Mõtlesin täna sellele, kuidas mõne inimese puhul me tunneme temaga rääkides müüri meie vahel, millest läbi murda ei õnnestu.
Nimelt on mu elus inimene, keda tean juba aastaid ja kunagi olles seisus, kus ma ei teadnud, kes ma olen ja mida tahan, suhtlesin temaga nii nagu ma ei tahakski teda enda lähedale lasta. Olin umbusklik ja ehk ka mitte kõige sõbralikum.
Naljakas on see, et sellest ajast, kui olin sügavas masenduses, olen ma justkui kustutanud oma elust mõned aastad. Püüdes meenutada, mida olen teistele öelnud või kuidas käitunud, siis ma lihtsalt ei suuda seda meenutada. Ma tean, et ma oli teisi inimesi eemaletõukav ning ei tahtnud kedagi enda lähedale lasta, kuid mida ma täpsemalt nendega rääkisin või mida nemad mulle rääkisid ... seda ma ei mäleta. Justkui läbi udu meenuvad mulle vaid mõned seigad. Kui mõtlen neile aastatele oma elus, siis oleksid need justkui mustad, tühjad ja ... olematud.
Nüüd kui olen endaga vaeva näinud, tööd teinud ja püüdnud sõlmida endaga rahu, on mu silmad justkui avanema hakanud. Ma märkan seda, mida varem ei näinud. Seda, mis jääb ridade vahele ja ütlemata.
Selle inimesega seoses on seda kõige paremini märgata. Ta on keegi, kes on mu elus ja sinna ka jääb, kuid üksteisega vestlemisel ma tunnen, et me oleme võõrad, kuigi teame üksteise tegemistest, elust ja ka tunnetest. Kuid see kõik on vaid pinnapealne, põgus ja põhineb pigem viisakusel kui lähedusel.
Selliseid inimesi on mu elus ka rohkem, kuid mitte kõigi puhul ei tunne ma seda, et see mind häiriks või kurvastaks. Ma tahaks temaga suheldes olla avatud ja siiras, kuid millegipärast ma lihtsalt ei saa. Ja seetõttu tunnen ma, et me vestlused on väga kummalised ja pingutatud. Ma tunnen seda nii tugevalt ja arvan, et kui see oleks tema valida, siis ta valiks minuga mitte suhelda. Eriti panevad mind nii tundma mõned laused meie vestlusest, mida vast muidu tähele ei panekski, kuid kuna see meievahelise müüri tunne on nii tugev, siis lihtsalt ei jää need märkamata. Vahel muidugi on olnud selliseid vestlusi, kus mul on jäänud mulje, et nüüd, nüüd saabus see hetk, kui müüri meie vahel tekkis pragu ja on vaja veel vaid ühte tugevat hoopi, et see müür variseks, aga järgmisel korral temaga suheldes on see tunne jällegi kadunud. Müür on kinni ning tugevam kui varem.
Nii kummaline on midagi sellist tunda. Kõige kurvem on see, et ma tahaks temaga sellest ausalt rääkida ja öelda, mida tunnen, kuid ma ei saa ega julge. Kuidas ma lähen ja hakkan rääkima teisele inimesele lihtsalt, lambist, midagi sellist? Kuidas ma lähen ja ütlen, et ma tunnen, et meie vahel justkui oleks midagi, mis ei lase meil olla teineteisega siirad ega luba meil saada tõesti lähedaseks?
Täna aga hakkasin tõsiselt mõtlema sellele, et ehk ei ole tegu mitte sellega, et meie vahel on müür, vaid et minu ümber on müür. Ehk on see, et märkan seda kohmetust meie vestlustest tingitud mitte sellest, et tema ei soovi minuga rääkida, vaid lihtsalt eeldan, et ta seda teha ei taha. Ning teadupärast inimesed, kes on meie ümber, peegeldavad seda, kuidas me ise nendega käitume ja suhtleme. Võib-olla tunneb tema end ebamugavalt sellepärast, kuidas mina end tunnen ning milliseid emotsioone välja näitan? Ehk on asi ainult minus?!
Muidugi oleks kõige lihtsam temaga maha istuda ja kõigest sellest rääkida. Aga mis siis kui mu eeldused on õiged? Kuidas ma siis saaksin temaga peale midagi sellise teadasaamist isegi ainult viisakuse tasandil suhelda (kuna me suhtleme niikuinii ka tulevikus)? Kui imelikud oleksid siis veel meie vestlused ja kokkusaamised?
Samas ma saan aru, et me peaks kuulama oma sisetunnet ja mitte seda ignoreerima. Kuid äkki sel korral mu sisetunne nende müüride osas on vale ja tegu on ainult minu enda interpretatsiooniga selle kõige kohta ning tegu on ainult minus?
See inimene minu elus ning meie omavaheline suhe on üks vähestest, mis tekkitab minus nii suurt segadust. Ta on üks vähestest inimestest, kelle puhul ma ei tea, mida peaksin tegema. Miks me üldse tunneme mõne inimesega vestledes sellise müüri olemasolu?
No comments:
Post a Comment