! Rihmad kinni, rihmad kinni!""

Alari ema (lk 169)

"5-aastane Alar pobiseb õhtul uinudes omaette. Emme uurimise peale kostab ta: "Lugesin õhtupalvet, aga siis läks meelest ära, kuidas edasi läks ja küsisin Jumala käest järele... Jumal ütles, et tema ei tea mingist õhtupalvest midagi...""

Juta (lk 110)

"Sõbranna sõitis oma 6-aastase linnalapsega maale vanaemale külla. Poiss vaatas maantee ääres lehmi ning märkis: "Sa mõtle, kui ilusti need meile siia silmailuks on pandud.""

Kilu (lk 129)

"Töökaaslane rääkis, kuidas ta talvel koos 3-aastase pojaga jooksis trolli peale ja kui nad hingeldades trolli sisse olid saanud, küsis murelik väikemees kõva häälega: "Emme, kas sul on nede tissidega väga raske joosta?" (Tegemist on pikakasvulise ja rinnaka naisega.)"

Margit (lk 107)

"Liis (3 a) ei öelnud veel R-tähte. Vanaema tuli maalt külla ja küsis: "Noh, Liisike, kas sa ütled juba rott ja rebane ja ...?" Liis vastas väga kelmikal häälel: "Ei ütle. Aga ma ütlen hobune... Kitseke ütlen ka.""

Margit (lk 50)

"Lugu juhtus minu tädipojaga, oli teine u. 2,5-aastane ja magas oma vanematega samas toas. Ühel õhtul olid vanemad tükk aega voodis hästi vaikselt olnud ja oodanud, millal väikemees magama jääb, et saaks seda va vanainimeste asja tegema hakata. Tüki aja pärast, kui täielik vaikus oli, hakkasid tädi ja tädimees "nahistama". Järsku küsis poiss, et mida emme-issi seal teevad? Ema-isa vastasid, et ei midagi. Poiss ütles kavala häälega: "Keda te lolliks tahate teha!""

Kuidas üks kõne võib halvata kogu päeva

Sain ühel päeval keset tavalist rutiinset päeva kõne, mis raputas mind tõsiselt - ei ühtegi mõtet enam oma igapäevases tegevuses, võimetus konsentreeruda peale seda millelegi ja täielik ahastus. Järjekordselt pidin veenduma selles, et ei ole midagi hullemat kui teadmatus. Naljakas, et kui keegi räägib midagi "ümber nurga" ja jätab täpsustamata seejuures selle, mis kõige olulisem, siis mõtted kipuvad lendama kõige kummalisematesse kohtadesse. Samas on sellistes kõnedes või vestlustes ka midagi positiivset. Positiivset selle mõttes, et pähe tulevad mõtted, mis muidu tavaliselt pähe ei tule, mille oled kuhugi sügavasse hingesoppi peitnud ja võib-olla ei olegi endale teadvustanud, et midagi sellist võid tunda. Kogu alateadvus kistakse päevavalgele ja pead sellega siis silmitsi seisma. Positiivne on see kõik aga selleks, et oled paljastanud end iseendale ja isegi kui hiljem selgub, et tegu ei olegi just nende mustemate stsenaariumitega, millest mõelda jõudsid, peab neil mõtetel ometi mingisugunegi ajend olema. Ja sellega silmitsi seismine ning mõistmine, et sellised tunded ei ole mitte tulnud tühjast kohast, vaid mingil konkreetselt põhjusel, on jällegi sammuke lähemale iseendale. On vaja ainult pisut julgust.

No miks see peab nii olema?

Mulle meeldiks väga see, kui teel iseendani, leiaksin end alati liikumas edasi. Tahaksin mõelda, et see inimene, kelle ma siis leian, mulle kogu südamest meeldib ja kelle puhul saan lihtsalt õnnest ohata ning mõelda: "No küll on toreda inimesega tegu. Kus ta on kogu mu varasema elu olnud? Peale tema tundmaõppimist on mu nägu temale mõeldes pidevalt säramas." Aga tegelikult on see tee no nii kuramuse raske vahel. Ja see inimene, kes mulle peeglist vastu vaatab, ei meeldi mulle mõni päev kohe üldse mitte. Eriti neil päevil, kui endale aru andes pean tunnistama, et olen kellegi suhtes käitunud ebaõiglaselt või isegi arusaamatult. Vahel ma lihtsalt ei mõista, miks elan ennast välja inimeste peal, kes seda ära teeninud ei ole ja keda peaksin just vastupidi eriti hoidma ja neile nii oma tegude ja sõnadega näitama, kui väga ma neist hoolin või neid armastan. Ja ometi, endalegi täiesti arusaamatutel põhjustel, on just need inimesed need, kes minu eneseleidmise teel mulle kõige sagedamini "ette jäävad" ja peavad kannatama mu segaste tunnete ja väljaelamiste pärast. Ja kui peale selliseid väljaelamise purskeid hakkan mõtlema, mille peale ma siis nüüd nii pahaseks sain, siis ... no ei mõista seda isegi, rääkimata sellest, et teised seda tegema peaks. Peale selliseid "etteasteid" vaju või häbi pärast maa alla, aga no vabandada ka nagu ei julgeks. Või õigemini nagu ei tahaks - nii piinlik on lihtsalt. Ja nii ma siin istudes mõtlen, kui kohutav inimene ma olen ja mis õigusega nõuan/palun kellelgi olla enda suhtes lugupidav, kui ise käitun nagu viimane tolvan. Lootes ainult, et ehk mulle andestatakse niisama, kirjutades see olukord lihtsalt mingite tujude alla. Iga kord, kui mingi selline tagasilöök on olnud minu teel, siis hakkab kummitama Bruce Springsteeni loo refrään: "One step up and two steps back..." Ja nii ma vahel lihtsalt tunnengi sellistel hetkedel, et ma liigun ühe sammu edasi ja kaks tagasi (kuigi laul ise kirjeldab hoopis midagi muud). Ikka üks samm edasi ja kaks sammu tagasi.

