Kui kurb

     Täna juhtus Tallinnas ühes lasteaias suur õnnetus - nimelt suri lämbumise tagajärjel väike kolmeaastane laps. 

     Olin parajasti külas, kui see jutuks tuli ning esialgu arvasin, et tegu on mingi arusaamatusega, kuid koju jõudes, uudiseid vaadates ning nüüd ka netist lugedes, sain aru, et tegu oli tõesti sellise kohutava tragöödiaga.

     See on lihtsalt nii kohutav ja õudne, et ei kujutagi seda ette, mida peavad tundma selle lapse vaesed vanemad ja lapse lähedased ja milline trauma on see sellele vaesele kasvatajale ja neile lastele ja lasteaia laste lastevanematele ja kõigile, kes vähegi selle õnnetusega kokku puutuvad. Ma ei kujuta ette, mida nad peavad läbi elama.

     Kui ma seda lugesin, siis ma lihtsalt ei suutnud välja mõelda, mida võisid tunda selle lapse vanemad, kes tõid hommikul oma lapse lasteaeda ja päeval sellise kõne võisid saada. Ma tunnen neile nii kaasa. Ma küll ei tea, kes nad on  või mis pere see on, kuid sellist õnnetust ei sooviks mitte ühelegi inimesele. Ma ei suuda seda valu ette kujutada.

     Lugesin netist mingeid kommentaare ja ma lihtsalt ei saanud aru mõnedest inimestest, kes olid nii õelad selle vaese kasvataja suhtes. Jah, ma usun, et on olemas selliseid kasvatajaid, kes ei pööra lastele piisavalt tähelepanu ja on ka neid, kes jutustavad omavahel selle asemel, et lastega mängida, kuid ma ei usu, et see vaene kasvataja, kes seal nende lastega oli, suudaks kunagi enam elada ilma kohutava süütundeta. Kas ta üldse suudab veel oma tavalisi toimetusi jätkata? Ma olen enam kui veendunud, et ta ei sooviks midagi muud kui seda, et ta saaks selle 10 minutit (või mis iganes aeg see tegelikult oli) tagasi keerata ja kõike teisiti teha. Ma tunnen talle nii kaasa.

     Ma ei tea, miks ma siia sellest nüüd kirjutasin. Kuid see õnnetus viis mind nii rööpast välja ja mu hinges on sellepärast nii suur kurbus, et ma pean selle siia lihtsalt kirja panema ja sellest kurbusest kasvõi nii natuke lahti saama.

    Igatahes kõik minu head mõtted saadan ma praegu selle lapse vanematele ja lähedastele ja loodan, et nad mingil moel läbi kosmiliste võngete (kui nii võib end väljendada) saavad mu kaastunde kätte.

     Kui kurb.