Oodates tänulikkust

     Mõtlen vahel sellele, miks ootan ma tänulikkust millegi eest, mida olen teinud teiste heaks ilma, et teised oleks minult abi palunud.

     Kui midagi on vaja ära teha ja suhteliselt lühikese aja jooksul, kuid kui olen näinud, et inimene, kes seda tegema peaks on jäänud hätta või jooksnud omadega umbe, siis olen läinud ja end appi pakkunud. Punninud nii, et endal nina verel, kuid teise tegemata töid ka varna ei taha visata, vaid ikka aidata nii hästi ja nii palju kui võimalik.

     Olen aga avastanud aja jooksul, et pool aastat või aasta hiljem ei mäleta minu abi enam keegi, vaid sageli inimene, keda olen aidanud raskel ja kiirel ajal, räägib (isegi mulle endale), kuidas ta on alati kõigega kenasti hakkama saanud kelleltki abi palumata ega vastu võtmata.

     Täna juhtus jällegi selline situatsiooni, kus inimene, keda olen korduvalt aidanud, seisis ja andis mõista, et ta on alati kõigega kenasti ise hakkama saanud ega ole teiste abi palunud, vaid isegi öelnud, et ta teiste abi ei vaja.

     Sel korral ma aga murdusin ja kui varem olen lihtsalt suu ammuli seda juttu kuulanud ning oma sisimas mõelnud, kui lühike võib olla inimese mälu ja kui väike tänutunne, siis täna ma seda enam teha ei suutnud. Võtsin julguse kokku ja avasin suu - ütlesin, et tegelikult olen ma ju teda alati aidanud sellega, et ta kõigega hakkama saaks. Ning minu üllatuseks ei vaielnudki ta vastu ega ajanud tagasi, vaid vahetas kiirelt teemat.

     Peale seda vestlust hakkasin mõtlema sellele, kuidas kipun tegema teiste jaoks liiga palju. Tõesti - see inimene, keda aidanud olen, ei ole minult ise peaaegu kunagi abi palunud, vaid olen ISE appi läinud. Mõtlesin sellele, mida olen tundnud neil hetkedel kui olen aidanud. Ja pean tunnistama, et olen ennast hästi tundnud, kuid samas oodanud oma sügavas hingesopis suurt tänulikkust ehk ka seda, et mulle öeldaks seda, et ilma sinuta ei oleks see tehtud saanud või midagi muud suurt ja ilusat kiituseks. Tegelikult see, et see inimene ei ole minult ise abi palunud, on jäänud minu jaoks märkamatuks.

    Kas tõttan appi ainult selleks, et saada tunnustust? Enesekindlust? Oodanud teise inimese poolt seda, et ta annaks mõista minu olemasolu vajalikkust? Seda et ma olen asendamatu? Ma ei teagi täpselt, mida olen oodanud, kuid olen tõesti olnud lihtsalt pime. Eeldanud, et kui jään ise hätta, siis jooksevad ka teised mulle samamoodi appi kui mina neile. Kuid seda ei juhtu. Vähemalt siiani ei ole juhtunud. Ja miks?

     Eks ikka sellepärast ei tõtta teised mulle appi, kui nende abi vajan, sest ma ei küsi seda. Teised on harjunud, et saan oma asjad niikuinii ise tehtud. Ja ... no kui nüüd päris aus olla, siis ega ma nii täpselt ei teagi, miks mind ennast ei aidata, kui seda vajanud olen. Ma tunnen, et mind on ära kasutatud. Ja selles olen süüdi vaid ma ise.