Aga see lugu siis ka siia kirjeldamaks mu eriti kurba meeleolu hetkel .

 See lugu on aga lihtsalt suurepärane ja ma olen kogu südamest tänulik inimesele, kes tutvustas mulle selle geniaalse laulja elu ja loomingut ning õpetas nautima tema lugusid. See lugu kirjeldab paljuski seda, mida paljud tunnevad olles sasipuntras ja oma suhtes kohas, kus nad olla ei tahaks. Täna aga tuli meelde jällegi lihtsalt selle loo refrään seoses hoopis millegi muuga. Suurepärane lugu! Masendav häbitunne!

Kui ees ootamas tõsine jutt

Kui oleks võimalik, siis valiks vist igaüks elu, kus valitseb harmoonia, rahu, õnn ja naer - tõeline tasakaal kõige vahel, mis meid ümbritseb. Kui see tasakaal ja rahu ümbritseks meid iga päev, kas poleks mitte tore elada ja lihtsalt voolata kõigega kaasa, nii nagu see on? Ilma et peaks millegi pärast pead vaevama, muretsema, lahendama, arutama? Kui sa aga tead, et on midagi, mida ei tohi edasi lükata või õigemini, mida ei saa edasi lükata, siis miks kipuvad ikka pähe tulema mõtted edasilükkamisest, ajapuudusest, väsimusest, kurnatusest. Või olen see ainult mina? Ma ei tea, miks kulub mul nii palju aega selleks, et end kokku võtta jutuajamiste jaoks, mille kohta ma juba ette tean, et need on vältimatud? Miks mina, kes ma muidu julgelt sõna võtan ja pean end suhteliselt otsekoheseks inimeseks, selliste vestluste ees tõelist paanilist hirmu tunnen? Kunagi pahvatasin kohe kõik välja, mida sülg suhu tõi ja ega selliseid sõnalisi kokkupõrkeid vestluseks nimetada oleks vist liig, kuid ajapikku olen õppinud, et selliseid "jutud" enamasti mitte mingisuguse tulemuseni ei vii. Muudavad vaid keerulisi olukordi veelgi komplitseeritumateks. Sattusin aastaid tagasi lugema mingit raamatut, kus õpetati seda, kuidas kriitilistes olukordades leida hea lahendus (kahjuks ei mäleta ma selle raamatu ega autori nime). Selles soovitati kõigepealt selgeks teha see, mida tahetakse öelda ja aru saada enda jaoks, milles üldse probleem on, mis vajaks lahendamist. Millised oleksid sinu enda soovid antud olukorras. Ma mäletan, et kuna olin iseendaga pahuksis ja suures segaduses, siis mõtlesin, et no mis jura küll ikka kirjutatakse, mille peale aega, energiat ja raha kulutatakse. Nagu oleks mingi eriline avastus, millest raamat kirjutada. Ma ju tean, mida ma tahan muuta ja mis peaks teisiti olema. Kuid alles nüüd aastaid iseendaga tööd tehes ja iseenda vastu aus olles olen aru saanud, et selles kogu mõte ongi. Olla enda vastu  aus ja ise aru saada iseenda soovidest. Kui varem nägin ma vigu pigem teistes ja leidsin kümneid asju, mida TEISED võiksid muuta või paremini teha, siis olles tõesti endaga aus, sain aru, et ma pean ENDAS kümneid asju muutma. Mul ei ole õigus teha etteheiteid teistele, kui ma iseenda vigade ees silmad kinni pigistan ning leian, et minuga ollakse ebaõiglane või et minuga käitutakse täiesti ebaviisakalt. Ma mäletan veel täpselt seda hetke, kui mulle see kohale jõudis ja see oli justkui oleks keegi laval eesriide avanud. See oli kohutav hetk, kuid peale mida muutus kõik. Võib-olla peale seda tunnengi paanilist hirmu selliste tõsiste ja vältimatute jutuajamiste ees, sest see tähendab seda, et ma pean enne sellist vestlust püüdma hinnata objektiivselt ka ennast ja oma tehtud vigu ning ... kui raske see kõik on. Ja kui veel arvestada seda, et vestluse käigus tuleb säilitada täielik rahu ja kannatlikkus, avada oma kõrvad ja süda vestluskaaslase kuulmiseks ning olla valmis kõigeks selleks, milleks ehk veel valmis ei ole.... Palju lihtsam on ju elada edasi valedes (iseenda osas ma mõtlen) ja unustada kõik (või vähemalt proovida seda), mis vajaks parandamist lootes, et ehk laheneb kõik ómasoodu kui olla hästi vaikselt, midagi puudutamata ja lasta piisavalt ajal mööduda...

