Miks stiilipidu on siiski tore pidu

     Mind kutsuti umbes kuu aega tagasi ühele soolaleivapeole, mis ei olnud tavaline soolaleivapidu. Nimelt pidi see olema stiilipidu 30ndate stiilis.

     Mind on alati stiilipeod veidi hirmutanud, kuid ootusärevus selliste pidude puhul on kordades suurem kui tavaliste koosviibimiste puhul. Mida selga panna? Kust need riided leida? Kuidas teised välja näevad? Kas ma üldse leian midagi? Kuid kunagi ei ole mu peas küsimust selle kohta, kas minna stiilipeole tavalistes rõivastes. Kutsujad võtavad kindlasti kõik  külalised väga hea meelega alati vastu, kuid ikkagi ootatakse stiilile vastavalt rõivastatud külalisi.

     Minu riiete otsingud algasid juba varakult. Eriti arvestades seda, et pidin lisaks endale, leidma sobilikud riided veel kahele inimesele. Kuna olin vahepeal haige, siis jäid minu otsingud samale nädalale, kui pidu pidi toimuma. Hakkasin nädala alguses endale selgeks tegema, mida üldse kolmekümnendatel kanti, et teada, mida ma otsima pean. Ähmaselt ma seda küll aimasin, kuid selge ettekujutus siiski puudus.

     Oma üllatuseks avastasin, et mulle väga meeldivad selle ajastu rõivad.  Mehed olid nii šikid ja naised nii naiselikud ning lapsed lausa nupsikud. No eks seda ajastust mõjutas palju ka majanduslik olukord, kuid sellise stiilipeo jaoks võib siiski valida välja just kõige lahedamad palad, mis endale meelejärgi on.

     Kui taustauuring tehtud, suundusin otsejoones kaltsukatesse, kus tuhlasin ja tuhlasin, kuni lõpuks leidsin kahe inimese jaoks sobilikud kostüümid, kuid ise endale midagi valida ei osanud. Kuna tundus, et võin isegi juhuslikult sobilikud riided leida tavalistes poodides, läksin erinevatesse keskustesse surfama. Aga endiselt ei midagi. Kuna kõik see võtab nii palju aega, siis pöördusin lõpuks tagasi esimesse kaltsukasse, kus olin käinud, ja ostin ära selle, mis mulle kohe oli silma jäänud. Seega ostlemise kohta loo moraal - kui stiilipeo jaoks midagi silma jääb, tuleb kohe ära osta, sest tõenäoliselt muidu jäädki otsima ning tekitad sellega endale vaid peavalu ja mõttetut ajakulu.

     No ja kui siis peopäev kätte jõudunud, jõudis mulle kohale, et ikka on veel midagi puudu ja pidin veel kiiruga sama päeva hommikul ostma mõned aksessuaarid. Kuna pidu pidi algama juba kell kolm, siis tormasin poest tagasi koju, et hakata end sättima. Sest tuli ju teha veel ka soeng, ilma milleta, oleks riiete selgepanek olnud vaid pool kogu lõbust. Tegin ära teistele soengud ja kui siis aeg iseendani jõudis, avastasin, et olin lokke tehes kiirustades vale plögina pähe pannud (soengukinnitus vahendi asemel olin pähe pannud vaha). Kui rullid peast keerasin, olid juuksed nagu rasvarullid, lokkidest polnud juttugi ja nutt tahtis lihtsalt peale tulla. Ega ei olnudki midagi muud teha, kui juba riietes ja meigiga minna ja pesta nii palju seda vaha peast välja kui võimalik ning lihtsalt püüda päästa nii palju kui päästa annab.

     Päästetööd lõppesid ja peole jõudsime tund hiljem kui kutsutud. Väga piinlik, kuid see-eest saabusime stiilselt. See oli esimene kord mu elus, kui olen kuhugi nii kaua hilinenud. Tunne oli seetõttu väga räbal. Kuid kohale jõudes olid kõik väga sõbralikud ja nägid lihtsalt fantastilised välja. See oli suurepärane vaatepilt. Just seetõttu mulle need stiilipeod nii meeldivadki. Ust avades astud sa sisse justkui teise maailma. Muusika, inimesed, meeleolu, toit, jook - kõik on teistsugune. Ja ka inimesed, kellega kogu aeg suhtled, räägivad ja käituvad hoopis teisiti kui tavaliselt. Selle peo juues oli aga lihtsalt imeline see, et toit oli tehtud tõesti selle aja retseptide järgi. Peoperenaine ütles küll, et ta luges neid retepte ja oleks ise teinud nii mõndagi teistmoodi, kuid autentsuse huvides jättis omapoolsed täiendused tegemata ja jälgis täpselt tolle aja retsepte. See tekitas veelgi erilisem tunde. Ja tõesti maitses toit hoopis teisti kui tänapäeval.

     Kuigi sellised stiilipeo kutsed on alati seotud suure ja pika ettevalmistusajaga, on stiilipidu väärt neid kõiki tunde ja minuteid, mis on kulutatud riiete otsimisele ja enda sättimisele. See peavalu ja mure on kui õhku pühitud hetkest, mil avatakse uks, et sind tervitada ja sisse kutsuda. 

     Panen siia ka mõned pildid selle kohta, milline selle ajastu tüüpilisem riietumisstiil oli, et oleks hiljem hea meenutada, millised sellel stiilipeol külalised välja nägid.