Seisan silmitsi olukorraga, millega ma ei ole varem mitte kunagi kokku puutunud. Ja ma ei teagi, mida teha või kuidas käituda.
Minu elus on üks väga kallis inimene, kes on juba pikemat aega pidanud võitlust iseenda ja kõigega, mis teda ümbritseb. Ta on püüdnud ehitada endale elu, mis teda rahuldaks, leida töö, mis pakub talle väljakutseid ja eneseteostusvõimalusi, luua pere, mis pakuks naudinguid ja rahulolu töövälisel ajal. Kõik see on tal õnnestunud aastatega luua ja kõiges selles olla ka edukas ning suurepärane. Kuid see kõik ei ole tulnud lihtsalt. Selle jaoks on ta pidanud tooma ohvriks oma vaba aja ja jättis seejuures hooletusse oma tervise. Nüüd on lained tema peal kokku löönud ja tal on raske mõista seda, mis on reaalsus ja mis mitte. Rääkimata sellest, et iseendale tunnistada olukorra tõsidust. Mainimata ei saa jätta, et see kõik on juhtunud suures osas pikaajalise stressi ja magamatuse tõttu. Kuid olukord on väga hull. Ja nüüd vajab ta juba abi teistelt.
Kõik, mis on juhtunud, on juhtunud nii äkki ja ootamatult. Kui tunned inimest aastaid ja näed teda, räägid temaga ja püüad toetada ja mõista, siis saad aru, et inimene vajab puhkust, kuid seda talle selgeks teha on olnud võimatu. Samuti ei osanud kuidagi aru saada, mis peitub tema käitumise muutumise taga ja et olukord ei ole mitte ainult tõsine vaid äärmiselt kriitiline. Sellises olukorras hakkad end süüdistama ja mõtlema, mida kõike oleks saanud varem teha ja kuidas oleks tegelikult pidanud teda aitama. Tekib paratamatult tunne, et sa ei mõistnud seda, kui inimene appi karjus ja nüüd on kätte jõudnud olukord, kus maailm, mis on loodud suure armastuse ja hoolivusega täis lootust ja paljusid eesmärke, pudeneb lihtsalt sõrmede vahel laiali ja sa ei saa kuidagi midagi ka teha, et seda peatada. Sellisel hetkel mõistad kui habras on tegelikult üks inimene ja kui habras on kõik see, mis meid ümbritseb. Piisab vaid ühest hetkest, mis võib muuta kõike.
Ma ei tea, mida teha, kuidas olla ja käituda, kui palju sekkuda teise inimese ellu, kuidas ise selle kõigega toime tulla, kui palju toetama selle inimese lähedasi.... See kõik on nii keeruline ja raske, et tahaks sind justkui lämmatada. Kuid olen oma eneseotsingute käigus aru saanud ühest - kui sa saad aru, et on probleem, siis tuleb mõista selle olemust ja tegelikku põhjust, koguda nii palju informatsiooni ja taustainfot kui võimalik, et oleks võimalik hakata samm-sammult liikuma lahenduse poole. See protsess on keeruline ja väsitav, sest tõsised ja sügavad probleemid kipuvad tavaliselt ligi hiilima tasapisi ja salakavalalt ning kõige lahtiharutamine võtab tohutult aega ja energiat. Ilmselt seetõttu, et probleem hiilis ligi tasapisi, oli ka raske hinnata objektiivselt selle kalli inimese olukorda. Sa ei tule selle peale, kui tõsine võib olukord olla ja isegi kui peast on sellised mõtted läbi käinud, siis sa lükkad need kõrvale ega usu, et olukord võib olla läinud nii hulluks, et lahendusprotsessi peaksid sekkuma spetsialistid. Ja see tekitabki süütunnet ja kahetustust - sa ju tundsid, et midagi on väga hullusti ja su sisetunne ütles, et tegutse nii ja naa, kuid kui tegu on lähedase inimesega, siis ei taha kuidagi pähe mahtuda mõte, et inimene võib olla haige, mitte väsinud ja pinges. Sa leiad vabandusi ja ettekäändeid ja tõesti mõistlikke argumente, et mitte sekkuda olukorda kuni on lõpuks hilja. Nii kahju. Nii kahju lihtsalt kui sa näed, kuidas inimesest on järgi jäänud vaid hale vari. Samas tuleb mõelda positiivselt ja mõista, et kriis toobki välja selle, millega on jäänud tegelemata ning nüüd on võimalik tegutseda ratsionaalselt, sihikindlalt ja teha kõike selleks, et varju eluvaimu sisse süstida ja inimene jällegi jalule aidata. Kõik, mida saame teha on olla olemas, pakkuda talle oma armastust ja jõudu ning aidata tal saavutada rahu iseendas ja iseendaga ning seeläbi ka teistega.
Vahel on vist vaja elult tõsist ja šokeerivat raputust selleks, et näha olukorda ausalt ja ilm maskideta.
No comments:
Post a Comment