Et muuta päev paremaks

Täna hommikul ärgates tervitas mind imeilus päike, mis peaks ju tegelikult panema naeratama ja tekitama tunde, et ma tahan välja! Aga ei - must masendus tõi selle päikese ette pilved ja tunde, et tahaks ainult teki alla pugeda ja oma nina sealt mitte kunagi enam välja pista. Peas keerles sadu mõtteid ja tegutsemisplaane, mis pikema järelemõtlemise peale ei tundukski ehk just kõige briljantsematena. Tundsin isegi pahameelt, et täna vihma ei saja ja ilm ei vasta mu meeleolule:) Mõne aja pärast, kui olin suutnud end püsti ajada, võtsin vastu otsuse, et oluline on siiski tunda rõõmu pisikestest asjadest ja lihtsalt peab midagi tegema, et oma tuju tõsta. Süüa midagi head, vaadata mõnda head filmi, minna jalutama, teha midagi kasulikku... mitte ükski mõte ei tundunud piisavalt hea. No mis väike asi see siis olema peaks, mis tuju paremaks teeks? Millest ma peaks siis rõõmu tundma? Ja siis tuli mul meelde, et olin paar päeva tagasi kuulnud üht laulu, mis mulle sel hetkel, kui seda kuulsin, naeratuse näole tõi. Surfasin natuke ja leidsin selle! Kuulasin ühe korra, teise, kolmanda, neljanda ja tunnen, kuidas mõtted muutuvad, meeleolu läheb paremaks, isegi päike tundus juba päris kena ja avastasin end mõttelt, et küll on tore, et sügisel ei sajagi iga päev vihma ega ole sombune. Nii et igas halvas peab leidma midagi head ja kui ei leia, siis tuleks vähemalt proovida seda teha, sest siis on võimalik endale pärast kasvõi öelda, et ma vähemalt proovisin. Nii nagu minule tõi naeratuse näole lihtsalt ühe väikese loo kuulamine.

Nii tore, et ma selle blogi endale tegin :) Ma saan nüüd siia panna kirja kõik oma mõtted. See on nagu kunagi, kui tegime paari tuttavaga kokkuleppe, et poole aasta jooksul täidame ühte märkmiku ja paneme sinna kirja kõik, mis meid rõõmsaks ning õnnelikuks teeb. Igaüks ostis endale spetsiaalselt sel otstarbel ka märkmiku, mille nimetasime rõõmumärkmikuks. See blogi ongi siin täna nagu minu rõõmumärkmik. Ma loodan muidugi, et sellega blogiga ei lähe nii nagu selle märkmikuga, mida sai pool aastat aktiivselt kasutatud, peale seda jäi aga aastateks sahtlisse vedelema ja vedeleb seal siiani. Ainult vahel kui kätte satub, siis sirvin seda ja mõtlen, et ma hakkan seda nüüd edasi täitma. Loodan, et blogi pidamine on motiveerivam kui tavaline märkmik:)

Aga siit mulle mälestuseks see lugu, mis naeratama pani

Minu esimene

Mõned aastad tagasi avastasin oma suureks üllatuseks, et kõik, mida olen pidanud enda kohta kehtivaks, ei vasta tõele. Leidsin, et see, kes ma olen ja see, mida olen arvanud end tahtvat, uskuvat ja soovivat, on vaid pelgalt kest, aga mitte sisu. Võtsin vastu otsuse leida tee iseendani. Kahjuks avastused, mille olen enda kohta teinud, ununevad ajapikku igapäevaste toimetuste kõrval (loe: lihtsam on teha kõike/mõelda nii nagu varem) või siis lihtsalt lükkan hea mõtte hetkeks kõrvale ja sinna see jääbki - ulpima kuhugi "eikuskilemaale". Olen vahel mõelnud, et oleks tore, kui mu mõtted, tegutsemised, tähelepanekud, avastused või lihtsalt läbielamised oleks kuskil kirjas - avalikult, ausalt ja nähtavalt. Otsustasin, et teen endale blogi meenutuseks kõigest, mille teel iseendani leian. Tõenäoliselt olen ma ainus, kes seda blogi loeb ja jälgib :) sest mul ei ole plaanis oma blogi reklaamida, jagada ega levitada. Nii et palju õnne mulle blogi avamise puhul! Jeeeeiiiii :)