Pidin mõned päevad tagasi sõitma trammiga bussijaama. Ühissõidukites sõitmine on minu jaoks sageli hädavajalik, sest jala igale poole ei saa ja juhilube mul kahjuks ei ole. Seetõttu pean kasutama punktist A punkti B jõudmiseks tramme, trolle või busse. Üldiselt ei ole mul selliste sõitude vastu midagi ja see on isegi tore. Kuid vahel on mulle see lihtsalt nii vastik, et ainuüksi seal sõites on mul tunne, et minu küljes on miljoneid erinevaid baktereid. See vastikuse tunne tabab mind alati siis, kui minuga samas sõidukis sõidab mõni asotsiaal või on sõidukis mustusse lõhn või on see lihtsalt väga räpane.
Kui mustus, hais ja veidi ebameeldivad kaasreisijad kõrvale lükata, siis see tegevus on minu jaoks väga meeldiv. Sõidad kiiresti sinna kuhu vaja, vihmase ilmaga saad kuiva, tuulise ilmaga saad pageda peitu, külmaga saad sooja. Tore on sõites vaadata aknast välja, kuid ei ole midagi põnevamat, kui jälgida seda, kes sinuga sama sõidukiga sõidavad.
Mõned päevad tagasi istusin siis jällegi trammi ning hakkasin liikuma on sihtkoha poole. Tegu oli nädalavahetuse hommikuga, kus reisijaid veel liiga palju ei olnud ning inimeste vahel oli "õhku". Nii on eriti hea vaadata oma kaasreisijaid. Kes sõidavad, mida nad teevad, mis tujus nad on, mida räägivad ... no ma ei tohiks seda teha, sest see ei ole viisakas teisi jõllitada, kuid no mida sa inimlaps siis tegema pead. Inimesed on oma loomult juba uudishimulikud. Ja mulle meeldib teisi jälgida, kui mul selleks võimalus avaneb ja tuju on. Ma muidugi jään alati viisakuse piiresse ja püüan siiski inimesti mitte ainiti põrnitseda.
Ja nii olin ka mina sel hommikupoolikul trammis isumas. Sõit kulges vaikselt ja tavapäraselt. Istusin trammi päris ees ning nägin seda, mis toimus esimese ukse juures. Inimesed tulid peale ja läksid maha, astusid peale tulles tahapoole või otsisid istekohta. Minu ees istus üks punases jopes naine ja luges Naistelehte ning tema kõrval seisis pisut viisakamalt riides meesterahvas viigipükstega. Mõlemad vast nii kuuekümnesed. Nad olid ilmselgelt abielus, sest mõlemal olid sõrmused sõrmes ning nad suhtlesid omavahel vähe, kuid nii nagu pikalt koos elanud paarid omavahel räägivad. Vähesega on kõik öeldud ning asi selge.
Järsku aga toimus suur muutus. Trammile ruttas üks vanem proua, ka nii kuuekümnene, ning tiris enda järel suurt erklillat kohvrit. Tegu oli daamiga või siis naisega, kes püüab olla daam, sest kogu outfit oli väga läbimõeldud: tumelilla kübara moodi müts, tumelilla pikk mantel, lillad kindad, tumelilla kott ning erklilla suur kohver. Kohver oli väga raske, sest ta ei jõudnud seda kõrgetest trammiastmetes üles tõsta. Ja nii see daam lillas oma erklillat kohvrit trammi tahtis tõsta - ise õues punnides ja kohvrit upitades.
Viigipükstega mees hüppas daamile rüütellikult appi. Tõstis kohvri trammi ja ulatas naisele käe, et ka teda trammi aidata. Kui naine ja kohver trammis, läks kohe mehe pilk kiirelt oma abikaasa poole. Abikaasa oli langetanud Naistelehe põlvedele ning jälgis olukorda. Tramm hakkas sõitma, kuid mees oli ilmselgelt pinges - vaatas närviliselt aknast välja ise samal ajal püüdes hästi rahulik olla ning visates samal ajal oma abikaasale iga mõnekümne sekundi tagant pilke. Arusaadavalt püüdis ta aru saada, kas naine on tema abistamise üle uhke või pahane. Kui naine võttis rahulikult Naistelehe uuesti kätte ja ütles, et paari peatuse pärast tuleb siis nende peatus, oli näha, et mehel langes kui koorem südamelt. Sellega sai ta oma naiselt heakskiidu ja sõit võis edasi minna.
Üks peatus enne enda peatust hakkas viigipükstes mees aga daamiga lillas vestlema. Esimesel hetkel visates veel korra abikaasale üks pilk, kuid nähes, et abikaasa loeb Naistelehte edasi, jätkas daamiga vestlus. Vestluse teema oli väga lihtne: kas ta saab daamil aidata ka kohver maha trammist tõsta, kas see kohver on ikka vastupidav ja mugav jne. Viigipükstega mees sattus nii hoogu, et unustas abikaasale edasisi pilke viskamast. Ja nii ta ei näinudki, et abikaasa hoidis küll ajalehte käes, kuid jälgis kulli pilguga igat oma mehe sammu ning enda peatuse lähenedes väga aeglaselt selle ajalehe kotti pani.
Daam lillas oli tähelepanust muidugi väga vaimustuses: selg läks sirgemaks, hoiak uhkemaks, hääl oli flirtiv jne. Mees oli ajanud karva turri ja rinna ette ning püüdis vestlust üleval hoida. Ise väga rahulolev olles. Naiselt heakskiit saadud ning rind julgust täis.
Kas pole huvitav trammiga sõita? Milline elu on me ümber ilma, et seda tavaliselt märkakski. Abivalmis mees, kes ilmselgelt kuuletub oma abikaasale ning alles temalt nõusoleku või heakskiidu oma käitumisele saades julgeb olla tema ise. Mehe abikaasa, kes nägi välimuselt mehest palju räsitum ja hoolitsetum välja, omab suurt mõjuvõimu mehe üle ning kontrollib tõenäoliselt kõike peres toimuvat. Ning muidugi võrratud daam lillas, kes oli ehtne naine, kes vajab mehe abi (või käitub nii nagu vajaks). Ta oli kena, sarmikas, sõbralik ja koketeeriv, kuid mitte labasusse langev. See kõik pani mind mõtlema sellele, kuidas inimesed käituvad ja kui oluline meile siiski on saada meile lähedalseisvatelt inimestelt heakskiitu oma tegudele ja niiviisi saada tunnustust ka iseendale.
Nii et tänan daami lillas, kes muutis trammisõidu jällegi põnevaks ja huvitavaks!
No comments:
Post a Comment