     Kunagi lugesin ühest raamatust (kahjuks ei mäleta ma jällegi seda, mis raamat see oli), kus kirjutati sellest, kuidas anda inimestele nõu või kuidas neid aidata. Põhiline, mida sellest mäletan on see, et selles soovitati esiteks mitte kunagi anda ainult üht nõuannet, vaid alati mitut (st inimene, kes nõu vajab, peab ise selle lõpliku otsuse tegema, mida antud situatsioonis peaks tegema) ning teiseks TEISI INIMESI EI TOHI AIDATA EGA NEILE NÕU ANDA SIIS, KUI NAD SEDA ISE EI PALU. Ja ma mäletan seda, et selles raamatus räägiti ka sellest, miks seda teha ei tohi. Vaid nii palju on meeles, et seda ei tohiks teha selletõttu, et nii võtame ära võimaluse abivajajal ise oma elus tähtsaid otsuseid vastu võtta ja ühel hetkel võib tulla olukord, kus inimene, keda oleme aidanud, süüdistab meid selles, et oleme andnud neile kas vale nõu või mõjutanud nende otsuseid. Ning appi ei tohiks kohe tõtata seetõttu, et inimene, kes on korduvalt abi vajanud, hakkabki alguses alateadlikult ning hiljem teadlikult käituma nii, mis kutsub esile sama abitu olukorra ning meie ise tunneme vajadust neid aidata - päästa (kui õigesti mäletan, siis oli selle puhul juttu õpitud abitusest ning märterlusest).

     Igatahes täna olles järjekordselt silmitsi olukorraga, kus tundsin, et minu suhtes ollakse ebaõiglane, tuli mulle see loetud raamatu tarkus meelde ja selle asemel, et olla pahane inimesele, kes antud situatsiooni esile tõi, olin ma maruvihane iseenda peale.

     Ma ei saa aru, miks ma pean otsima heakskiitu ja tänulikkust? Miks ma ootan seda sealt, kus tegelikult ei ole keegi abi otsinudki, vaid olen justkui ise ennast peale surunud ja nüüd tunnen enda halvasti kohelduna ja solvunult? Ma pean õppima seda, et tõmmata end tagasi ja lasta teistel vaikselt toimetata omasoodu. Ning aidata vaid siis, kui keegi minu poole abipalvega pöördub (mitte istuda ja mossitada ning mõelda, kui egoistlikud teised on, et selle asemel, et mind aidata, otsustavad nad oma asjade tegemise kasuks ja mulle ütlevad vaid: "Oi, sul on vist tõesti väga raske.")

     Ma arvan, et kõige rohkem vihastas mind täna see, kui inimene, keda olen mitme aasta jooksul hädas alati aidanud, ütles mulle nähes seda, et olen väga hädas ja mures: "Sulle vist sobivadki sellised rasked situatsioonid, sa oled kohe nii ergas ja silmad säravad." Ma muidugi läksin endast välja ja ütlesin, et tegu ei ole mitte sellega, et mu silmad säravad ja et ma olen ergas, vaid ma olen nii piges ja varsti nutma puhkemas.  .... Ja ei midagi - ma ootasin abi, ma tunnistan seda, kuid küsida oli piinlik ja oodates tänulikkust kõige tehtu eest, sain vastuseks vaid vaikuse ja kõik.

     Seega sain täna lataka silma, mis äratas mind. Ma otsustasin proovida teha selle õpetuse järgi, mida kunagi ammu lugesin, et aitan ja annan nõu vaid siis, kui minult seda palutakse. Muidugi ma ei tea, kuidas see mul õnnestub, kuid ma proovin. Sest nagu näha, siis sellised situatsioonid tekitavad minus endas nii vastakaid tundeid ja solvumist, et pean sellise käitumise lõpetama. Lõpetama ka selle, et ootan tänulikkust nende kordade eest, kus mu abi pole palutud. Ning lõpetama tegelikult ise nii egoistliku ja ennasthävitava käitumise. Ja kõige rohkem ei meeldi mulle see, et sellised olukorrad panevad mind nii halvasti mõtlema inimesest, kes on mulle väga kallis ning oluline. Ma ei meeldi iseendale üldse, kui olukorrad, mida olen ise esile tõstnud või nende suunda olulisel määral mõjutanud, panevad mind teist inimest oma mõtetes süüdistama või halvustama.

     Igatahes tunnen, et tänane päev on minust tekitanud nii vastakaid tundeid ja nördimust, et pean nägema selles kõiges oma osa, leppima sellega, pöörduma minevikust tagasi olevikku ning püüdma teha paremini. Paremini iseenda jaoks.