Ma ei tea, miks mul on nii raske end muuta? Ja kas ma peaksin seda ikka tegema? Või on see lihtsalt midagi, mida olen endale sisendada püüdnud - kui midagi on valesti, leia see viga iseendas ning muuda seda.
Aga kas ikka on nii? Miks ma pean kogu aeg endale sisendama, et viga on minus? Mina olen see, kelle pärast tekivad probleemid, sõnavahetused, arusaamatused. Kas tõesti on see nii, et viga on vaid ühepoolne ning muutes iseennast, oma harjumuspäraseid käitumis- ja rääkimisviise, muutub olukord paremaks? Ma julgeks selles kahelda. Või vähemalt hetkel on mul selline tunne, et see siiski ei vasta päris tõele. Või olen ma hetkel lihtsalt nii nõrk, väsinud ja stressis, et selline pingutamine selle nimel, et kõigi vastu kena olla, ei näi toimivat.
Vahel ma tõesti näen seda, mida olen valesti teinud ja saan aru, et kui ma oleksin jätnud kuidagi käitumata või midagi ütlemata või kui mu hääletoon oleks olnud teistsugune või pilk sõbralikum, et mingi arusaamatuse oleks saanud ära hoida. Aga vahel, nagu viimasel ajal, ma ei taha kogu aeg endas vigu otsida ja proovida end muuta.
Ma ei tea, miks ma viimasel ajal nii tunnen, kuid mul vahel tõesti viskab üle. Miks pean mina pingutama, iseendaga vaeva nägema, püüdma teisi mõista, nendega arvestama, nende jaoks olemas olla, ise midagi vastu saamata? Mul on üha enam tekkinud tunne, et püüdes olla empaatiavõimeline inimene, ei ole ma õppinud seda, kuidas mitte lasta endale pähe istuda. Ja ma ei saa sinna midagi parata, et ma tunnen seda, et mind on järjest rohkem hakatud ära kasutama ning vahel on mul tunne, et minuga manipuleeritakse sihilikult mingi eesmärgi saavutamiseks. Püütakse tekitada minus kaastunnet selleks, et midagi saada. Ja mulle ei meeldi see tunne. Mulle ei meeldi, et avastan end tegemas asju, mida ma ei taha teha või "leppides" millegagi, millega ma nõus ei ole või hoides keelt hammaste taga vaid sellepärast, et püüan teise situatsiooni mõista. Kõige rohkem ei meeldi mulle aga see, et ma SAAN ARU hetkest, mil mulle püütakse pähe istuda, kuid ma oskan teha ainult "möh-möh" ja olukord võtab kiiremini pöörde, mida ma ei taha ning ma lihtsalt ei oska peatada ega ära hoida.
Ma pean leidma viisi, kuidas ma saan olla olemas teiste jaoks nii, et ma ka iseennast seejuures hästi tunneks. Sest kõik see, mida olen enda sisse kogunud.... mul on tunne, et ma lõhken kohe:) Ja püüdes nii olla veelgi sõbralikum, rahulikum ja parem (pingutades, et keegi midagi aru ei saaks, mida tegelikult tunnen), avastan, et viskan teistega suheldes vestluse sisse sapiseid märkuseid, teen mingeid vihjeid, ma tunnen ise, et mu pilk reedab mind. Ma leian, et see ei ole mulle tervislik ja hea teguviis. Ma pean leidma mingi lahenduse. Kuid ma ei tea millise.
Kas on õige see, kui ütlen, mida mõtlen? Ma peaksin hakkama ütlema ei kõigele, mida minult palutakse? Kas peaksin siis, kui teine inimene räägib mulle midagi endast (muredest, soovidest, ootamatustest, terviseprobleemidest vms), peaksin ta küll ära kuulama, kuid mitte arvestama sellega?
Ma olen nii segaduses ja ka pahane, et ma olen sel kõigel lasknud sinnamaani minna nii, et ma sellest aru ei ole saanud. See eneseleidmise tee on nii kuramuse raske. Ja kui juba tundub, et ma olen leidnud midagi enda kohta, tegelenud sellega ja parandanud ennast, avastan, et olen mõnele muule aspektile üldse jätnud tähelepanu pööramata, olles sattunud seejuures suurema supi sisse kui varem.
Ma sooviks, et teised inimesed ka end muudaks, oma vigu tunnistaks, arvestaks, mitte aga ma ei taha tunda seda, et teised inimesed näevad minuga suheldes võimalust selleks, et ise kasu saada (lihtsamini läbi ajada) või lihtsalt on leidnud kellegi, kellele OMA muresid kurta. AGA KES SIIS MINA OLEN? Kas tühi koht? KAS MINA EI OLE SIIS OLULINE?
Ma ei salli end üldse, kui mu elus on selliseid perioode, kus ma olen iseenda jällegi täiesti kaotanud, käin ringi pea laiali otsas ega suuda näha tervikpilti. Ma ei salli end kui avastan, et olen hakanud teistesse halvasti suhtuma (st oma sisimas mõtlen asju, mida kõva häälega teisele öelda ei julge). Ja ma ei salli ennast sellisel ajal kohe üldse sellepärast, et saan aru, kui vähe ma tean.
Ma pean leidma lahenduse selleks, et enam mitte selliseid mõtteid teistest ega endast mõelda. Mu kodu lähedal on üks tore väike saiakeste pood, millest hommikul mööda minnes ei suuda lihtsalt vahel kiusatusele vastu panna. Astud sisse ümbritsetud sellest imelisest värskete saiakeste lõhnast, mida tänaval vaid õrnalt tundsid. Ja olen ostnud neid imelisi suussulavaid soojasid, värskeid, ahjust alles välja võetud saiakesi. Ja nad on niiiiiii maitsvad ja head ning paari-kolme maitsvat saiakest nohistades mõtled, et vahel harva ju võib ka:) Kuidas ma vahel tahaks, et selle imelise väikese saiakeste poe asemel oleks lahenduste pood. Astud hommikul enne askeldamisi sisse, vaatad imetledes ringi millistele kõigile muredele ja probleemidele seal lahendusi pakutakse ning ostad siis just selle, mida antud hetkel vajad. Ja vahel, kui pole ammu sellesse lahenduste poekesesse sisse astunud, lähed jällegi ning avastad imestades, milliseid uusi põnevaid lahendusi on jällegi müügile tulnud ja kui tore kui vahel mõned ammu unustatud vanad lahendused letti on löödud. Mulle nii meeldiks, kui mu kodu juures oleks ka selline tilluke poeke. Sellisel perioodil nagu praegu, ma tõesti vajaks seda.
No comments:
Post a Comment