Uus kuu on alanud ja kui mõelda sellele, mille suurega eelmisel kuul hakkama sain, mida juurde õppisin, siis nagu ei olekski midagi toimunud. Aeg lihtsalt lendas. Kuid kui hakata natuke mõtlema sellele, kas tõesti mitte midagi võrreldes varasemaga ei ole muutunud, tuleb tunnistada, et on.
Eneselegi üllatuseks suutsin möödunud kuul enda eest seista rohkem kui varasematel kuudel. Seista oma tõekspidamiste ja veendumuste eest öeldes teistele seda, mida tõeliselt tunnen, palunud mõistmist inimestelt, kellelt varem seda nii otsekoheselt ei ole julgenud paluda ning mis kõige tähtsam - väljendanud oma soove selgesõnaliselt ja täpselt.
Miks ma olen otsustanud hakata mõtlema igal kuul millelegi, mida olen möödunud kuul õppinud või hästi teinud? Mille üle võiksin uhkust tunda?
Nimelt on ajal selline halb komme väga kiiresti edasi liikuda ja kui ise hetkeks ei peatu ja kokkuvõtteid ei tee, siis hajuvad kuud üksteise sisse kui udusse ning varsti saab neist kuudest aasta. Ja siis juba järgminegi. Negatiivsele ma uue kuu esimesel päeval ei mõtle. Otsustasin mõelda ainult sellele, mis on olnud hea minule endale. Nii tunnustan justkui iseennast.
Edaspidi tunnustan ja märkan iseennast kui mitte sagedamini, siis kasvõi sel ühel päeval kuus. Ma ei tahaks nimelt pöörata tähelepanu pidevalt neile asjadele oma käitumises, tunnetes ja otsustes, mida olen halvasti teinud või mida peaksin muutma, vaid püüan avada silmad ka sellele, mis on olnud hästi.
Enne kui seda postitust kirjutama hakkasin, siis istusin päris tükk aega ja mõtlesin sellele. Ja KUI raske oli leida eelmise kuu jooksul midagi, mille üle ma sain ise uhke olla, mis oleks midagi sellist, mille pärast end kiita saaks. Miks on ikkagi nii lihtne leida sekundiga ülesse vead või selle, mida muuta, aga selleks, et leida midagi tõeliselt positiivset ja head, tuleb ajusid ragistada? Kas meil on silmad liiga kinni? Vaatame me valesid asju? Tunneme me piinlikkust iseennast kiita? On see meie kasvatusega seotud? Madala enesehinnanguga? Ei tea, kuid minu jaoks oli tõeliselt raske leida iseenda tegemistes/mõtetes kuu aja jooksul midagi positiivset. Kui lõpuks selle siiski leidsin, mis tundus endalegi üllatusena, oli tunne tõesti väga hea.
Ilma otsuseta leida möödunud kuu jooksul midagi, mille pärast end kiita võiks, arvaksin endiselt, et eelmine kuu oli mõttetu, stressirohke ja ei toonud mulle midagi uut. Arvaksin siiani, et see voolas lihtsalt minust mööda hallis hämaruses. Kuid sooviga märgata varasemast ka midagi erinevat - positiivset - tunnen, et olen jällegi astunud sammukese lähemale iseendani! Väikese küll, aga siiski sammu.
Igatahes siia lõppu üks lugu, mille kuulamist ei suuda ma lõpetada. Jäägu ka see lugu mulle siia meenutuseks oktoobrikuust:)
No comments:
Post a Comment