Milline kergendus

     Kaks päeva tagasi tekkis juhus, kus sain teha tõeks selle, mida olin tahtnud juba mõnda aega teha. Rääkisin kallile inimesele sellest, mida tunnen. Olles juba mõnda aega tundnud tugevalt, et minu ja selle inimese vahel on midagi, mille me mõlemad jätame rääkimata ja mis on löönud kerge kiilu meie vahele, kaasnes selle jutuajamisega tohutu kergendus.

     Kuigi olin juba eelmisel nädalal otsustanud, et teen oma tunnetest temaga juttu, ei leidnud ma kuidagi sellise delikaatse teema aruteluks sobilikku hetke. Küll olin mina hõivatud, küll tema, küll tuli üks takistus vahele, küll teine. Ja siis, nagu selgest taevast, tekkis situatsioon, milles nägin võimalust ja haarasin sellest kinni.

     Vestlus algas väga kohmakalt ning oli kuidagi seotud selle uue situatsiooniga ning sain aru, et ma pigem kuulan teda üle kui soovin teda kuulata. Esimene katse ebaõnnestus täiesti. Ma rääkisin küll sellest, mida tunnen, kuid sain aru, et see on pigem etteheide. Ja muidugi ei saanud ma kuidagi teada seda, mida teine tunneb või arvab. Ta hoiak oli tõrjuv ja kaitsev. Ma sain aru, et sedasi ei vii see jutuajamine kuhugi. Lahkusin mõneks ajaks tema juurest, et end koguda.

     Kui olin end kogunud ja kokku võtnud, rahunenud ja leidnud tasakaalu, läksin uuesti ta juurde ning hoolimata tema muigest suul, kui ütlesin, et ma lihtsalt ei saa seda teemat veel lõpetada, kuna tunnen, et me peaks sellest kõigest natuke rääkima, jätkasin. Sel korral tundsin, et olen rahulik ja suudan rääkida tõesti oma tunnetest ilma, et selle taga oleks etteheite noote. Ma lihtsalt rääkisin sellest, mida tunnen ja püüdsin teha võimalikult selle järgi, mida raamatutest soovitatud. Sisu edastamiseks püüdsin kogu aeg kasutada mina-sõnumeid sina-sõnumite asemel ning loobuda igasugustest eelarvamustest ning oma oletustest. Püüdsin olla igasuguse eelarvamuse vaba ning edastada vaid oma tundeid.

     Ja, oh la la, jutt hakkas voolama kui iseenesest. Mina rääkisin, mida mõtlen ja rääkis tema, mida mõtleb. Ja vahel mõne teema puhul, millest rääkimine ilmselgelt talle ebamugavust tekitas ja mida ta tahtis endale hoida (just see, mida tundsin, et tal on midagi tegelikult öelda, aga ta ei tee seda), ei kippunud ma ütlema seda, mida mina arvan, miks ta nii teeb, vaid ütlesin vaid ühe lausega seda, mida tunnen, siis kui meil on mingi selline omavaheline situatsioon juhtunud, mis temas sellist ebamugavust tekitanud. Ja tegin pausi - ma ei täiendanud, eeldanud ega arvanud midagi, vaid olin lihtsalt tasa ning ootasin seda, kas see jutuosa jääb sinna, kus see on või otsib ta lihtsalt õigeid sõnu. Ja tal oli midagi öelda - see oli talle raske ning ta vist ei teadnud, mida täpselt võib öelda ja mida peaks ütlema, kuid ta tegi seda siiski. Nii nagu minagi - rääkis oma tunnetest.

     Vestluse lõpetasin kokkuvõtet tehes ja püüdsin jätta positiivse tunde sellest vestlusest andes mõista, et ma ei rääkinud temaga sellisel ebamugaval teemal mitte selle pärast, et teda kiusata või etteheiteid teha, vaid sellepärast, et mulle selline tunne oli tekkinud meie osas ja see häiris ning painas mind juba pikemat aega. Ning just seetõttu, et ma temast niivõrd hoolin, selle teema ka üles võtsin.

 

     Peale vestlust kodus mõtlesin veel, et ei tea, mis sellest kõigest saab ja kas see tegelikult kuidagi meie omavahelist suhtlust muudab. Ning tegelikult oli mul väike hirm, mis edasi saab. Kuid see kerguse tunne, nagu oleks koorem mu õlult tõstetud, korvas selle ebakindluse täiesti. Ma tundsin end hästi ja õnnelikumana. Esiteks sellepärast, et ma sellise jutuajamise tõesti ka läbi viisin, mitte lihtsalt ei mõeldnud, et ma teen seda, ja teiseks sellepärast, et suutsin end kokku võtta (küll teisel katsel, aga siiski) ja rääkida sellest mida tunnen.

     Järgmisel korral kui selle inimesega kokku sain, ma enam ei tundnud sellist ... seina meie vahel ega sellist pinget õhus, mida varem tundsin. Ja mind jahmatas see, kui see inimene mu käest küsis ühe oma tähtsa otsuse kohta, mida oli hiljaaegu vastu võtnud: "Kuule, ...., mis tunne sul seoses selle minu otsusega on? Su sisetunne on siiani alati täppi läinud." Ma pidin pikali kukkuma.

     Ma õppisin sellest kõigest päris paljut - vahel on kasu lugeda raamatuid sellest, kuidas pidada raskeid kõnelusi :). Alati tuleb olla aus enda vastu ega karta väljendada oma tundeid. Peab olema piisavalt avatud selleks, et olla valmis selleks, et teise arvamus ei pruugi sulle alati meeldida, kuid leppida sellega, et teisel on oma nägemus sellest kõigest, millega tuleb edaspidi arvestada.

     Naljakas, kui suur koorem võib inimesele olla lihtsalt mingi sellise sisetunde pärast, mille ulatusest saab aru alles siis, kuid sellest koormast on vabanetud. See tunne on suurepärane!